2M-3

Sihturi koht

Esimene kahuriga 2M-3 relvastatud sõjalaev oli raketikaater

2M-3 (vene k: 25-мм спаренное универсальное орудие 2М-3) on Nõukogude Liidus valmistatud universaalne sõjalaeva kaheraudne automaatkahur. On moraalselt vananenud, kuid seni veel vähesel määral kasutusel.

Taktikalis-tehnilised andmed

• Kaliiber: 25,4 mm (= 1 toll)
• Raua pikkus: 2000 mm (= 79 kaliibrit)
• Raudade arv: 2
• Vintsoonte arv rauas: 12
• Mürsu algkiirus: 890 m/s
• Laskekiirus: 270–300 lasku/min (x2)
• Tõstenurk: –10...+85°
• Laskesektor: 360° (sõltuvalt laeva ehitusest)
• Torni soomusseina paksus: 4 mm
• Efektiivne laskekaugus: pinnasihtmärk – 2500 m, õhusihtmärk – 1700 m
• Sihikuline laskekaugus: 3000 m
• Mürsu maksimaalne lennukaugus: kuni 4500 m
• Padrunlasu kaal: 0,672 kg
• Mürsu kaal: 0,281 kg
• Salve maht: 65 padrunlasku (x2)
• Sihik: mehaaniline sihik KMT-25
• Süsteemi kogukaal tühjalt: 1515+ kg
• Meeskond: 2 (sihtur, laadur)

Kirjeldus

Kahur on mõeldud nii pinna- kui ka õhusihtmärkide vastu ja pigem enesekaitse eesmärgilisena väiksematele sõjalaevadele ja vajadusel ka tsiviillaevadele. On üldiselt lihtsa ehitusega. Pöörlev torn paikneb silindrikujulisel alusel, mida on lihtne tekile või muule pinnale paigaldada. Jõesõjalaevadele on valmistatud pisut sissepoole kallutatud kujuga torniseina ülaservaga versiooni. Kahurid (automaadid) paiknevad pralleelselt teineteise kohal. Padrunlaskemoona etteandmine toimub lindist. Sihtimisel on võimalik nii elektriline- kui ka käsijuhtimine. Elektrilisel juhtimisel liigub kahur sekundiga pea 3 korda kiiremini, kui käsijuhtimisel. Rauad on õhkjahutusega ja kipuvad laskmisel üle kuumenema. Salve laadimiseks kuluva 15 sekundi jooksul, mis mõeldud ka jahtumiseks, tuleb raudu tegelikult jahutada täiendavalt veega, mida on lastud peale otse voolikust. Sihik on mehaaniline ringikujuline visiirsihik, mis on nii pinna- kui ka õhusihtmärkidele. Sihtmärgi maksimaalne võimalik kiirus sihikule võtmiseks on 150 m/s.

Ajalugu

Kahur 2M-3 töötati välja Nõukogude Liidus aastail 1947–1953. Peakonstruktor oli Harõkin. Eelkäija oli 1944–1945 valmistatud üheraudne 25 mm kahur 84-KM. 2M-3 katsetustel oli algul suuri probleeme vastupidavusega, kuid need ületati lõpuks ja kahur võeti ametlikult mereväe relvastusse 5. märtsil 1953. Peagi töötati välja parandatud versioon 2M-3M, mille relvadel on ümberlaadimiseks ära kasutatud lisaks tagasilöögi energiale ka püssirohugaase ja raud on pisut pikem.

1952–1957 toodeti 2M-3-sid juba üle 1600 eksemplari. Samuti valmistati versioon 2M-8 allveelaevadele, kuid see ei leidnud pikalt kasutust. Süsteem oli Nõukogude Liidus relvastuses vähemalt 30 eri klassi sõjalaeval. Lisaks eksporditi seda teistesse sotsialismileeri riikidesse. Ida-Saksamaal oli relvastuses isegi veoauto IFA W-50 veokasti kinnitatuna.

Tootmine lõpetati 1984. Järeltulijaks võib lugeda automatiseeritud juhtimisega kaheraudseid automaatkahureid AK-230.

Taasiseseisvunud Eestis on (või on olnud) automaatkahurisüsteem kasutusel erinevatel Eesti Piirivalve- ja mereväe laevadel.

Välislingid

• Kahurisüsteemi iseloomustus [[1]]