Auschwitzi koonduslaager: erinevus redaktsioonide vahel

Auschwitzi koonduslaager
	UNESCO maailmapärand
	Auschwitzi I koonduslaagri peavärav koos raudsildiga "Arbeit macht frei" ('Töö teeb vabaks').
Asukoht	Poola
Tüüp	kultuurimälestis
Kriteeriumid	VI
Viited	31
Piirkond*	Euroopa ja Põhja-Ameerika
Koordinaadid	50° 4′ 0″ N, 19° 21′ 0″ E
Nimekirja arvatud	1979 (3. istung)
	* Regioon on UNESCO määratletud

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 10. oktoober 2017, kell 18:28

Auschwitzi koonduslaager (saksa keeles Konzentrationslager Auschwitz) oli natsionaalsotsialistliku Saksamaa suurim ja tuntuim Teise maailmasõja aegne koonduslaager okupeeritud Poolas, mis töötas aastail 1940–1945.

Pärast vabastamist kasutasid Nõukogude Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat ja Poola julgeolekuministeerium koonduslaagrit kaks aastat oma vangilaagrina.

Auschwitzi koonduslaager muudeti 1947. aastal muuseumiks ja on aastast 1979 kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja.^[1]

Asend

Koonduslaager asus Lõuna-Poolas. Nime sai see lähedalasuva väikelinna Oświęcimi (saksa keeles Auschwitz) järgi. Oświęcim asub umbes 50 km kaugusel Krakówist ja 286 km kaugusel Varssavist.

Natsionaalsotsialistliku Saksamaa vägede sissetungi järel Poolasse 1939. aasta septembris liidendati Oświęcim Saksamaaga ja nimetati ümber Auschwitziks.^[viide?]

Tekkelugu

Oświęcimi linna sõjaväegarnisoni territoorium muudeti koonduslaagriks 1940. aastal. Laagrisse suunduv raudtee võimaldas vange kõikjalt Euroopast kohale vedada. Peagi saadeti sinna esimesed rongitäied vange, peamiselt Poola vastupanuvõitlejaid.^[2]

Elamistingimused barakkides

Vangide jaoks kohandati algselt 20 tellistest ehitist, millest 6 olid kahekorruselised ja 14 ühekorruselised. 1940. aasta lõpupoole hakkasid vangid ühekorrruselistele ehitistele lisama teist korrust. Ja järgmisel kevadel alustati 8 uue baraki püstitamisega, mis lõpetati 1942. aasta esimesel poolel. Tulemuseks oli 28 kahekorruselise barakiga kompleks, milledest enamikke kasutati vangide majutuseks. Barakid olid peale juurdeehitust mõeldud igaüks ligi 700 vangi jaoks, kuid sinna paigutati 1200 vangi.

Laagri teises osas Birkenaus oli kaht tüüpi barakke, tellistest ja puidust. Tellistest barakid olid laagri vanemas osas sektoris BI. Algselt olid barakkidel muldpõrandad, hiljem asendati need kas tellis- või betoonpõrandatega. Talvel barakke ei köetud. Paigaldati küll kaks raudahju, kuid need ei kütnud kogu ruumi. Barakkides puudusid sanitaarruumid. Alles 1944. aastal paigaldati igasse barakki kraanikausid ja käimlad. Alguses puudus ka elekter.

Sektorisse BI, ja ka sektoritesse BII ja BIII, paigaldati tallitüüpi puidust barakid, milledel puudusid aknad. Barakid olid seest jagatud 18 talliks, mis olid algselt mõeldud 52 hobuse jaoks. Kaks väljapääsule kõige lähemal asuvat barakki olid vangide ülevaatajatele. Vangid magasid kolmekorruselistel naridel.

Esimesel tegevusaastal oli laagri sektoris BI vesi olemas üksnes köögibarakkides ja neile ei pääsenud vangid ligi. Pesemisvõimaluse puudumise tõttu käidi ringi mustana, täid ja rotid olid suureks probleemiks.^[3]

Ajalugu

Vange hakati Auschwitzi koonduslaagris gaasiga hukkama 3. septembril 1941. See toimus laagris Auschwitz I. 1943. aasta kevadel valmis neli uut krematooriumi, millest igaüks jagunes kolme ossa: vangide lahtiriietumise ruum, nende hukkamise ruum ja laipade põletamise ruum.^[4]. Vangid koguti hukkamisruumi, misjärel lagedes olevatest avaustest lasti sinna umbes 6 kilogrammi mürkgaasi Zyklon-B, mis koosnes peamiselt sinihappest. Umbes 5 minutiga olid kõik vangid surnud. Seejärel käivitus ventilatsioonisüsteem, mille abil kolme-nelja minutiga vahetus hukkamiskambris kogu õhk ja juba 15–20 minuti pärast oli õhk sedavõrd puhas, et hukkamiskomando liikmed võisid hukkamisruumi siseneda.^[4]

Koonduslaagri ülem Rudolf Höß tunnistas Nürnbergi kohtuprotsessidel, et Auschwitzis suri kuni 2,5 miljonit inimest, kellele lisandus veel pool miljonit nälga ja haigustesse surnut^[5]. Suur osa vangidest tapeti gaasikambrites mürkgaasi Zyklon-B abil^[5], teised surmapõhjused olid süstemaatiline näljutamine, sunnitöö, haigused, enesetapud ja meditsiinieksperimendid.

1990. aastal teatas laagri muuseum, et hukkunute arv oli umbes 1,1–1,6 miljonit inimest, kellest 90% olid juudid. See seisukoht on tänapäeval üldiselt tunnustatud^[4]. Revisionistlikud ajalookäsitlused pakuvad hukkunute arvuks aga 70 000 kuni 120 000 inimest. Aja jooksul on hukkunute ametlikku arvu mitmel korral vähendatud.^[viide?]

Auschwitzi koonduslaagri ellujäänud vabastas Punaarmee 27. jaanuaril 1945. Selleks ajaks oli koonduslaagrisse jäänud kõigest 7000 vangi. 27. jaanuar on paljudes maades, sealhulgas Eestis, holokausti ohvrite mälestuspäev.

Esimest korda uuriti Auschwitzi koonduslaagris toimunut juba 1945. aastal. Gaasikambritest leitud juuksekarvadel ja esemetel, sealhulgas metallesemetel leiti tugevaid jälgi sinihappest.^[4]

Pärast vabastamist kasutasid NKVD ja Poola julgeolekuministeerium koonduslaagrit kaks aastat oma vangilaagrina.

Tänapäeval asub koonduslaagri maa-alal Auschwitz-Birkenau muuseum. See asutati 1947. aastal ja 1994. aastaks oli seda külastanud 22 miljonit inimest.

Aastast 1979 kuulub Auschwitzi koonduslaager UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Juhid ja töökorraldus

Kokku oli Auschwitzis kolm suurt laagrit: Auschwitz I, Auschwitz II-Birkenau ja Auschwitz III-Monowitz ning 45 väikelaagrit.

Auschwitzi komandant oli 1940. aasta maist 1943. aasta novembrini Rudolf Höß, tema järel 1944. aasta maini Arthur Liebehenschel ja tema järel kuni koonduslaagri likvideerimiseni 27. jaanuaril 1945 Richard Baer. Pärast Teist maailmasõda mõisteti Höß ja Liebehenschel sõjakurjategijatena surma ja hukati, Baer suri eeluurimisvanglas südamerabandusse, enne kui tema üle kohut pidada jõuti.

Birkenaus asus naiste koonduslaager, mille komandandid olid järgemööda Johanna Langefeld, Maria Mandel ja Elisabeth Volkenrath. Kaks viimast neist mõisteti pärast Teist maailmasõda surma ja hukati, Langefeld mõisteti üksnes vangi.

KL Auschwitz Außenlagers

Välilaagreid valvasid SS Totenkopfverbände, välilaagrid mis teada:^[6]

#	Välilaagri nimetus	Asukoht	Tegevus	Vangide arv	Üürija/Tellija
laagriharud elusloomafarmides
1.	Harmense (linnufarm)	Harmęże	detsember 1941 - jaanuar 1945	ligi 150 vangi	KL-i eesmärkidel
2.	Budy ('majandamisõu 'Wirtschaftshof)	Brzeszcze	aprill 1942 - jaanuar 1945	700-800 vangi	koonduslaagri tarbeks
3.	Babitz (Wirtschaftshof)	Babice Oświęcimi lähedal	märts 1943 - jaanuar 1945	340 vangi	koonduslaagri tarbeks
4.	Birkenau (majandusala)	Brzezinka Oświęcimi lähedal	1943 - jaanuar 1945	200 vangi	koonduslaagri tarbeks
5.	Rajsko (aiand)	Rajsko, Oświęcim	juuni 1944 - jaanuar 1945	ligi 300 naisvangi	koonduslaagri ja SS-i uuringute tarbeks
6.	Plawy (majandusala)	Pławy	detsember 1944 - jaanaur 1945	ligi 200 vangi	koonduslaagri tarbeks
Laagriharud tööstusettevõtetes
7.	Golleschau	Goleszów	juuli 1942 - jaanuar 1945	ligi 1000 vangi	Ostdeutsche Baustoffwerke GmbH
8.	Jawischowitz	Jawiszowice	august 1942 - jaanuar 1945	rohkem kui 2500 vangi	Reichswerke Hermann Göring
9.	Chelmek (välikomando Aussenkommando)	Chełmek	oktoober 1942 - detsember 1942	ligi 150 vangi	Ota Schlesische Schuhwerke ("Bata Shoes")
10.	Monowitzi koonduslaager ^[7]	Monowice Oświęcimi lähedal	oktoober 1942 - jaanuar 1945	10223 vangi kolmes IG Farben üksuses alates 17. jaanuar 1945.^[8]	IG Farben tööstus
11.	Eintrachthütte	Świętochłowice	mai 1943 - jaanuar 1945	1374 vangi	Berghütte
12.	Neu-Dachs	Jaworzno	juuni 1943 - jaanuar 1945	rohkem kui 3500 vangi	Energieversorgung Oberschlesien Aktiengesellschaft (EVO)
13.	Fürstengrube	Wesoła Mysłowice lähedal	september 1943 - jaanuar 1945	700-1200 vangi	IG Farben
14.	Janinagrube (Gute Hoffnung)	Libiąż ^[9]	september 1943 - jaanuar 1945	877 vangi	tööstus IG Farben
15.	Lagischa	Łagisza, praegu Będzin	september 1943 - september 1944	ligi 1000 vangi	Energie-Versorgung Oberschlesien AG
16.	Günthergrube	Lędziny	veebruar 1944 - jaanuar 1945	300-600 vangi	IG Farben
17.	Gleiwitz I	Gliwice	märts 1944 - jaanuar 1945	ligi 1300 vangi	Reichsbahnausbesserungswerk
18.	Laurahütte	Siemianowice Śląskie	märts/aprill 1944 - jaanuar 1945	1000 prisoners	Rhinemetall Borsig AG
19.	Blechhammer	Sławięcice Blachownia Śląska lähedal	aprill 1944 - jaanuar 1945	609 prisoners	O/S Hydrierwerke AG
20.	Bobrek	Bobreki koonduslaager Oświęcimi lähedal	mai 1944 - jaanuar 1945	ligi 50-213 vangi ja ligi 50 naisvangi	Siemens-Schuckert
21.	Gleiwitz II	Gliwice	mai 1944 - jaanauar 1945	rohkem kui 1000 vangi	Deutsche Gasrusswerke
22.	Sosnowitz II	Sosnowiec ^[10]	mai 1944 - jaanuar 1945	ligi 900 vangi	Ost Maschinenbau GmbH (Berghüte)
23.	Gleiwitz III	Gliwice	juuli 1944 - jaanuar 1945	450-600 vangi	Zieleniewski - Maschinen und Waggonbau GmbH - Krakau
24.	Hindenburg	Zabrze	august 1944 - jaanuar 1945	ligi 400-500 naisvangi ja ligi 70 vangi	Vereinigte Oberschlesische Hüttenwerke AG (Oberhütten)
25.	Trzebinia	Trzebionka Trzebinia lähedal	august 1944 - jaanuar 1945	600-800 vangi	Erdölrafinerie Trzebinia GmbH
26.	Tschechowitz (Bombensucherkommando)	Czechowice-Dziedzice	august 1944 - september 1944	ligi 100 vangi	Reichsbahn
27.	Althammer	Stara Kuźnia Halemby lähistel, nüüd Ruda Śląska	september 1944 - jaanuar 1945	ligi 500 vangi
28.	Bismarckhütte	Chorzów	september 1944 - jaanuar 1945	ligi 200 vangi	Berghütte
29.	Charlottengrube	Rydułtowy	september 1944 - jaanuar 1945	ligi 1000 vangi	Reichswerke Hermann Göring
30.	Neustadt	Prudnik	september 1944 - jaanuar 1945	ligi 400 naisvangi	Schlesische Feinweberei AG
31.	Tschechowitz-Vacuum	Czechowice-Dziedzice	september 1944 - jaanuar 1945	ligi 600 vangi
32.	Hubertushütte	Łagiewniki, praegu Bytom	detsember 1944 - jaanuar 1945	200 vangi	Berghütte-Königs ja Birmarckhütte AG
33.	Freudenthal	Bruntal	1944 - jaanaur 1945	ligi 300 naisvangi	Emmerich Machold
34.	Lichtewerden	Světlá (praegu Czech Republic)	november 1944 - jaanuar 1945	ligi 300 naisvangi	G.A. Buhl und Sohn
Sub-camps with various functions
35.	Sosnitz	Sośnica Gliwice lähedal	juuli 1940 - august 1940	ligi 30 vangi	koonduslaagri tarbeks
36.	Porombka (SS-Hütte)	Międzybrodzie Bialskie	okt/november 1940 - jaanuar 1945	ligi 50 vangi ja ligi 10 naisvangi	SS- i tarbeks
37.	Altdorf	Stara Wieś Pszczyna lähedal	oktoober 1942 - 1943	ligi 20 vangi	Oberforestamt Pless
38.	Radostowitz	Radostowice Pszczyna lähedal	1942 - 1943	ligi 20 vangi	Oberforestamt Pless
39.	Kobier (väliüksus)	Kobiór	1942 - september 1943	ligi 150 vangi	Oberforestamt Pless
40.	Brünn	Brno	oktoober 1943 - aprill 1945	250-150 vangi	SSi tarbeks
41.	Sosnowitz (I)	Sosnowiec	august 1943 - veebruar 1944	ligi 100 vangi
42.	Gleiwitz IV	Gliwice	juuni 1944 - jaanuar 1945	ligi 500 vangi	SS i tarbeks
43.	Kattowitz (erikomando)	Katowice	jaanuar 1944 - jaanuar 1945	10 vangi	Gestapo
44.	Bauzug (2 SS)	Karlsruhe, Stuttgart	september 1944 - oktoober 1944	ligi 500 vangi elasid rongis	SS-WVHA

Laagri meditsiinipersonal

Auschwitzil olid oma meditsiinikorpused, neid juhtis Eduard Wirths, ja sinna kuulusid erineva taustaga arstid ja meditsiinipersonal SS-ist.

Barakkide kontori arst (Office of the Garrison Physician)

SS-Sturmbannführer dr Eduard Wirths
SS-Obersturmführer dr Franz von Bodmann

Meditsiinilis-adminsitratiivne sektsioon (Medical administration section)

SS-Sturmbannführer dr Eduard Krebsbach (ajutine asetäitja - teenis siin vähem kui kaks kuud)

Meditisiiniline personal: ohvitserid

SS-Hauptsturmführer dr Josef Mengele
SS-Hauptsturmführer dr Alfred Trzebinski
SS-Obersturmführer dr Franz Lucas
SS-Untersturmführer dr Hans Wilhelm König

Tsiviilidest meditsiinipersonal (Civilian medical personnel)

Dr Carl Clauberg (tsiviilarst)
SS-Untersturmführer dr Walter Goebel (dr Claubergi assistent)

Meditsiiniteenistuse töötajad (Medical service staff)

SS-Oberscharführer Josef Klehr (Senior medical staff NCO)
SS-Unterscharführer Adolf Theuer (sanitar)

Barakkide hambaarsti kontor (Office of the Garrison Dentist)

SS-Sturmbannführer dr Raimond Ehrenberger

Personali hambaarst (Staff Dentists)

SS-Obersturmführer dr Willi Schatz

Hambaarstide abiteensitus (Dental service staff)

SS-Untersturmführer Josef Simon (hambatehnik)

Laagri farmatseudid (Camp Pharmacists)

SS-Sturmbannführer dr Victor Capesius

Apteegi personal (Pharmacy staff)

SS-Obersturmführer Gerhard Guber (farmatseudi abiline)

Laagri veterinaarid (Camp Veterinarians)

SS-Sturmbannführer dr Ludwig Boehne
SS-Hauptsturmführer Armand Langermann

Auschwitzi Hügieeniinstituut (Auschwitz Hygiene Institute)

SS-Untersturmführer dr Hans Münch (hügieenidirektori asetäitja)

Mõnede allikate kohaselt töötas siin ka Herta Oberheuser.

Koonduslaagri viimane peaarst oli Victor Capesius, kelle Saksa kohus mõistis pärast sõda 9 aastaks vangi.

Arstidest kõige tuntum oli Josef Mengele, kes sai tuntuks oma meditsiiniliste eksperimentidega.

Natsionaalsotsialistliku Saksamaa kliinilised uuringud

Dr Mengele kaksikute-uuringud

Josef Mengele oli laagriarst, kelle hüüdnimeks oli "Surmaingel" (Leutheusser 2003:159).^[11]

Mengele poolt läbiviidud kaksikute eksperimentideks välja valitud kaksikuid peeti Birkenau laagri F barakis 14.

Dr Mengele kaksikute eksperimente oli mitmesuguseid, nii näiteks sundis ta kaksikõdesid sugulisse vahekorda meessoost kaksikupaariga (Leutheusser 2003:162). Ühel ööl aga, nii tunnistas üks arstidest vande all, oodanud neliteist kibedasti nutvat mustlasest kaksikut operatsioonisaali kõrval töötoas. Dr Mengele seadnud sõnakestki lausumata nende tarbeks valmis ühekuubikulise ja viiekuubilikuse süstla ja neisse ühest karbist evipaali ning teisest kloroformi. Peale uinutite veeni manustamist, kui tütarlapsed olid uinunud, palpeerinud ta kloroformisüsti tarbeks vasaku südamekoja ja manustanud 10 kuubikut kloroformi ja nii tapnud ta tol ööl neliteist kaksikut järjest (Leutheusser 2003:162).

Ta armastas eksperimenteerida identsete kaksikutega, näiteks nakatas ta neist ühe surmavasse haigusse ja kui see suri, siis tappis ka teise, et sooritada võrdlev lahkamine. Samuti uuris ta kääbuseid ning nakatas vange näiteks gangreeni, et selle mõju uurida.^[12]

Dr Claubergi keemilise sundsteriliseerimise uuringud

Mitmel pool koonduslaagrites kasutati dr Horst Schumanni meetodit röntgenikiirtega sundsteriliseerimise näol. Auschwitzi koonduslaagris aga praktiseeritud professor Carl Claubergi 1943. aastaks välja töötatud nn Claubergi-meetodit 1944. aasta talvel. Meetod oli salajane, kuid teada on, et see koosnes mitmest etapist, milledest I. etapp seisnes väljavalitud naisvangide fertiilsuse kinnitamiseks kontrastaine Lipidoli (koostises ka oleum papaveris seminis - "jodeeritud mooniõli") ja Jodipini (Merck (Darmstadt) süstimises (mõlemad ained tol ajal meditsiinis kontrastainetena tavakasutuses). II etapp, mis viidi läbi mõne päeva pärast, süsteaine oli mõeldud munajuhade "ummistamiseks". Arstid hakkasid seda emakasisest kemikaalidega steriliseerimist naisvangidel rakendama ilma narkoosita.

Clauberg töötas naisvangide haiglakompleksi sektori BIa barakis 30 1942. aastal. Järgmise aasta aprillis lisas Höss veel ka pealaagri 10. bloki Claubergi käsutusalasse. 150 kuni 400 juuditari hoiti kahes ruumis teisel korrusel.

Peavärava sildi vargus

18. detsembril 2009 varastati koonduslaagri peavärava kohal olnud raudsilt kirjaga "Arbeit macht frei", mis tähendab "Töö teeb vabaks"^[13]. Vargad kruvisid sildi ühest otsast lahti ja murdsid selle kinnitused katki teisestki otsast. Siis kandsid nad sildi kolmesaja meetri kaugusel oleva avani betoonseinas, kus nad lõikasid läbi neli ava blokeerivat raudvarba. Pärast vargust asendasid võimud sildi koopiaga, mida oli kasutatud juba mõned aastad varemgi, kui originaalsilti restaureeriti.

Silt oli lastud valmistada Poola töölistel pärast seda, kui Auschwitz oli muudetud 1940. aastal vahistatud Poola vastupanuvõitlejate sunnitöölaagriks. Sildil oli B-täht sõnas "arbeit" tagurpidi, suurem paun ülal ja väiksem all, ning seda peetakse tööliste isemeelsuse märgiks.

Varguse järel kuulutati Poolas välja eriolukord. Iisrael nimetas sildi varastamist sõjakuulutuseks^[14].

Kuid politsei leidis sildi Põhja-Poolast juba 20. detsembril ja vahistas viis meest, kellest ühe kodust silt leitigi. See oli kolmeks tükiks lõigatud. Usutakse, et sildi varguse oli tellinud välismaine ostja. Poola politsei väitel olid vahistatud tavalised vargad, mitte neonatsistid. Originaalsilt keevitati kokku ja pandi oma kohale tagasi, kusjuures selle turvasüsteemi parandati.

18. märtsil 2010 kuulutas Poola kohus välja kohtuotsuse^[15]. Kõik vahistatud tunnistasid end süüdi. Kolm neist mõisteti 1,5–2,5 aastaks vangi^[15], kaks said karistuse tingimisi, kuid juba järgmisel kuul hakkasid mõlemad tingimisi karistatud end varjama ja politsei kuulutas nad tagaotsitavateks.

Viited

↑ Heiki Suurkask, Auschwitz – koht, kus inimesi põletati ahjus, 27.01.2005, Eesti Päevaleht, veebiversioon (vaadatud 10. oktoobril 2017)
↑ Jürgen Tamme, Auschwitzi muuseum paelub endiselt külastajaid, 7. jaanuar 2013, veebiversioon (vaadatud 10. oktoobril 2017)
↑ Life in the camp, veebiversioon (vaadatud 10. oktoobril 2017) inglise keeles
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 The chemistry of Auschwitz (inglise keeles)
↑ ^5,0 ^5,1 Hössi tunnistus Nürnbergi protsessil (inglise keeles)
↑ J Mayer (20. veebruar 2011). "Subcamps from KL Auschwitz". Der Ort des Terrors - Geschichte der nationalsozialistischen Konzentrationslager. Band 5. Axis History. Vaadatud 17. juulil 2014.
↑ John F. Ptak (September 23, 2008), Distinguishing Oświęcim (town), Auschwitz I, II, & III, and the Buna Werke. From the “Pamphlet Collection” of the Library of Congress.
↑ Museum webpage (2015). "Podobozy KL Auschwitz. Historia (Subcamps of KL Auschwitz. History)". Państwowe Muzeum Auschwitz-Birkenau. Vaadatud 22. mail 2015.
↑ Artur Hojan & Cameron Munro (2017), Camp: Janinagrube / Gute Hoffnung; Obieżowa Colony, Libiąż.
↑ Prof. Stuart Stein: "Affidavit of Dieter Wisliceny", from Nazi Conspiracy and Aggression, Volume VIII. USGPO, Washington, 1946, pages 606–619. Note: SS-Hauptsturmführer Dieter Wisliceny in his testimony given before the International Military Tribunal at Nurnberg, 3 January 1946, erroneously identifies the Auschwitz concentration camp complex as the concentration area Sosnowitz (which was one of its dozens of subcamps).
↑ Ulrike Leutheusser, "Hitler ja naised", Huma kirjastus 2003.
↑ Laurence Rees. "Auschwitz: A New History". Public Affairs 2005. ISBN 1-58648-303-X, lk. 180–182.
↑ Infamous Auschwitz 'work' sign stolen ABCnews, 18. detsember 2009 (inglise keeles)
↑ Iisrael nimetas Auschwitzi sildi varastamist sõjakuulutuseks Postimees, 18. detsember 2009
↑ ^15,0 ^15,1 Auschwitzi sildivargad mõisteti vangi – Postimees, 18. märts 2010

Välislingid

Galerii: Saksamaal leiti Auschwitzi koonduslaagri joonised, Elu24, 10. november 2008
Poolakad paluvad raha Auschwitzi säilitamiseks – Postimees, 27. veebruar 2009.
Iisraeli peaministrile anti üle Auschwitzi joonised, Delfi 28. august 2009
Poolast leiti Auschwitzi kohta käivad dokumendid – Postimees, 22. märts 2010
Surviving Auschwitz guards aged up to 97 set to be prosecuted over death camp roles – Mirror, 3. september 2013. (inglise keeles)
Auschwitz guard trial: Oskar Groening admits 'moral guilt', BBC World News, 21. aprill 2015 (inglise keeles)
'Auschwitz book-keeper' Oskar Groening sentenced to four years, BBC World News, 15. juuli 2015 (inglise keeles)

[1] Heiki Suurkask, Auschwitz – koht, kus inimesi põletati ahjus, 27.01.2005, Eesti Päevaleht, veebiversioon (vaadatud 10. oktoobril 2017)

[2] Jürgen Tamme, Auschwitzi muuseum paelub endiselt külastajaid, 7. jaanuar 2013, veebiversioon (vaadatud 10. oktoobril 2017)

[3] Life in the camp, veebiversioon (vaadatud 10. oktoobril 2017) inglise keeles

[Green-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 The chemistry of Auschwitz (inglise keeles)

[Höss-5] 5,0 ^5,1 Hössi tunnistus Nürnbergi protsessil (inglise keeles)

[axishistory-6] J Mayer (20. veebruar 2011). "Subcamps from KL Auschwitz". Der Ort des Terrors - Geschichte der nationalsozialistischen Konzentrationslager. Band 5. Axis History. Vaadatud 17. juulil 2014.

[Buna-7] John F. Ptak (September 23, 2008), Distinguishing Oświęcim (town), Auschwitz I, II, & III, and the Buna Werke. From the “Pamphlet Collection” of the Library of Congress.

[Buna-Werke-8] Museum webpage (2015). "Podobozy KL Auschwitz. Historia (Subcamps of KL Auschwitz. History)". Państwowe Muzeum Auschwitz-Birkenau. Vaadatud 22. mail 2015.

[Hojan-9] Artur Hojan & Cameron Munro (2017), Camp: Janinagrube / Gute Hoffnung; Obieżowa Colony, Libiąż.

[ess.uwe.ac.uk-10] Prof. Stuart Stein: "Affidavit of Dieter Wisliceny", from Nazi Conspiracy and Aggression, Volume VIII. USGPO, Washington, 1946, pages 606–619. Note: SS-Hauptsturmführer Dieter Wisliceny in his testimony given before the International Military Tribunal at Nurnberg, 3 January 1946, erroneously identifies the Auschwitz concentration camp complex as the concentration area Sosnowitz (which was one of its dozens of subcamps).

[11] Ulrike Leutheusser, "Hitler ja naised", Huma kirjastus 2003.

[sMWpH-12] Laurence Rees. "Auschwitz: A New History". Public Affairs 2005. ISBN 1-58648-303-X, lk. 180–182.

[sOett-13] Infamous Auschwitz 'work' sign stolen ABCnews, 18. detsember 2009 (inglise keeles)

[AOh6E-14] Iisrael nimetas Auschwitzi sildi varastamist sõjakuulutuseks Postimees, 18. detsember 2009

[Postimees-15] 15,0 ^15,1 Auschwitzi sildivargad mõisteti vangi – Postimees, 18. märts 2010

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]

[15]