David Friedrich Ignatius

David Friedrich Ignatius (5. aprill 1765 Tartu – 30. detsember 1834 Hageri) oli eesti vaimulik.

Õppis 1777–1781 Halberstadti koolis, usuteadust õppis aastatel 1781–1785 Halle Ülikoolis. Hageri koguduse õpetajaks kutsuti 3. novembril 1791. Ordineeriti õpetajaks 18. jaanuaril 1792. Oli seejuures alates 30. jaanuarist 1814 Eestimaa konsistooriumi assessor; Lääne-Harju praostkonna abipraostiks sai 3. juulil 1833, praostiks 8. märtsil 1834. Ta toetas oma koguduses vennastekoguduse liikumist, tema toel saadi maad Sutlemal ning ehitati Hageri kihelkonna palvemaja.

David Friedrich Ignatiuse tegevus

Ta asutas pastoraati pansionaadi, kus kasvandikele õpetati ka joonistamist. Tema isa Michael Ignatiust tunti [[hernhuutlus|hernhuutliku] kirjamehena, poeg Otto Friedrich Ignatius oli andekas maalikunstnik. David Friedrich Ignatiuse kirjutised kandsid pealkirja "Esthona". Samuti oli ta oma ülikooliaegse sõbra Otto Wilhelm Masingu Marahwa Näddala-Lehe kaastööline. Lisaks oli ta kaasatud eestikeelse piiblitõlke ettevalmistamise komisjoni, kuid kuna talle ei meeldinud kohustused väljaspool oma kogudust, siis ta ei võtnud komisjoni tööst osa. Aastal 1817 astus ta nagu Otto Wilhelm Masing Tallinna vabamüürlaste looži liikmeks.

Isiklikku

Tema väimees (tütre Johanna Wilhelmine Anna Caroline mees) Carl Johann Koch oli pärast tema surma Hageri Lambertuse koguduse õpetaja, poeg Otto Friedrich Ignatius oli andekas maalikunstnik.