Kasutaja:Mariina/Hitler ja tema tervis + Kolmas Riik

• Peter Singer: "The Life You Can Save"
• Harry Styles: "Sign of the Times"
• "Just Hold On"
• "International Love"
• "If I Were Sorry"
• "The Trooper"
• "J'adore Hardcore"
• Don Diablo & Steve Aoki x Lush & Simon - "What We Started" ft. BullySongs
• Steve Aoki feat. Machine Gun Kelly, "Free the Madness"

 Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

 Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal

 Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal0

 Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal1

 Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal2

 Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal3

 Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal4

 Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal5

 Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal6

 Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal7

 Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal8

 Pikemalt artiklis Kasutaja:Mariina/materjal9...

1. "Hullus ja arutus: hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul"

 Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

"Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis"

 Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Norman Ohler: "Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis" ehk ("Totale Rausch. Drogen im Dritten Reich.").

Pervitiin ehk Temmleri tablett

 Pikemalt artiklis Pervitiin

Pervitiin (Pervitin) on Saksamaal 1933-1938 tarbitud populaarse rahvadroogi (see oli samahästi kui olmekaup) turunimi, mille üks koostisosa oli metamfetamiin. (Ohler, 17:2017)

Pervitiinitabletid olid sini-valge-punast (Ohler, 70:2017) või ka valget värvi (Ohler, 75:2017).

Pervitiin oli saadaval süsteampullidena, nätsu koostises ja osade allikate kohaselt ka pralineedes.

Molekulaarselt struktuurilt sarnaneb see adrenaliiniga.

Pervitiini kasutusjuhend

Tolleaegsete kirjelduste kohaselt saavat naiste frigiidsust pervitiini tablettidega hõlpsasti mõjutada.

Pervitiini ravi: 1 kuu jooksul tuleb 10 päeval võtta 4 tabletti päevas, võimalikult päeva poole ja nii 3 kuud järjest. Sellise annustamisega tõuseb naise libiido ja seksuaaljõud.

Pakendi infolehe kohaselt saab ravim ära võtta alkoholist, kokaiinist ja isegi opiaatidest tingitud võõrutusnähud.(Ohler, 44:2017)

Pervitiini mõju

Pervitiin läbib nn vere-aju barjääri, kuid ei põhjusta äkilist vererõhu tõusu. (Ohler, 42:2017)

Pervitiini mõju arvatakse tulevat sellest, et narkootikum mõjub aju närvirakkudele selliselt, et nood vabastavad virgatsaineid dopamiini ja noradrenaliini paisates need sünaptilistesse ajukäärudesse ja blokeerib ka nende tagasihaarde.(Ohler, 42:2017) Mõju kestvuseks pakutakse 12 tundi ja rohkem ning suurte annuste korral võib selle tarvitamine esile kutsuda närvirakkude närbumise, kuna kurnatakse ära rakkudevaheline energiavahetus, sellega kaasnevad kõne-, tähelepanu- ja keskendumishäired. Kuid tarbimine võib mõjutada ka mälu, tundeid ja tasusüsteemi. (Ohler, 43:2017)

Pervitiini kõrvaltoimed

Eeldatavasti andsid 40. eluaastast vanemate ohvitseride südamed just peale forsseeritud metamfetamiini kasutamist tunda, esines südamerabandust, infarkti ja kokku kukkumist.(Ohler, 96:2017)

Sõltuvusnähtudena esines teotahte puudust ja depressiooni.(Ohler, 97:2017)

"Sieg High - välksõda on metamfetamiinisõda (1939-1941)"

Pervitiini pimekatsed

Autor tsiteerib Heinrich Bölli (hilisema Nobeli kirjandusauhinna laureaadi) kirju kodustele, kus laskur Böll kiidab Pervitiini "hea teenimise eest" ja palub kodustel seda juurde saata.(Ohler, 53:2017)

Wehrmachti ülemstaabiarst professor doktor Otto Friedrich Ranke (17. august 1899 München- 19. november 1959 Erlangen) lugenud Pervitini-nimelise erguti kohta korraldas alustuseks üheksakümne, hiljem saja viiekümne sanitaarohvitseriks pürgija hulgas vabatahtlikke pimekatseid. Ta andis neile pervitiini (Pervitin, P), kofeiini (Caffein, C) või näivat ravimit (Scheintabletten, S) ja lasi neil esimesel katsel öö läbi matemaatilisi ja mõtlemisülesandeid lahendada, märkides ära et pervitiniseeritud olid maniakaalselt asja kallal.(Ohler, 60:2017) Kuid pervitiini manustanutele ei olnud mõtteprotsessid, mis suurajult kõrgemat abstraktse mõtlemise võimet nõudsid, jõukohased.

Aine kuulutati sõjaliselt väärtuslikuks aineks ja plaaniti uusigi katseid. (Ohler, 61:2017) Kuid kuulnud, et Müncheni ülikoolis loodi pervitiini-laipadele (üledoosi saanutele) eraldi ruum muutus Ranke toon ja ta läkitas laiali kirju akadeemia teistele juhatajatele hoiatades pervitiini võimaliku sõltuvusohu eest. (Ohler, 62:2017)

Perviitini tarbivate sõjaväelaste kohta täpsed andmed puuduvad. Leidus väeüksuseid kus seda tarvitati vastavalt suvale ja neid kus püüti mingit kontrolli pervitiinitablettide tarvitamise üle omada. Ranke tuvastas, et suur osa ohvitsere kannab pervitiini lausa endaga kaasas. (Ohler, 62:2017) Väliselt profülaktilisest pervitiini tarvitamistest nördinud Ranke aga olevat ka ise ainet reeglipäraselt manustanud ning selle kohta oma sõjalis-arstlikus päevaraamatus ka aru andnud. Keskmine tööpäev algas Rankel kahe Temmleri tabletiga.(Ohler, 69:2017) Ranke jt arvates oli pervitiiniga võimalik suurema pingutuseta 36 kuni 40 tundi järjest ilma väsimuseta tööd teha.

L-Phenyl-2-methylamino-propan

Mitte kõik suursaksad ei olnud pervitiini toimetest pimestatud nii pöördus 1939. aastal siseministeeriumi riigisekretär, ameti poolest "riigi tervishoiujuht", Leo Conti justiitsministeeriumi poole selleks, et seadusandlust karmistataks. Ta kirjutas:

„

Kes väsimuse vastu pervitiiniga võitleb, võib kindel olla, et see viib samm-sammult füüsiliste jõutagavarade ammendumiseni ning päädib seega kokkuvarisemisega.

“

(Ohler, 70:2017)

1939. aastal kuulutati pervitiin Riigi Siseministeeriumi politseimäärusega apteekides ainult retsepti alusel omandatavaks.(Ohler, 71:2017)

17. aprillil 1940 hakkas Wehmachtis ringlema Ranke ergutimäärus, see jagati laiali rivi- ja korpusearstidele, juhtivatele sanitaarohvitseridele ja Waffen-SS-i juhtivatele tegelastele. Ühekordseks päevaannuseks oli määratud 1 pervitiinitabett ja profülaktika mõttes öösiti 2 tabletti teineteise järel ning vajadusel 3 kuni 4 tunni pärast võis manustada veel 1-2 tabletti.(Ohler, 74:2017)

Kui Inglismaal tarvitati massiliselt bensedriini siis Saksamaal tarvitati selleks ajaks pervitiini hinnanguliselt miljon annust kuus. Kuna andmed on ühikutes siis täpsemalt ei saa, nii näiteks oli saadaval nn Pervitiini-tuutu (igaühes 30 tk). Kui palju tarvitati ampulle süstimiseks pole teada.(Ohler, 106:2017)

Märkus: samal ajal nuputasid Nõukogude armee poolel sõdivad sõdurid laiali jagatud piirituse koguste pealt, kas tulemas tavapärane või väga ränk taplus.

Pervitiini kättesaadavuse regulatsioon

• 1939. aastal kuulutati pervitiin Riigi Siseministeeriumi politseimäärusega apteekides ainult retsepti alusel omandatavaks;
• 12. juuni 1941 Riigi tervishoiujuht Conti allutas pervitiini kasutamise oopiumiseadusele, see muutis rahvadroogi ametlikult uimastiks.(Ohler, 108:2017)

Pervitiini maksumus

Ranke arvutuste kohaselt olid pervitiinitabletid odavad, Keskmine sõjaväeline annus 4 tbl päeva maksis 16 penni, samal ajal oli kohvi arvestuslikuks kuluks umbes 50 penni iga öö kohta. Seega erguteid peeti majanduslikult mõistlikumateks.

Pervitiini 'hellitusnimed'

"Lennukisool", "Stuka-pill", "Göringi pill".(Ohler, 100:2017)

Pervitiin 7. oktoober 2017

Ajalugu

Metamfetamiin pervitiini nime all

Teise maailmasõja periood Saksa armees

Vaata ka: Ranke ergutimäärus

Teise maailmasõja perioodil müüdi metamfetamiini ka pervitiini nime all, ning seda tootis Saksa farmaatsiettevõte Temmler. Pervitiini kasutati Kolmanda Riigi relvajõududes algselt laialdaelt ja kontrollimatult, kuid kõrvalmõjude ilmnedes püüti tarvet määruste ja apteegiretseptidega reguleerima hakata. Eriti populaarne oli see Luftwaffe pilootide hulgas, kuna pervitiin toimis ergutina ja selle abil oli võimalik pikendada ärkveloleku aega. Tablettide käibenimed Saksa relvajõududes olid ka "Stuka-tabletid" või "Göringi-tabletid". Pervitiini mõju kestvuseks (see olenes mansutatud kogusest ka) oli umbes 12 tundi ja rohkem. Suurte annuste korral võis selle tarvitamine esile kutsuda närvirakkude närbumise, kuna kurnati ära rakkudevaheline energiavahetus, sellega kaasnesid kõne-, tähelepanu- ja keskendumishäired. Pervitiini kasutamise kõrvalmõjud sõdijatele aga ülekantud mõttes ka "kolmanda riigi moraalistandarditele" muutusid nii tõsisteks, et selle kasutamist püüti alates 1940. aastast reguleerima hakata, selleks tehti algust aine narkootikumiks nimetamisega (vt ka Ranke ergutimäärus). Pärast narkootikumi manustamist olid sõdurid üks-kaks päeva võitlusvõimetud, mõned muutusid väga argessiivseks. Pikemaajalisel kasutamisel esines südamerabandust, infarkti ja kokkukukkumist. Sõltuvusnähtudena esines teotahte puudust ja depressiooni.

Morell ja vitamiinid

 Pikemalt artiklis Theodor Morell#Vitamiinide tootmine

Adolf Hitleri ihuarst Theodor Morell hakkas tootma ja üle Euroopa turustama preparaati nimega Vitamultin.(Ohler 2017:98) Hamburgi firmal, mille osanik Morell oli 50%, lasi ta toota nn Nobel-Vitamultini Vitamultin-F. Nobel-Vitamultin oli pakitud kuldselt sädelevasse paberisse templiga SF Sonderfertigung Führer (füüreri eritoode) ja see oli mõeldud ainult füürerile. Nobel-Vitamultini koostis pole uurijatele teada, autori arvates sisaldas see purustatud kibuvitsa, kuivatatud sidruni, pärmiekstrakti, lõssi ja rafineeritud suhkrut ja olenevalt partiist ka pervitiini.

 Pikemalt artiklis Adolf Hitler#Baasravi

Morell hakkas Hitlerile ravimeid ja mitmesuguseid preparaate manustama 1936. aastal.

Neumanni ja Eberle arvestuste järgi manustati Hitlerile süstide ja suu kaudu ühtekoku 82 eri ravimit.(Neumann ja Eberle 2013:78)

Tema poolt välja töötatud nn baasravi koosnes 10- või 20-protsendise glükoosilahuse, Vitamultini ja ainevahetust soodustava Tonophosphani süstidest.(Neumann ja Eberle 2013:77)

Ka David Irvingi poolt 1983. aastal välja antud raamatus, "The Secret Diaries of Hitler's Doctor"] (baseeruvad Dr Morelli päevikutel) saanud Hitler Vitamultini-süste.(Irving 1983:190).

Vitamultin-Calcium

 Pikemalt artiklis Vitamiinipreparaadid

Vitamultin-Calcium oli polüvitamiinipreparaat. See sisaldas A-, B-kompleksi, C-, D-vitamiin, E-, K- ja P-vitamiine. Vitamultin-Calciumi manustas Morell Hitlerile aastatel 1938 kuni 1944 iga kahe päeva tagant. (Neumann ja Eberle 2013:83)

1941.aasta suve ja 1944. aasta sügise vahelise aja veetis Hitler Masuuria metsadesse rajatud peakorteris Hundikoopas. 1941. aasta augustis Hitler haigestus, tal oli palavik, kõhulahtisus, külmavärinad ja tugevad valud jäsemetes - võimalik düsenteeriahoog.(Ohler 2017:119) Hitler nõudis oma ihuarstilt silmapilkset vaevadest vabanemist.(Ohler 2017:120) Morell olevat seganud kokku Vitamultini ja kaltsiumi lahuse kombineerituna steroidiga Glyconorm (loomne südamelihasest pressitud mahl, neerupealise koorest ja kõhunäärmest koosnev hormoonpreparaat.

Vitamultini preparaat sisaldas väga suurtes ogustes pervitiini- ja kofeiini ja Hitler tarbis seda ergutusvahendit korrapäraselt, mõni päev lausa neli süsti päevas, siis võib eeldada . sõltuvushäiret.

Temmleri tehas

 Pikemalt artiklis Temmleri tehas

Temmleri tehas kolis Adlershofi 1933. aastal. Temmleri tehase rajas Theodor Temmler.

Temmleri tehase peakeemik dr Fritz Hauschild saanud teada, et Berliini olümpiamängude tulemusi mõjutas USA-st pärit, tol ajal veel legaalne doping bensedriin (amfetamiin) hakkas siin laboris otsima uut nn "töövõimet tõstvat vahendit". (Ohler, 41:2017).

Hauschild'il õnnestus toodet täiustada ja 1937. aasta sügiseks oli ta leiutanud metamfetamiini sünteesimiseks uue meetodi. (48 Keemiatööstuse jääksaadusele propiofenoonile lisati broomi ning teisendati metüülamiiniga töödeldes ja sellele järgneva reduktsiooniga efedriinis, millest omakorda vesinikjodiidi ja fosforiga redutseerides saadigi metamfetamiin. Vt Hans P. Kaufmann, Arzneimittel-synthese (Heidelberg, 1953), lk 193; viidanud Ohler, 42:2017).

31. oktoobril 1937 olid tehase esindajad Berliinis Riigi Patendiametis esitlemas Saksa esimest metüülamfetamiini nimetusega Pervitin.(Ohler, 42:2017)

Temmleri tehases valmistati metamfetamiini - igal nädalal pressiti siin miljoneid pervitiinitablette.(Ohler, 18:2017) Ühes päevas võidi pressida 833 000 tabletti. Wehrmacht tellis maa-ja õhuväe jaoks 35 miljonit. Pervitiinitabletid, mis korras pakendati eripakenditesse, need Wehrmachti pappkarpidesse ja karbid riigikotkaga kastidesse.(Ohler, 75:2017)

Sõja tõttu oldi sunnitud kolima Meisenheimi.

Sanitaar- ja tervishoiu kindralkomissarile Temmleri tehasest saadetud kiri, milles firma taotles pervitiini tootmiseks tooraineid, nagu [[efedriin, kloroform ja soolhape ilmneb, et veel enne sõja lõppu soovis firma pressida "sõja tarbeks" neli miljonit tabletti.(Ohler, 189:2017)

Theodor Morell

 Pikemalt artiklis Theodor Morell

STAARDOKTOR KURFÜRSTENDAMMILT

Theodor Morell oli autori arvates tegev naha- ja suguhaiguste eriarstina. Tema arstipraksis asus 1933. aastal Berlin-Charlottenburggis Bayreuther Strassel.

Dr Theodor Morell astus NSDAP liikmeks 1933. aastal. Tema äril hakkas väga hästi minema ja peagi kolis ta Kurfürstendammi.(Ohler, 35:2017) Siinsed praksiseruumid olid varustatud kõrgsagedusröntgeni, diatermia, neljakambrivanni ja kiiritusmasinatega.(Ohler, 36:2017)

Kaasaegsete pajatuste kohaselt spetsialiseerus see egotsentriline ja põrguliku kavalusega mittejuut olematute haiguste ravile ja temast sai pioneer vitamiinide alal. Neid süstis ta klientidele verre lisades meestele näiteks testosterooni ja naistele karumustikaekstrakti.(Ohler, 36:2017)

Klientuur*

Morelli klienditeks olid Alfred Krupp, August Thyssen, SS-i juht Heinrich Himmler, Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop ("patsient X"), relvastusminister Speer jmt. (Ohler, 152:2017) Morell ravis ka Benito Mussolinit - tema koodnimi oli "patsient D".

Heinrich Hoffmann

Hoffmani Müncheni fotostuudios tutvusid 1929. aastal ka Eva Braun, kes tol ajal töötas Hoffmanni assistendina, ja Hitler.

1936. aasta kevadel helistas Morellile Hitleri adjudant Julius Schaub. Morellil tuli ravida NSDAP ametlikul fotograafil Heinrich Hoffmannil (12. september 1885 – 15. detsember 1957) gonorröast tingitud neerupõletikku.(Ohler, 36:2017)

Tagasi Münchenis korraldasid Hoffmannid Bogenhauseni linnaosa peenes villas õhtusöögi, millest võttis osa Adolf Hitler, Morell jmt. Hitler tänas Morelli sõbra tervekskravimise eest.

Adolf Hitler (patsient A)

 Pikemalt artiklis Adolf Hitler

'Adolf Hitler kui olev apteek'

Juba Hoffmannide korraldatud õhtusöögil mainis Hitler oma aastatepikkust võitlust mao- ja seedehäiretega ning Morell pakkus talle ravikuuri.(Ohler, 37:2017) Juba mõned päevad hiljem pidas füürer Morelliga privaatseid jutuajamisi.

Hitleril oli jalgadel sügelev ekseem, mille tõttu olid jalad pidevalt sidemeis ja ta ei saanud saapaid kanda.

Morell diagnoosis Hitleril ebanormaalse bakterifloora(Ohler, 38:2017) ja soovitas Mutaflor'i. Hitler nimetas Morelli oma ihuarstiks.(Ohler, 38:2017)

Patsient A ravi(mid)mine

 Pikemalt artiklis Hundikoobas

 Pikemalt artiklis Adolf Hitler#Isiklikku#Haiguslugu

Ebanormaalse mikrofloora vastu soovitas Morell patsient A-le preparaati Mutaflor. Mutaflor'i arendas välja arst ja bakterioloog Alfred Nißle (30. detsember 1874 - 25. november 1965) - preparaat sisaldas teatud elusaid baktereid, kapslitesse pakendatuna. Need bakterid saadi algselt 1917. ühe alamohvitseri soolest, kes elas üle Balkani sõjad ilma soolestiku häireteta.(Ohler, 38:2017)

Kui riigipeal oli vaja töötada ja ta nõudis koheselt oma hädadele leevendust oli ihuarst käepärast ning tegi talle mitmeid süste: 20%-lise glükoosilahuse, vitamiini-, kaltsiumi- või joodisüsti.(Ohler, 38:2017)

Kuigi füürerit ei kimbutanud vitamiinipuudus, olevat ta manustanud nii mõnegi Nobel-Vitamultini pakikese päevas.(Ohler, 98:2017)

1941. aasta suve ja 1944. aasta sügise vahelise aja veetis Hitler Masuuria metsadesse rajatud peakorteris Hundikoopas. 1941. aasta augustis Hitler haigestus, tal oli palavik, kõhulahtisus, külmavärinad ja tugevad valud jäsemetes - võimalik düsenteeriahoog.(Ohler, 119:2017) Hitler nõudis oma ihuarstilt silmapilkset vaevadest vabanemist.(Ohler, 120:2017) Morell olevat seganud kokku Vitamultini ja kaltsiumi lahuse kombineerituna steroidiga Glyconorm (loomne südamelihasest pressitud mahl, neerupealise koorest ja kõhunäärmest koosnev hormoonpreparaat. Seekordne süstimine ei kulgenud tõrgeteta, süstlanõel läks süstimise ajal katki ja valu vastu manustas Morell Hitlerile 20 tilka Dolantin i (opioid, mille toime meenutab morfiini oma).(Ohler, 121:2017)

Hitleri päevaplaani kuulusid süstimised juba täiesti valatult, kui vaja ja süstida sõitvas rongis ei tohtivat, siis peatati seks ajaks füüreri erarong. Nn füürerisegusse oli lisandunud selleks ajaks juba üle kaheksakümne erineva hormoonpreparaadi, steroidi ja ravimi.(Ohler, 122:2017)

"Pat. A" kartoteegi kaardi paremasse alumisse veerandisse lisandus 1943. aasta teises kvartalis uus aine, mitmeid kordi allajoonitud Eukodal.(Ohler, 141:2017)

Selle ajavahemikuga seostatakse ka Hitleri monoloogide võimule tulekut- tundidepikkused monoloogid kestsid varaste hommikutundideni, nii näiteks olevat Füürer olnud D-Day ehk Normandia dessantoperatsiooni päeval ääretult kõikuvas meeleolus ja röökinud juba kell 9 hommikul "On see siis nüüd kallaletung või mitte?" - kella 12-ks rindeoluorra aruteluks, peale "x"-i süsti, oli Füürer rõõmuolekus ja monoloog oli elevantidest.(Ohler, 156:2017) Mitmed autorid seostavad seda tüüpilise uimastite tarvitamisest tuleneva mölapidamatusega.(Ohler, 156:2017)

Arstimihuvilisele Hitlerile manustatuna, ülevaate leiab siit Hitlers medikamenter

• Homoseran - emakast erituvas veres leiduv hormooni- ja antikehade rikas toidulisand;

Homoseran oli kinnitamata päritolu, vanuses ja seisundis, kas rasedate naiste, emakast ja/või platsenta retroplatsentaarsest verest valmistatud hormooni- ja antikehade rikas toidulisand, mida kasutati näiteks Kolmanda Riigi kõrgete riigiametnike seerumiravis.

Homoserani on kasutatud ravimina. Valmistusviisid võisid erinevatel tootjatel, üks neist Anhal Serum Institute, erineda. Morelli firma Hamma (Olmütz) Homoseran oli valmistatud platsentast.

Näidustused

Homoserani manustamine võis tõenäoliselt avaldada lümfoid(-immuun)süsteemile stimuleerivat toimet. Tol ajal manustati seerumit angiini, nõrkushoogude, gripi|, munajuhapõletiku, rasedustoksikoosi ja rasedusdermatooside, puberteediea häirete, migreeni, depressiooni, ekseemi, astma, nahafurunkulite, sügeluse, urtikaaria ja heufiber 'i korral., ka letargilise entsefaliidi korral (Neumann ja Eberle, 2013).

Homoseran ei põhjustanud seerumtõbe ega anafülaksist.

Manustamine

Inimestele manustati Homoserani veenisiseselt, kuid katseloomadest rottidele ka söödana.

Homoseran oli saadaval ampullides 10 ccm maksis 2,50 riigimarka.

Kolmas Riik

"Füürer" ja tema lähikondlased

Tol ajal arvati, et Homoserani manustamine võis tugevdada haige ja/või kurnatu organismi. Homoserani ravi praktiseeris ka Adolf Hitleri ihuarst Theodor Morell. Oma päevikus kirjutas ta: 17. november 1944, et eelmise öö teesessioon olevat kestnud 4.30-ni hommikul ja Hitleri juures oli ta 3.30 kuni 5-ni - süstis talle veenisiseselt glükoosi, rääkis oma venna surmast, edasi tulid süstid Homoserani, Vitamultin-Calcium'i ja Progynon forte-ga. (Irving, 190:1983). Morelli vend suri 61-aastaselt ajuembolismi tagajärjel. Kui Morell Berliini tema matustele sõitis asendas teda dr Weber, kes saabus Hitleri juurde 13-ndal. Dr Weberi märkmete kohaselt jätkas tema Hitleri süstimist - Eukodali, Eupaverini, Glycovarini, Homoserani, Vitamultini ja Glyconormiga. (Irving, 191:1983)

Morelli järgi oli Homoseran tehtud platsentast ja Hitleri arvates aitas see tal värinaid maha võtta.(Irving, 198:1983)

1933. aastast alates sai Theodor Morellist propagandaminister Joseph Goebbelsi arst.(Neumann ja Eberle, 56:2013)

Morelli päevaraamatu kohaselt (tänapäeval "The Secret Diaries of Hitler's Doctor" ravinud ta propagandaminiter Goebbelsil kord dermatiiti, mis raputanud kogu tema keha nii väga, et ta ei saavat magada. 22 arsti olid eelnevalt üritanud seisundit tal ka ravida kuid tulutult. Morell aga ravis ta Homoserani süstidega terveks.(Irving, 24:1983)

Kirjandus

• Hans-Joachim Neumann ja Henrik Eberle, "Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos" (2013)("War Hitler krank? Ein abschließender Befund"), Gustav Lübbe Verlag, 2009
• Norman Ohler: "Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis", originaali pealkiri "Totale Rausch. Drogen im Dritten Reich.", lk 122, 2017, Helios kirjastus, ISBN-10: 9949554977

Vaata ka

• Adolf Hitler#Isiklikku#Haiguslugu

Viited

Portaal Meditsiin

• Orchikrin - depressiooni vastu;
• Prostakrinum - seemnepõiekestest ja noorte pullide eesnäärmest toodetud preparaat;
• Testoviron - suguhormoon libiido ja vitaalsuse taastamiseks;
• Tonophosphan - Hoechsti vabrikus toodetud ainevahetuse stimulant. (Ohler, 121:2017)
• Acidol-pepson
• antiflogistiin
• Argentum nitricum
• Belladonna obstinol
• Benerva forte
• Betabion
• Bismagenol
• Brom-Nervacit
• Brovaloton-Bad
• Cafaspin
• Calcium Sandoz
• Calomel
• Cantan
• Cardiazol. Göring olevat Hitlerile rääkinud, et uimasuse ja nõrkuse korral tarvitab ta Cardiazoli. Ohleri arvates laitis aga Morell Hitleril selle aine kasutamise maha, kuna aine tõstab vererõhku ja tekitab krampe ning see võib Hitleri südameprobleemide tõttu talle riskantseks osutuda (Ohler, 133:2017);
• Cardiazol-efedriin
• Chineurin
• kokaiin - tol ajal tõenäoliselt Merck'i (Darmstadt) kokaiin;
• kodeiin
• Coramin
• Cortiron
• Digiland Sandoz
• dolantiin
• Enterofagos
• Enzynorm
• Esdesan
• Eubasin
• Euflat
• Eukodal - valuvaigisti, mida sel ajal tootis Merck (Darmstadtis). Selle toimeaine oli Ohleri arvates oksükodoon, mida sünteesiti looduslikust oopiumist (Ohler, 141:2017);
• Eupaverin
• Franzbranntwein
• Gallestol
• Glyconorm Glycovarin
• Hammavit
• Harmin
• Homburg 680
• Homoseran
• Intelan
• jood-jodkalt-glütseriin
• Kalzan
• Karlovy Vary mineraalsool (Karlsbader Sprudelsalz)
• Kissingeri tabletid
• Kösteri puhituspillid - karusmustika või teiste maavitsaliste saadused, nagu atropiin ja strühniin (Ohler, 170:2017);
• Leber Hamma - maksapreparaat ampullides;
• Leo pillid
• Lugolt lahus
• Luizuum
• Luminal
• Mitilax
• Mutaflor
• Nateina
• Neo-Pyocyanase
• nitroglütseriin
• Obtinol
• Omnadin
• Optalidon
• Orchikrin
• penitsilliin-Hamma
• Peruu palsam
• pervitiin
• Profundol
• Progynon
• Prostkrinum
• Prostophanta
• Pyrenol
• Quadro-Nox
• Relxol
• kastoorõli
• Sango-Stop
• Scophedal
• Septojad
• Spasmopurin
• strofantiin
• Strophantose
• Suprarenin (adrenaliin)
• Sympatol
• Targesin
• Tempidormi küünlad
• Testoviron
• Thrombi-Vetren
• Tibatin
• Tonophosphan
• Tonsillopan
• glükoos - viinamarjasuhkru süstelahus; Hitleri baasravi koostises;
• kuiv-Kol-Hamma
• Tussamag
• Ultraseptyl
• Vitamultin
• "X"-i süstid
• Yatren.(Ohler, 122:2017)

Füüreri süsteainete ampullid oli Morell isiklikult tualetipotti visanud.(Ohler, 122:2017)

20. juuli 1944 atentaat

• Hitleri (patsient A) keha oli täis kümneid kilde aga enne kui arstid neid eemaldama asusid, tehti talle süst ainega "x".(Ohler, 158:2017)

Hitler läks sel päeval Hundikoopa raudteejaama Mussolinit ootama. Aga õhtul hakkasid tema kõrvad verd jooksma. Atendaadi järgselt kutsuti kohale kõrva-nina-kurguarst dr Erwin Giesing. Giesingil oli kaasas oma arstim milleks oli valusid vaigistav kokaiin. Mercki kuulsa erakordselt psühhoaktiivse kümneprotsendilise kokaiinilahusega peitsis ta isiklikult Füüreri nina ja kurku 65 päeva jooksul.(Ohler, 162:2017) Kokainnipeitsimise protseduuridega seonduv pole selge. Ühest küljest arvati, et Giesing oli Hitleri kokaiinilembuse pärast mures ja keelas selle talle ära, kuid olevat keelu tagasi võtnud kui Hitler lubab ennast läbi vaadata. Edasi kirjeldatakse peitsikorda mil Giesing oli Hitlerile manustanud nii suure annuse kokaiini, et viimane kaotas väidetavalt teadvuse ning lühikest aega valitses oht, et võib tekkida hingamisseisak. Samal ajal sai Hitler ka Eukodali, mille annus tõusis 0,2 grammi peale. Selle manustamisintervall oli iga kahe päeva tagant.(Ohler, 164:2017)

1944. aasta septembris olevat Giesing märganud Hitleri näol kahtlast värvingut ja kahtlustas kollatõbe. Samal päeval avastas Giesing Hitleri söögilaual "Dr Koesteri puhitusvastaste pillide" karbi.(Ohler, 170:2017) Lahvatas arstiskandaal. Giesingi vastuväitel olevat Hitler küll ainuke riigipea, kes neelab nädalas umbes sada kakskümmend kuni sada nelikümmend tabetti ja kellele tehakse kaheksa kuni kümme süsti. Giesing sai noomituse ja ta lasti lahti.(Ohler, 174:2017)

1944. aastal muutusid Hitleri maokrambid väljakannatamatuks. 8. novembril kolis ta Hundikoopa füüreritsooni ja sai sissekolimise puhul Morellilt veenisiseselt hiigelannuse Eukodali.(Ohler, 176:2017) Eukodali mõju lahtudes algasid Hitleril lihasvärinad - tema käsi vibreeris, võnkus ja liikus - paljud arvasid, et ta teeb seda ise.(Ohler, 179:2017)

Meditsiiniajaloolase Hans-Joachim Neumanni arvates võis Hitleri kehaliikmete tõmbluste põhjuseks olla vaskulaarne Parkinsoni tõbi. Vaskulaarne parkinsonism on autoimmuunne värihalvatus mille korral keha immuunsüsteem on ajamas segi kehaomaseid neuroneid võõrkehadega ja asub neid kahjutuks tegema - see avaldub selles, et keskajus närbuvad dopamiini tootvad närvirakud ja suurajukoore olulised osad. Neumanni arvates põhjustas selle pöörastes kogustes loomsete hormoonpreparaatide manustamine.(Ohler, 179:2017)

Lisaks värinatele oli Hitleril krooniline kõhukinnisus, mille leevendamiseks määrati talle kummeliklistiiri.(Ohler, 183:2017) Pidev süstimine aga tekitas nahapõletikku.

Sõja lõpupoole muutus Hitleri ravimikapp üsna tühjaks. Ohleri arvates ilmnesid tollal Hitleril ka võõrutusnähud - pealaest jalatallani vappumine, õhu ahmimine, kehakaalu langus, neerude üles ütlemine ja vereringe probleemid.(Ohler, 218:2017)

Süstiti talle nüüd veel allesolevaid preparaate, nagu plus [[Harmin, Strophantose I ja II, Benerva forte, Betabion forte, Omnadin.(Ohler, 218:2017)

16. aprillil 1944 algas rünnak Berliini linnale ning päev hiljem avasid Vene raketiheitjad Katjušad tule kesklinnale. Morellil oli õnnestunud kusagilt saada kofeiinisüst ja ta liikus sellega füüreri juurde. "Kas te arvate, et ma olen mingi narr?!" oli ta pahvatanud Morellile. "Te tahate mulle ilmselt morfiini anda." Hitler oli Morellil kraest haaranud ning ütles: "Minge koju, võtke oma ihuarsti vorm seljast ja tehke nii, nagu poleks te mind kunagi kohanud!".(Ohler, 219:2017)

Eva Braun (patsient B)

 Pikemalt artiklis Eva Braun

"Patsient B" nõudis samu ravimeid kui "patsient A".

Kaasaegsete kirjelduste kohaselt sisaldas Eva Brauni suhe Hitleriga mingit laadi "kehalist armastust", mille headuses olevat Hitler üsna veendunud olnud.

Hitleri ja tema partneri(te) suguühte laadi kohta kindel tõendusmaterjal puudub. Peale sõda olevat Morell lasknud protokollida kuidas "füürer" olla aeg-ajalt arstlikke läbivaatusi ära jätnud varjamaks oma kehal vigastusi, mis viitavat Eva Brauni agressiivsele seksuaalkäitumisele.

Mõningast kohandamist olevat vajanud hormoonravi, kui patsient A sai libiido tõstmiseks testosterooni, siis Braunile manustati menstruatsiooni leevendavaid vahendeid.(Ohler, 151:2017)

Morell ja vitamiinid

 Pikemalt artiklis Theodor Morell#Vitamiinide tootmine

Morell hakkas tootma ja üle Euroopa turustama preparaati nimega Vitamultin.(Ohler, 98:2017) Hamburgi firmal, mille osanik Morell oli 50%, lasi ta toota nn Nobel-Vitamultini Vitamultin-F. Nobel-Vitamultin oli pakitud kuldselt sädelevasse paberisse templiga SF Sonderfertigung Führer (füüreri eritoode) ja see oli mõeldud ainult füürerile. Nobel-Vitamultini koostis pole uurijatele teada, autori arvates sisaldas see purustatud kibuvitsa, kuivatatud sidruni, pärmiekstrakti, lõssi ja rafineeritud suhkrut.

Templiga SRK - Sonderanfertigung Reichskanzlei (Riigikantselei eritoode) varustatud Vitamultin oli pakendatud hõbedasse paberisse ja oli mõedud Wehrmachti juhtide ja tähtsate staabitöötajate jaoks.

Tänu paljudele korraldatud "Vitamultini kampaaniatele" tellis Saksa Töörinne (DAF) neid preparaate tohututes kogustes, kord 260 miljonit ja teine kord 390 miljonit tükki, ühtekokku võttis Saksa Töörinne üle miljardi vitamiinitableti.(Ohler, 98:2017)

SS tellis mitusada miljonit ja selle tarbeks tähistati tooted sildiga SS Vitamultin.(Ohler, 99:2017)

Morelli äriimpeerium

 Pikemalt artiklis Theodor Morell#Ärimehena

Hamma

Hitleri isiliku ettehoolduse tõttu sai Morell preemiaks (müügihind 120 000 riigimarka) Böömimaal Olmützis juutidest omanikelt 'röövitud' (Riikliku Salapolitsei poolt sundmääruse korras võõrandatud) Tšehhoslovakkia suurima toiduõlitootja Heikorni.(Ohler, 133:2017) Morell kujundas selle oma firma Hamma tootmisüksuseks ümber. Siin valmistas üle 1000 töötaja mooniõli, sinepit, puhastusvahendeid ja täitõrjepuudrit "Russla". Tootmise põhiosa moodustasid aga vitamiini- ja hormoonpreparaadid.(Ohler, 134:2017)

Morelli maksatoode ampullides kandis nimetust Leber Hamma, seda katsetati tõenäoliselt Füüreri peakorteris. Turundati seda Reichis ja Wehrmachtis. Autori arvates garanteeris vahend autoimmuunse allakäigu selle tarvitajate organismides.(Ohler, 138:2017)

Vinnõtsja linna tapamaja

Selle tapamaja rajas vahetult enne sõda Ameerika firma. Kogu Ukraina tapatööd viidi läbi siin, kus protsessid olid automatiseeritud, kaasa arvatud vere ammutamine.

Vinnõtsja linna tapamaja asus kaheksa kilomeetrit Libahundi peakorterist lõunapool.

Morell edastas eesti juurtega Natsi-Saksamaa peaideoloogile ja okupeeritud alade riigiministrile Alfred Rosenbergile palve tapamaja jäätmete endale saamiseks.(Ohler, 134:2017) Tapamaja jäätmete all oli silmas peetud kõikide Vinnõtsjas tapetud loomade näärmeid, nagu kilpnääre, eesnääre, Cowperi nääre ja elundeid nagu munasari, sapipõis, süda ja kopsud ning luid.(Ohler, 134:2017)

Võimeka ja tagasihoidliku ärimehena kasutas Morell füüreri peakorteri kommunikatsioonivahendeid ja logistilisi võimalusi liigutamaks sadu veokeid ja riigiraudtee vaguneid läbi Ida-Euroopa, mille sisuks tonnide viisi kokkuriisutud seamagusid, pankreaseid ja ajuripatseid, seljaajusid, veise-, sea - ja lambamaksasid.(Ohler, 135:2017)

Tüüpilist Moreli-vagunilaadungit iseloomustatakse nii - see sisaldas seitsekümmend vaati soolatud maksa, tuhat kakskümmend kuus seamagu, kuuskümmend kilogrammi munasarju ja kakssada kilogrammi pullimune, koguväärtuses 20 000 riigimarka. (Ohler, 137:2017)

Ohler kirjutab, et Morell ei olnud rahul Lääne-Ukrainaga, teda huvitasid Musta mere äärsed stepid ja Krimm. Sinna plaanis ta, et osaleda tugeva Saksa majanduse arendamisel, istutada suurelt ravimtaimi.(Ohler, 135:2017)

Morelli huvitas ka Harkiv, selle endokrinoloogia instituut ja ta palus luba see ära osta - instituut "kanti talle üle".(Ohler, 136:2017)

Riias ostis ta firma Farmacija, mis oli varustatud oopiumilabori ja laotagavaraga: "Farmacija ladudes on 400 000 riigmarga väärtuses toormorfiini ja 200 000 riigimarga väärtuses oopiumit."

Morell ja Hitleri ning tema kaaskond

• Göring nimetas Morelli "Riigi süstlameistriks".(Ohler, 144:2017)
• Hitler: "Te võite Morelli kohta öelda mida tahate - ta on ja jääb mu ainsaks ihuarstiks ja ma usaldan teda täielikult."(Ohler, 172:2017)

Morelli autasud

• 24. veebruar 1944. - Sõjateenete Risti Rüütlirist;

Wehrmacht&narkootilise toimega ained

 Pikemalt artiklis Wehrmacht

 Pikemalt artiklis Saksa riiklik sõjaline vastuluure osakond

1943. aastal tarnis Wehrmachti suurapteek Abwehrile (ametliku nimetusega Amt Ausland/Abwehr - Saksa riiklik sõjaline vastuluure osakond) 568 kilogrammi puhast kokaiini ja 60 kilogrammi puhast heroiini.(BArch-Freiburg RH 12-23/1321, koopia, Ph IV Beriin, 20.12.1943 an den "Herrn des Stabes". Vt ka Holzer, op.cit., alates lk 254; viidanud Ohler, 149:2017)

Eelduste kohaselt maandus saadetise lõviosa 2. osakonnas - see osakond vastutas salateenistuse organisatsiooni ja valitsemise eest.

Felix Hoffmann

 Pikemalt artiklis Felix Hoffmann

 Pikemalt artiklis Heroiin

10. augustil 1897 sünteesis Bayeri firma keemik Felix Hoffmann pajukoore toimeainest atsetüülsalitsüülhappe ja 11 päeva hiljem leiutas ta diatsetüülmorfiini - ühe morfiini derivaadi, mida peetakse esimeseks disainerdroogiks. See on sünteetiline narkootikum, turunimega heroiin. Heroiini kasutust reklaamiti peavalude, halva enesetunde korral. Lastele soovitati heroiini anda köha ja imikutele soolevaevuste või uneprobleemide korral.(Ohler, 23:2017)

Morfiin

 Pikemalt artiklis Morfiin

Morfiini tootmine

1926. aastal oli Saksamaa morfiini tootvate riikide esireas. 98% toodetud heroiinist eksporditi välismaale.

1925 kuni 1930 toodeti 91 tonni morfiini, see moodustas 40% maailma kogutoodangust.

Kokaiini maailmaturgu valitsesid tol ajal 80% ulatuses firmad Merck, Boehringer ja Knoll.(Ohler, 24:2017)

Morfiinisõltuvus

 Pikemalt artiklis Morfiinisõltuvus

40% Berliini arstidest olid väidetavalt morfiinisõltlased.(Ohler, 23:2017) Samal ajal võidi narkootikumide tarbijad suunata kinnisesse asutusse ja koonduslaagritesse.(Ohler, 30:2017)

Sõltuvushäirete kaardistamiseks kasutatavatel tervisekaartidel olid valikuteks kas Pantoponsüchtige, Dolantinsüchtige, Pervitinsüchtige, Opiumsüchtige. (sühtige=sõltlane)

Igas piirkonnas tegutses oma "uimastivastane tööliskogukod", milles tegutsesid nii arstid, apteekrid aga ka sotsiaalkindlsutuse, õigusvaldkonna, sõjaväe, politsei esindajad.

Lisaks nõuti, et sakslane kannaks ette meelemürgist sõltlastest omastest ja tuttavatest, et neile võimalikult kiiresti "abi saaks pakkuda".(Ohler, 31:2017)

1935. aasta abielutervise seadusega keelati pulmad (abielukeeld), juhul kui vähemalt üks abiellujatest oli "vaimselt häiritud". "Vaimselt häiritute" kategooriasse liigitati automaatselt valuvaigistavatest vahenditest sõltuvuses isikud ja neid häbimärgistati kui "psühhopaatilisi isikuid".

Keelu eesmärgiks oli takistada "partneri nakatumist ja geneetiliselt päritava sõltlaspotentsiaali" edasikandumist lastele.(Ohler, 32:2017)

Samal ajal

• oli riigi tähtsuselt teine mees Hermann Wilhelm Göring juba aastaid morfiinisõltlane. (Ohler, 89:2017)

D-IX

 Pikemalt artiklis DIX

Lisaks morfiinile ja Pervitin'ile jätkusid ka nn "imerohu" otsingud.

Kieli Ülikooli farmakoloogia-professor Gerhard Orzechovski, kes sõja ajal oli tegev kui Läänemere mereväe ülemjuhatuse sanitaarameti staabiarst ja ülemfarmakoloog käis ühe-mehe-lahingpaadi Neger asukate tarbeks välja 10 preparaati. Need ravimid 1 kuni 10 tähistati lühenditega DI kuni DX. Ravimid koosnesid erineva koostismääraga Eukodalist, kokaiinist, pervitiinist, Dicodidist (poolsünteetiline morfiini derivaat).

Märtsis 1944 valmistas Kieli mereväelaatsareti apteek kõigist kümnest viis tabletti. Neid manustati viiekümnele sõdurile Blaukoppeli väljaõppelaagris.

Saksa mereväe ohvitser Hellmuth Heye andis rohelise tule DIX-ile. DIX oli segu, mis koosnes viiest milligrammist kokaiinist ja kolmest milligrammist metamfetamiinist. Sanitaarteenistuselt saadi 500 tabletti kahe torpeedoga väikealveelaevade Biber ja Neger meeskondadele SS-i saloperatsioonide juht Otto Sorzeny võttis "katsetusele" 1000 DIX-i.(Ohler, 196:2017)

Sachsenhauseni koonduslaager

 Pikemalt artiklis Sachsenhauseni koonduslaager

Sachsenhauseni koonduslaagri värav. Kiri sellel ütleb: "Töö teeb vabaks".

Sachsenhauseni koonduslaager (saksa keeles Konzentrationslager Sachsenhausen) oli 1936. aastal rajatud koonduslaager Saksamaal Oranienburgis, 35 km kaugusel Berliinist.

Pealinna Berliini ja Gestapo peakorteri läheduse tõttu oli Sachsenhauseni laagril eristaatus koonduslaagrite süsteemis. Seal õpetati välja koonduslaagrite valvureid ja komandante. Aastatel 1936–1945 hoiti laagris vangistuses üle 200 000 vangi. Vange oli umbes 40 rahvusest. Vangide seas oli poliitilisi vastaseid, juute, mustlasi, homoseksuaale, Jehoova tunnistajaid, Saksamaa okupeeritud riikide kodanikke, uimastisõltlasi, "asotsiaale", alkohoolikuid jt.

Sunnitöö ja inimkatsed

Mitmes laines nagu aprill ja juuni 1938, laagrisse kinni pandud nn "asotsiaalid" olid "inimtööriistad" (omatööjõud) Albert Speeri ja Heinrich Himmleri grandioossetes riigi ülesehitusplaanides, üheks neist oli SS-i allettevõte Deutsche Erd- und Steinwerke (lüh DEST), mis vajas hädasti telliseid, et ehitada Oranienburgi maailmaajaloo suurim tellisetehas ja ümberehitada Berliin.

Das Klinkerwerk Oranienburg oli Sachsenhauseni koonduslaagri Außenlager nimega "Klinkerwerk".

1941. aasta sügisest rakendati vange relvastusettevõtetes Heinkel-Flugzeugwerke (hilisem Heinkel) ja C. Wilhelm Kayser, Ahlemeyer & Co-sse.

Järgnevatel aastatel rakendati vange Saksa relvastuse arendamisel rohkem kui 100 välilaagris ja -komandos, nende sunnitöökohtadeks said Siemens, DEMAG-Panzer, Henschel-Werke, Daimler-Benz, IG Farben ja AEG.

Kingatallajate komando

Selle laagri eripäraks peetakse kingatallajate komandoks nimetatud üksust, kus oli algul 120 vangi ning peagi 170. Nende vangide ülesandeks oli Saksamaa jalatsitööstuse toodangu kulumiskindluse testimine lakkamatul sundmarsil. Vangid varustati uusimate toodetega sellistelt firmadelt nagu Salamander, Bata ja Leiser.

17.-20. novembril 1944. aastal rentis selle salga "salajasis asjus" Kriegsmarine. Esimesel õhtul kell pool üheksa manustas mereväearst Richert vangidele ravimeid väga suurtes annustes. Ravimid sisaldasid 50–100 mg puhast kokaiini tabletina ja 20 mg pervitiini närimiskummina. Poole tunni pärast saadeti vangid testrajale marssima. Marsi tulemused pandi täpselt kirja; marss kestis tol korral öö lõpuni.

Operatsioon Bernhard

 Pikemalt artiklis Operatsioon Bernhard

Heinrich Himmleri korraldusel moodustas SS-Sturmbannführer Bernhard Krüger Sachsenhauseni koonduslaagri vangidest valerahatootmisüksuse, mis kandis operatsioon "Bernhardi" nime. Seal trükkisid 132 juuditest, teise allika koahselt 144 erinevast rahvusest vangi, barakkides 18 ja 19, 132 miljoni väärtuses 5, 10, 20 ja 50 kupüürides Suurbritannia naelu, teise allika kohaselt £134,610,810 (ühtekokku 8965080 pangatähte).

Tootmisüksuses toodeti ka dollareid ja valepasse.

Valikuline vangide nimekiri

Karl Abel Robert Abshagen Julius Adler Georg Herzog zu Mecklenburg Gyula Alpári Ernst Angel Rudi Arndt Otto Auerswald Heinrich Bartsch Jurek Becker Sigismund Payne Best Bernhard Bästlein August Berger Alexander Ludwig Birkenmajer Hasso von Boehmer Erich Boltze Randolph von Breidbach-Bürresheim Rudolf Breitscheid Lorenz Breunig Michael Brink (Emil Piepke) Gustav Bruhn Taras Bulba-Borovets Adolf Burger (avaldanud memuaarid "Saatana töökoda") Juliusz Bursche Francisco Largo Caballero August Dickmann Hans von Dohnanyi Heinrich Düker Fritz Elsas Georg Elser Lothar Erdmann Wilhelm Ernst Heinrich Fleißner Paul Friedländer Erich Frost, Jehoova tunnistja Ernst Fürstenberg Franz von Galen (1879–1961)

Einar Gerhardsen Erna Gersinski Erwin Geschonneck Herbert Ludwig Wilhelm Göring Pierre Gouffault Ernst Grube Hans Grundig Carl-Hans Graf von Hardenberg Willi Heidenreich Lambert Horn Bayume Mohamed Husen Franz Jacob Heinrich Jasper Wilhelm Kohlen Aleksander Kulisiewicz Max Lademann Paul Ludwig Landsberg Hans Salomon Landshut Julius Leber Clemens Högg Fritz Lewerentz Rudolf Löhr Gerhard Löwenthal Martin Luther Rupert Mayer Andrij Melnyk Kurt Müller Odd Nansen Harry Naujoks Martin Niemöller Robert Oelbermann Oleg Olzhych Paul O’Montis Arnulf Øverland Bernhard Poether Karl Raddatz

Aleksander Rajchman Rosebery d’Arguto Hans Rothbarth Stefan Rowecki Willy Rumpf Heinrich Ruster Gustl Sandtner Michael Schnabrich Ernst Schneller Ernst Schulte-Strathaus Georg Schumann Kurt Schuschnigg Paul Schwarze Didrik Arup Seip Julius Seligsohn Siegmund Sredzki Viktor Stein Richard Henry Stevens Jaroslaw Stezko Peter Suhrkamp Andrzej Szczypiorski Stanislaw Trabalski Leo Trepp Herbert Tschäpe Karl Veken Johannes Maria Verweyen Nikolaus Wasser Gustav Adolf Weigand Arnold Weiss-Rüthel Friedrich Weißler Bernhard Wicki Richard Wilde Albert Willimsky Walter Winter Antonín Zápotocký Erich Zeigner Wilhelm Schuster

Koonduslaagri personal

• Johann Altfuldisch
• Hermann Florstedt
• Fritz Hartjenstein
• Paul Werner Hoppe
• Rudolf Höss
• Anna Klein
• Josef Kramer
• Max Simon

Komandandid

SA

• Werner Schäfer, 1934

SS-lased

• Michael Lippert, 1936
• Karl-Otto Koch, 1936-1937, SS-Standartenführer
• Hans Helwig, 1937-1938
• Hermann Baranowski, 1938-1939, SS-Oberführer
• Walter Eisfeld, 1940, SS-Sturmbannführer
• Hans Loritz, 1940-1942
• Anton Kaindl, 1942-1945, SS-Sturmbannführer

Teised SS-lased

• Heinz Baumkötter, koonduslaagri arst
• Kurt Eccarius,
• Gustav Sorge.

Koonduslaagri kinnistu ja barakid

1938. aastal, kui lisandus laagriplatsile uus barakkide laager, oli laagriplatsil 60 barakki, igas 150 vangi. Barakid olid 2,65 meetri kõrgused, 8 meetri laiused ning 53,3 m pikkused.

Barakkides oli 7 ruumi: 2 magamisruumi, 2 päevaruumi, tualettruum, pesuruum ja Besenkammer. Pesu- ja tualettruum olid ette nähtud mõlema magamisruumi tarbeks. Pesuruumisisustus koosnes 2 Waschfontänen, 1 valamust nõude pesemiseks ja ühest jalavannist, tualettruumis oli 8 kaaneta potti ja 8 pissuaari. Päevatoas olid mitmed lauad, 16-le vangile kuid ometi pidid 40 inimest ühe laua taga istuda saama, osadel vangidel tuli püsti seista. Siin oli ka "blokivanema" ruum.

Järellugu

Laagri vabastasid Nõukogude Liidu ja Poola sõjaväelased 22. aprillil 1945. Aastatel 1945–1950 asus Sachsenhausenis Nõukogude erilaager. Selle aja jooksul oli seal vangistuses üle 60 000 inimese, kellest vähemalt 12 000 suri. Aastatel 1961–1990 asus laagri territooriumil memoriaalkompleks. Alates 1993. aastast tegutseb laagri alal jälle muuseum ja memoriaal.

Vaata ka

• "Valerahategijad"
• "Vorwärts, ihr Zeugen!"

Kirjandus

• Norman Ohler. Patsient A : Uimastid Kolmandas Reichis. [Tallinn] : Helios kirjastus, 2017. ISBN 9789949554973

Välislingid

• Sachsenhauseni memoriaali veebileht

Dachau koonduslaager

 Pikemalt artiklis Dachau koonduslaager

Müncheni lähedal asuvas Dachau koonduslaagris viis SS-Haupstrumführer dr Kurt Plötner vangidega läbi teistsuguseid katseid. Vangide teadmata manustati neile meskaliini (looduslikult peioote-uimakaktuses esinev aine) uurimaks välja, kas ajupesu kaudu oleks võimalik ülekuulamisel paremaid tulemusi saavutada.(Ohler, 209:2017) Kuid ameeriklaste sissetungi tõttu koonduslaagrisse ei saanud Plötner oma katsete seeriat lõpetada. Ameeriklased konfiskeerisid Plötneri andmed ja edaspidi viidi katseid läbi Washingtonis Mereväe Meditsiiniuuringute instituudis Charles Savage'i ka Harvardi meditsiiniteadlase Henry K. Beecheri juhendamisel koodnime Project Chatter (projekt "Lobisemine") all.(Ohler, 209:2017)

Eutanaasia

 Pikemalt artiklis Eutanaasia

"Kriminaalsetele vaimuhaigetele", kellede hulka kuulusid ka narkootikume tarvitavad inimesed, sai esimestel sõja-aastatel osaks eutaneerimine. Siinjuures olid suureks abiks hinnangud tervisekaardil, plussmärk tähendas surmavat süsti (morfiini üledoos) või gaasikambrit ja miinusmärk ajapikendust.(Ohler, 32:2017)

Coca-Cola

 Pikemalt artiklis Coca-Cola

Esialgne Coca-Cola retsept sisaldas kuni 1903. aastani kokaiini - kuni 250 milligrammi liitri kohta. (Wilhelm Fleischhacker, "Fluch und Segen des Cocain", Österreichische Apotheker-Zeitung (2006), 26; viidanud Ohler, 23:2017)

Hildebrandi pralineed

Hildebrandi pralineed sisaldasid metamfetamiini - 1 komm 14 milligrammi.(Ohler, 44:2017)

Eukodal

 Pikemalt artiklis Eukodal

Eukodal on valuvaigisti, mis tuli turule 1917. aastal ja selle tootjaks tollal oli Merck (Darmstadt). Eukodali toimeaine oli oksükodoon ja seda sünteesiti looduslikust oopiumist. (Ohler, 141:2017)

Eukodal on sünteesnarkootikum, mis tarvitamisel tekitab ülimalt kiiresti eufooriat, mis kirjelduste kohaselt oli võimsam kui heroiini eufooria. Tol ajal oli Eukodal äärmiselt populaarne ja tarvitajate laine nii võimas (pärast kahte-kolme nädalat reeglipärast mansutamist jäävad vastuvtlikud inimesed Eukodalist füüsilisse sõltuvusse), et kohati räägiti eukodalismist.

Kirjanik Klaus Mann nimetas tarbitud Eukodali Euka-tablettideks.

Adolf Hitler ("Pat. A") hakkas ainet saama ihuarsti Theodor Morelli kartoteegi kaardi märgete kohaselt 1943. aasta teises kvartalis.(Ohler, 141:2017) Hitlerile manustas Morell ainet süstevormis nahaaluselt.

Libahunt (peakorter)

 Pikemalt artiklis Libahunt (peakorter)

Hitler ristis oma uue peastaabi Ukrainas Libahundiks (Werwolf).(Ohler, 128:2017) Peale 6. armee riismete kapitulatsiooni Stalingradi all 1943. aastal sattus Hitler siia 1943. vaid mõneks päevaks, sest Punaarmee pealetung liikus aina kaugemale.(Ohler, 139:2017)

20. juuli 1944 atentaat

 Pikemalt artiklis Claus von Stauffenberg#20. juuli atentaat

20. juulil 1944 Hundikoopa kompleksis

20. juuli atentaat Hitleri vastu leidis aset rindeolukorra arutelul. Enne seda andnud Claus Schenk Graf von Stauffenberg Hitlerile kätt, lükanud oma pruuni portfelli laua all sihtmärgile võimalikult lähedale ja lahkunud veidi hiljem ruumist.(Ohler, 157:2017)

12.42 lausus ettekannet tegev kindral:"Kui nüüd lõpuks väegruppi Peipsi äärest tagasi ei tõmmata, siis võime katastroofi...kõlas kärgatus ja Hitler, kes oli kummardunud kaugele tammepuidust laua kohale kandus lööklainega ruumi keskelt välisukseni.(Ohler, 157:2017)

• Norman Ohler, "Der totale Rausch: Drogen im Dritten Reich", 2015

"Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos"

 Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

Hans-Joachim Neumann ja Henrik Eberle, "War Hitler krank? Ein abschließender Befund", Gustav Lübbe Verlag, 2009

Hans-Joachim Neumann

 Pikemalt artiklis Hans-Joachim Neumann

Hans-Joachim Neumann (15. märts 1939 Barth - 4. oktoober 2014) oli Saksa arst, hambaarst ja Berliini Charité kliinikumi suu-, lõua- ja näokirurgia direktor.

Ta on avaldanud Martin Lutheri ja mitme Preisi kuninga patograafia. Neumann on teose "Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos" (originaali pealkiri "War Hitler krank? Ein abschließender Befund" (2009)) kaasautor.

Välisallikad

• Prof. Dr. Dr. Hans-Joachim Neumann

Selles artiklis on kasutatud saksakeelset artiklit de:Hans-Joachim Neumann seisuga 26.09.2017.

Henrik Eberle

 Pikemalt artiklis Henrik Eberle

Henrik Eberle (3. mai 1970 Karl-Marx-Stadt) on Saksa ajaloolane, Halle ülikooli uusima ajaloo õppejõud.

21. sajandi esimesel kümnendil sai ta Saksa akadeemilistes ringkondades tuntuks peamiselt artiklite, raamatute ja intervjuudega, millede juhtfiguuriks oli Adolf Hitler.

Osa tema loomingust on tõlgitud mitmetesse teistesse keeltesse. Ka eesti keelde on tõlgitud ja on ilmunud mitu tõlketeost:

• koos Matthias Uhliga "Hitleri toimik : NKVD salajane ettekanne Jossif Stalinile, koostatud Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteener Heinz Linge ülekuulamise protokollide põhjal Moskvas 1948/49"; saksa keelest tõlkinud Toomas Huik; ilmunud Tallinn : Tammerraamat, c2006, 2007 Tartu: Greif)
• "Kirjad Hitlerile", 2008
• "Kirjad Hitlerile, rahvas kirjutab oma juhile" 2008
• koos Hans-Joachim Neumanniga, "Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos" ("War Hitler krank? Ein abschließender Befund"), 2013, Tammerraamat.

Koos Hans-Joachim Neumanniga kirjutatud Eberle raamatus "Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos" ("War Hitler krank? Ein abschließender Befund") leidub hulgaliselt viiteid läbiuuritud algallikatele; Hitleri psühhopatoloogia osas pöörati erilist tähelepanu Hitleri ihuarsti Theodor Morelli kalendermärkmikule. Raamatus jõuti Hitlerile manustatud ravimite loetelus 82 erineva ravimpreparaadini.

Viited

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Henrik Eberle seisuga 26.09.2017.

Adolf Hitler

 Pikemalt artiklis Adolf Hitler

Adolf Hitler sündis 20. aprillil 1889. aastal Ülem-Austrias Inni-äärses Braunau linnas. 1895. aastal asus pere elama Hafeldi külla (nüüdne Fischlhami vald) ja 2 aastat hiljem koliti talust Lambachi valda. 1898. aastal osteti väike maja Leondingi linnas.

Adolfil olid õed Ida (suri 1888) ja Paula ning vennad Gustav, Otto (surid 1887) ja Edmund (suri 1900. aastal).

1905. aastal müüs Adolfi ema Klara maja Leondingi linnas ja üüris Linzis korteri. Siia asus ta elama koos poja Adolfi, tütre Paula ja õe Johannaga.(Neumann ja Eberle, 51:2013)

1913. aastani elas Hitler Viinis meeste pansionaadis (mõned on väitnud, et ta elas kodutute varjupaigas). Siin müüs ta ühe juudi rändkaupmehe vahendusel oma joonistusi ja akvarelle.(Neumann ja Eberle, 21:2013)

Patsient Adolf Hitleri meditsiiniuuringute tulemused

Neumanni ja Eberle uuringute kohaselt olid Hitleri esimeseks lapse- ja noorpõlvehaiguseks 1897. aasta veebruaris-märtsis põetud sarlakid.(Neumann ja Eberle, 94:2013)

1905. aasta sügisel diagnoosis doktor Karl Keiss Waldviertelist Hitleril, kes oli siin sugulaste juures kosumas, kopsutiisikuse. (Neumann ja Eberle, 95:2013). Ajaks, mil Hitlerite perearstiks Linzis sai Eduard Bloch, ei olnud Adolfil kopsutuberkuloosist enam jälgegi.(Neumann ja Eberle, 95:2013)

"Raske kospuhaigus" päästis teda nii reaalkoolist kui 1908. aastal sõjaväeteenistusest, mil noormees Hitler Linzist Viini "kadus".(Neumann ja Eberle, 96:2013) 1913. aastal siirdus ta Viinist Münchenisse ja asus kodakondsuseta isikuna elama rätsepmeister Josef Poppi juurde. Jaanuaris 1914. aastal puutus kodakondsuseta Hitler kokku kriminaalpoliseinikuga, kes esitas talle tagaotsimisorderi ja järgmisel päeval (19. jaanuaril) anti Austria-Ungari sõjaväekohuslane üle Müncheni konsulaadile. Siin kirjutas Hitler palvekirja kus teatas, et põeb "rasket kroonilist kopsuhaigust". Salzburgi sõjaväekomisjoni ette sattus desertöör 5. veebruaril 1914. Komisjoni otsuseks sai: "Adolf Hitler on rivi-ja abiteenistuseks kõlbmatu, liiga nõrk relva kandma." ((Neumann ja Eberle, 96:2013)

14. oktoobril 1918 sai Hitler Briti ipriidirünnakus Belgias Werviki all raskekujulise silma sidekesta- ja silmalaupõletiku.(Neumann ja Eberle, 29:2013) Mida kujutleda raskekujulise silmapõletikuna pole selge, mitmed uurijad ei välista Hitleri hüsteerilist reaktsiooni, kuna raviti teda Pasewalki reservlaatsareti neuroloogia- ja psühhiaatriaosakonnas. Ta sai hüpnootilist ravi. Viimane raviviis on leidnud kajastust ka pisut teises võtmes, justkui seletamaks tema elu lõpuni kestvat transis olekut. Kuid meditsiini seisukohalt ei saa väide paika pidada.(Neumann ja Eberle, 31:2013)

9. novembril 1923 Münchenis toimunud marsil Feldherrnhalle juures sai Hitler vigastada, kuid tõenäoliselt püsivaid tervisekahjustusi see vigastus kaasa ei toonud, kuna 8. jaanuaril 1924 kirjutas Lechi-äärse Landsbergi vangla arst, ülemmeditsiininõunik dr Joseph Brinsteiner: "Patsient on sisendava oraatoriandega, kütkestav isiksus... Nurjunud putšist tingitud ajutine depressioon ei anna alust järeldada, nagu esineks tal mingeid patoloogilisi hälbeid." (Neumann ja Eberle, 53:2013)

1929. aasta spastilised kõhuvaluhood, mida seostati Hitleri stressiga, on kuulujutt. Kuid ometi olla tema adjutant Wilhelm Brückner soovitanud tal võtta ballistooli. (Neumann ja Eberle, 53:2013)

1933. aasta keskpaiku olla Hitleri tervislik seisund halvenenud ning 1934. aasta jõulude eel otsinud Hitler peavalu, kahelinägemise, peapöörituse ja kõrvakohina vastu abi Berliini Westendi haigla siseosakonna juhatajalt Ernst-Robert Grawitzilt. Grawitz diagnoosis Hitleril mürgistusnähud ning patsient loobunud seepeale neoballistooli tarvitamisest, et asendada need 1935. aastal Antigasi-pillidega. Nende manustamist patsiendile jätkanud ka Morell.(Neumann ja Eberle, 53:2013)

1935. aastaks oli Hitleril korduvalt muret häälekähedusega, mille ta ise arvas kõrivähi olevat. Hitleri vaatas riigikantselei hoones paiknevas ametikorteris läbi Carl Otto von Eicken, kes märkas Hitleri häälekurrul sõlmekest. Sealsamas eemaldatud sõlmekese saatis von Eicken professor Robert Rösslele uurimiseks, kes kinnitas, et "patsient Adolf Müllerilt" võetud koematerjal oli healoomuline.(Neumann ja Eberle, 98:2013)

Morelli kalendermärkmiku sissekannete kohaselt arenes Hitleril korduvate kurgumandlipõletike tulemusel krooniline tonsilliit, seega ei saa autorite arvates pidada tõeseks väidet justkui oleksid Hitleril [[kurgumandlid lapseeas eemaldatud.

Hitleri silmanägemine ei olnud korras. Erwin Giesing rääkis 1945. aasta novembris, et keegi silmaarst diagnoosis Hitleril aeglaselt ja valutult areneva katarakti juba 1935. aastal. Katarakti diagnoosis Hitleril 1944. aasta märtsis ka Berliini Charité silmakliiniku professor Walter Löhlein. Dokumentide, mis säilinud, kohaselt oli Hitleri parem silm kaugnägev (u 4,5 dioptrit) ja selle nägemisvõime umbes 50 protsenti. (Neumann ja Eberle, 117:2013)

1941. aasta südasuvel juulikuu viimasest nädalast augusti keskpaigani oli Hitleri tervis halb. Tema düsenteeriahoogu saatsid soolespasmid, kõhulahtisus, iiveldus, oksendamine, liigesevalud, kõrge palavik ja vappekülm. (Neumann ja Eberle, 98:2013)

1941. aasta 7. augustil märkas Morell, et Hitleri vasak käsi kipub värisema. (Neumann ja Eberle, 99:2013). Kätevärin muutus aastatega nähtavamaks. 1944. aasta suvest alates raseeris värisevate kätega Hitlerit ihujuuksur August Wollenhaupt.(Neumann ja Eberle, 98:2013)

20. juuli 1944. aasta atendaadi käigus pääses Hitler eluga, nii nagu eelmistegi atentaatide korral, kuid sai kuulmise ja kuulmiselundite kahjustusi- parem kõrv kurdistus mõne päevaga ja vasakus esines kuulmishäireid. Oma raadioknes kõneles "füürer" "ettemääratusest" ja olevat tänanud Loojat, kes andis talle võimaluse oma tööd jätkata".(Neumann ja Eberle, 147:2013)

Morelli kalendermärmik

20. juuli 1944 aasta sissekanne: "Pulss tugev ja korrapärane, kuid kiire - 100 lööki minutis; süstoolne vererõhk 165-170 mmHg. Paremal küünarvarrel turse. Vasak küünarvars verevalumist tingitud tugevas turses. Vasaku käe kolmanda ja neljanda sõrme siseküljel suured põletusvillid. Paremal säärel verevalum. Vasakul säärel peopesasuurune teise astme põletushaav. Hulk kriimustusi ja marrastusi, kust oli palju puidukilde välja võetud." (Neumann ja Eberle, 147:2013)

Kirurgilist esmaabi pakkus "füürerile" von Hasselbach. Morell aga manustas Hitlerile valude vaigistamiseks Optalidoni.

Hitleri käe- ja jalavärinatele oli pommiplahvatusel omalaadne toime- treemor olevat lakanud korrapealt, kuid ajutiselt. Päev hiljem aga avaldusid tõsisemad tervisehäired. "Füüreri" parem kõrv oli kurt ja vasak kuulmiskahjustusega. Ööl vastu 22. juulit tekkis Hitleril tugev kõrvavalu ja paremast kuulmekäigust jooksis verd.(Neumann ja Eberle, 144:2013)

Kohale kutsuti kõrva-nina-kurguarst Erwin Giesing, kes tuvastas Hitleril 22. juulil paremas kõrvas trummikilevigastuse.(Neumann ja Eberle, 100:2013) Lisaks sai "füürer" oma juuksurilt nohunakkuse, mida Giesingil tuli hakata 10-protsendilise kokaiinilahusega pintseldama. Doktor Giesingi mälestuste kohaselt kaotanud Hitler 12. septembril 1944 toimunud pintselduse ajal umbes pooleteiseks minutiks teadvuse. Minestushood kordusid veel 14. ja 16. septembril.(Neumann ja Eberle, 100:2013)

Rindeolukorra aruteludel osales "füürer" ilmselt pookuurdina; kindralstaabi ohvitserid panid tähele ta parema käe värinat.

1944. aastal vaatas 20. septembril "füüreri" peakorterisse saabunud von Eicken Hitleri häälekurrud taas läbi, kuid leiuta. Hitleri häälkähedus aga süvenes ja nii kutsuti von Eicken taas Hundikoopasse sama aasta 17. novembril. Sel korral avastas von Eicken Hitleri paremal häälekurrul u 2 mm sõlmekese mis eemaldati 22. novembril 1944 Berliini riigikantselei hoones. Ka see leiumaterjal osutus healoomuliseks. (Neumann ja Eberle, 98:2013)

Hitleri krooniliste haigustena on autorid vaadelnud soole ärritussündroomi, (diagnoositud 1929) südame isheemiatõbe (diagnoositud 1941) ja kõrgvererõhktõbe.(Neumann ja Eberle, 106:2013)

Osade auorite arvates otsustas Hitler soole ärritussündroomiga kaasnevate krooniliste seedehäirete toimel hakata taimetoitlaseks. Erinevalt vegetaarlasest Rudolf Heßist võib Hitleri toitumise liigitada selle pisut leebemasse vormi nimelt laktovegetaarlaseks, kelle menüüs puudus liha, kuid võis sisaldada piima, piimatooteid, mune, kala jne. (Neumann ja Eberle, 107:2013) Ka ei olevat Hitler ära öelnud Müncheni majapidajanna Anni Winteri valmistatud maksaklimpidest.(Neumann ja Eberle, 107:2013) Traudl Junge mäletamist mööda olid Hitleri lemmikroogadeks hirsipuder linaseemneõliga ja kohupiim linaseemneõliga.(Neumann ja Eberle, 107:2013)

Teiste autorite arvates sai kõigesööjast Hitlerist taimetoitlane üleöö ja seda peale poolõe tütre Geli Raubali vabasurma 1931. aastal. (Neumann ja Eberle, 107:2013) Või siis levitas Hitleri loomaarmastuse ja lihasöömisest loobumise teesi natsionaalsotsialistlik propaganda. Kuid see seos ei saa olla, kuigi Hitleri kaasaegsetele tundus, et koerad "füürerile" meeldisid, kuid teisalt olid Saksa lambakoerad tol ajal moodsad pidada. Nii olevat Hitler lasknud end võrdselt nii isase koera Wolfiga kui ka tema emaste järeltulijatega, kes kõik reageerisid nimele Blondi, fotografeerida.(Neumann ja Eberle, 110:2013)

Hitleri südame pärgarterite ateroskleroosi diagnoos pandi talle 1941. aastal. Selle aasta suvel täheldanud Morell "füüreri" peakorteris Hundikoopas Hitleril vahel südametalitluse mõnigast puudulikkust ja jalgade tursumist. 14. augustil 1941 tehtud elektrokardiograafilise uuringu käigus saadud elektrokardiogrammi saatis Morell anonüümselt läbivaatamiseks Arthur Weberile. Weber kahtlustas südame pärgarterite ateroskleroosi.(Neumann ja Eberle, 111:2013)

2008. aasta veebruaris uuris Hitleri omaaegseid elektrokardiogramme kardioloog doktor Svetlana Möller. Tema hinnagul ei pdenud Hitler südame pärgarterite ateroskleroosi pigem südame isheemia- ehk koronaartõbe.(Neumann ja Eberle, 113:2013)

Hitler võis põdeda kõrgvererõhktõbe - tema süstoolne ehk ülemine vererõhk oli aastail 1936-1945 140-150 mmHg (Ardennide ofensiivi alates oli see 140-159 mmHg) ja diastoolne ehk alumine vererõhk 90-99 mmHg. (Neumann ja Eberle, 113:2013)

Detsembris 1942 tuletas Morell Hitlerile meelde, et tema südame pärgarterite lubjastumine võib esile kutsuda rinnaangiini hoogusid ja soovitas kaasas kanda nitroglütseriini- ja Esdesan cum Nitro- tablette. Ühtlasi diagnoosis ta "füüreril" veresoonte spasmid peas ja Hitleril olid sagedased raevuhood.(Neumann ja Eberle, 131:2013)

Parkinsoni tõve diagnoos kuulub tänasesse päeva. Ajal mil Morell Hitleril vasaku käe värinaid märkas (neljapäeval 7. augustil 1941. aastal) pidas ta seda võimaliku hüsteerilise neuroosi ilminguks.(Neumann ja Eberle, 115:2013) Morelli poolt 7. augustil 1941. aastal märgatud värin ei takistanud tal "füürerile" rohkeid süste tegemast, nii sai Hitler süstla kaudu Vitamultin-Calciumi, Glyconormi ja Septojodi ning suu kaudu kolm lahtistava toimega Yatreni-pilli, 20 tilka valuvaigistit Dolantin ja soovitused öösel sisse võtta kolm uinutitabletti Phanodorm.(Neumann ja Eberle, 123:2013) Dolantini tilgad olid sel korral erakorralised; autorid kirjeldavad selle manustamise vajadust järgneva intsidendiga: "Seejärel käratas ta, et ei lase mind enam kunagi süstlaga ligi." - nimelt oli Morell patsienti eelmisel päeval süstides kanüüli kogemata katki murdnud.(Neumann ja Eberle, 123:2013)

Värin liikus peagi ka "füüreri" vasakusse jalga. "Füürer" ise olla nimetanud oma jäsemete värinaid "raskeks närvihaiguseks". Peale atendaati olevat Hitler oma sekretäridele irooniliselt öelnud: "Enne atentaati värises mu vasak jalg, nüüd parem käsi, Hea et pea pole tudisema hakanud." (Neumann ja Eberle, 148:2013)

2. jaanuaril 1945 palunud "füürer" oma ihuarsti, et too midagi käevärina vastu ette võtaks.(Neumann ja Eberle, 154:2013) Morelli kalendermärkmikus on Hitleri käe-ja jalavärinat mainitud uuesti alles 15. aprillil viitega võimlaikule Parkinsoni tõvele. Nüüd hakkas Hitler saama nahaaluseid Harmini- ja Homburg 680 süste.(Neumann ja Eberle, 160:2013)

Hitleri hammaste tervihoid vajas pidevat arsti järelvalvet ja tööd - tema hammastel oli kaaries ja need olid juuretipupõletiku tagajärjel logisema hakanud. Hugo Blaschke sõnul paigaldati Hitlerile mitu portselan- või sünteetilist hambakrooni ja sildproteesi. Samuti uuendati ülalõua kullast sildproteesi.(Neumann ja Eberle, 115:2013)

Liikusid kuuldused, et Hitler põdes süüfilist. Seda ei saa meditsiiniajaloolased kinnitada ega ümber lükkata, kuid Morelli poolt regulaarselt võetud vereproovid (mis analüüsiti laborites tõenäoliselt varjunime all) näitasid negatiivset Wassermanni reaktsiooni.(Neumann ja Eberle, 33:2013) Seda ei saa pidada küll tõendiks, et Hitler süüfilist ei põdenud kuna uuemate andmete kohaselt võis Wassermanni reaktsioon olla negatiivne 50–60 protsendil latentse süüfilise põdejatest.

Morell ravis Hitleril põletikulist ekseemi, mida esines aeg-ajalt mõlemal jalal. See indikeerib, et Hitler võis põdeda mõnda pärilikku nahahaigust. Professor dr Wolfram Sterry Berliini Charité kliinikumist ei välista psoriaasi, mida peetakse päriliku eelsoodumusega põletikulis-vohanguliseks nahahaiguseks.(Neumann ja Eberle, 29:2013)

Neumanni ja Eberle arvates oli Hitleril haiguslik häbitunne ja sallimatus lasta võõral oma keha kompida (Neumann ja Eberle, 59:2013), see võis takistada osade teda ravinud arstide tööd - põhjalikust arstlikust läbivaatusest siis ka ilmselt rääkida ei saanuks.

Hitler oli kohati väga koostööaldis patsient, kui seedehäired talumatuks muutusid helpinud ta kaeratummi ja joonud õunakoore- või köömneteed.(Neumann ja Eberle, 60:2013)

Vahetevahel pani Morell Hitlerile apteegikaane, puhastamaks tema verd ja alandamaks vererõhku. Sageli aga määras ta Hitlerile klistiiri. Hitlerile olid kompressid meeldinud.(Neumann ja Eberle, 60:2013)

Adolf Hitleri ihuarst Theodor Morell tegi oma patsiendi Adolf Hitleri tervise kohta põhjalikke märkmeid juhuks kui Hitleriga peaks midagi juhtuma. Uurijate arvates johtus see hirmust Riigi Julgeoleku Peaameti 6. osakonna, luure ja vastuluurega tegeleva SD (Sicherheitsdienst) ja Gestapo ees.(Neumann ja Eberle, 15:2013)

1941. aasta 7. augustist hakkas Morell Hitleri terviseseisundit iga päev kirja panema.(Neumann ja Eberle, 99:2013)

Morell Hitleri apteekri ja arstina

Morell hakkas Hitlerile ravimeid ja mitmesuguseid preparaate manustama 1936. aastal. Tema poolt välja töötatud nn baasravi koosnes 10- või 20-protsendise glükoosilahuse, Vitamultini ja ainevahetust soodustava Tonophosphani süstidest.(Neumann ja Eberle, 77:2013) Neumanni ja Eberle arvestuste järgi manustati Hitlerile süstide ja suu kaudu ühtekoku 82 eri ravimit ja joogiks soovitati talle Karlsbadi mineraalvett Mühlbrunnen. (Neumann ja Eberle, 77-78:2013)

Valik ravimpreparaate

• Antigasi pillid

 Pikemalt artiklis Antigasi pillid

 Pikemalt artiklis Hitleri arstide 1944. aasta konflikt

Pillid sisaldasid karumustikaesktrakti (Atropa belladonna) ja hariliku strühniinipuu (Strychnos nux-vomica L.) seemneist saadavat strühniini. Nende pillide valmistajaks tol ajal oli Dr. Köstner & Co, Berliin-Wilmersdorf).

Hitler võttis neid pille kõhupuhituse vastu iga lõunasöögi eel kuni 1944. aasta oktoobrini ja need kirjuta talle välja 1935. aastal Ernst-Robert Grawitz.

Pärast 1944. aasta 20. juuli atendaati põhjustasid pillid skandaali Hitleri arstide vahel. Brandt, Hasselbach ja eriti Giesing arvanud sama aasta septembris, et Hitleri kollakas näovärv on strühinnini üledoosist tingitud. Seepeale lasknud SS-Gruppenführer Martin Bormann pille farmaatsiadoktor Carl Blumenreutheril analüüsida. Analüüside tulemused indikeerisid, et belladonna ja strühniini kogus pillides ei saanud mürgistavat toimet evida.(Neumann ja Eberle, 80:2013)

Hitleri arstide 1944. aasta konflikt lõppes Karl Brandti, Hanskarl von Hasselbachi ja Erwin Giesingi vallandamisega.

• Brom-Nervacit

 Pikemalt artiklis Brom-Nervacit

Brom-Nervacit oli mõeldud une soodustamiseks ja sagedase ärritumise ära hoidmiseks. Brom-Nervaciti kuur oli Morelli poolt Hitlerile määratud iga kahe kuu tagant üks-kaks supilusikatäit päevas.(Neumann ja Eberle, 80:2013)

• Cardiazol

 Pikemalt artiklis Cardiazol

Arvatakse, et Cardiazoli manustamine sai alguse 1941. aastal, kui kardioloog Arthur Weber arvas, et patsient võib põdeda südame pärgarterite skleroosi. Morell manustas Hitlerile Cardiazoli kolm korda päevas 15-20 tilka korraga. Cardiazoli valmistajaks tol ajal oli Knoll AG, Ludwigshafen.(Neumann ja Eberle, 80:2013)

• Chineurin

 Pikemalt artiklis Chineurin

Chineurini kapsleid valmistas firma Hamma GmbH, Olmützis ja neid manustati Hitlerile külmetushaiguste korral gripiravimina.(Neumann ja Eberle, 80:2013)

• Dolantin

 Pikemalt artiklis Dolantin

Dolantiin on opiaat; Morell kasutas dolantini tilkasid 1941.-1944 aastani Hitleri tugevate valude vaigistamiseks, tilku valmistas firma Bayer AG, Leverkusen.(Neumann ja Eberle, 80:2013)

• Euflat

 Pikemalt artiklis Euflat

Euflati valmistati Südmedicas, Freiburgis ja see koosnes peamiselt ravimtaimedest ja papaveriinist. Ravimit manustas Morell Hitlerile kui seedimist soodutavat vahendit aastail 1939 kuni 1944 pidevalt kolm korda päevas üks kuni kaks dražeed.(Neumann ja Eberle, 80:2013)

• Eukodal

 Pikemalt artiklis Eukodal

Eukodal oli sünteetiline morfiiniderivaat. Valuvaigistit tootis G. Merck. Eukodali väljastati apteegist 0,005-, 0,01-, 0,02 ja 0,1 grammistes ampullides ning 0,005-grammistes tablettides. Eukodali tootmine lõpetati 1990. aastal.

Morell süstis Eukodali Hitlerile lihasesse ja hiljem veeni.(Neumann ja Eberle, 92:2013)

• Eupaverin 1

 Pikemalt artiklis Eupaverin 1

Eupaverin 1 oli sünteetiline morfiiniderivaat mida tootis G.Merck ampullides ja tablettides. Morell süstis Eupaverini Hitlerile spasmide vastu lihasesse ja hiljem veeni.(Neumann ja Eberle, 80:2013)

• Glükoos

 Pikemalt artiklis Glükoos

Glükoosilahus, mida Morell Hitlerile alates 1937. aastast süstis oli kas 10-või 20-protsendiline ja see kuulus Morelli medikamentoosse ravi baasprogrammi. Glükoosilahuse süstile kaasnes sageli igal teisel või kolmandal päeval ka strofantiinisüst.(Neumann ja Eberle, 80:2013)

• Intelan

 Pikemalt artiklis Intelan

Intelan oli tabletivormis polüvitamiinipreparaat, mida tootis Ankermann ja see koosnes A-, B12- ja D3-vitamiinist ning glükoosist.

Morell määras Hitlerile selle kasutamise eesmärgiga füüreri füüsist tugevdada, tõsta söögiisu ja leevendada kroonilist väsimust. Hitler võttis Intelani tablette aastail 1942 kuni 1944 igal päeval kaks.(Neumann ja Eberle, 81:2013)

• Kokaiin

 Pikemalt artiklis Kokaiin#Kokaiinilahus

Kokaiin on tuimastava toimega ravim, mida looduslikult leidub kokapõõsa (Erythroxylum coca Lam.) lehtedes (Cocae folium). arvatakse, et Saksa rindearste, aga ka paljusid nende tsiviilkolleege ravimisõltuvus kokainismi näol ei häirinud.(Neumann ja Eberle, 93:2013)

10-protsendilise kokaiinilahusega pintseldas otorinolarüngoloog Erwin Giesing ninakõrvalurgete põletikuga kaasnevat valu alates 21. augustist 1944 kuni 1.oktoobrini 1944. Osade uurijate arvates võib selline pikk ravikuur kokaiinisõltuvuse esile kutsuda.(Neumann ja Eberle, 81:2013)

• Luizum

 Pikemalt artiklis Luizum

Luizum oli seedimist soodustav ensüümipreparaat. Luizum sisaldas tsellulaasi, hemitsellulaase, amülaasi, proteaase ja esteraase ning seda tootis Luitpold-Werke, Münchenis kas tabletivormis või ka dražeedena. Hitler võttis Morelli korraldusel iga päev peale lõunasööki üks-kaks tabletti.(Neumann ja Eberle, 81:2013)

• Mutaflor

Mutaflori-ravi määras Morell Hitlerile juba 1936. aastal.(Neumann ja Eberle, 81:2013)

• Nateina

 Pikemalt artiklis Nateina

Nateina tablette võeti hemorraagilise diateesi puhul ja neid toodeti Hispaanias, turustas Saksamaal aga Hageda. Tabletid sisaldasid A-, B-, C- ja D-vitamiinist ning kaaliumfosfaadist.

Eolevat Morell Nateina tablette mansutanud Hitlerile vahetult pärast 1944. aasta 20. juuli atentaati.(Neumann ja Eberle, 81:2013)

• Optalidon

 Pikemalt artiklis Optalidon

Pole teada, mida sisaldasid toimeainena Optalidoni tabletid, mida Hitler võttis peavalu puhul üks-kaks tabletti päevas.(Neumann ja Eberle, 82:2013) Käesoleval ajal märgitakse Optalidoni toimeaineks ibuprofeen.

• Penicillin-Hamma

 Pikemalt artiklis Penicillin-Hamma

Penicillin- Hamma oli puuder, mille töötas vlja Morelli farmaatsiaimpeeriumi peakeemik Kurt Mulli. Morell ravis selle peaaegu olematu antibiootilise toimega puudriga Hitleri parema käe haavu, mille ta oli saanud peale 1944. aasta 20. juuli atendaati.(Neumann ja Eberle, 82:2013)

• Pervitin

 Pikemalt artiklis Pervitin

Pervitin (metamfetamiinhüdrokloriid), mida kasutati laialdaselt ergutusvahendina on käesoleval ajal liigitatav narkootikumina. Kui palju ja kas Morell ka Hitlerile pervitiini manustas pole säilinud dokumentide põhjal võimalik tuvastada aga see ei tähenda, et Morell ei võinuks Hitlerile uimasteid tellida ilma narkootikumiretseptita.(Neumann ja Eberle, 82:2013)

Leonhard Hestoni arvates oli "füüreri" kätevärin tingitud mitte Parinsoni tõvest vaid just Pervitini-sõltuvusest. (Neumann ja Eberle, 91:2013)

Samuti pole teada, kas Morell ja Hitler teadsid, et mõned Vitamultini tahvlid sisaldasid Pervitini. Pole ka teada kas Morell lasi pervitiini neisse tahvlitesse lisada.(Neumann ja Eberle, 78:2013)

• Phanodorm

 Pikemalt artiklis Phanodorm

Phanodormi toimeaine oli barbituurhape ja seda mansutas Hitler tableti vormis unerohuna kas hilisõhtul või kui see mõju ei avaldanud siis hommikul veel teisegi tableti.(Neumann ja Eberle, 82:2013)

• Strofantiin

 Pikemalt artiklis Strofantiin

Strofantiin oli südameglükosiid mida tootis Boehringer & Söhne GmbH, Mannheimis. Hitleri ihuarst süstis strofantiini Hitleri südametegevuse virgutamiseks koos 20-protsendise glükoosilahusega veenisiseselt 1941-1945. aastani kolmenädalaste tsüklite kaupa.(Neumann ja Eberle, 82:2013)

• Sympatol

 Pikemalt artiklis Sympatol

Sympatol oli kardiotoonikum, mida tootis Boehringer. Hitler võttis Sympatoli 1942. aastast kümne tilga kaupa päevas. (Neumann ja Eberle, 82:2013)

• Tempidorm

 Pikemalt artiklis Tempidorm

Tempidormi-tablette tootis Palm Schondorf. Hitler võttis tablette vaheldumisi Phanodormiga 1943. kuni 1945. aastani. Aeg-ajalt sai Hitler veel unetuse vastu ka Phenobarbitali, luminaaltablette ning barbituraate sisaldavaid Profundoli ja Quoadro-Noxi. Kuid Morelli märmkimukanded Hitleri uinutitarbimise kohta ei ole usaldatavad, kuna kaledermärkmikku on tehtud kanded "Uinutit ei võetud", mis annab osadele uurijatele alust oletada, justkui oleks Hitler muidu seda pidevalt kasutanud, lisaks võttis ta seda ka Morelli teadmata.(Neumann ja Eberle, 82:2013)

• Testoviron

 Pikemalt artiklis Testoviron

Testoviron oli Schering AG-s toodetud hormoonpreparaat. Morell olevat seda manustanud Hitlerile aastail 1943-1944.(Neumann ja Eberle, 83:2013)

• Tonophosphan

 Pikemalt artiklis Tonophosphan

Tonophosphan oli neurotoonik ja ainevahetuse stimulaator. Tonophosphani tootsid Hoechst ja Bayer AG. Toonik kuulus Morelli baasraviite hulka ja Hitlerile mansutas ta seda süstevormis lihasesiseselt aastail 1941-1944.(Neumann ja Eberle, 83:2013)

• Ultraseptyl

 Pikemalt artiklis Ultraseptyl

Ultraseptyli tootis Theodor Morelli firma Hamma GmbH, Olmützis. Hitler sai Ultraseptyli tablettidena pärast sööki ja võttis neid kas mahla või veega. (Neumann ja Eberle, 83:2013)

• Vitamultin-Calcium

 Pikemalt artiklis Vitamiinipreparaadid

Vitamultin-Calcium oli polüvitamiinipreparaat. See sisaldas A-, B-kompleksi, C-, D-, E-, K- ja P-vitamiine. Vitamultin-Calciumi manustas Morell Hitlerile aastatel 1938 kuni 1944 iga kahe päeva tagant. (Neumann ja Eberle, 83:2013)

Hitleri (patsient A) ravimid oodatavate toimete kaupa:

Lahtistid

 Pikemalt artiklis Lahtistid

On teada, et kõhukinnisuse vastu manustati Hitlerile Boxbergeri-, Leo- ja Yatreni-tablette, Calomeli, Mitilaxi, Obstinoli, relaksooli, riitsinusõli ja kummeliteed.

Rahustid ja uinutid

 Pikemalt artiklis Rahustid

Morelli igapäevastest kalendermärkmiku kannetest paistab, et Hitler sai asatail 1941-1945 kuut nimetust uinuteid.(Neumann ja Eberle, 86:2013) Hitlerile manustati Brom-Nervaciti, luminaletti, Phanodormi, Tempidormi, Profundoli ja Quadro-Noxi. (Neumann ja Eberle, 83:2013) Lisaks olevat "füürer" tarbinud uinuteid ka omal käel. Kuid märkikukanded ei anna alust arvata, et Hitleril oleks esinenud barbituraadisõltuvust.(Neumann ja Eberle, 86:2013)

Valuvaigistid

 Pikemalt artiklis Valuvaigistid

Füüreri valu vaigistamiseks manustati talle Optalidoni, Dolantini, Eukodali, Scophedali.(Neumann ja Eberle, 83:2013)

Südame- ja vereringeravimid

Südame ja vererigneravimeid olevat patsient A hakanud saama peale kardioloogi pakutud diagnoosi ja nende hula kuulusid Sympatol, strofantiin, Strophantose, Prostophanta, Septojod, Cardiazol, Coramiin. Esdesan cum Nitro't ja nitroglütseriini ei olevat Hitler kasutanud.(Neumann ja Eberle, 83:2013)

Seedimist soodustavad ravimid

Seedimist soodustavate preparaatide manustamisega Hitlerile tegid arstid algust juba enne Morelli. Hitleri seedimist soodustavate ainete loetelu: Tonophosphan, Mutaflor, Entrofagose joogiampullid, Trockem-Coli-Hamma, Glyconorm, Luizym, Euflat, Antigasi-pillid, Acidol-Pepsin, Enzynorm, Gallestol.(Neumann ja Eberle, 84:2013)

Spasme leevendavad ravimid

Spasme leevendavad ravimitena kasutati Hitleril Eupaverini, Eukodali ja Dolantini.(Neumann ja Eberle, 84:2013)

Verejooksu sulgevad ravimid

Pole teada mis puhuks Hitlerile verejooksu sulgevaid ravimeid manustati, kuid autorid on toonud välja loetelu Hitlerile verejooksu sulgevate ravimite kohta, nendeks olid Sangostop, Nateina, Thrombovit, Koagovit ja välise verejooksu puhul Suprarenin.(Neumann ja Eberle, 84:2013)

Antibakeriaalsed ja gripiravimid

Ultraseptyl, Eubasin, Tibatin, Omnadin, Septojod, Chineurin, Cortiron, Penicillin-Hamma.(Neumann ja Eberle, 84:2013)

Vitamiinid

Vitamiinidena käsitletakse Hitlerile mitmesuguste erin nimetusega preparaate, milledest mitmed olid nn mitme vitamiini preparaadid, millede täpsed koostised pole teada, arvatakse et Vitamultin-Täfelchen- tahvlikesed võisid sisaldada pervitiini. Teised preparaadid, mida Hitler vitamiinide tähe all manustas olid Intelan, Vitamultin-Calcium, Vitamultin-Forte, Cantan, Betabion, Benreva forte.(Neumann ja Eberle, 84:2013)

Hormoonpreparaadid

Patsient A-le manustatud hormoonpreparaadid olid Cortiron, Prostakrin, Orchikrin, Progynon, Testoviron, Progesteron.(Neumann ja Eberle, 84:2013)

Ergutusvahendid

Autorid on käsitlenud ergutusvahenditena kofeiini, Pervitini, Cardiazoli ja Coramini.(Neumann ja Eberle, 84:2013)

Kõige rohkem on arvatud, et Hitler võis Pervitini-sõltlane olla, kas ta ise sellest teadlik oli või mitte pole samuti selge, nii võisid mitmete uurijate arvates Morelli Hamma GmbH Vitamultini-tahvlid sisaldada Pervitini.(Neumann ja Eberle, 89:2013)

Lisaks manustati Hitlerile silmaravimeid Homatropin ja Veritol ning köharavimeid kodeiin ja Pyrenol.(Neumann ja Eberle, 84:2013)

Küsimärgiga diagnoosina oli Hitleril Parkinsoni tõbi ja selle tarbeks manustati talle Homburg 680, Homoserani ja Harmini.(Neumann ja Eberle, 85:2013)

Kosutusvahendid

Kosutusvahenditena sai Hitler pidevalt glükoosisüste ja ka Glycovarini.(Neumann ja Eberle, 85:2013)

31. märtsil 1945, juba mitmendat korda palus Morell luba "Füüreri" haiguslugu kirja panna, kuid sai Hitlerilt vastuseks: "Ma pole kunagi haige olnud. Kirja panna pole midagi." (Neumann ja Eberle, 15:2013)

Hitleri tervisega (sh seksuaalse tervisega) seonduv pole selge, nii võitsid ühed tema kunagised kaasvõitlejad, et ta oli pervert kes sai seksuaalse rahulduse üksnes siis, kui naine ta peale urineeris. Teised aga süüdistasid teda pedofiilias.(Neumann ja Eberle, 18:2013)

Oma sekretärile Traudl Jungele maininud Hitler perekonna loomise kohta järgmist: "Perekonna loomist pean ma vastutustundetuks....Enamasti ootab geeniuste järeltulijaid maailmas väga raske põli. Liiatigi osutuvad nad pahatihti kretiinideks."(Neumann ja Eberle, 27:2013)

Hitleri genitaalid

Liikusid kuuldused, et Hitleril oli üksainus munand. Selle kuulduse levitajad ja sellele kaasaelajad pole teada. Kuid teada on, et Hitleri laip põletati koos Eva Brauni laibaga ning maeti ja kaevati hiljem taas välja. Nõukogude kohtuarsti Faust Škavarovski lahkamislauale ei jõudnud terviklik laip ja Hitleri suguelundite kohta olevat seisnud seal järgnev: "Peenis on põlenud,/.../ vasakut munandit ei leitud ei munadikotist ega vaagnast."(Neumann ja Eberle, 35:2013)

Lisaks sellele liikusid kuuldused Hitleri deformeerunud peenise kohta. Lugu Hitleri ärahammustatud sugutilukust peetakse osade arvates usutavaks. Wasneri pajatatud Adi noku hammustamise lugu olla aset leidnud 1895. või 1896. Seda olla rääkinud Hitleri kunagine koolivend Wasner oma kaassõduritele: "Mida sellest Adolfist tahta. Ta läks juba väiksest peast segi, kui sokk tal poole nokut otsast hammustas...Adi vedas kihla, et kuseb sokule suhu...Karjamaal pigistasin mina soku oma jalge vahele, teine poiss hoidis pulgaga ta koonu lahti, ja Adi kusigi loomale suhu. Aga parajasti sel ajal tõmbas teine poiss pulga ära, ja sokk lõi hambad Adi nokusse. Küll vaeseke röökis koledasti ja jooksis ulgudes minema." (Neumann ja Eberle, 37:2013) Paraku pole säilinud ühtegi haiguslugu Hitleri genitaalide kirjeldusega seega võib üldiselt tema genitaalide ehituse siiski normaalseks lugeda.(Neumann ja Eberle, 37:2013)

1944. aastal olevat Hitler pärinud, mida õieti kujutab endast hüpospaadia.(Neumann ja Eberle, 36:2013)

Hitleri seksuaalsus

Olemasolevate andmete alsuel pole võimalik kinnitada ega ümber lükata Hitleri seksuaalelu üksikasju, pole teada kas ta oli oma nii mees-kui naissoost lähemate kaastöötajatega perverssetes või normaalsetes sugulistes vahekordades.

Osade arvamuste kohaselt põhines Hitleri lähemate kaastöötajate lojaalsus asjaolul, et "Füürer" olla nendega seksuaalvahekorras olnud.(Neumann ja Eberle, 39:2013)

Bremeni ülikooli ajalooprofessori Lothar Machtani 2001. aastal avaldatud teoses "Hitlers Geheimnis" ("Hitleri saladus") pakub ta välja Hitleri võimalikke või tõenäolisi seksuaalpartnereid. Homosuhteid südamesõbra, SA juhi Ernst Röhmiga peab Machtan ebatõenäoliseks, kuid tema arvates teadsid mõlemad teineteise homoseksuaalsusest.

Hitleri võimalikud või tõenäolised seksuaalpartnerid: Rudolf Hess (tema sekretär), Ernst Hanfstaengl (tema pressišeff), Emil Maurice (tema sohver), Julius Schreck (rünnakrühma "Adolf Hitler" ja SSi asutaja). Hitleri võimaliku armukesena mainib Machtan Hans-Severus Zieglerit.(Neumann ja Eberle, 40:2013)

Enne Eva Brauniga kurameerimist ja kokku elamist kurameeris Hitler üsna mitme naisega, nagu Geli Raubal, Magda Goebbels, Leni Riefenstahl, Winifred Wagner, Renate Müller, Maria Reiter, Unity Valkyrie Mitford, Inga Ley, Martha Dodd. Autorite arvates pole loetelu lõplik ning pole võimalik täielikult kinnitada kas Hitler omas nende kõigiga intiimsuhteid.(Neumann ja Eberle, 42:2013)

Enamvähem kindlaks võib pidada Hitleri intiimsuhteid Eva Brauniga. Ka Morell olevat Hitlerile manustanud testosterooni ja enda valmistatud hormoonpreparaate Orchikrini ja Prostakrini, mida autorid seostavad Eva Brauni lähedalolekuga. (Neumann ja Eberle, 43:2013)

Hitleri juudiviha

1923. aastal intervjueeris Hitlerit Hispaania päritolu ajakirjanik Eugeni Xammar, kes järeldas, et NSDAP juhi näol on tegemist tobuga. Aga see tobu "pakatab ohjeldamatust tegutsemisihast, vitaalsusest ja energiast ning on kindel, et teeb hiilgavat karjääri". Just temale olevat Hitler öelnud, et juudid olevat "saksa rahvuskehandit laastav vähkkasvaja".(Neumann ja Eberle, 21:2013)

NSDAP Nürnbergis peetud kongressil 1935. aastal välja kuulutatud nn Nürnbergi rassiseadustega sätestati nn juudiks tunnistamise alused.(Neumann ja Eberle, 20:2013)

Paul Matussek, Peter Matussek ja Jan Marbach raamatus "Hitler:Karriere eines Wahns" ("Hitler:sõgeda karjäär") põhjendasid holokausti Hitleri hävitusluulu ja raske isiksushälbega, koguni skisofreenia diagnoosini välja, mis koos nartsissismiga tingis paranoilise hävitusprogrammi. (Neumann ja Eberle, 18:2013)

USA psühholoogiaprofessori Rudolf Binioni 1976. aasta teesi kohaselt olevat Hitleri patoloogilise juudiviha põhjuseks juudi arsti Eduard Blochi valeravi. Bloch ravis rinnavähki põdeva Hitleri ema Klara Hitleri amputeeritud rinnast jäänud mädanevat haava odavate morfiumisüstide asemel kalli jodoformi ülitugeva lahusega. (Neumann ja Eberle, 43:2013) Osade tänapäevaste autorite meelest ei olnud Bloch mingi käpardarst ja tema ravivõtted olid kooskõlas tolleaegse meditsiini tõekspidamistega.(Neumann ja Eberle, 44:2013)

Hitleri karjäär

Hitler tegutses Münchenis algul Reichswehri nuhina, kuid astus peagi paremäärmuslikku Thule ühingusse.(Neumann ja Eberle, 19:2013)

Homoseksuaalsus

 Pikemalt artiklis Homoseksuaalsus

Mida peeti 19. sajandil homoseksuaalsuse all silmas pole täpselt teada, mitmetes kirjeldustes keskendutakse homoseksuaalide käitumise juures vastassoo riiete ja/või meikimiskommete, näiteks punaseks lakitud sõrmeküüned, matkimisele meeste poolt.

Peale natsionaalsotsialistide võimuletulekut suleti Saksamaa homoseksuaalide klubid ja ajakirjad. 28. juunil 1935 muudetud karistuseadustiku paragrahvis 175 defineeriti homoseksuaalust kui "omasooliste vastu tuntavat haiguslikku sugutungi". Homoseksuaale paigutati koonduslaagritesse ja nad muudeti steriilseteks.(Neumann ja Eberle, 39:2013)

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) käsitles homoseksuaalsust kuni 1992. aastani omaette haigusena.(Neumann ja Eberle, 38:2013)

Hitler ja arstid

Hugo Johannes Blaschke

 Pikemalt artiklis Hugo Johannes Blaschke

Hugo Johannes Blaschke (14. november 1881 Lääne-Preisimaa, Neustadt – 6. detsember 1959) oli Saksa hambakirurg ja 1933 kuni 1945 aasta aprillini Hitleri hambaarst.

Hugo Blaschke sündis 14. novembril 1881 Lääne-Preisimaal Neustadtis.

1900. lõpetas Blaschke Berliinis gümnaasiumi ja astus vabatahtlikuna sõjaväeteenistusse. Edasi õppis Blaschke äriasjandust. 1907. aastal siirdus ta aga Ameerika Ühendriikidesse Philadelphiasse hambaarstindust õppima. Pennsylvania ülikooli lõpetas ta 1911. aastal.(Neumann ja Eberle, 68:2013)

1. veebruaril 1931 astus Blaschke natsiparteisse (tema liikmekaardi nr 452 082) ja kuu aega hiljem SA-sse.(Neumann ja Eberle, 69:2013)

Blaschke ülendati SS-Oberführer iks ja temast sai SS-i sanitaarameti volitatud hambaarst kuupalgaga 2500 riigimarka.(Neumann ja Eberle, 69:2013)

Blaschke valduses oli mõrvatud juutide hambakuld.(Neumann ja Eberle, 76:2013)

5. juunil 1943 andis Hitler Blaschkele oma korraldusega professoritiitli. 9. novemberil 1944 ülendati ta SS-Brigadenführer iks ja relva-SS-kindralmajoriks.(Neumann ja Eberle, 70:2013)

Blaschke patsiendid

Hitlerist sai tema patsient arvatavasti 1933. aasta lõpus.(Neumann ja Eberle, 69:2013) 1935. aastal lisandusid ka Joseph Goebbels, Heinrich Himmler, Bormann ja Ley.(Neumann ja Eberle, 69:2013)

Karl Brandt

 Pikemalt artiklis Karl Brandt

Karl Brandt (8. jaanuar 1904 Elsass, Mülhausen– 2. juuni 1948).

Gümnaasiumi lõpetas Brandt Dresdenis ja arstiteadust õppis ta aastail 1922 - 1928 Jena, Freiburgi, Müncheni ja Berliini ülikoolis. Õpingute järgselt töötas ta kolm aastat professor Georg Magnuse assistendina Bochum Bergmannsheili haigla kirurgiaosakonnas.

1. märtsil 1932 astus Brandt NSDAP-sse, tema liikmekaardi nr oli 1009617.

Aastal 1934 tehti talle ettepanek hakata Hitleri saatearstiks.

1939. aasta oktoobris allkirjastas Hitler korralduse, koostamisel osalesid Bouhler, Leonardo Conti ja Max de Crinis, mille kohaselt tuli Reichsleiter Philipp Bouhleril ja dr med Brandtil täiendada nende arstide nimekirja, kellel oli õigus hinnata parandamatute haigete terviseseisundit ja määrata nad halastussurmale.(Neumann ja Eberle, 63:2013)

Brandti sõnul arvanud "füürer", et "kõrvaldamisele" kuulukse 40-50 protsenti kõigist haigla ja hooldusravil olevatest vaimuhaigetest.(Neumann ja Eberle, 63:2013)

28. juulil 1942 määras Hitler Brandti sanitaar- ja tervishoiuasjanduse kindralkommisariks ja kaks aastat hiljem (25. augustil 1944) ülendati Brandt sanitaar- ja tervishoiu riigikomissariks.

Saatearsti kohalt aga tagandati Brandt 1944. aasta sügisel nn Hitleri arstide konflikti tõttu tema ihuarsti Morelliga.(Neumann ja Eberle, 64:2013)

16. aprillil 1945 arreteeris SS Brandti süüdistatuna defetismis ja reetmises, nimelt olevat ta enne Berliini langemist viinud oma naise ja poja "füüreri" loata Tüüringisse. Brandti surmaotsus kandis Hitleri allkirja. Surmaotsuse täideviimine lükkus edasi tänu Speerile, kes käis Himmleri juures kostmas ja peale Hitleri surma lasi Speeri palvel Karl Dönitz Brandti vabaks.(Neumann ja Eberle, 64:2013)

Karl Brandt mõisteti 1946. aastal Nürnbergis toimunud protsessil surma osalemise eest inimeksperimentides ja vaimuhaigete mõrvamises.(Neumann ja Eberle, 64:2013)

Isiklikku

17. märtsil 1934 abiellus ta Reinimaalt Langenbergist pärit Anni Rehborniga.(Neumann ja Eberle, 63:2013)

Karl Brandt süüdistatavana Nürnbergi kohtuprotsessil kuritegudes osalenud arstide vastu

Karl Brandt (8. jaanuar 1904 Elsass, Mülhausen – 2. juuni 1948 Landsbergi vangla) oli Saksa arst, Adolf Hitleri saatekirurg. Saksamaa poliitik ja sõjaväelane SS-Gruppenführer, Relva-SS-i Generalleutnant ja Generalkommissar Sanitäts- und Gesundheitswesen. Nürnbergi kohtuprotsessil kuritegudes osalenud arstide vastu mõisteti Brandt süüdi sõjakuritegudes ja poodi üles.

Gümnaasiumi lõpetas Brandt Dresdenis. Arstiteadust õppis ta aastail 1922–1928 Jena, Freiburgi, Müncheni ja Berliini Ülikoolis. Õpingute järgselt töötas ta kolm aastat professor Georg Magnuse assistendina Bochum Bergmannsheili haigla kirurgiaosakonnas.

1. märtsil 1932 astus Brandt NSDAP-sse, tema liikmekaardi nr oli 1009617; 1933. SA ja 1934. SS liikmeks.

Aastal 1934 tehti talle ettepanek hakata Adolf Hitleri saatearstiks.

1939. aasta oktoobris allkirjastas Hitler korralduse, koostamisel osalesid Bouhler, Leonardo Conti ja Max de Crinis, mille kohaselt tuli Reichsleiter Philipp Bouhleril ja dr med Brandtil täiendada nende arstide nimekirja, kellel oli õigus hinnata parandamatute haigete terviseseisundit ja määrata nad halastussurmale.(Neumann ja Eberle, 63:2013)

Brandti sõnul arvanud "füürer", et "kõrvaldamisele" kuulukse 40-50 protsenti kõigist haigla- ja hooldusravil olevatest vaimuhaigetest.(Neumann ja Eberle, 63:2013)

28. juulil 1942 määras Hitler Brandti sanitaar- ja tervishoiuasjanduse kindralkommisariks ja kaks aastat hiljem (25. augustil 1944) ülendati Brandt sanitaar- ja tervishoiu riigikomissariks.

Saatearsti kohalt aga tagandati Brandt 1944. aasta sügisel nn Hitleri arstide konflikti tõttu tema ihuarsti Morelliga.(Neumann ja Eberle, 64:2013)

16. aprillil 1945 arreteeris SS Brandti süüdistatuna defetismis ja reetmises, nimelt olevat ta enne Berliini langemist viinud oma naise ja poja "füüreri" loata Tüüringisse. Brandti surmaotsus kandis Hitleri allkirja. Surmaotsuse täideviimine lükkus edasi tänu Albert Speerile, kes käis Heinrich Himmleri juures kostmas ja peale Hitleri surma lasi Speeri palvel Karl Dönitz Brandti vabaks.(Neumann ja Eberle, 64:2013)

Dr med Brandti süüdistati mitmete inimkatsete läbiviimise vastutamsie eest, nagu malaariaeksperimendid (veerbuar 1942 - aprill 1945) Dachau koonduslaagris, kus eelnevalt terveid vange immuniseeriti malaaria vastu või lasti neile sääsed peale - kui vangid (kasutati 1000 vangi) haigestusid malaariasse siis püüti ravida. (Nurnberg Military Tribunals, lk 7)

Karl Brandt mõisteti 1946. aastal Nürnbergis toimunud protsessil surma osalemise eest inimeksperimentides ja vaimuhaigete mõrvamises.(Neumann ja Eberle, 64:2013)

Isiklikku=

17. märtsil 1934 abiellus ta Reinimaalt Langenbergist pärit Anni Rehborniga.(Neumann ja Eberle, 63:2013)

Anni Rehborn

2. oktoober 2017

Anni Rehborn

Anni Rehborn (abiellumise järgselt Anni Brandt) (25. august 1904 Langenberg (Rheinland) - peale 1948) oli Saksamaa meistersportlane ujumises. Alates 1934. aastast abielus prantsuse päritolu Saksa arsti, Adolf Hitleri saatekirurgi Saksamaa kõrge riigitegelase ja sõjaväelase Karl Brandtiga.

Anni Rehborn oli Saksamaa meister 100 m vaba- ja 100 m seliliujumises: 100 m selilujumises 1923, 1924, 1925, 1927, 1928, 1929; 100 m vabaujumises: 1923, 1924.

1927. aasta EM-võistlustelt pronksmedal. (Eberle ja Uhl, 400:2006.

Karl Brandt tegi Annile sporditrauma järgse operatsiooni.(Eberle ja Uhl, 400:2006)

Anni ja Karl kihlusid 1932. aastal. Vahepeal kontakteerus Anniga Adolf Hitleri isilik autojuht Emil Maurice. (Irving, 33:1983)

1933. aastal tutvustas Anni Karli Adolfile.

Anni Rehborn ja Karl Brandt abiellusid 17. märtsil 1934 Berliinis. Abiellumine viidi läbi Hermann Göringi korteris, lisaks viimati mainitule oli tunnistajana kohal ka Adolf Hitler.(Eberle ja Uhl, 400:2006)

Adolf imetles Anni ja kutsus teda tihti Obersalzbergi. Hitleri lähikondlaste hulka kuulus Anni kuni 1945. aastani. (Eberle ja Uhl, 400:2006)

Anni ja Karli perre sündis 4. oktoobril 1935. aastal poeg Karl-Adolf Brandt. 16. aprillil 1945 arreteeris SS Anni abikaasa Brandti süüdistatuna defetismis ja reetmises, nimelt olevat ta enne Berliini langemist viinud oma naise ja poja "füüreri" loata Tüüringisse. Brandti surmaotsus kandis Hitleri allkirja. Surmaotsuse täideviimine lükkus edasi tänu Albert Speerile, kes käis Heinrich Himmleri juures kostmas ja peale Hitleri surma lasi Speeri palvel Karl Dönitz Karl Brandti vabaks.(Neumann ja Eberle, 64:2013).

Karl-Adolf Brandt, töötas hiljem samuti kirurgina.

Viited

Selles artiklis on kasutatud saksakeelset artiklit de:Carin Göring seisuga 2.10.2017.

Välisallikad

• Henrik Eberle, Matthias Uhl, "Hitleri toimik. NKVD salajane ettekanne Jossif Stalinile, koostatud Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteener Heinz Linge ülekuulamise protokollide põhjal Moskvas 1948/1949", saksa keelest tõlkinud Toomas Huik, Tammerraamat, lk 432, 2006 (originaali pealkiri "Geheimdossier des NKWD für Josef W. Stalin, zusammengestellt aufgrund der Verhörprotokolle des persönlichen Adjutantet Hitlers, Otto Günsche, und des KammerDieners Heinz Linge, Moskau 1948/49", Verlagsgruppe Lübbe GmbH & Co.KG. Bergisch-Gladbach) ka Venemaa Riikliku Uusima Ajaloo Arhiivi (Moskva) fond 30, nimistu 5, säilik nr 462a"
• David Irving,"The Secret Diaries of Hitler's Doctor",(1983) ISBN 0-02-558250-X
• Hans-Joachim Neumann ja Henrik Eberle, "Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos" (2013)("War Hitler krank? Ein abschließender Befund", Gustav Lübbe Verlag, 2009
• Pulmafoto: Hochzeit, Anni Rehborn

Välisallikad

• OFFICE OF MILITARY GOVERNMENT FOR GERMANY (US),Nurnberg Military Tribunals,Nürnberg, 1946
• Thomas Mann,

The Dark Side of Democracy: Explaining Ethnic Cleansing, Cambridge University Press, 2004

• Hans-Joachim Neumann ja Henrik Eberle, "Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos", 2013 ("War Hitler krank? Ein abschließender Befund", Gustav Lübbe Verlag, 2009

30. september 2017

Karl Brandt süüdistatavana Nürnbergi kohtuprotsessil kuritegudes osalenud arstide vastu

Karl Brandt (8. jaanuar 1904 Elsass, Mülhausen – 2. juuni 1948 Landsbergi vangla) oli prantsuse päritolu Saksa arst, Adolf Hitleri saatekirurg. Saksamaa poliitik ja sõjaväelane SS-Gruppenführer, Relva-SS-i Generalleutnant, sanitaar- ja tervishoiuasjanduse kindralkommisariks sanitaar- ja tervishoiu riigikomissariks. Nürnbergi kohtuprotsessil kuritegudes osalenud arstide vastu mõisteti Brandt ameeriklaste poolt süüdi sõjakuritegudes ja poodi üles .

Brandt oli kena välimusega ja sihvakas. (Irving, 33:1983)

Gümnaasiumi lõpetas Brandt Dresdenis. Arstiteadust õppis ta aastail 1922–1928 Jena, Freiburgi, Müncheni ja Berliini Ülikoolis. Õpingute järgselt töötas ta kolm aastat professor Georg Magnuse assistendina Bochum Bergmannsheili haigla kirurgiaosakonnas.(Irving, 33:1983)

Adolf Hitler jäänud talle silma Esseni lähistel 1932. aasta suvel.

15. augustil 1933 oli ta Hitleri saatjaskondlaste hulgas kui Hitler Bavaaria ringreisil oli. (Irving, 33:1983)

Reit-im-Winkel 'i lähistel sai Hitleri adjutant Wilhelm Brückner (11. detsember 1884 Baden-Baden – 18. august 1954 Herbsdorf) autoõnnetuses vigastada, mõnede allikate kohaselt ka Geli Raubal, Brandt osutas koheselt esmaabi; toimetas abivajaja(d) Traunsteini haiglasse ja opereeris jalga ja ajukoljut. (Irving, 33:1983) Hitler pidas heaks ettevaatusmeetmeks edaspidi reisidel arsti enda kõrval omada. Kui Hitler 1934. aastal Veneetsiasse lendas, et kohtuda Benito Mussoliniga kohtuda, oli pardale palutud ka saatekirurg Brandt. (Irving, 33:1983)

1. märtsil 1932 astus Brandt NSDAP-sse, tema liikmekaardi nr oli 1009617; 1933. SA ja 1934. SS liikmeks.

Aastal 1934 tehti talle ettepanek hakata Adolf Hitleri saatearstiks. (Irving, 43:1983)

Dr. med Brandti assistendiks 1936. aastast alates oli dr Hanskarl von Hasselbach(Irving, 43:1983 ).

Sageli oli Brandti lähedal ka Hitleri isiklik fotograaf Heinrich Hoffmann. (Irving, 47:1983) Dr Theodor Morelli abikaasale valmistas nende ilusate nn "Brandti Gang"'i ilusate SS-vormides meeste kudrutamine. (Irving, 47:1983)

1939. aasta oktoobris allkirjastas Hitler korralduse, koostamisel osalesid Bouhler, Leonardo Conti ja Max de Crinis, mille kohaselt tuli Reichsleiter Philipp Bouhleril ja dr med Brandtil täiendada nende arstide nimekirja, kellel oli õigus hinnata parandamatute haigete terviseseisundit ja määrata nad halastussurmale.(Neumann ja Eberle, 63:2013)

Brandti sõnul arvanud "füürer", et "kõrvaldamisele" kuulukse 40-50 protsenti kõigist haigla- ja hooldusravil olevatest vaimuhaigetest.(Neumann ja Eberle, 63:2013)

28. juulil 1942 määras Hitler Brandti sanitaar- ja tervishoiuasjanduse kindralkommisariks ja kaks aastat hiljem (25. augustil 1944) ülendati Brandt sanitaar- ja tervishoiu riigikomissariks. Reichsgesetzblatt'i I. osa 39. numbris avaldati ametikõrgendus alles 30. augustil 1944.

Pärast 1944. aasta 20. juuli atendaati Hitlerile põhjustasid Antigasi-pillid skandaali Hitleri arstide vahel. Need pillid sisaldasid karumustikaesktrakti (Atropa belladonna) ja hariliku strühniinipuu (Strychnos nux-vomica L.) seemneist saadavat strühniini. Nende pillide valmistajaks tol ajal oli Dr. Köstner & Co, Berliin-Wilmersdorf).

Hitler võttis neid pille kõhupuhituse vastu iga lõunasöögi eel kuni 1944. aasta oktoobrini ja need kirjutas talle välja 1935. aastal Ernst-Robert Grawitz.

Brandt, Hasselbach ja eriti Giesing arvanud 1944 aasta septembris, et Hitleri kollakas näovärv on strühiniini üledoosist tingitud. Seepeale lasknud SS-Gruppenführer Martin Bormann pille farmaatsiadoktor Carl Blumenreutheril analüüsida. Analüüside tulemused indikeerisid, et belladonna ja strühniini kogus pillides ei saanud mürgistavat toimet evida.(Neumann ja Eberle, 80:2013)

Saatearsti kohalt tagandati Brandt 1944. aasta sügisel.(Neumann ja Eberle, 64:2013)

Dr Morelli ja dr Brandti omavahelsied suhted polnud korra, nii kirjeldas peale sõda, kuis tema olevat Hitleri tähelepanu pööranud pentsilliini uurimise olulisusele, Morell aga polevat asjast vähematki mõistnud manustas aga Ultraseptyli edasi, iga väikseimagi külmetuse korral sulfoonamiide. (Irving, 74:1983)

16. aprillil 1945 arreteeris SS Brandti süüdistatuna defetismis ja reetmises, nimelt olevat ta enne Berliini langemist viinud oma naise ja poja "füüreri" loata Tüüringisse. Brandti surmaotsus kandis Hitleri allkirja. Surmaotsuse täideviimine lükkus edasi tänu Albert Speerile, kes käis Heinrich Himmleri juures kostmas ja peale Hitleri surma lasi Speeri palvel Karl Dönitz Brandti vabaks.(Neumann ja Eberle, 64:2013)

Dr med Brandti süüdistati mitmete inimkatsete läbiviimise vastutamise eest, nagu malaariaeksperimendid (veebruar 1942 - aprill 1945) Dachau koonduslaagris, kus eelnevalt terveid vange immuniseeriti malaaria vastu või lasti neile sääsed peale - kui vangid (kasutati 1000 vangi) haigestusid malaariasse siis püüti ravida. (Nurnberg Military Tribunals, lk 7)

Karl Brandt mõisteti 1946. aastal Nürnbergis toimunud protsessil surma osalemise eest inimeksperimentides ja vaimuhaigete mõrvamises.(Neumann ja Eberle, 64:2013)

Isiklikku

17. märtsil 1934 abiellus ta Reinimaalt Langenbergist pärit Anni Rehborniga.(Neumann ja Eberle, 63:2013)

Välisallikad

• OFFICE OF MILITARY GOVERNMENT FOR GERMANY (US),Nurnberg Military Tribunals,Nürnberg, 1946
• Thomas Mann,

The Dark Side of Democracy: Explaining Ethnic Cleansing, Cambridge University Press, 2004

• Hans-Joachim Neumann ja Henrik Eberle, "Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos", 2013 ("War Hitler krank? Ein abschließender Befund", Gustav Lübbe Verlag, 2009

Carl Otto von Eicken

 Pikemalt artiklis Carl Otto von Eicken

Carl Otto von Eicken (31. detsember 1873 Mülheim - 29. juuni 1960 [[Heilbronn) oli Saksa arst ja Hitleri konsultantarst.

Carl Otto von Eicken sündis 30. detsemberil 1873 Ruhrimaal Mülheimis.

Arstiteadust õppis ta Kieli, Genfi, Müncheni, Berliini ja Heidelbergi ülikoolis. Ta töötas Freiburgis professor Gustav Killiani assistendina. Koos Killianiga töötas von Eicken välja larüngo- ja bronhoskoopia ning ösofagoskoopia meetodid.

Hitleriga puutus von Eicken kokku 1935. aastal, ajal mil Hitleril hakkas hääl kähisema. "Füürer" olla sattunud ärevusse ja läbivaatusel avastas von Eicken paremal häälekurrul polüübi. See polüüp eemadlati 23. mail riigiantseli korteris toimunud operatsiooni käigus.

1944. aasta oktoobris ja novemberis kutsuti von Eicken Hundikoopasse, kuna Morell olevat Hitleri pearöntgeni pildil märganud põletiku jälgi Hitleri ülalõuaurgetes. Ühtasi leidis von Eicken Hitleri paremal häälekurrul taaskord polüübi. Selle eemaldas ta 22. novembril Berliinis riigikantseleis. 30. detsembril 1944 lendas von Eicken peakorterisse Kotkapessa (Adlerhorst) Taunuse mäeahelikku ja vaatas Hitleri uuesti läbi.(Neumann ja Eberle, 72:2013)

Carl Otto von Eicken valiti Berliini Saksa Teaduste Akadeemia liikmeks.

Von Eicken ülendati meditsiinikindraliks kuid ta jäi parteituks. (Neumann ja Eberle, 71:2013)

Erwin Giesing

 Pikemalt artiklis Erwin Giesing

Erwin Giesing (7. detsember 1907 Oberhausen - 22. mai 1977 Krefeld) oli Saksa kõrva-nina-kurguarst ja Hitleri saatearst.

Giesing oli NSDAP liige 1932. aastast alates.

Ainuke teadaolev ravikord oli tal Hitleri ebaõnnestunud atendaadi järgselt, mil ta ravis, rohkem kui kaks kuud, Hitleri kõrvavigastust.(Neumann ja Eberle, 70:2013)

Giesingi kirjeldused Hitleri ravimise kohta on vaieldavad. Nii kirjeldas ta, et Hitler olevat lasknud tal end täielikult läbi vaadata. Kuid teiste allikate kohaselt oli Hitler väga häbelik ja lasi isegi oma ihuarsti ligi alles peale 7 aastat kestnud usalduslikku suhet.

Giesing pajatuste kohaselt soovinud ta Hitleri kokaiiniga teise ilma saata. Selleks olevat kastnud ta vatitupsu kokaiinilahusesse ja määrinud sellega Hitleri sõõrmeid üha uuesti, teades, et sellele järgneb kokaiinišokk.(Neumann ja Eberle, 47:2013)

Ernst-Robert Grawitz

 Pikemalt artiklis Ernst-Robert Grawitz

Ernst-Robert Grawitz sündis 1899. aastal Berliinis. Gümnaasiumi lõpetas ta lühendatud õppeajaga ja läks Esimesse maailmasõtta. Berliini ülikooli arstiteaduskonda astus ta 1919. aastal ja lõpetas selle 1925. aastal. Ülikooli lõpetamisele järgnes töö assistendina Westendi haiglas, kus ta spetsialiseerus sisehaigustele.

Grawitzist sai SS-i liige Reichsarzt 'i tiitliga 1931. aastal. Grawitz oli eutanaasiaaktsiooni vahetu osaleja saates vaimuhaigete suretamispaikadesse SS-arste ja lisaks koordineeris isiklikult koonduslaagrites tehtavaid inimkatseid.(Neumann ja Eberle, 53:2013)

1933. aastal pöördus tema poole Hitler ja tal diagnoosis Grawitz mürgistusnähud.(Neumann ja Eberle, 53:2013)

Hanskarl von Hasselbach

 Pikemalt artiklis Hanskarl von Hasselbach

Hanskarl von Hasselbach (2. november 1903 Berliin – 21. detsember 1981 Münchenis (Neumann ja Eberle, 66:2013)) oli Saksa kirurg ja Hitleri saatekirurg.

Gümnaasiumi lõpetas von Hasselbach Sileesias Hirschbergis. Arstiteadust õppis ta Breslau, Rostocki, Müncheni ja Freiburgi ülikoolis. 1927. aastal kaitses ta Freiburgi ülikoolis meditsiinidoktori väitekirja kaelafibroomi teemal. Von Haselbach töötas Bochumis Bergmannsheili kiirabihaiglas ja Berliini ülikooli kirurgiakliinikus.

1932. aastal astus von Hasselbach NSDAP-sse ja SA-sse ning 1933. aastal SS-i.

Saatearsti kohalt tagandati von Hasselbach 1944. aasta sügisel nn Hitleri arstide konflikti tõttu tema ihuarsti Morelliga.(Neumann ja Eberle, 65:2013)

Autorid on maininud ära ka Hitleri endise saatekirurgi iseloomust, nimelt näidanud ta Nürnbergi järelprotsessidel end sirgeseljalise mehena keda kohtunikud pidasid läbinisti ausaks ja usaldusväärseks süüaluseks, kes polnud "sisse võetud" Hitlerist.(Neumann ja Eberle, 65:2013)

Vangistusest vabanedes töötas Hanskarl von Hasselbach 1970. aastani Bielefeldi lähedal Bethelis Bodelschwingi haigla kirurgiaosakonna ülemarstina.

Hanskarl von Hasselbach

(tegelikult Hans Karl von Hasselbach (2. november 1903 Berliin - 21. detsember 1981 Pullach im Isartal) oli Saksa kirurg ja Adolf Hitleri saatearst.

Gümnaasiumi lõpetas von Hasselbach Sileesias Hirschbergis. Arstiteadust õppis ta Breslau, Rostocki, Müncheni ja Freiburgi Ülikoolis. 1927. aastal kaitses ta Freiburgi Ülikoolis meditsiinidoktori väitekirja kaelafibroomi teemal. Von Hasselbach töötas Bochumis Bergmannsheili kiirabihaiglas ja Berliini ülikooli kirurgiakliinikus.

1932. aastal astus von Hasselbach NSDAP-sse (pilet № 2 794 377) ja SA-sse ning 1933. aastal SS-i (tunnistus № 264 054) (1943 saavuats Sturmbannführer 'i auastme).

Adolf Hitleri saatearstina

"The Secret Diaries of Hitler's Doctor", (David Irving, 1983)

Von Hasselbach ühines Hitleri saatjaskonnaga 1936. aastal. (Irving, 43:1983)

20. juulil 1944 prooviti Hitlerilt elu võtta, kuid Hitler sai üksnes haavata. Paremal küünarvarrel turse. Vasak küünarvars verevalumist tingitud tugevas turses. Vasaku käe kolmanda ja neljanda sõrme siseküljel suured põletusvillid. Paremal säärel verevalum. Vasakul säärel peopesasuurune teise astme põletushaav. Hulk kriimustusi ja marrastusi, kust oli palju puidukilde välja võetud." (Neumann ja Eberle, 147:2013)

Kirurgilist esmaabi pakkus "füürerile" von Hasselbach. Morell aga manustas Hitlerile valude vaigistamiseks Optalidoni.

Pärast 1944. aasta 20. juuli atendaati Hitlerile põhjustasid Antigasi-pillid skandaali Hitleri arstide vahel. Need pillid sisaldasid karumustikaesktrakti (Atropa belladonna) ja hariliku strühniinipuu (Strychnos nux-vomica L.) seemneist saadavat strühniini. Nende pillide valmistajaks tol ajal oli Dr. Köstner & Co, Berliin-Wilmersdorf).

Hitler võttis neid pille kõhupuhituse vastu iga lõunasöögi eel kuni 1944. aasta oktoobrini ja need kirjutas talle välja 1935. aastal Ernst-Robert Grawitz.

Brandt, Hasselbach ja eriti Giesing arvanud 1944 aasta septembris, et Hitleri kollakas näovärv on strühiniini üledoosist tingitud. Seepeale lasknud SS-Gruppenführer Martin Bormann pille farmaatsiadoktor Carl Blumenreutheril analüüsida. Analüüside tulemused indikeerisid, et belladonna ja strühniini kogus pillides ei saanud mürgistavat toimet evida.(Neumann ja Eberle, 80:2013)

Von Hasselbach olevat naljatledes maininud strühniiniskandaali kaasohvitseridele. See oli meditiinivande rikkumine ja võis talle arstikoha maksta. (Irving 171:1983)

Hitler läks marru. Artid viisid asja Martin Ludwig Bormanni ette, tema sekkuda ei soovinud. Edasi liiguti Reichsführer-SS-i Heinrich Himmlri jutule, kes aga häält moonutades teada andis, et Morell tuleks rahule jätta. (Irving, 172:1983) Von Hasselbach sai seepeale maruvihaseks ja ütles: “This business is so grave that a medical or even a civil court would have punished Morell for causing bodily harm by negligence, at the very least.” (Irving 178:1983)

8. oktoobril 1944 sai teatavaks, et dr von Hasselbach pagendatakse mõnga kaugemasse punkrisse ja tema kohustused võtab üle Stumpfegger. (Irving 178:1983)

Bormann pöördus isiklikult von Hassebachi poole ja ütles, et tal pole midagi tema vastu. Seda kinnitas Hitler isiklikult: “You see, Herr Doktor,” ütles ta, “this anti-gas pills business has had to be cleared up somehow.” ja lisas, “It was very bold of you to go to Himmler about it, but you have always been straightforward with me and I am going to be the same with you.” (Irving 179:1983)

Hitleri arstide 1944. aasta konflikt lõppes Karl Brandti, Hanskarl von Hasselbachi ja Erwin Giesingi vallandamisega. (Irving, 61:1983; Neumann ja Eberle, 65:2013)

Ameeriklased otsisid Hitleri arstid ükshaaval ülesse. Von Hasselbach vahistati 13. aprillil 1945, Harzi mäestikus ja anti kohtu alla. (Irving, 221:1983) 1951. aasta tunnistuste kohaselt, teadis Hitleri suguelundite anatoomiat kõige paremini arvatavasti dr Morell ja need olla tõenäoliselt normaalselt arenenud, kuid ei saa välsitada ka Emili versiooni. Von Hasselbach tunnistas, et ei ole Hitlerit arstlikult läbi vaadanud: Hitleril oli haiguslik häbitunne ja sallimatus lasta võõral oma keha vaadata. Tema Hitlerilt paljalt näinud pole. Von Hasselbachi meelest Hitler homoseksuaalne ei olnud, sest tema ümber oli piisavalt Saksa naisi. (Irving, 41:1983)

Neumann ja Eberle on maininud ka Hitleri endise saatekirurgi iseloomu, nimelt näidanud ta Nürnbergi järelprotsessidel end sirgeseljalise mehena keda kohtunikud pidasid läbinisti ausaks ja usaldusväärseks süüaluseks, kes polnud "sisse võetud" Hitlerist.(Neumann ja Eberle, 65:2013)

Vangistusest vabanedes töötas Hanskarl von Hasselbach 1970. aastani Bielefeldi lähedal Bethelis Bodelschwingi haigla kirurgiaosakonna ülemarstina.

Välisallikad

• David Irving,"The Secret Diaries of Hitler's Doctor",(1983) ISBN 0-02-558250-X
• Hans-Joachim Neumann ja Henrik Eberle, "Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos", 2013 ("War Hitler krank? Ein abschließender Befund", Gustav Lübbe Verlag, 2009;
• Norman Ohler, "Patsient A : Uimastid Kolmandas Reichis". Tallinn: Helios kirjastus, 2017, ISBN 9789949554973

Selles artiklis on kasutatud saksakeelset artiklit de:Hanskarl von Hasselbach seisuga 28.09.2017.

Walter Löhlein

 Pikemalt artiklis Walter Löhlein

[[Walther Löhlein (5. jaanuar 1882 Berliin - 14. september 1954 Essen) oli Saksa oftalmoloog ja Adolf Hilteri silmaarst.

Theodor Morell

 Pikemalt artiklis Theodor Morell

Theodor Karl Ludwig Gilbert Morell sündis Karl ja Elise Morelli perre Ülem-Hessenis Trais-Münzenbergis 22. juulil 1886. 1905. aastal lõpetas ta õpetajate seminari ja töötas Mainzi lähedal Bretzenheimis ühe aasta õpetajana. (Neumann ja Eberle, 56:2013) 1907. aastal astus ta Giesseni ülikooli arstiteaduskonda, kust läks üle Heidelbergi ülikooli. Heidelbergist käis ta Prantsusmaal Grenoble'i kõrgemas meidtsiinikoolis ja tulles tagasi sooritas siin 26. juulil 1909 examen philosophicum' i väga heale hindele. 1910. aasta kevadsemestri sooritas ta Pariisis Pasteuri-nimelises bakterioloogiainstituudis. 1912. aastal lõpetas Morell Müncheni ülikooli ja augustis 1913 promoveeriti meditsiinidoktoriks. 1912 kuni 1914 töötas Morell laevaarstina ja sõitis merd Norddeutsche Lloydi alustel.

1915. aastal mobiliseeriti Morell pataljoniarstina läänerindele, kuid tunnistati sõjaväeteenistuskõlbmatuks ja vabastati 1918. aasta algul kroonilise neeruhaiguse tõttu.

Morell avas Berliinis, Wittenebergplatzi lähedal Bayretuherstrassel elektroteraapia ja põiehaiguste (tänapäeval uroloogia) erapraksise.(Neumann ja Eberle, 56:2013)

1933. aastal ilmusid Morelli patsientide hulka kõrgemad sõjaväelased ja tipp-poliitikud, nagu näiteks Hermann Göring, Joseph Goebbels, Joachim von Ribbentrop, Albert Speer, Rumeenia riigipea marssal Ion Antonescu, Soome marssal Carl Gustaf Mannerheim ja Jaapani suursaadik Saksamaal Hiroshi Oshima jmt.

14. märtsil 1939, kui Tšehhoslovakkia president Emil Hacha Berliini kutsuti ja Hitler teatas talle, et tema riik okupeeritakse, vajunud too kokku ja Morellil tuli minestanule glükoosisüst teha.(Neumann ja Eberle, 56:2013)

1935. aastal kolis Morell Kurfürstendammile ja olevat seal pannud välja sildi justkui praktiseeriks siin naha-ja suguhaiguste eriarst, kuid kindlad tõendid selle kohta puuduvad.(Neumann ja Eberle, 58:2013)

Morell oli Hitleri ihuarst ja tema aastapalk oli 60 000 riigimarka. (Neumann ja Eberle, 58:2013)

21. aprillil 1945 tegi Morell oma kalendermärkmikku sissekande:"Töölt vabast.!".(Neumann ja Eberle, 62:2013)

Eraelulist

7. augustil 1919 abiellus Morell Berliin- Charlottenburgi perekonnaseisuametis Johanna (Hanni) Mölleriga.(Neumann ja Eberle, 57:2013)

Morell suri Alpenhofi hooldushaiglas 26. mail 1948. Tegernsee perekonnaseisuameti surmaregistri 1948. aasta sissekande nr 116. kohaselt on märgitud tema surma põhjuseks südamepuudulikkus.(Neumann ja Eberle, 62:2013)

Tunnustused

• 24. veebruaril 1944 sai Morell Hitlerilt Sõjateeneteristi Rüütliristi (Neumann ja Eberle, 58:2013);
• 8. novembril 1944 avaldas Hitler Morellile tunnustust: "Armas doktor, ma ei ole tänamatu inimene. Kui me mõlemad sõjast eluga pääseme, siis ootab teid rahuajal rikkalik tasu."(Neumann ja Eberle, 61:2013)

Alfred Nißle

 Pikemalt artiklis Alfred Nißle

Alfred Nißle (30. detsember 1874 Berliin-Köpenick - 25. november 1965 Freiburg) oli Saksa arst ja teadlane, autorid nimetavad teda ka Hitleri konsultantarstiks.

Nißle õppis [[arstiteadust Berliini ja Freiburgi ülikoolis.(Neumann ja Eberle, 73:2013)

Tema uurimistöö keskmes oli kolibakterite ehk soolekepikeste raviotstarbeline kasutamine. 1917. aastal sattunud tema patsiendiks Balkanil sõdinud Saksa allohvitser, kes polnud kordagi põdenud kõhulahtisust. Professor Nissle eraldas tema soolestikust elujõulise bakteritüve Escherichia coli Nissle 1917. See bakteritüvi sai patenteeritud Mutaflori-nimelise ravimi koostises, mille toimeaineks need bakterid on. Mutaflor kuulub ka tänapäeval Saksa farmakopöasse. (Neumann ja Eberle, 74:2013)

Just täna Mutaflorile olevat Adolf Hitler vabanenud kõhuvaludest ja jalgadel olnud ekseemist.(Neumann ja Eberle, 75:2013)

Nissle oli kirjavahetuses Adolf Hitleri ihuarsti Morelliga, kuid nende suhe olevat katkenud 1944. aastal kui Morell paiskas turule omaenda valmistatud analoogilise preparaadi.(Neumann ja Eberle, 74:2013)

Ludwig Stumpfegger

 Pikemalt artiklis Ludwig Stumpfegger

Ludwig Stumpfegger (11. juuli 1910 München – 2. mai 1945) oli Saksa ortopeed ja 1944 kuni 1945 Hitleri saatearst.

Stumpfegger lõpetas Baierimaal Rosenheimi gümnaasiumi. Aastail 1930 kuni 1936 õppis ta Müncheni ülikoolis arstiteadust.

SS-i astus ta 2. juunil 1933 (liikmekaarid nr 83 668) ja NSDAP-sse 1935. aastal (nr 3 616 119). (Neumann ja Eberle, 66:2013)

Stumpfegger oli 190 cm pikkune. Ta oli endine Saksa meister pesapallis ja oli tegev ka suusatreenerina.

1939. aastal sai Stumpfeggerist Heinrich Himmleri saatekirurgi Karl Gebhardti assistent. (Neumann ja Eberle, 66:2013). 1942. aasta mais teenis ta SS-diviisis "Adolf Hitler", kuid lahkus sealt peale seda kui oli kergelt haavata saanud ja naases Karl Gebhardti assistendiks. Koos töötasid nad Ravensbrücki koonduslaagris ja viisid läbi inimkatseid, milles osalesid lisaks Gebhardtile ja Stumpfeggerile ka teine assistent Ernst Fischer ja laagriarsid Gerhard Schiedlausky, Rudolf Rosenthal ja Herta Oberheuser.(Neumann ja Eberle, 67:2013)

Nende poolt läbi viidud inimkatsete tarbeks lõigati naisvangide jalgadesse haavu. Neisse lõikehaavadesse külvati bakterikultuure ja rakendati medikamentoosseid ja kirugilisi ravivõtteid. Naisvangid kes haavade ja ravi kätte ei surnud said eluaegseid tervisekahjustusi. (Neumann ja Eberle, 67:2013)

Hitleri saatearstiks määrati ta 9. oktoobril 1944. 20. aprillil 1945 ülendas Hitler Stumpfeggeri SS-Standartenführer iks ja politseiooberstiks. Kui Morell oli peakorterist lahkunud siis täitis ta ka Hitleri ihuarsti ülesandeid. (Neumann ja Eberle, 68:2013)

Arthur Weber

 Pikemalt artiklis Arthur Weber

Arthur Weber (3. august 1879 Fechenheim – 7. juuni 1975 Eschwege) oli Saksa kardioloog ja Adolf Hitleri konsultantarst.

Weber õppis arstiteadust Marburgi, Leipzigi ja Greifswaldi ülikoolis.(Neumann ja Eberle, 75:2013)

Weberit peeti parimaks südame-veresoonkonnahaiguste asjatundjaks Saksamaal ja arvatavasti seetõttu saatnud ka Adolf Hitleri ihuarst Theodor Morell patsiendi elektrokardiogrammid just talle vaatamiseks ja seisukohavõtuks, kaaskirjas tõsi küll seisis alati "üks härra välisministeeriumist". (Neumann ja Eberle, 75:2013)

Kaaliumtsüaniid

 Pikemalt artiklis Kaaliumtsüaniid#Kapslid

Kaaliumtsüaniidikapslid olid 1944. aastal umbes kolme sentimeetri pikkused ja läbimõõduga 1 sentimeeter. Kaaliumtsüaniidikapsli kest oli messingust ja klaaskapslit kattis parafiinikiht.

Kirjeldatud kaaliumtsüaniidikapslitel oli oma roll Adolf Hitleri abikaasa Eva vabasurmas - nimelt olevat Eva Braun tapnud ennast kaaliumtsüniidiga. Kaaliumtsüniidikapsleid jagati füüreri punkris tõenäoliselt sõja viimastel päevadel. Kaaliumtsüaniidikapslid olid erineva toimeaine sisaldusega ja olenevalt au-või teenistusastmest jagati igale isikule 0,7 kuni 1 gramm kaaliumtsüaniidi.

Surmav annus kaaliumtsüaniidi on 2,857 milligrammi ühe kehakaalukilo kohta.(Neumann ja Eberle, 164:2013)

Artiklisse kaaliumtsüaniid 27. september 2017: Erwin Rommel (surmadaatum 14. oktoober 1944) oli Saksamaa sõjaväelane, kindralfeldmarssal, kes lõpetas oma elu kaaliumtsüaniidiga.

30. aprillil, kui Hitler sooritas enesetapu, sai Joseph Goebbelsist riigikantsler. Sel kohal oli ta aga vaid ühe päeva, sest olukorra lootusetus sundis teda 1. mail 1945 enesetappu tegema. Tema naine Magda Goebbels pakkus pärast kella viit oma lastele kakaod, millesse oli segatud unerohtu. SS-laste hambaarst Helmut Kunz tegi neile morfiinisüsti. Kui lapsed olid sügavalt uinunud, murdis Hitleri saatearst Ludwig Stumpfegger (11. juuli 1910 München – 2. mai 1945) kaaliumtsüaniidi ampullidel tipud maha ning tilgutas surmava vedeliku lastele suhu, mida Magda Goebbels üksteise järel lahti hoidis. Samal päeval kell kümme õhtul hammustasid tsüankaaliumiampullid puruks ja SS-i ohvitser tulistas neid kuklasse. Seejärel pandi nende surnukehad põlema.

Ka Ludwig Stumpfegger suri kaaliumtsüaniidi läbi.

Heinrich Himmler (surmadaatum 23. mai 1945 Lüneburg) oli Saksamaa poliitik, ja Schutzstaffeli juht lõpetas oma elu sama kemikaali läbi.

Riigimarssal Hermann Göring mõisteti Nürnbergi tribunali otsusega poomissurma. Mitmete allikate kohaselt oli see talle vastuvõetamatu- mahalaskmine jah - poomine ei. Ööl enne kohtuotsuse täideviimist hammustas ta suus katki kaaliumtsüaniidikapsli ja suri sekunditega.

Hitleri testament ja surm

 Pikemalt artiklis Adolf Hitler#Testament

Säilinud dokumentide kohaselt stenografeeris sekretär Traudl Junge Hitleri etteütluse kohaselt järgmist: "Kogu mu tegevus on olnud kantud armastusest ja truudusest oma rahva vastu."

/.../ Ma otsustasin oma vabal tahtel surma minna ning teen seda rõõmsa südamega."

Testamendi teise osa kohaselt heitnud "füürer" Hermann Göringi ja Heinrich Himmleri NSDAP-st välja. Saksa presidendiks ja Wehrmacht i ülemjuhatajaks määras "füürer" Karl Dönitzi.(Neumann ja Eberle, 165:2013)

Hitleri surm

Kui Hitleri kammerteener tema kabineti ukse avas istus vasaku seina ääres oleval diivanil surnud Hitler, kelle paremalt oimult vaatas vastu pennisuurune kuuli tekitatud haav. Põrandal Hitleri parema jala juures lebas 7,65 mm kaliibriga püstol Walther.(Neumann ja Eberle, 164:2013)

"Hitler ja naised"

 Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

"Hitler ja naised" on Ulrike Leutheusser'i poolt koostatud raamat, mis eestikeelsena on ilmunud Huma kirjastuse väljaandel 2003. aastal. Raamatu on saksa keelest tõlkinud Kersti Kittus ja originaali pealkiri on "Hitler und die Frauen", 2001. Deutsche Verlags-Anstalt GmbH.

Adolf Hitler

 Pikemalt artiklis Adolf Hitler

Mitte segi ajada SS-eliitdeviisiga Adolf Hitler

---

1900. aasta sügisest käis Adolf Linzi reaalkoolis. Ka ema kolis Linzi ja üüris siin Humboldtstrasse 31 kolmandal korrusel korteri. Halva õppeedukuse tõttu tuli Hitleril Linzi reaalkoolist peagi lahkuda ja ema saatis ta Steyri reaalkooli kuid sealgi jäi Adolf istuma.

Adolf Hitler soovis astuda Viini Kujutavate Kunstide Akadeemiasse, kuid teda keelduti andepuuduse tõttu vastu võtmast. (Leutheusser, 19:2003)

Viini sõbra August Kubizeki sõnul oli Hitler tol perioodil seksuaalselt kasin ja selle põhjuseks oli tema sõnul hirm nakatuda süüfilisse. (Leutheusser, 19:2003)

1913. suundus Hitler Münchenisse. Esimese maailmasõja puhkedes läks ta sõtta ning lasti armeest erru 1920. aastal. (Leutheusser, 20:2003)

NSDAP ja Saksa naised

Saksa Töölispartei (hiljem NSDAP) liikmeks astus Hitler 1919. aastal. 29. juulil 1921. aastal valiti Hitler Müncheni õllekeldri saalis NSDAP esimeseks esimeheks. (Leutheusser, 20:2003)

NSDAP esimesel üldkoosolekul 1921. aastal võeti ühehäälselt vastu otsus, mis keelas naiste lülitamise partei juhtkonda või juhtivasse komisjoni.(Leutheusser, 88:2003)

Liikmepileti nr 2 omaniku Hermann Esseri arvamuse kohaselt: "Naiste koht on köögis ja tagatoas, nende koht on kodus ja nende ülesandeks on laste kasvatamine." (Leutheusser, 88:2003)

Saksa naised

Saksa naised ei olnud Teise maailmasõja ajal mitte ainult ohvrid vaid nende hulgas oli kaasajooksikuid, kasulõikajaid, käsilasi ja täideviijaid. (Leutheusser, 120:2003)

"Saksa naine" "Saksa naise" musternäidis tol ajal:

• ei suitsetanud,
• ei lakkinud küüsi,
• ei tundnud hirmu tavalise pesuseebi ees,
• ei kandnud siidisukki (kuna valuuta oli hädavajalik relvastumise jaoks)
• ja mähkis palmitsetud juuksed talupoeglikult ümber pea.

Adolf Hitleri seksuaalsus ja Saksa naised

Adolf Hitlerit ümbritsevate peamiselt Saksa naiste rohkuse ja nende suhete loomuse uurimine on päevavalgele toonud vastakat informatsiooni - kas loomanahast piitsade kinkijad olid sponsorid või armukesed jpm.

Martha Schadi arvates pani Hitleri karismaatiline võlu Saksa naised, olgu siis Saksa tütarlaste Liidu tütarlapsed või Natsionaalsotsialistliku Naisühenduse liikmed, juubeldama.(Leutheusser, 17:2003)

Raamatu autor kirjutab, et meie käsutuses oleva informatsioon laseb oletada, et Adolf Hitleril, kui üldse, oli naistega vähe pistmist ja ilmselt peeti teda seksuaalselt vähehivatuks ja/või selle suhtes ükskõikseks.(Leutheusser, 174:2003)

Linzis elades oli Hitler romantiliselt kiindunud blondide juustega tütarlapsesse Stefanie Rabatschi. Allikate kohaselt ei rääkinud Hitler temaga ainsamatki korda. (Leutheusser, 19:2003)

Juba 23-aastasena olevat Viinis Hitleri esimeseks armastatuks, temast pajatas ta oma sekretärile Christa Schröderile, olnud Emilie. Emilie oli Hitleri Viini pansionaadis tutvuse ja hilisema sõbra Häusleri 17- aastane õde. (Leutheusser, 19:2003)

Arvatakse, et ajal mil Hitler alustas NSDAP-s kandsid tema eest hoolt mõned Saksa naised, näit Hermine Hoffmann, kuna parteilt ei saanud ta pennigi. (Leutheusser, 20:2003)

Oma tutvusringkonnal ja ka Winifred Wagneril lasi Hitler end Wolfiks kutsuda. (Leutheusser, 12:2003)

Tol ajal elas Hitler korteriameti poolt eraldatud toas perekond Reicherti juures, Thierschstrasse 14 esimesel korrusel. Siin külastasid teda austajannad, ka Winifred Wagner käis tal sageli külas. (Leutheusser, 38:2003)

Egon Hanfstaengeli väitel olevat tema isa oma memuaarides väitnud, et Hitler ei olnud iialgi võimeline normaalseks suguaktiks. (Leutheusser, 43:2003) Müncheni varasest perioodist ei ole teada ühtegi Hitleri intiimsuhet ja arvatakse, et alles 37-ndal eluaastal arenes tal lõpuks armusuhe. Ada Klein olevat teda suudlema õpetanud.(Leutheusser, 43:2003) Tema vahendusel tutvus Hitler rahvusvahelise kuulsusega soolotantsijate Inge ja Lola Eppiga.

1929. aastal sai Hitler abielupaari Bruckmannide abiga muretsetud üheksatoalise korteri Prinzregentenstraßel Müncheni Bogenhauseni linnaosas.(Leutheusser, 52:2003)

Klara Hitler

 Pikemalt artiklis Klara Hitler

Klara Hitler (neiupõlvenimi Klara Pölzl; 12. august 1860 – 21. detsember 1907 Linz, Austria) oli Adolf Hitleri ema ja Alois Hitleri abikaasa.

Klara ja Alois olid nõod ja abiellusid kirikult saadud loa alusel. Ka peale abiellumist olevat ta oma meest kutsunud "onuks".

Alois tegi Klarale lapse veel enne oma esimese naise surma. (Leutheusser, 18:2003) Klaral sündisid kahe ja poole aastaga kolm last, nemad kaotas ta viie nädalaga difteeriale. Järgmisest kolmest lapsest jäid ellu vaid Adolf ja Paula.

Hitleri isa Alois

..oli teenijanna vallaspoeg. Alois töötas kingsepana ja hiljem sai temast Austria tolliametnik.

Ajaks mil ta Klara Pölzlile lapse sigitas oli tal läbitud juba kaks abielu, tema lähedalelav abikaasa Fanny võitles parasjagu tuberkuloosiga, ja mitmeid armuafääre.(Leutheusser, 181:2003)

Adolf Hitler arvas oma isa vägivallatsejaks. Adolf Hitleri õde Paula on intervjuus Ameerika ajaloolasele John Tolandile öelnud:" Eeskätt oli see minu vend Adolf, kes provotseeris isa rakendama äärmist karmust, iga päev sai ta korraliku nahatäie."(Leutheusser, 184:2003)

Raamatu autori käsustuses olevale informatsioonile toetudes võiks arvata, et Alois soovinud vaid, et poeg ta rahule jätaks ja tema oma lemmiktegevustele, nagu mesilaste aretamine ja kõrtsis aja veetmine, pühenduda saaks. (Leutheusser, 185:2003)

"Mein Kampf" 'is kirjutas ta

„

Isa ma austasin, kuid ema ma armastasin.

“

Saksa ema aupäev

 Pikemalt artiklis Saksa ema aupäev

1938. aastal kuulutas Hitler oma ema sünnipäeva 12. augusti "Saksa ema aupäevaks". (Leutheusser, 18:2003)

Emadusrist

 Pikemalt artiklis Emadusrist

Saksa ema aupäev välja kuulutamisega juurutas Hitler Ema auristi ehk emadusristi (Ehrenkreuz der Deutschen Mutter ehk Mutterkreuz). Emadusrist oli 1938. aastast välja antud autasu paljulapselistele emadele (Leutheusser, 14:2003) - pronksristi nelja, hõberisti kuue ja kuldristi kaheksa lapse sünnitamise eest.(Leutheusser, 99:2003) Orden saadi ainut juhul kui ema, isa ja laps olid "saksa verd" ja "pärilikult terved", kui lapsed ei sündinud surnult lisaks pidi perekond olema süsteemile lojaalne.

Saksa naise väärituks arvamise põhjuseid oli mitmeid, rassilistele või geneetilistele teguritele lisaks muutsid naise väärituks vanglakaristus, abort, prostitutsioon või "asotsiaalne" käitumine.(Leutheusser, 99:2003)

Eleonore Baur

 Pikemalt artiklis Eleonore Baur

Eleonore Baur (7. september 1885 Kirchdorf - 18. mai 1981 Oberhaching) teatakse ka õde Pia ja Dachau valge daami nime all, oli fanaatiline natsionaalsotsialist ja Adolf Hitleri sõbratar.

Eleonore Baur sünnitas kahekümneaastaselt vallaspoja Wilhelmi, kelle kasvatas üles tema võõrasema. Wilhelm Baurist (sündinud 1905) sai NSDAP kirjastuse juht ja Riigi Dokumentidekoja asepresident. (Leutheusser, 121:2003)

Sõprus Hitleriga sai alguse 1920. aastal.

Õde Pia võttis 1923. aastal osa Münchenis 9. novembril toimunud õllekeldriputšist.(Leutheusser, 120:2003)

Bauril olid Dachau koonduslaagris SS-Oberführer 'i volitused. Õde Piat kahtlustati juudivihas ja julmuses. Koos doktor Schillingiga olevat ta olnud isiklikult malaaria inimkatsete juures. Koonduslaagris viibinud vangide suguelundite külge riputati eksperimendi käigus toosid malaariasääskedega, kuid õele olevat jäänud arusaamatuks see miks neid inimesi kohe maha ei notita. (Leutheusser, 12:2003)

1934. aasta 8. novembril andis Adolf Hitler õde Piale üle Vereordeni.(Leutheusser, 121:2003)

1949. aasta 26. augustil mõistis Müncheni kriminaalkohtu kolleegium Eleonore Bauri kümneks aastaks sunnitööle, kuid vabastati tervislikel põhjustel juba 23. juunil 1950. aastal. (Leutheusser, 126-127:2003)

Teised temast

• Heinrich Himmler kutsus teda "minu mustaks pärliks".

5. oktoober 2017

Eleonore Baur (sünd Mayr ; 7. september 1885 Kirchdorf - 18. mai 1981 Oberhaching) (teatakse ka õde Pia ja Dachau valge daami nime all), oli fanaatiline natsionaalsotsialist ja Adolf Hitleri sõbratar.

Isiklikku

Eleonore Baur sünnitas kahekümneaastaselt vallaspoja Wilhelmi, kelle kasvatas üles tema võõrasema. Wilhelm Baurist (sündinud Wilhelm Mayr; 17. aprill 1905 München - aprill/mai 1945 Berliin) sai NSDAP kirjastuse juht ja Riigi Dokumentidekoja asepresident. (Leutheusser, 121:2003)

Sõprus Hitleriga sai alguse 1920. aastal.

Õde Pia võttis 1923. aastal osa Münchenis 9. novembril toimunud õllekeldriputšist(Leutheusser, 120:2003).

Dachau koonduslaagris

Bauril olid Dachau koonduslaagris SS-Oberführer 'i volitused. Õde Piat kahtlustati juudivihas ja julmuses. Koos doktor Schillingiga olevat ta olnud isiklikult malaaria inimkatsete juures.(Leutheusser, 157:2003) Koonduslaagris viibinud vangide suguelundite külge riputati eksperimendi käigus toosid malaariasääskedega, kuid õele olevat jäänud arusaamatuks see miks neid kohe maha ei notita. (Leutheusser, 12:2003)

Sunnitöö

1949. aasta 26. augustil mõistis Müncheni kriminaalkohtu kolleegium Eleonore Bauri kümneks aastaks sunnitööle, kuid vabastati tervislikel põhjustel juba 23. juunil 1950. aastal. (Leutheusser, 126-127:2003)

Aumärgid

8. novembril 1934 andis Adolf Hitler õde Piale üle 25. Vereordeni.(Leutheusser, 121:2003)

Teised temast

• Heinrich Himmler kutsus teda "minu mustaks pärliks ".

Välisallikad

• Ulrike Leutheusser, "Hitler ja naised", Huma kirjastus 2003. aastal; saksa keelest tõlkinud Kersti Kittus. Originaali pealkiri "Hitler und die Frauen", 2001. Deutsche Verlags-Anstalt GmbH.

Abielupaar Bechsteinid

Hitlerit tutvustati klaverivabrikandi Bechsteini ja tema naise Helene Caritoga. Vabrik asus Berliinis ja nende villast sai aja jooksul omamoodi "Hitleri salong". Bechsteinid viibisid sageli Münchenis ja elasid hotelli Bayerischer Hof sviidis. (Leutheusser, 25:2003)

1923. aastal andsid Bechsteinid Hitlerile laenu 60 000 Šveitsi frangi suuruses summas.(Leutheusser, 28:2003)

Helene kinkis Hitlerile luksuslimusiini: "Wolf, teil peab olema maailma kõige ilusam auto. Te olete seda väärt." (Leutheusser, 28:2003) Pr Bechstein kavatses küll kinkida Maybachi aga Hitler soovis Mercedest maksumusega 26 000 marka.(Leutheusser, 29:2003) Helene Bechstein kinkis Hitlerile esimese piitsa.

1927. aasta külaskäigu ajal jutustanud Hitler Bechsteinidele, et müüa on Wagneri-lauljanna Milka Ternina villa Obersalzbergis. Esiotsa sai see villa Bechsteinide omaks, kuid peagi tuli Bechsteinidel sealt lahkuda kuna Hitler võttis villa omale.(Leutheusser, 30:2003)

Eva Braun

 Pikemalt artiklis Eva Braun

Eva Braun õppis kloostrikoolis. Adolfiga tutvus ta 1929. aastal Hitleri fotograafi Heinrich Hoffmanni Müncheni ateljees. Ateljee asukoht oli Schellingstrasse 50 ja Eva töötas autori sõnul siin laborandina. (Leutheusser, 56:2003) Koos käidi küll söömas ja kinos kuid samal ajal jagus Hiteril "naljatlusi" ka Hoffmani tütrele Henriettale.(Leutheusser, 56:2003)

Eva Brauni ja Hitleri suhe oli algselt saladus aga siseringi inimesed taipasid peagi, et Eva on Hitleri elukaaslane või vähemalt mängis ta Obersalzbergis perenaise rolli.(Leutheusser, 77:2003) Ametlike riiklike delegatsioonide ajaks saadeti Eva oma tuppa, kuid siin filmis ta saabuvaid külalisi salaja.(Leutheusser, 78:2003) Hitleri äraolekul pidanud Eva Braun Hitleri residentsis Berghofis sageli pidusid, neil tarbiti alkoholi ja suitsetati sigarette. (Leutheusser, 94:2003)

Eva Braun jätkas kosmeetika kasutamisega.(Leutheusser, 97:2003)

Eva Braun olevat tundnud end suhtes kohati meeleheitlikult, selle kasuks räägivad kaks enesetapukatset. 1932. aastal lasi ta endal püstolist kaela läbi. (Leutheusser, 58:2003) 1935. aasta mais neelanud ta ettekavatsetult tablette: ta arvutas välja, et enesetapuks piisab 25 veronaalitabletist. Sel korral jõudis appi Eva õde. (Leutheusser, 59:2003)

Nende suhet ei iseloomustanud autori arvates mitte ainult põlgus vaid ka usaldamatus, lisaks alandas Hitler Eva Brauni ka avalikult.(Leutheusser, 80:2003)

Hitleri toetas Evat, nii olevat ta õhtusöögi lõppedes korduvalt ulatanud ümbriku rahaga. Hitler kinkis Evale šoti terjeri ja maja Bogenahuseni linnajaos. (Leutheusser, 59:2003) Tõenäoliselt pärinesid Eva pärandusena märgitud kuid muutuste käigus konfiskeeritud kallihinnalised ehted, nende hulgas teemant(id), ka Hitleri poolt.

Kas Eva Braunil ja Hitleril ka seksuaalsuhe oli pole siiani täpselt selge. Wilhelm Schneideri arvates seksuaalsuhe oli.(Leutheusser, 81:2003) Herbert Döring, kes olevat uudihimust paari tubades spioneerinud on seisukohal, et seksuaalsuhet ei olnud mitte kunagi.(Leutheusser, 81:2003) Eva Brauni autojuhi Wilhelm Mitlstrasseri abikaasa Margarete, kes oli aastatel 1935 kuni 1945 Berghofi majapidajanna, arvates oli Eval loomulikult seksuaalsuhe Hitleriga. (Leutheusser, 81:2003)

1945. aasta aprilli keskel tuli Eva Berliini. Siin kohtas ta oma õe Gretli abikaasa Otto Hermann Fegeleiniga. Kaasaegsete, sh Hitleri sekretäri Christa Schröderi, sõnade kohaselt oli selge, et Hermann meeldis Evale kui mees, selle kinnituseks toob ta Eva elu viimastel nädalatel riigikantselei toas peetud intiimsed peod.(Leutheusser, 83:2003)

28. aprilli hilisõhtul abiellusid oma punkris Eva Braun ja Hitler; selle tunnistajateks olid Goebbels ja Bormann. (Leutheusser, 81:2003)

1949 aasta oktoobris olevat Müncheni apellatsioonikhtu kolleegium kuulutanud Eva Brauni postuumses menetluses süüdiolevate isikute ringi. Tõendusmaterjalid indikeerisid, et oma varanduse sai ta Hitlerilt ning tema pärand rekvireeriti. (Leutheusser, 86:2003)

Teised temast

Berghofi majavalitseja Herbert Döring: "See ei olnud mingi tõeline..., see ei olnud isegi tõeline sõprus. Hitler kannatas selle all väga, Eva Braun veel rohkem." (Leutheusser, 57:2003) Majavalitseja sõnul oli Eva armukade, meeleheitel, tujukas, torisev, kriitiline.(Leutheusser, 59:2003)

Abielupaar Bruckmannid

Elsa (1865-1946) ja Hugo Bruckmann (1863-1941) oli kirjastajatest abielupaar, kes elas Münchenis. NSDAP liikmeks astusid nad 1. aprillil 1925.

Elsa Bruckmann oli Hitleri varajane austajanna ja tema kinkis Hitlerile teise piitsa- see oli hõbedane ja initsiaalidega. (Leutheusser, 35:2003)

Perekond Hanfstaengelid

Perekond Hanfstaengelite poja Egoni ristisaks oli Adolf Hitler.(Leutheusser, 40:2003)

Peale Feldherrenhalle ees toimunud putši ebaõnnestumist põgenes Hitler Hanfstaengelite juurde Uffingis Staffelsee ääres. Helene sisustas Hitlerile maamaja katusekorrusel ruumid. (Leutheusser, 39:2003)

Helene oli see kes ta politseile kätte näitas ja see kes Hitleri peale tema vangistust taas vastu võttis.(Leutheusser, 42:2003)

Helene ja Adolfi vaheliste suhete iseloom pole selge. Kaasaegsete sõnul olid Adolf Hitleri pealetükkivad ja tülikad armastuseavaldused äärmiselt ebameeldivad.(Leutheusser, 41:2003)

Henrietta Hoffmann

 Pikemalt artiklis Henrietta Hoffmann

Henrietta Hoffmann oli Hitleri fotograafi Heinrich Hoffmanni tütar. Oma memuaarides olla ta pajatanud, et kui Hitleril tema vastu seksuaalne huvi tärkas olnud ta 12-aastane ja keeldus Hitleri suudlusest. (Leutheusser, 56:2003)

Hermine Hoffmann

 Pikemalt artiklis Hermine Hoffmann

Hermine Hoffmann (11. juuli 1857 München - 22. oktoober 1945 München-Solln) oli Saka Töölispartei liige, tema parteiliikme pileti nr oli 584. (Leutheusser, 21:2003)

Hermine Hoffmanni nimetas Hitler "emakeseks" ja tema Hitlerit "minu Adolfiks". Lisaks Hermine Hoffmannile oli veel mitmeid Müncheni ja Berliini kõrgema seltskonna daame tänu kellele Hitler kõrgemasse seltskonda "pakiti". (Leutheusser, 24:2003) Berliinis oli selliseks Viktoria von Dirksen.

Dietrich Eckarti 1923. aasta märgete kohaselt käitus Hitler Müncheni parimates ringkondades võltstagasihoilikult ja orjaliku viisakusega, kuid teistsuguses ümbruses paistis ta silma ebameeldivustega: "On lausa skandaalne, kuidas see jõmm end praegu jälle üleval peab!". (Leutheusser, 36:2003)

Unity Mitford

 Pikemalt artiklis Unity Mitford

Unity Valkyrie Mitford liikus sal kus Hitlergi. Hitler kutsus teda lõunasöögile, õhtusöögile ja Obersalzbergi nädalalõppu veetma. Korduvalt kahtlustati, et Unity Mitfordil ja Hitleril on suhe. Tema peale olid armukadedad Eva Braun ja Michael Burni väitel ka Leni Riefenstahl. (Leutheusser, 67:2003)

Arvatakse, et Suurbritannia suursaadiku Sir Neville Hendersoni poolt Joachim von Ribbentropile 3. septembril 1939. aastal edastatud Briti sõjakuulutus sai tõukeks Unity Mitfordi enesetapukatsele Inglise Aia pargipingil.(Leutheusser, 66:2003) Unity tulistas end paremasse oimukohta. Enesetapukatse nurjus, kuid temast sai invaliid. Unity Mitford suri Inglismaal 28. mail 1948. aastal. (Leutheusser, 66:2003)

Geli Raubal

 Pikemalt artiklis Geli Raubal

Angela Maria "Geli" Raubal (4. juuni 1908 – 18. september 1931) oli Adolf Hitleri õetütar. Geli sündis Linzis. Tema ema oli Hitleri poolõde Angela Raubal.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist Viinis asus ta elama pansionaati Müncheni Inglise Aia juures ning hiljem lubati tal onu juurde kolida.(Leutheusser, 53:2003)

Geli ja Adolfi vahel oli kaasaegsete pajatuste kohaselt midagi rohkemat kui platooniline armastus. Hitler olevat väitnud, et armastab seda naist piiritult.(Leutheusser, 49:2003)

Raamatu autorite käsutuses on tunnistaja ütlused, kelleks oli natsi-dissident, mille kohaselt olevat Hitler suhetes õetütre Geliga kaldunud seksuaalsetesse perverssustesse, kuid need pole kontrollitavad. (Leutheusser, 175:2003)

1943. aastal küsitles USA Office of Strategic Studies Otto Strasserit ja tema väitel nõudnud Hitler seksuaalseks erutumiseks Gelilt, et ta kaksiratsi seljas istudes ka urineeriks, kuna see suurendavat tema seksuaalset naudingut.(Leutheusser, 175:2003)

Kunagisest sõbrast Maurice'ist sai Hitleri rivaal. Geli ja Maurice kihlusid salaja. Hitler nõudis kohest kihluse tühistamist ja vallandas oma autojuhi. 18. septembril 1931 puhkes Hitleri ja Geli vahel tuline konflikt mispeale lahkus Hitler korterist, et sõita valimiseelsele ringreisile Hamburgi.(Leutheusser, 54:2003) Samal päeval sooritas Geli enesetapu tulistades ennast Adolf Hitleri püstolist kopsu.

Hitler oli õetütre surmast esiotsa rabatud ja mõlgutas enesetapumõtteid, kuid lubas Annil püstoli enda käest ikka ära võtta. (Leutheusser, 55:2003)

Maria Reiter

 Pikemalt artiklis Maria Reiter

Maria Reiterit (23. detsember 1911 – 28. juuli 1992), ka "Mimi" või "Mitzi", seostatakse Hitleriga eelkõige romantilise suhte poolest. Hitler tutvus kuuesteistaastase Maria Reiteri ja tema õe Anniga 1926. aastal. Ta kutsus nad "kinnisele üritusele" hotelli Deutsches Haus. Koos Mariaga sõitis ta lahtises Mercedeses Starnbergi järve äärde. Hitler palus end tütarlapsel sinatada ja Wolfiks kutsuda.

Detsember 1926 - Maria üllatus oli suur kui sünnipäeva õhtul ilmus kohale Adolf koos autojuhi Maurice'iga. Hitler kinkis neiule sünnipäevaks kullast käekella ja pühendusega "Mein Kampf'i" kaks köidet (eksemplar nr 111).(Leutheusser, 47:2003)

Nende läbikäimine põhjustas teatavat segadust. Hitler kartis, et alaealise võrgutamise pärast võidakse teda kohtusse kaevata ja seks puhuks lasti käiku vandetõotus mille Maria pidi allkirjastama -vandudes, et pole kunagi Hitleriga lähemalt tuttav olnud. (Leutheusser, 48:2003)

Maria proovis endalt elu võtta, kuid päästeti.

Tegelikult soovinud Maria Hitleri abikaasaks saada, kuid tema soovinud varjatud armukest pidada. Maria olevat tõtanud Hitleri juurde ka peale oma seadusliku abikaasa Alfredi juurest põgenemist. See kohtumine olevat toimunud 1931. aasta septembris, kuid Hitler jäänud enesele kindlaks ja soovinud varjatud armusuhet.(Leutheusser, 49:2003) Järgmine kohtumine Hitleriga olevat aset leidnud 1934. aastal, kuid siis olnud Hitleri kõrval juba Eva Braun.(Leutheusser, 50:2003)

1935. aastal abiellus Maria Reiter SS Hauptstrumführer 'i Georg Kubisch'iga.

Leni Riefenstahl

 Pikemalt artiklis Leni Riefenstahl

Leni Riefenstahl ja Hitler kohtusid mere ääres. Hitleri palvel veetis Leni Riefenstahl ka öö koos Hitleriga. Arvatake, et peale seda kohtumist kuulus Leni nüüd Hitleri siseringi. Joseph Goebbels olevat asju korraldanud selliselt, et Lenil ja Hitleril avanes vahetevahel võimalus õhtut koos veeta. (Leutheusser, 69:2003) Vastuseks juudi ajakirjaniku Bella Frommi selleteemalistele küsimustele möönnud Leni Riefenstahl, et Hitler kutsub teda paaril korral nädalas õhtusöögile aga need lõpevad harilikult enne ühtteist.(Leutheusser, 73:2003)

Gertrud Scholtz-Klink

 Pikemalt artiklis Gertrud Scholtz-Klink

Gertrud Scholtz-Klink (sünninimi Gertrud Treusch; 9. veebruar 1902 Adelsheim – 24. märts 1999 Tübingen) oli saksa riigitegelane, Natsionaalsotsialistliku Naisühenduse (NS-Frauenschaft) juht.

Esimese maailmasõja ajal õppis Gertrud Treusch gümnaasiumis. Eugen Klinkiga abiellus ta 19-aastaselt, neil sündis viis last. Arsti Günther Scholtziga abiellus ta 1932. aastal. Nende abielu lahutati 1938. aastal. 1940. aastal abiellus Gertrud Scholtz-Klink SS-Obergruppenführeri August Heissmeyeriga. August tõi abiellu kaasa kuus last oma esimesest abielust. (Leutheusser, 136:2003)

1934. aasta algul asus Scholtz-Klink juhtima Saksa Naisliikumist ja Natsionaalsotsialistlikku Naisühendust ja hiljem samal aastal Saksa Töörinde Naisametit ja Saksa Punase Risti Naisliitu. Sholtz-Klink oli Lasterikaste Perekondade Liidu aujuht (Ehrenführung des Reichsbunds der Kinderreichen) ja Saksa Õdede ja Hooldajate Liidu komissariaadi juht.

Avalikel ülesastumistel kandis Scholtz-Klink patsiparukat.(Leutheusser, 15:2003)

Scholtz-Klinkile anti kuldne Emadusrist.(Leutheusser, 139:2003)

Winifred Wagner

 Pikemalt artiklis Winifred Wagner

Winifred Wagner (Winifred Marjorie Williams; 23. juuni 1897 – 5. märts 1980) oli inglannast orb, kes oli adopteeritud Berliini abielupaari Klindworthi poolt.

Hitleri tungival palvel astus Winifred 1926. aastal NSDAP-sse. Tema liikmepileti number oli 29349.(Leutheusser, 61:2003)

Hitleri eratestament

Tema eratestamenti, mille daatumiks 29. aprill 1945, sai kirja järgmine: "Mina ja minu abikaasa valime surma, et pääseda tagandamise ja kapitulatsiooni häbist. Meie sooviks on olla põletatud paigas, kus tegin kaheteistkümne aasta jooksul oma rahvast teenides suure osa oma igapäevasest tööst." (Leutheusser, 85:2003)

Adolf ja Eva Hitleri välkabielu ja topeltenesetapp

28. aprilli hilisõhtul riigikantselei punkris abiellunud noorpaar Eva ja Adolf Hitler võtsid endalt elu juba 30. aprillil 1945. (Leutheusser, 86:2003)

Rochus Mischi meenutuste kohaselt oli pruudil seljas tumesinine väikese valge rüüskraega kleit.(Leutheusser, 86:2003)

Abielupaari laibad pakiti tekkidesse ja toodi kaheksa meetri sügavuselt üles riigikantselei aeda. Seal valati need bensiiniga üle ja pandi granaadirahe all, koos teiste laipadega põlema. (Leutheusser, 86:2003) Hilisemad võitjad, Nõukogude sõjameeste näol, saabusid kaks päeva hiljem täielikult purustatud aeda, kas suudeti täpselt kindlaks teha millised laibad kuulusid Hitlerile ja Evale jääb selles raamatus selgusetuks. (Leutheusser, 86:2003)

Õllekeldriputš

 Pikemalt artiklis Õllekeldriputš

Hitleril õnnestus peale Feldherrenhalle ees toimunud putši ebaõnnestumist põgeneda Hanfstaengelite juurde Uffingis Staffelsee ääres. Helene sisustas Hitlerile maamaja katusekorrusel ruumid. (Leutheusser, 39:2003) Pärast pikka ootamist saabud oodatud põgenemisauto asemel Hanfstaengelite maamajja 11. novembri õhtul Baieri politsei vahistamiskomando. Helene Hanfstaengl juhatas politsei ülemleitnandi Rudolf Belleville´i ja sandarmid majja ja osutas vaikides Hitlerile. Hitler sõimas kunagise lähedase sõbra Belleville´i tigedalt ja seistes trepil vehkis püstoliga ning kiitles, et elusalt nad teda kätte juba ei saa. Helene võttis temalt püstoli.(Leutheusser, 41:2003)

Hitleri vangistus

Peale Feldherrenhalle ees toimunud putši ebaõnnestumist põgenes ta Hanfstaengelite juurde Uffingis Staffelsee ääres. Seal nabiti ta Baieri politsei poolt kinni ning mõisteti viieks aastaks vangistusse. (Leutheusser, 41:2003) Vanglast vabanes ta teadmata põhjusel ennetähtaegselt. (Leutheusser, 42:2003)

4. oktoober 2017

Mässajad vahistatud sotsialistidest linnavolinikega

Õllekeldriputš ehk Müncheni putš, saksa keeles Hitlerputsch või Hitler-Ludendorffputsch) oli ebaõnnestunud riigipöördekatse 8. novembri õhtust 9. novembri ennelõunani 1923. aastal, kui Saksa Natsionaalsotsialistliku Partei juht Adolf Hitler, kindralkortermeister Erich Ludendorff ja teised Kampfbundi liikmed püüdsid haarata võimu Münchenis ja Saksamaal.

Riigipöörajate põhijõud oli Sturmabteilung (SA), nende vastas seisid Saksa armee (Reichswehr) ja Baieri politsei. Ettevõtmine lõppes natsionaalsotsialistide juhtkonna arreteerimisega.

Õde Pia võttis osa Münchenis toimunud õllekeldriputšist.(Leutheusser, 120:2003)

Erich Ludendorff vabastanud öösel Gustav von Kahri (29. november 1862 Weißenburg, Baieri- 30. juuni 1934 Dachau koonduslaager) ja Baieri armee komandöri Otto von Lossowi (15. jaanuar 1868 – 25. november 1938). Järmisel päeval viinud Hitler, Ludendorff, Röhm ja Göring 2000 "poolehoidjat" Müncheni Odeonsplatzile. Siin astusid neile vastu riigipolitsei ja sõdurid. Tapluses sai Hermann Göring kõhupiirkonda haavata ja Hitler nihestas kukkudes õlga.(Delaforce, 34:2010) Göring põgenes Saksamaalt.

Hitleril õnnestus peale Feldherrenhalle ees toimunud putši ebaõnnestumist põgeneda Hanfstaengelite juurde Uffingis Staffelsee ääres. Helene sisustas Hitlerile maamaja katusekorrusel ruumid.(Leutheusser, 39:2003) Pärast pikka ootamist saabud oodatud põgenemisauto asemel Hanfstaengelite maamajja 11. novembri õhtul Baieri politsei vahistamiskomando. Helene Hanfstaengl juhatas politsei ülemleitnandi Rudolf Belleville'i ja sandarmid majja ja osutas vaikides Adolf Hitlerile. Hitler sõimas kunagise lähedase sõbra Belleville'i tigedalt ja seistes trepil vehkis püstoliga ning kiitles, et elusalt nad teda kätte juba ei saa. Helene võttis temalt püstoli.(Leutheusser, 41:2003) Hitler mõisteti viieks aastaks vangistusse. (Leutheusser, 41:2003) Landsbergi vanglast vabanes ta teadmata põhjusel ennetähtaegselt. (Leutheusser, 42:2003)

Välisallikad

• Ulrike Leutheusser, "Hitler ja naised", Huma kirjastus 2003. aastal; saksa keelest tõlkinud Kersti Kittus. Originaali pealkiri "Hitler und die Frauen", 2001. Deutsche Verlags-Anstalt GmbH.
• Patrick Delaforce, "Hitler. Olulisi fakte" eestikeelsena Koolibri kirjastuse väljaandel 2010; tõlkinud Andreas Ardus originaali pealkiri "The Hitler File: The Essential Facts".

Saksa Tütarlase Liit

 Pikemalt artiklis Saksa Tütarlase Liit

Saksa Tütarlase Liit (Jungmädelbund, BDM) oli tütarlaste (10 - 14 a.) ja neidude (15 - 21 a.) massiorganisatsioon Hitler-Jugendi koosseisus (Leutheusser, 14:2003). Liidu liikmeks tohtisid astuda "saksa verd, pärilikult terved riigisakslastest" tüdrukud.(Leutheusser, 98:2003)

Lebensborn

 Pikemalt artiklis Lebensborn

Lebensborn e.V. oli 1935. aasta detsembris Reichsführer Heinrich Himmler korraldusel asutatud salaühing. Ühingut finatseeriti SS-i liikmemaksudest. Ühing pidas sünnikodusid- esialgu kuut, siis kahtteist ja sõja ajal kahtkümmend nelja. Lebensborn e.V. ühingu sünnikodudes hoolitseti vallaliste naiste, tulevaste emade eest, kes olid Kolmanda Riigi kehtiva seadusandluse kohaselt põlatud ja sotsiaalselt tõrjutud. (Leutheusser, 108:2003). Nende sünnituskodude Saksa tütarlapsed ja naised olid välja valitud selliselt, et kõrgete SS-i aukandjate tarvis sigitaksid "aaria eliitlapse" üksnes "rassiliselt väärtuslikud" isendid. Vastsündinud anti üle väljavalitud lastetutele abielupaaridele lapsendamiseks. Lisaks avas NSDAP lastekodusid "aaria" emade abieluväliste laste jaoks.(Leutheusser, 108:2003)

Jehoova tunnistajad

 Pikemalt artiklis Jehoova tunnistajad#Kolmanda Riigi koonduslaagrites

Vangistatud Jehoova tunnistajad märgistati koonduslaagrites lilla kolmnurgaga, mis kinnitati kraele. (Leutheusser, 129:2003)

Kaasvangid olevat neist vankumatu hoiaku tõttu väga lugu pidanud. (Leutheusser, 129:2003)

Dachau koonduslaager

 Pikemalt artiklis Dachau koonduslaager

Müncheni lähedal asuvas Dachau koonduslaagris viis vangidega läbi katseid doktor Sigmund Rascher.

Rasheri külmatestimisseeria "Merehäda" käigus uuris ta vangide peal alajahtumise mõju "soojaverelistele", samuti külmast kangestunute elustamist.(Leutheusser, 159:2003)

Eleonore Bauril, keda tunti õde Pia nime all, olid Dachau koonduslaagris SS-Oberführer 'i volitused ja ta olevat jälginud laagris läbiviidavaid inimkatseid.(Leutheusser, 157:2003)

Ravensbrücki naiskoonduslaager

 Pikemalt artiklis Ravensbrücki koonduslaager

Ravensbrücki naiskoonduslaagri rajasid 1938. aastal Preisi küla Ravensbrücki, endise Mecklenburgi kuurordi Fürstenbergi lähedale, Sachsenhauseni koonduslaagri vangid.(Leutheusser, 142:2003)

Autori arvates oli Ravensbrücki naiskoonduslaagri vangide solidaarsus tugev kui terve päeva peale anti söögiks tükk leiba, siis jagati see omavahel. (Leutheusser, 145:2003)

Sundsteriliserimist viis siin läbi doktor Schumann, kes steriliseeris tütarlapsi röntgenikiirte abil.(Leutheusser, 141:2003)

Jaanuarist- aprillini 1945 viidi siin Poola naiste peal läbi sulfoonamiidide inimkatseid. Nende eksperimendid olid mõeldud sulfoonamiidide mõju kindlakstegemiseks. Mõju saamiseks nakatati vange stafülokokkide, gaasgangreeni ja teetanuse batsillidega. Siin opereeris ka Herta Oberheuser.(Leutheusser, 155:2003)

Ravensbrücki naiskoonduslaager

(saksa keeles Konzentrationslager Ravensbrück) oli laagrikompleks, mis tegutses 1939 - 1945 Saksamaal Ravensbrücki külas (9 km kaugusel Berliinist)koonduslaagrina.

Koonduslaagri lasi 1938. aastal Preisi küla Ravensbrücki, endise Mecklenburgi kuurordi Fürstenbergi lähedale, Sachsenhauseni koonduslaagri vangidel rajada (Leutheusser, 142:2003) Schutzstaffel (SS).

Laagrikompleks andis tööd 1000 SS-lasele ja ligi 550 järelvaatajale.

Ravensbrücki laagrikompleksi kuulus natsionaalsotsialismi ajal ka Siemenslager Ravensbrück, mis rajati 1942. aastal. Ravensbrücki naisvangidel (sh tüdrukutel ja noortel naistel) tuli siin sunnitöö korras töötada Siemens & Halske AG-s (hilisemalt Siemens AG osa). Osad naisvangidest osutasid SS-bordellides (Heinrich Himmleri "eestkostel") seksteenuseid.

1941. aasta kevadel lasi SS rajada laagrikompleksi väheldase meestelaagri. Meesvangide tööks oli rajada ja hooldada gaasikambreid.

Vangid

Koonduslaagrisse vangistati valdavalt poliitilistest vastastest naisi (80%). Suure rahvusrühma moodustasid poola naised (40 000) ja juudi naised 26 000, vene naisi oli 18 800 ringis; prantsuse naisi oli 8000 ja hollandi naisi 1000.

Ravensbrücki naiskoonduslaagri vangide solidaarsus tugev, kui terve päeva peale anti söögiks tükk leiba, siis jagati see omavahel. (Leutheusser, 145:2003)

1939-1945 elas laagris vangistuses ligi 132 000 naist ja last, 20 000 meest ja 1000 tütarlast. Ohvrite, kes laagris surid, arvuks loetakse minimaalselt 28 000. Nende täpset arvu, kes surid inimkatsete tõttu aastaid hiljem, ei teata.

Kuna Punaarmee 1945. aasta kevadel laagrile ohtlikult kiiresti lähenes otsustati SS-is, et võimalikult palju vange tuleks surmata.

Inimkatsed

Pealesunnitud inimkatseid viisid laagris läbi mitmed arstid, nende hulgas 1939. aastal Heinrich Himmleri saatekirurgi Karl Gebhardti assistent Ludwig Stumpfegger, Gebhardt ja ka tema teine assistent Ernst Fischer ning laagriarstid Gerhard Schiedlausky, Rudolf Rosenthal ja Herta Oberheuser.(Neumann ja Eberle, 66-67:2013)

Sulfonamiidide kliinilised uuringud

1942-1945 viidi koonduslaagris läbi inimkatseid sulfonamiidide efektiivsuse välja selgitamiseks.

Sulfoonamiidide inimkatsete läbiviimise eest naisvangidel, need olid mõeldud sulfoonamiidide mõju kindlakstegemiseks, oli vastutavaks läbiviijaks ja kirurgiks laagriarst Herta Oberheuser. Mõju teada saamiseks nakatati vange stafülokokkide, gaasgangreeni ja Clostridium tetani bakteriga. (Leutheusser, 155:2003) Nende jalgadesse lõigati haavu, neisse lõikehaavadesse külvati siis bakterikultuure ja rakendati medikamentoosseid ja kirugilisi ravivõtteid. Naisvangid, kes haavade ja ravi kätte ei surnud said eluaegseid tervisekahjustusi. (Neumann ja Eberle, 67:2013)

Vangidel ei tulnud osaleda mitte ainult inimeksperimentides, vaid ka sunniviisilistes abortides: laagriarstid tegid naisvangidele, kes seitsmendat või kaheksandat kuud rasedad, sundaborte meditsiiniliste võtetega aga esines lisaks ka surnuks peksmisi - surmavad löögid selliselt, et looted aborteerusid.

Ühe allika kohaselt mõrvanud dr Oberheuser ka terveid vastsündinuid ja naisi, surmavates annustes bensiini või näiteks evipan i (heksobarbitaal (N01AF02)) süstidega; eemaldas jäsemed ja elutähtsad organid.

Keemiline sundsteriliseerimine

Selle all peetakse silmas fertiilses eas naisvangidele nende teadliku nõusolekuta ja valikuvõimaluseta (oli võimalik ka gaasikamber valida) meditsiiniliste protseduuride läbiviimist eesmärgiga modifitseerida nende suguelundkonna kaasasündinud toimist neile teadmata suundades. Mitmel pool koonduslaagrites kasutati dr Horst Schumanni meetodit röntgenikiirte sundsteriliseerimise näol. Ravensbrücki fertiilsete naisteni jõudis Auschwitzi koonduslaagris praktiseerinud professori Carl Claubergi 1943. aastaks välja töötatud nn Claubergi-meetod 1944. aasta talvel. Meetod oli salajane, kuid teada on, et see koosens mitemst etapist, milledest I. etapi seisnes väljavalitud naiste fertiilsuse kinnitamiseks kontrastaine Lipidoli (koostises ka oleum papaveris seminis - "jodeeritud mooniõli") ja Jodipini (Merck (Darmstadt) süstimises (mõlemad ained tol ajal meditsiinis kontrastainetena tavakasutuses). II etapi, mis viidi läbi mõne päeva pärast, süsteaine oli mõeldud munajuhade 'ummistamiseks'. Arstid hakkasid seda emakasisest kemikaalidega steriliseerimist naisvangidel rakendama ilma narkoosita.

Välisallikad

• Ulrike Leutheusser, "Hitler ja naised", Huma kirjastus 2003. aastal; saksa keelest tõlkinud Kersti Kittus. Originaali pealkiri "Hitler und die Frauen", 2001. Deutsche Verlags-Anstalt GmbH.
• Hans-Joachim Neumann ja Henrik Eberle, "Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos", 2013 ("War Hitler krank? Ein abschließender Befund", Gustav Lübbe Verlag, 2009
• Sven Felix Kellerhoff, Die Bordell-Hölle der NS-Konzentrationslager, 13.09.2010
• Carl Clauberg -Claubergi-meetod, Ruth Jolanda Weinberger, Fertilitätsexperimente in Auschwitz

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Ravensbrück concentration camp ja saksakeelset artiklit de:KZ Ravensbrück seisuga 29.09.2017.

Herta Oberheuser

 Pikemalt artiklis Herta Oberheuser

Oberheuser mõistetuna sõjakurjategijana Nürnbergi arstide protsessil 20. aastaks vangi

Herta Oberheuser (15. mai 1911 Köln - 24. jaanuar 1978 Linz) oli Kolmanda Riigi laagriarst. Dr Oberheuser praktiseeris arstiteadust Auschwitzi koonduslaagris ja Ravensbrücki naiskoonduslaagris.

1937 omistati Oberheuserile Bonnis meditsiinikraad, spetsialseerumisega dermatoloogiale.

Oberheuser liitus NSDAP-ga internina. Hiljem töötas ta arstina Saksa Tütarlase Liidus (Jungmädelbund, BDM).

1940. aastal määrati Oberheuser Karl Gebhardti, kes tol ajal oli Schutzstaffeli peakirurg ja Heinrich Himmleri ihuarst, assistendiks.

Ravensbrücki naiskoonduslaagris vastutas ta sulfoonamiidide inimkatsete läbiviimise eest naisvangidel. Inimkatseid viidi läbi Poola naiste peal. Need eksperimendid olid mõeldud sulfoonamiidide mõju kindlakstegemiseks. Mõju saamiseks nakatati vange stafülokokkide, gaasgangreeni ja Clostridium tetani bakteriga. Neid opereeris ka dr Oberheuser.(Leutheusser, 155:2003)

Oberheuser ei olnud tegev mitte ainult eksperimentides, vaid ka sunniviisilistes abortides, neid tehti ka naisvangidele kes seitsemendat või kaheksandat kuud rasedad; lisaks arstlikele sekkumistele esines ka surnuks peksmisi - surmavad löögid selliselt, et looted aborteerusid.

Ühe allika ohaselt "mõrvanud" ta ka terveid lapsi, õli ja evipan i (heksobarbitaal (N01AF02)) süstidega ja eemaldas jäsemed ja elutähtsad organid.

Nürnbergi arstide protsessil süüdistati Oberheuserit ainsa naisena inimsusevastastes kuritegudes. (Leutheusser, 155:2003) Oberheuserist sai sõjakurjategija ja ta mõisteti 20. aastaks vangi, kuid vabastati hea käitumise eest ennetähtaegselt 1952. aasta aprillis. Ta asus tööle perearstina.

Välisallikad

• OFFICE OF MILITARY GOVERNMENT FOR GERMANY (US),Nurnberg Military Tribunals,Nürnberg, 1946
• Ulrike Leutheusser, "Hitler ja naised", Huma kirjastus 2003. aastal; saksa keelest tõlkinud Kersti Kittus. Originaali pealkiri "Hitler und die Frauen", 2001. Deutsche Verlags-Anstalt GmbH.

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Herta Oberheuser ja saksakeelset artiklit de:Herta Oberheuser seisuga 29.09.2017.

Josef Mengele

 Pikemalt artiklis Josef Mengele

Josef Mengele (16. märts 1911 Günzburg – 7. veebruar 1979 Bertioga, Brasiilia) oli Birkenau koonduslaagris tegev saksa arst. Tema hüüdnimeks oli "Surmaingel".(Leutheusser, 159:2003)

Mengele poolt läbi viidud kaksikute eksperimentideks välja valitud kaksikuid peeti Birkenau laagri F barakis 14.

Dr Mengele kaksikute eksperimente oli mitmesuguseid, nii näiteks sundis ta kaksikõdesid sugulisse vahekorda meessoost kaksikupaariga.(Leutheusser, 162:2003) Ühel ööl aga, nii tunnistas üks arstidest vande all, oodanud neliteist kibedasti nutvat mustlasest kaksikut operatsioonisaali kõrval töötoas. Dr Mengele seadnud sõnakestki lausumata nende tarbeks valmis ühekuubikulise ja viiekuubilikuse süstla ja neisse ühest karbist evipaali ning teisest kloroformi. Peale uinutite veeni manustamist, kui tütarlapsed olid uinunud, palpeerinud ta kloroformisüsti tarbeks vasaku südamekoja ja manustanud 10 kuubikut kloroformi ja nii tapnud ta tol ööl neliteist kaksikut järjest.(Leutheusser, 162:2003)

Gesetz zur Verhütung erbkranken Nachwuchses

 Pikemalt artiklis Pärilikke haigusi põdeva järelkasvu vältimise seadus

Pärilikke haigusi põdeva järelkasvu vältimise seadus (Das Gesetz zur Verhütung erbkranken Nachwuchses) (GzVeN) oli Kolmanda Riigi steriliseerimisseadus, mis võeti vastu 14. juulil 1933 (RGBl. I, lk 529) ja jõustus 1. jaanuaril 1934.

Steriliseerimisseadus nägi ette steriliseerimise

• kaasasündinud nõrgamõistuslikkuse,
• skisofreenia,
• maanilis-depressiivse häire,
• kaasasündinud epilepsia,
• kaasasündinud pimeduse,
• Huntingtoni tõve jmt haiguslike seisundite korral.(Leutheusser, 140:2003)

Anonüümne ajakirjanik viidanud asjaolule, et vastavalt 14. juulil 1933. aastal vastu võetud sterilisseerimisseadusele, mis laieneb ka Goebbelsile, tuleks ka tema steriliseerida. Nimelt kehtivat seadus ka kompjalgsuse puhul; propagandaminister Joseph Goebbels olnud iseäranis lühikasvuline ja ühest jalast vigane.(Leutheusser, 101:2003)

1935. aastal vastu võetud seadus legaliseeris raseduse katkestamise eugeenilistel põhjustel koos kohustusliku sundsteriliseerimisega.

Suurem osa kuni 1937. aastani dokumentaalselt tõendatud kolmesajast tuhandest steriliseerimisest olid sunniviisilised.(Leutheusser, 140:2003)

Sundsteriliserimiseks kasutati erinevaid meetodeid, nii steriliseeris doktor Schumann Ravensbrücki naiskoonduslaagris tütarlapsi röntgenikiirte abil.(Leutheusser, 141:2003)

Saksa vere ja saksa au kaitse seadus

 Pikemalt artiklis Saksa vere ja saksa au kaitse seadus

Saksa vere ja saksa au kaitse seadus (Gesetz zum Schutze des deutschen Blutes und der deutschen Ehre) oli 1935. aastal vastu võetud Kolmanda Riigi seadus, mis keelas abielude sõlmimise ning abieluvälise suguelu mittejuutide ja juutide vahel aga selle sätteid rakendati ka mustlaste või neegrite abielude sõlmimise korral.(Leutheusser, 142:2003)

"NS eutanaasiaprogramm"

 Pikemalt artiklis Eutanaasiaprogramm ka Aktsioon T4

1939. Hitleri korraldusel läbiviidud eutanaasiaprogramm peatati pärast kirikuringkondade proteste 1941. aastal.(Leutheusser, 101:2003)

Hitleri-anekdoot

Ilmselt polnud "natsionaalsotsialstlik tsensuur" absoluutne ning anekdoodid Hitleri kohta pääsesid siiski ringlema.

Järgneva anekdoodi kohaselt oli asi küsimises selle kohta, "miks puhkab "füüreri" vasak käsi Hitleri-tervituse ajal alati püksiaugul? Ja samas järgnes kohe ka vastus, see kaitsvat töötut!".(Leutheusser, 175:2003)

"Hitler. Olulisi fakte"

 Pikemalt artiklis Vikipeedia:Üldine arutelu#Kasutaja:Mariina

"Hitler. Olulisi fakte" on Patrick Delaforce'i 2007 aastal ilmunud raamat, mis eestikeelsena on ilmunud Koolibri kirjastuse väljaandel 2010. aastal. Raamatu on tõlkinud Andreas Ardus ja originaali pealkiri on "The Hitler File: The Essential Facts".

Alois Schicklgruber

 Pikemalt artiklis Alois Hitler

Adolf Hitleri isa Alois Hitler oli keiserliku tolliteenistuse ametnik, kes jaanuaris 1877 muutis mitmesugustel põhjustel oma nime Alois Hitleriks. (Delaforce, 9:2010)

Alois Hitler oli ihne, pidevalt halvas tujus ja huumorisooneta. Ka jõi ta palju ning suitsetas ohtrasti. Alois Hitleri lemmitegevuseks oli mesilaste pidamine.(Delaforce, 9:2010)

Adolf Hitler

 Pikemalt artiklis Adolf Hitler

Adolf Hitler leeritati ema Klara soovil 1904. aasta esimesel nelipühal Linzi rooma-katoliku katedraalis.(Delaforce, 10:2010)

6-aastaselt tegutses Adolf Hitler Lambachi benediktiinlaste kloostris akolüüdi ja kooripoisina.(Delaforce, 10:2010)

Algkoolis käis Adolf viis aastat. 11-aastasena hakkas Hitler septembris 1900 õppima Linzi reaalkoolis.(Delaforce, 10:2010) Reaalkoolis oli noore Adolf Hitleri ajalooõpetajaks dr. Leonard Pötsch (18. november 1853 – 16. oktoober 1942).

Tema füüsikaõpetajaks oli König.(Delaforce, 11:2010)

Teadaolevatel andmetel ei olnud Hitleril gümnaasiumidiplomit.(Delaforce, 15:2010)

Hitler soovis asuda õppima Viini kaunite kunstide akadeemiase, kuid lükati tagasi kahel korral.

Raha teenimiseks tuli Adolf Hitleril noorena Viini ooperiteatri eest lund rookida. Lisaks proovis ta Viini Vaksalis Westbahnhofis kandja ametit.(Delaforce, 15:2010)

Temale makstava orvupensioni suurus oli 25 krooni.(Delaforce, 16:2010)

Viini eeslinna Meidlingi kodutute varjupaiga asukast Reinhold Hanischist sai Hitleri sõber.(Delaforce, 16:2010)

Veebruarist 1910 kuni maini 1913 oli Hitleri elupaigaks Meldermannstrasse ääres Viini põhjapoolses eeslinnas tegutsev meestekodu.(Delaforce, 16:2010)

20. aprillil 1913 sai 24-ks saanud Hitler õiguse võtta vastu suurem osa oma isa pärandusest. Selle 820 krooni suuruse summaga siirdus Adolf Hitler Viinist Münchenisse. Siia saabus ta 26. mail 1913 ja registreeris ennast "kodakondsuseta isikuna".(Delaforce, 18:2010)

Münchenis üüris ta tuba rätsepalt Josef Poppilt, kes elas Schwabingis, ja maksis selle eest 20 marka kuus. (Delaforce, 18:2010)

Kuivõrd eluoluline on süüfilise peatükk "Minu võitluses" pole selge, arvatakse, et Hitler käis Viini-perioodil läbi prostituutidega ja nakatus süüfilisse enne Esimene maailmasõdaEsimest maailmasõda. Hitleril oli ebanormaalne südamerütm, mis sobib kokku süüfilise aortiidiga. Lisaks põdes Hitler entsefaliiti, tal esines peapööritust, kõhutuulisust, mädaville kaelal, valusid rinnus ja kõhukrampe - neid kõike seostatakse süüfilise sümptomaatika. (Delaforce, 121:2010)

5. veebruaril 1914 tuli Adolf Hitleril läbida kehaline läbivaatus Salzburgi kutsealuste komisjonis. Läbivaatuse tulemusel sündinud otsuses seisis: "Sõjaliseks ja abiteenistuseks kõlbmatu; liiga nõrk, Ei suuda relva kanda." (Delaforce, 20:2010)

Adolf Hitler oli tol ajal Austria kodanik. Baieri kuningale läkitud palvekirjas avaldanud ta soovi teenida Baieri rügemendis. Ta astus Baieri 16. jalaväereservrügementi ja leidis reamehena rakendust kulleri või sõnumitoojana.

16. augustil 1914 astus Hitler Baieri 1. jalaväerügementi ooberst Julius Listi käsualuseks.(Delaforce, 18:2010)

1916. aasta oktoobris sai Hitler Le Barques'is kergelt haavata ja talle võimaldati Beelitzi haiglas 6 kuud puhata.

Koos Listi rügemendiga osales Hitler võitluses Flandrias: Arras, Chemin des Dame'i, Montdidier-Nyons'i, Soissons'i ja Reims'i lahingutes. (Delaforce, 20:2010)

Märtsis 1917 ülendati Hitler kapraliks. Kapral Hitlerile kuulus Frommelles'is olles ka koer nimega Foxl. Koer Foxl, arvatavasti foksterjer, tegi läbi nii Somme'i kui Arrase lahingud, kuid keegi olevat ta rongist Colmari ja Harpsheimi vahel omastanud.(Delaforce, 21:2010)

1918. aasta oktoobris jäi Adolf Hitler Briti gaasimürskude tule alla; ajutiselt pimedana saadeti ta Pasewalki haiglasse.(Delaforce, 20:2010) Sama aasta novembris pöördus Hitler tagasi Münchenisse. Kasarmustes käsutasid nüüd sõdurite nõukogud - Hitler kuulus Baieri 2. jalaväerügemendi 1. reservpataljoni 7. kompaniisse ja ta valiti esindajaks (Vertrauensmann). Esindaja ülesandeks oli koostöö revolutsioonilise Saksamaa Sõltumatu Sotsiaaldemonkraatliku Partei propagandaosakonnaga; esindajana oli kapral Hitler kommunistliku "vabariigi" poolehoidja.(Delaforce, 22:2010)

1920. aasta märtsis marssisid Freikorps id, endistest sõduritest koosnevad eraarmeed, Berliini peale ühinemaks Kappi putšiga. Hitler vahistati rahurikkumise eest ja teda hoiti viis nädalat vangis.(Delaforce, 24:2010)

Samal aastal kohtas Adolf Hitler esimest korda Ernst Röhmi. Röhm oli asutanud äärmusparempoolsete sõjaväelaste tarvis Raudrusika salaühingu millega liitus ka Hitler.(Delaforce, 24:2010) Röhm olevat veennud Hitlerit, et see imbuks Saksa Töölisparteisse (DAP) ja uuriks seda.

Adolf Hitler loobus oma kodakondsusest 1925. aasta aprillis.(Delaforce, 54:2010)

1932. aastal kandideeris ta Saksa Vabariigi presidendivalimistel, kus Hitlerist tehti Brauschweigi osariigi esinduse nõunik. (Delaforce, 54:2010)

Pärast armastatud õetütre Geli surma 1931. aastal ei söönud Hitler liha, kana, kala ega mune ja toitus peamiselt makaronitoodedest, kartulipudrust ja rohelistest köögiviljadest. Tema lemmiktoiduks oli kartulipuder linaseemneõli ja riivjuust. (Delaforce, 52:2010)

1939. aasta novembris proovis Hitlerit tappa Švaabi kellassepp Johann Georg Elser (4. jaanuar 1903 – 9. aprill 1945). Ta konstrueeris viitsütikuga pommi ja peiteis selle Müncheni Bürgerbräukelleris ühte sambasse. Pomm plahvatas aga üksteist minutit peale seda, kui Hitler lahkunud oli, et rongiga Berliini sõita.(Delaforce, 96:2010)

Hitler muusikahuvilisena

Adolf Hitler kirjutas ooperi "Sepp Wieland". (Delaforce, 20:2010)

Hitleri harrastus

Saksa pressis ilnunud tol ajal palju karikatuure Hitlerist ja füüreril olnud kombeks neid koguda. (Delaforce, 60:2010)

Hitleri salajane pangaarve

Hitler külastas Šveitsi 1921. ja 1922. aasta vahel ja 1923. aastal. The Jewish Chronicle avaldas 6 septembril 1996 Adolf Hitleri pangaarve info, milel kohaselt oli Hitleril pangaarve Bernis Union Bank of Switzerlandi juures.(Delaforce, 39:2010)

Maksuinspektori sõnul kuulus ka arve Eber Nachfolger GmbH, aadressiga Thierstrasse 11, 22; München, žiironumber 211846, härra Hitlerile. (Delaforce, 98:2010)

Hitleri rong ka füüreri rong

Nn Hitleri erirong valminud 1936. aasta keskpaigaks ja seda hüüti Ameerikaks. Hitleri rong koosnes auruvedurist ja viietesitkümnest pulmavagunist, mida kaitsesid eest ja tagant 2 cm kiirtulega õhutõrjekahurite read platvormvagunitel.

Rongis oli Hitleril oma salavagun nr. 10206.(Delaforce, 86:2010)

10. oktoober 2017 "Führersonderzug" (eesti keeles Hitleri rong ka füüreri rong) oli füüreri ja riigikantsleri Adolf Hitleri erirong ja liikuv peakorter.

Nn Hitleri erirong valminud 1936. aasta keskpaigaks ja seda hüüti "Ameerikaks" ja hiljem "Brandenburgiks".

Erirong koosnes auruvedurist ja viieteistkümnest pulmavagunist, mida kaitsesid eest ja tagant 2 cm kiirtulega õhutõrjekahurite read platvormvagunitel.

Hitleril oli oma rongis salavagun nr. 10206.(Delaforce 2010:86.)

Hitler ja tema kaaskond sõitsid rongiga Teise Maailmasõja ajal Berliini, Müncheni ja ka teistesse paikadesse, kus paiknesid füüreri peakorterid.

David Irvingi raamatus "The Secret Diaries of Hitler's Doctor" (1983) viidatakse rongile kui his special train.

Kui Hitler rongireise tegi siis tema reeglipäraste süstimiste ajaks, mida tegi peamiselt tema ihuarst Theodor Morell, rong harilikult peatati.(Ohler 2017:122.)

Lisaks füüreri erirongile kasutasid natsionaalsotsialismiaegse Saksamaa riigiametnikud ja sõjaväelased veel teisigi erironge:

• Ministerzug, kasutajad Joachim von Ribbentrop ja Heinrich Himmler
• Sonderzug "Afrika" (ka ""Braunschweig"), Oberkommando der Wehrmacht (OKW) kasutuses
• Sonderzug "Asien" (ka "Pommern"), kasutaja Hermann Göring
• Sonderzug "Atlantik" (ka "Auerhahn") Kriegsmarine 'i juhi käsutuses
• Sonderzug "Atlas" (ka "Franken") Wehrmachtführungsstabes kasutuses
• Sonderzug "Enzian", Luftwaffe eriosakonna (Nachrichtenwesens der Luftwaffe) käsutuses
• Sonderzug "Ostpreußen" ("Sonderzug 4") (Oberkommando des Heeres (OKH) kindralite käsutuses
• Sonderzug "Robinson 1", Luftwaffe
• Sonderzug "Robinson 2", Luftwaffe
• Sonderzug "Steiermark" ( "Heinrich" ja "Transport 44"), kasutajaks Heinrich Himmler
• Sonderzug "Westfalen", kasutajaks Joachim von Ribbentrop
• Sonderzug "Württemberg", relvjõudude peastaabi käsutuses (Gen. St.d. H. – Generalstabs des Heeres).

Välisallikad

• David Irving, "The Secret Diaries of Hitler's Doctor" (1983) ISBN 0-02-558250-X
• Patrick Delaforce, "Hitler. Olulisi fakte", Koolibri kirjastus, 2010, tõlkija Andreas Ardus
• Norman Ohler: "Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis", 2017, Helios kirjastus, ISBN-10: 9949554977

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Führer Headquarters seisuga 10.10.2017.

Hitler ja filmid

Hitler oli filmihuviline ja tavaliselt soovinud ta igal õhtul vaadata kaht filmi. Filmiseansid toimusid riigikantselei muusikasalongis või Berghofis. (Delaforce, 71:2010)

Adolf Hitleri lemmikfilmid olid "Mäss Bounty'l" ja "Baskerville'ide koer" ka armastas ta vaadata Miki-Hiire multikaid.

Hitler ja maalikunstnikud

Hitleri lemmikmaalikunstnikud olid Franz Stuck (1863-1928); Eduard Grützner (1846-1925); Carl Spitzweg (1808-1895); Adolf Ziegler (1892-1952). (Delaforce, 131:2010)

Hitler relvajõudude ülemjuhatajana

5. veebruaril 1938 võttis Hitler ette Saksa kõrgema väejuhatuse. Ta tagandas sõjaministri, relvajõudude ülemjuhataja feldmarssal von Blombergi ja Wehrmachti ülemjuhataja kindral von Fritschi ning kuulutas relvajõudude ülemjuhatajaks iseenda. Kuusteist kindralit lasti erru ja nelikümmend neli paigutati ümber.(Delaforce, 93:2010)

Pöördumine

Albert Speeri ja Rudolf Hessi meelest oli viis inimest, kes tohtisid Adolf Hitlerile du 'sina' öelda, nendeks olid Dietrich Eckart, Hermann Esser, Christian Weber, Julius Streicher ja Ernst Röhm. Streicheri ja Röhmiga suheldes läks Hitler hiljem Sie 'teie' peale üle ja Röhmi lasi ta mõrvata. (Delaforce, 3:2010)

Vaibanärija

Teppichesser ´iks - vaibanärijaks kutsusid Hitlerit omavahel ajakirjanikud ja see tulenes sellest, et kui keegi teda pahandas siis Hitler, kas hüsteeritsedes või karjudes, raevuhoogu sattununa viskus põrandale ja asus vaiba serva närima.(Delaforce, 94:2010)

Saksa Töölispartei

 Pikemalt artiklis Saksa Töölispartei

1919. aastal rajas Anton Drexler võõramaalaste vastase ja antisemiitliku suunitlusega sõltumatute tööliste komitee, millega Hilter liitus 12. septembril. Hitler, Drexler ja Gottfried Feder (1833-1941) koostasid programmi. Programmi 1. punktiga nõuti kõigi sakslaste ühendamist Suur-Saksamaaks, 2. punktiga Versailles'i rahulepingu tühistamist ning punktide 4-8 kohaselt oleks juutidel keelatud ära ükskõik mis liiki avalike ametite pidamine.

Hitler võttis juhtimise üle 1921. aastal ja tema eestvedamisel muutus see NSDAP-ks (Nazionalsozialistische Deutsche Arbeitspartei) Saksa Natsionaalsotsialistlikuks Töölisparteiks ehk natsiparteiks.(Delaforce, 25:2010)

1933. aasta juulis oli natsipartei ainus seaduslik partei, mille kantsleriks oli Hitler. (Delaforce, 57:2010)

Saksa Töörinne

 Pikemalt artiklis Saksa Töörinne

Adolf Hitler sulges kõik ametiühingud ja liitis need 1934. aastaks Saksa Töörindeks (DAF). Saksa Töörinne finatseeris tööliste puhkekodusid, korteriprogramme, Volkswageni tehast, toiduainetetehaseid, Saksa Töölispanka jne.(Delaforce, 62:2010)

Õllekeldriputš

 Pikemalt artiklis Õllekeldriputš

Õllekeldriputš ka Müncheni putš ka Müncheni õllekeldriputš oli Münchenis 1923. aastal toimunud riigipöördekatse.

Putši I aste

Neljapäeval, 8. novembril astunud pikas mustas palitus fanaatiline Hitler "karja" relvastatud SA-laste etteotsa. Nemad murdsid sisse Müncheni Bürgerbräukellerisse. Adolf Hitler karanud tooli otsa, tulistanud püstolist õhku ja hüüdnud: "Münchenis on puhkenud rahvuslik revolutsioon. Saali ümbritseb 600 relvakandjat." Tegelikkuses polnud see muidugi tõde. (Delaforce, 25:2010)

Edasi võtnud Hitler Baieri riigikomissari Gustav von Kahri (29. november 1862 Weißenburg, Baieri- 30. juuni 1934 Dachau koonduslaager), Baieri armee komandöri Otto von Lossowi (15. jaanuar 1868 – 25. november 1938) ja Baieri riigipolitsei juhi oobersti Hans Ritter von Seisseri (9. detsember 1874 – 14. aprill 1973) vangi. (Delaforce, 34:2010)

Putši II aste

Erich Ludendorff vabastanud öösel Kahri ja Lossowi. Järmisel päeval viinud Hitler, Ludendorff, Röhm ja Göring 2000 poolehoidjat Müncheni Odeonsplatzile. Siin astusid neile vastu riigipolitsei ja sõdurid. Tapluses sai Göring haavata ja Hitler nihestas kukkudes õlga.(Delaforce, 34:2010)

"Putši III aste" Riigireetmisprotses

26. veebruarist 1924 toimus 24 päeva jooksul Müncheni Blutenburgstrasse jalaväekooli kohtusaalis riigireetmisprotsess riigpöördekatse "ninamehe" Hitleri ja tema käsilaste, nende hulgas kindral Ludendorffi, Rudolf Hessi, Wilhelm Fricki, Hermann Kriebeli, Emil Maurice'i ja Ernst Röhmi üle. (Delaforce, 36:2010).

Hitlerile määrati viieaastane vangistus, kuid vabastati pärast üheksakuulist vanglasviibimist.

Hitleri vangistus

1924. aastal Müncheni Blutenburgstrasse jalaväekooli kohtusaalis toimunud riigireetmisprotsessil määrati Adolf Hitlerile nurjunud riigipöördekatse eest viieaastane vangistus, kuid vabastati pärast üheksakuulist vanglasviibimist. (Delaforce, 36:2010).

Landsbergi vanglasse saabudes kurtnud Hitler nihestatud õla üle. Masenduses Hitler pidanud näljastreiki. Tema partei kuulutati illegaalseks.

Landsbergi vanglas oli toit hea, siin oli aed ja ligipääs paljudele ajalehtedele ja raamatutele. Hitler luges siin Nietzsche, Marxi, Treitschke, Bismarcki jt teoseid. (Delaforce, 37:2010)

Hitleri kong asus esimesel korrusel ja selle tähiseks oli nr 7. Kongis nr 7 viibisid temaga koos Rudolf Hess, Friedrich Weber ja ooberst Hermann Kriebel (20. jaanuar 1876 Germersheim – 16. veebruar 1941 München). Siin dikteeris ta "Minu võitluse" algul autojuht Emil Maurice'ile ja edasi Rudolf Hessile.(Delaforce, 37:2010) Hess tutvustas Hitlerit Müncheni ülikooli poliitilise geograafia professorile Karl Haushoferile, kes käis neid mõlemaid ka vanglas külastamas. (Delaforce, 37:2010)

Baieri ülemkohus vabastas Hitleri vanglast ennetähtaegselt 19. detsembril 1924.(Delaforce, 37:2010)

"Minu võitlus"

 Pikemalt artiklis Mein Kampf

Landsbergi vangla kongis nr 7 dikteeris Adolf Hitler oma raamatu "Neli ja pool aastat võitlust valede, rumaluse ja argpükslusega" algul autojuht Emil Maurice'ile ja edasi Rudolf Heßile.(Delaforce, 37:2010) Amann muutis raamatu pealkirja "Mein Kampfiks".

"Minu võitluses" on peatükk süüfilisest.

Aastatel 1925 kuni 1929 oli teose eest makstavate autoritasude keskmine summa kuni 15 000 riigimarka.

1940. aastaks oli raamatut müüdud 6 miljonit eksemplari. (Delaforce, 39:2010)

"Teine raamat"

Adolf Hitler kirjutas ka teise raamtu, mis valmis 1928. aastal ja kandis pealkirja "Teine raamat", kuid see jäi tema eluajal avaldamata. 1961. aastal avaldas raamatu pealkirja all "Hitlers Zweites Buch: Ein Dokument aus dem Jahr 1928." Müncheni Lähiajaloo Instituut. (Delaforce, 48:2010)

Hitleri suguvõsa

Hans Frank - Hitleri õigusnõunik ja NSDAP liige kirjutas enne hukkamist oma elulugu, milles väitis, et 1930. aastal tellinud Adolf Hitler teda oma tundmatut vanaisa uurima. Franki kinnituse kohaselt avastanud ta, et Hitleri tundmatu vanaisa oli austria juut Frankenberger. Tema majapidamises töötanud Hitleri vanaema Maria Anna Schicklgruber teenijannana. Maria sünnitas 7. juunil 1837. aasta Stronese majas nr 13, Austria paikkonnas Waldviertelis poja Aloisi. Hitleri vanaema abiellunud hiljem Johann Georg Hiedleriga. Alois viinud oma sünnitunnistuse kohaliku preestri juurde. Preester nõustunud "lünka" ebaseaduslikult täitma, kuid Hiedleri asemel kirjutanud tema perenime üles kui HITLER.(Delaforce, 127:2010)

Hitler ja vastassugupool

Hitleri autojuht ja kauaaegne sõber Emil Maurice käis koos Adolf Hitleriga aktiklassides, et jälgida kunstnikele poseerivaid alasti naismodelle. Koos külastati ka Müncheni ööklubisid ja naisi "nopiti üles" ka tänavailt. (Delaforce, 42:2010)

Putzi Hanfstängli kirjutiste kohaselt olnud Hitleril pornograafiliste raamatute kogu, mille autorid olid valdavalt juudi päritolu.(Delaforce, 42:2010)

1936. aastal oli tõendite kohaselt Adolf Hitleril armusuhe kuueteitkümneaastase tüdruku Mitzi Reiteriga. Hitler hüüdis oma armukest kas Mizzerliks, Mimileiniks, Mizziks või Mimiks, tüdruk teda aga Wolfiks.

Kuulduste kohaselt olnud Mitzi armukade ja üritanud end üles puua, kuid poomisse sekkunud tema õemees ja nii pääses tüdruk surmast. Samal ajal semminud Hitler omaenda õetütrega. (Delaforce, 42:2010) Hitler olla oma õetütresse Geli Raubalisse sügavalt armunud olnud. Nende romaan kestis kuus aastat kuid arvatavasti ei esinenud füüsilisi toiminguid. 1928. aastal kui Hitler Geli toas autojuhile Maurice'ile peale sattus ja teada sai, et Geli ja Maurice olla armatsenud, sai ta maruvihaseks. (Delaforce, 44:2010)

1929. aastal tutvus Hitler Heinrich Hoffmanni fotoateljees tema assistendi Eva Brauniga. Eva püüdnud Hitlerit "õnge võtta" poetades talle aeg-ajalt taskusse armastuskirju. Ühel korral avastanud Eva sõnumi Geli ja osade autorite arvates olnudki Geli enesetapu põhjuseks kestev armukadedus. (Delaforce, 55:2010)

Evast sai kiirelt Hitleri armuke. Berghofis oli ta Hitleri isiklik külaline. Hitleri poolsete toetuste maksmine ja majapidamiskulude tasumine käis Martin Bormanni kaudu. Personali kuuldes pöördus Hitler Eva poole kui Fräulein Brauni poole. Omavahel olles aga nimetanud Hitler Evat Tschapperl iks, ligikaudses tõlkes kas 'tobuke' või 'kullake'. (Delaforce, 84:2010)

Unity Valkyrie Mitford (sündinud 1919) võis olla Hitleri armuke, kindlasti oli ta tema väga lähedane sõber 1935 kuni 1939. Unity Valkyriele meeldis inimesi jahmatada oma iseäralike lemmikloomade - roti ja maoga. (Delaforce, 64:2010)

Leibstandarte SS Adolf Hitler

Adolf Hitler tundis hirmu mõrvamise ees ja palus Himmleril rajada ihukaitseüksuse tema isiku turvamiseks. Leibstandarte SS Adolf Hitler (Adolf Hitleri SS-ihukaitserügement) juhtis Sepp Dietrich. (Delaforce, 62:2010)

Thule selts

 Pikemalt artiklis Thule selts

Thule seltsi liikmed olid pühendunud müstitsismile, okultismile ja natsionalismile, nende hulka kuulusid ka Eckart, Drexler, Hans Frank, Alfred Rosenberg ja Heß.(Delaforce, 24:2010)

Thule seltsi ajaleht oli Rahvavaatleja (Völkischer Beobachter).

Rahvavaatleja

Detsembris 1920 rääkisid Röhm ja Eckart kindral Ritter von Eppiga (1866-1947), et too eraldaks armee salafondist 60 000 marka - sellega sooviti omandada kontrolli Thule seltsi ajalehe Rahvavaatleja (Völkischer Beobachter) üle. Rahvavaatlejast pidi saama Saksa Töölispartei häälekandja.(Delaforce, 25:2010)

Max Amann (1891-1957) kandis Rahvavaatleja reklaamitulu Hitleri osa Šveitsi ja Madalmaade pankadesse. (Delaforce, 28:2010)

1941. aasta tiraaž oli 1,2 miljonit.

Martin Bormann

 Pikemalt artiklis Martin Bormann

Martin Ludwig Bormann (17. juuni 1900 Halberstadt – 2. mai 1945 /vaieldav kuupäev/) oli mõjukas natsionaalsotsialistliku Saksamaa ametnik ja riigitegelane.

Bormanni hüüdnimeks oli Mephistopheles.

Reichsleiter Martin Bormann oli 1934. aastast peale Hitleri lahutamatu kaaslane, ka Hitleri poolsete toetuste maksmine ja majapidamiskulude tasumine Eva Braunile käis Martin Bormanni kaudu. (Delaforce, 84:2010)

12. aprillil 1943 alates oli Bormann ametlikult füüreri erasekretär.(Delaforce, 122:2010)

Heinz Guderian

 Pikemalt artiklis Heinz Guderian

Heinz Wilhelm Guderian (17. juuni 1888 Kulm – 14. mai 1954 Schwangau) oli Saksamaa sõjaväelane ja militaarteoreetik, üks Saksamaa väljapaistvamaid väejuhte Teise maailmasõja ajal.

Guderian oli tankisõja asjatundja, kes kritiseeris Hitleri otsuseid järsult ja otsekoheselt otse tema ees. Hitler vallandas ta mitmeid kordi. (Delaforce, 120:2010)

Rudolf Heß

 Pikemalt artiklis Rudolf Heß

Rudolf Heß ka Rudolf Hess (1894-1987) teenis Esimese maailmasõja ajal Adolf Hitleriga samas rügemendis; 1932. aastaks oli ta SS Obergruppenführer.

Hessi hüüdnimeks sai "Fräulein Hess" või "Frau Hitler" kuid tegemist oli siiski veendunud heteroseksuaaliga.(Delaforce, 31:2010)

Hess oli pühendunud homöopaatilisele meditsiinile.(Delaforce, 74:2010)

5. oktoober 2017

Rudolf Hess

Rudolf Heß (1935)

Rudolf Walter Richard Heß ka Rudolf Hess (26. aprill 1894 Aleksandria /Egiptus/ – 17. august 1987 Lääne-Berliin, Spandau vangla /tegi enesetapu) oli natsionaalsotsialismiaegse Saksamaa  poliitik, Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei liige ja "füüreri" asetäitja parteis, Hitleri erasekretär ja Riigipäeva liige.(Eberle ja Matthias Uhl, 440:2006)

Elukäik

Rudolf Heßi isa Fritz Hess tegeles väliskaubandusega, ema Klara Münch oli kodune. Pere kolis Saksamaale 1908. aastal, kui Rudolfil oli aeg gümnaasiumi minna.

Rudolf Hess omandas Hamburgis kommerstkoolihariduse. (Eberle ja Matthias Uhl, 440:2006)

1919. aastast õppis Rudolf Müncheni Ülikoolis majandust, geograafiat ja geopoliitikat.

Isa mõjul õppis ta Šveitsis ärijuhtimist.

Tema õpetaja ja sõber oli Karl Haushofer.

I maailmasõtta läks vabatahtlikuna. Esimeses maailmasõjas oli Heß Baieri 7. suurtükirügemendi koosseisus jalaväelasena, sai korduvalt haavata ja teda autasustati Raudristi teise klassiga. Esimese maailmasõja ajal teenis Adolf Hitleriga samas rügemendis. (Delaforce, 31:2010)

Tema vigastused (kuul kopsust läbi) olid piisavalt rasked selleks, et teda ei lubatud enam jalaväelasena rindele, kuid lenduriks lubati tal õppida. Ta läbis väljaõppe ja teenis Jasta 35b eskadrillis leitnandina alates 16. oktoobrist 1918. Vähem kui kuu aega hiljem sõda lõppes. Heß ei jõudnud ühtki lennukit alla tulistada.

Eppi vabakorpuse liige. Saksa Töölisparteisse astus 1920. aastal ja tema liikmekaardi nr oli 16. (Eberle ja Matthias Uhl, 440:2006)

Saksa Natsionaalsotsialistliku Partei juhi Adolf Hitleri eestvedamisel Hitleriputšil (8. novembri õhtust 9. novembri ennelõunani 1923. aastal, osalenud ka Rudolf Hess(Eberle ja Matthias Uhl, 440:2006). Hessi juhtimisel olevat vangi võetud Eugen von Knilling, Franz Gürtner, Franz Schweyer, Johannes Wutzlhofer, Karl Mantel jt ja viidud ööseks Julius Lehmanni valdustesse.

26. veebruarist 1924 toimus 24 päeva jooksul Müncheni Blutenburgstrasse jalaväekooli kohtusaalis riigireetmisprotsess riigpöördekatse "ninamehe" Hitleri ja tema "käsilaste", nende hulgas kindral Ludendorffi, Rudolf Hessi, Wilhelm Fricki, Hermann Kriebeli, Emil Maurice'i ja Ernst Röhmi üle. (Delaforce, 36:2010). Hess mõisteti vangi. Hitleri kong asus Landsbergi vangla esimesel korrusel ja selle tähiseks oli nr 7. Kongis nr 7 viibisid temaga koos Rudolf Hess, Friedrich Weber ja ooberst Hermann Kriebel. Saabudes kurtnud Hitler nihestatud õla üle. Masenduses Hitler pidanud näljastreiki. (Delaforce, 37:2010) Siin dikteeris ta "Minu võitluse" algul autojuht Emil Maurice'ile ja edasi Rudolf Hessile. (Delaforce, 37:2010) Hess tutvustas Hitlerit Müncheni ülikooli poliitilise geograafia professorile Karl Haushoferile, kes käis neid mõlemaid ka vanglas külastamas. (Delaforce, 37:2010)

Hess sai teenete eest NSDAP Vereordeni; saksa keeles Blutorden) tähis 02. Rudolf Heß.

Hitleri erasekretäriks oli Hess 1925. aastast.(Eberle ja Matthias Uhl, 440:2006)

NSDAP poliitilise keskkomisjoni esimees alates 1932.

Kui Hitler sai 1933. aasta 30. jaanuaril Saksamaa riigikantsleriks, siis tegi ta Heßist oma asetäitja parteis 21. aprillil 1933.(Eberle ja Matthias Uhl, 440:2006) Samast aastast SS Obergruppenführer. Riigipäeva liige. Lisaks oli Rudolf Heß alates 1933. aasta detsembrist Adolf Hitleri valitsuses portfellita minister.

1938 salajase valitsusnõukogu ja 1939 riikaitse valitsusnõukogu liige.(Eberle ja Matthias Uhl, 440:2006)

Lootuses lõpetada sõda Saksamaa ja Suurbritannia vahel, lendas Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei sekretär Hess 10. mail 1941 justkui eraviisiliseks rahumissiooniks Messerschmitt Bf 110-ga salaja Šotimaale, kuid vangistati.

Hitler kuulutas Rudolf Hessi psühhopaadiks. (Eberle ja Matthias Uhl, 441:2006)

Joseph Goebbels oli Hitleri erasekretäri Hessi eelnevalt iseloomustanud kui korraliku, rahulikku, sõbralikku, nutikat ja vaoshoitut. Peale "Hessi maanet" kirjutas ta Deputy Führer i kohta oma päevikusse järgmist:‘What a sight for the world... .A mentally defective deputy to the Führer.’

12. mail 1941 helises Lanke juures telefon. Helistajaks oli keegi Berghofist, mitte Hitler isiklikult, tema oli shokis sellest et asefüürer Messerschmittiga "putku pani" ja võis nüüd kadunud või ka surnud olla. Soovitati Hessi "dementsusest" "rääkima hakata" (trükipress ja raadio). Berghofis näidanud Hitler talle Hessi maha jäetud kirju. (Irving, 640:1996)

Rudolf Heßi isiklik sekretär oli 1933. aasta juulist kuni 1941. aasta maini Martin Ludwig Bormann. Pärast Heßi lendu Inglismaale sai Bormannist 1941. aasta 12. mail parteikantselei juhatajaks.

Rudolf Hess oli Brittide vang. Tema vangistanud Britte huvitas Hessi "erakordne käitumine" ja talle lasti psühhiaater ligi. 2. juunil 1941, kutsuti psühhiaater Henry Dicks MI6-e turvamajja Surrey-s.

Nürnbergi peamiste sõjaroimarite protsessil süüdistatavana viidi Rudolf Hess 1945. Nürnbergi. 1946. aastal alanud Nürnbergi protsessil mõisteti ta eluks ajaks vangi.

Kohtus ütles Rudolf Heß oma viimases sõnas muuhulgas järgmist: "Mulle langes osaks õnn teenida pikka aega meie rahva hulgast tuhandeaastase ajaloo vältel võrsunud suurimat poega. Isegi kui ma saaksin, ei tahaks ma seda aega olematuks teha. Ma ei kahetse midagi."

Viimased kakskümmend eluaastat oli ta Berliini Spandau vangla ainus ja viimane vang (enne teda olid seal elanud ka Karl Dönitz, Albert Speer jpt). Rudolf Heß lõpetas elu vanglas enesetapuga.

Aastal 2011 hävitasid Saksamaa võimud tema hauapaiga Baieris Wunsiedelis, sest seal hakkas käima liiga palju austajaid, ka neonatse. Tema säilmed kremeeriti ja tuhk puistati järve, mille nime hoitakse saladuses.

===0Autasud===0

• autasustati Raudristi teise klassiga;
• sai teenete eest NSDAP Vereordeni tähis 02.

Isiklikku

Rudolfil oli kolm nooremat õde-venda. Rudolfi vend Alfred Hess (asutas 1926. NSDAP rakukese Egiptuses; kaitse tunnistaja peamiste sõjaroimarite protsessil Nürnbergis 1946).

Rudolf Heß abiellus 20. detsembril 1927 27-aastase Ilse Pröhliga (1900–1995) Hannoverist. Neil sündis üks laps, poeg Wolf Rüdiger Hess (1937–2001), kelle ristiisa oli Adolf Hitler. Ilse 1941. aastal alanud tagakiusamise lõpetas Hitleri sekkumine.

Pojast sai äärmusparempoolne Hitleri austaja ja vandenõuteoreetik.

Hessi hüüdnimeks sai "Fräulein Hess" või "Frau Hitler" kuid, erinevalt mitmetest teistest autoritest, oli Delaforce'i arvates tegemist siiski veendunud heteroseksuaaliga.(Delaforce, 31:2010)

Hess oli pühendunud homöopaatilisele meditsiinile.(Delaforce, 74:2010)

Hess oli rangelt taimetoitlane.

Kirjandus

• Roy Conyers Nesbit ja Georges Van Acker, "Rudolf Hessi lend. Müüdid ja reaalsus". Inglise keelest tõlkinud Hillar Tali. Olion, Tallinn 2009, 184 lk

Välislingid

• Harald Mihkelson. Raamat viimsest vangist Spandau liitlaste-vanglas. Eesti Päevaleht, 20. aprill 1977, nr 29, lk 6; loetav ka digiteeritud ajalehtede aadressil
• Henrik Eberle, Matthias Uhl, "Hitleri toimik. NKVD salajane ettekanne Jossif Stalinile, koostatud Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteener Heinz Linge ülekuulamise protokollide põhjal Moskvas 1948/1949", saksa keelest tõlkinud Toomas Huik, Tammerraamat, 2006 (originaali pealkiri "Geheimdossier des NKWD für Josef W. Stalin, zusammengestellt aufgrund der Verhörprotokolle des persönlichen Adjutantet Hitlers, Otto Günsche, und des KammerDieners Heinz Linge, Moskau 1948/49", Verlagsgruppe Lübbe GmbH & Co.KG. Bergisch-Gladbach) ka Venemaa Riikliku Uusima Ajaloo Arhiivi (Moskva) fond 30, nimistu 5, säilik nr 462a"
• Hess, the Missing Years 1941–1945 (2010)
• Lord James Douglas-Hamilton, "The Truth About Rudolf Hess"

Paula Hitler

 Pikemalt artiklis Paula Hitler

Paula Hitler (21. jaanuar 1896 Hafeld, Austria – 1. juuni 1960) oli Adolf Hitleri noorem õde.

Paula elas peamiselt Viinis. Siin pidas ta käsitöökauplust.(Delaforce, 77:2010) Vahetavahel aga tegutses ta Berghofis majapidajana.

Hitler eraldanud Paulale igakuiselt 250 marka. 1938. aastal suurendas ta summat 500 margani. (Delaforce, 77:2010)

Heinrich Hoffmann

 Pikemalt artiklis Heinrich Hoffmann (fotograaf)

Heinrich Hoffmannist (1885-1957) sai Adolf Hitleri ihufotograaf 1921. aastal. (Delaforce, 28:2010)

1933. aastal valiti Hoffmann Reichstagi ning tehti professoriks.(Delaforce, 29:2010)

Hitler temast (1942)

" Mul on kolm tuttavat, kes kas või minutiks kokku saades kohe naerda lagistavad: Hoffmann, Amann ja doktor Goebbels... ". (Delaforce, 28:2010)

Joseph Goebbels

 Pikemalt artiklis Joseph Goebbels

Joseph Goebbels ja Adolf Hitler ei olnud algselt "ühes paadis" nii karanud Goebbels ühel koosolekul püsti ja karjunud: "Ma nõuan, et väikekodanlane Adolf Hitler natsionaalsotsialistlikust parteist välja heidetaks!" (Delaforce, 44:2010)

Goebbels juurutas partei ja rahva seas tervituse "Heil Hitler!".(Delaforce, 134:2010)

Artiklist Joseph Goebbels 30. septembril 2017

Joseph Goebbels. Heinrich Hoffmanni foto

Paul Joseph Goebbels (29. oktoober 1897 Rheydt (tänapäeval Mönchengladbachi linnaosa) – 1. mai 1945 Berliin) oli Saksamaa poliitik, üks Adolf Hitleri lähimaid kaastöölisi, üks Kolmanda Riigi mõjukamaid ja tuntumaid poliitikuid.

Erilise tähtsuse omandas ta juba Weimari vabariigi ajal Berlin-Brandenburgi Gauleiter'ina ja NSDAP riigipropagandajuhatajana, Teise maailmasõja viimaste kuude ajal "totaalse sõjapanuse peavolinikuna" (Generalbevollmächtigter für den totalen Kriegseinsatz), eelkõige aga rahvavalgustuse ja propaganda riigiministrina 1933–1945. Goebbels, kes oli ka Riigikultuurikoja (Reichskulturkammer) president, andis iga päev ajakirjandusele juhendeid, valitsedes pärast massimeedia tasalülitamist Saksamaa vaimu- ja kultuurielu üle.

1. mai 2017: "Propagandaminister Goebels oli see, kes teavitas meediat Stalini diktatuuri poolt läbiviidud Katõni massimõrvast. Aprillis 1943, kui diktatuurid Smolenski lähedal "põrkusid", leiti esimesest massihauast 4143 ohvrit ja 13. aprilliks oli välja kaevatud 12 000 ohvrit."

Goebbels juurutas partei ja rahva seas tervituse "Heil Hitler!".(Delaforce, 134:2010)

Elulugu

Goebbels oli lühikest kasvu ja nõrga tervisega, mistõttu ta ei saanud vabatahtlikuna osaleda Esimeses maailmasõjasja nii asus ta tegelema intellektuaalsete aladega.

1917. aastal lõpetas nooruk Goebbels väga edukalt gümnaasiumi ja astus Bonni ülikooli filosoofiateaduskonda. Joseph õppis ka Freiburgis, Würzburgis, Münchenis. 1920. aastal lõpetas Heidelbergi ülikooli. 1921. aastal filosoofiadoktori kraadi saksa kirjanduse alal.

1924. aastal astus ta natsionaalsotsialistlikku parteisse (NSDAP) ning sai seal peagi üheks juhtliikmeks. Lisaks kirjanduslikule andele oli ta äärmiselt tahtejõuline ning osav manipuleerija, seetõttu oli ta ka üks partei peaideolooge ning kõnemehi. Erinevalt mitmest teisest Hitleri kaaskondlasest (Hermann Göring, Heinrich Himmler) jäi ta füürerile lõpuni ustavaks, sest uskus fanaatiliselt natside poliitika õigsusse ning oli üks äärmuslikumaid antisemiite.

1933. aastal, kui natsid võimule said, sai Goebbelsist propagandaminister. Ta asus kohe juutidega võitlema intellektuaalsel pinnal, korraldades raamatute põletamisi ning kavandades teisi nendevastaseid aktsioone, mis kulmineerusid 1938. aastal kristalliööga. Samuti muutus tema retoorika aasta-aastalt sõjakamaks, valmistades sakslasi ette suureks konfliktiks. Teise maailmasõja ajal püüdis Goebbels kõigi vahenditega mõjutada sakslasi natsionaalsotsialistide poliitikat ja sõjaohvreid aktsepteerima, kuulutades 1943. aasta veebruaris, kui sõda pöördus Saksamaa kahjuks, välja totaalse sõja. Goebbelsi retoorika jäi äärmiselt populistlikuks ning lõplikku võitu kuulutavaks kuni lõpuni, mil tegelikult enam mingiks edukaks lahenduseks lootust polnud. 22. aprillil 1945 asus Goebbels koos naise ja lastega Hitleri punkrisse Berliinis ning julgustas füürerit kuni lõpuni pealinna jääma. Teised natsiladviku liikmed lahkusid Berliinist, püüdes end päästa, kuid Goebbels ja Martin Bormann jäid ka aprilli lõpus Hitleri juurde, otsustades oma ideoloogia nimel surra.

28. aprilli hilisõhtul kui oma punkris abiellusid Eva Braun ja Hitler olid selle tunnistajateks Goebbels ja Bormann. (Leutheusser, 81:2003)

30. aprillil, kui Hitler sooritas enesetapu, sai Goebbelsist riigikantsler. Sel kohal oli ta aga vaid ühe päeva, sest olukorra lootusetus sundis teda 1. mail enesetappu tegema. Tema naine Magda Goebbels mürgitas enne seda nende kuus last ning läks seejärel koos mehega vabasurma.

Isiklikku

Goebbels tundnud suurt nõrkust naiskaunitaride vastu. Kõrge riikliku positsiooni tõttu saavutas ta tuntuse ega suutnud kaaseaegsete sõnul vastu panna näitlejannade, filmidiivade jt kunstirahva võludele. Saksa naised jooksnud Goebbelsile üksteise võidu lausa tormi.

1936. aastal tutvus Goebbels tshehhi filmitähe Lída Baarovága.

Lída Baarová oli tol ajal, mil "afäär" Goebbelsiga algas, suhtes näitleja Gustav Fröhlichiga. Fröhlich oli Goebbelsi naaber (Inselstraße 18). Goebbelsil oli kinnisvara ekslusiivsel Wannseel (Schwanenwerder), aadressiga Inselstraße 8-10. Ta oli selle 1935. aastal pankurilt Oskar Schlitterilt "üle võtnud", makstes selle eest, tunduvalt alla omahinna 270 000 riigimarka ja elas siin alates 1936. aastast. Hiljem lisandus sellele ka naaberkinnisvara Inselstraße 12-14-l juudi päritolu pankurilt Samuel Goldschmidtilt.

Lída Baarová on hiljem öelnud, et Goebbels olla temasse armunud, tema mitte. Ta kartis Goebbelsit.

Abielu

 Pikemalt artiklis Magda Goebbels

1930.–1931. aastal tutvus Goebbels Berliini kõrgemasse seltskonda kuuluva ilusa, intelligentse ja rikkas daami Magda Quandtiga (sünninimega Johanna Maria Magdalena Behrend).

Kord sattunud Magda ühele Goebbelsi poolt korraldatud miitingule. Goebbelsi hiilgav kõne, rahva vaimustus ja valitsev atmosfäär avaldasid nii suurt mõju, et Magda kirjutas avalduse NSDAP liikmeks astumiseks.

Goebbels pakkus Magdale osalise tööajaga tööd erasekretärina. 12. detsembril 1931 toiminud laulatusel oli tunnistajaks Adolf Hitler. Hitler suhtunud Magda Goebbelsisse suure lugupidamisega ja viibinud meeleldi tema seltskonnas. Mõnede allikate kohaselt olla Hitler enne Eva Brauniga kurameerimist ja kokku elamist kurameerinud üsna mitme naisega, nagu Geli Raubal, Leni Riefenstahl, Winifred Wagner, Renate Müller, Maria Reiter, Unity Valkyrie Mitford, Inga Ley, Martha Dodd ja ka Magda Goebbelsiga.(Neumann ja Eberle, 42:2013 )

Magda ja Joseph Goebbelsi abielust sündis aastail 1932–1940 kuus last: viis tütart ja poeg.

22. aprilli õhtupoolikul 1945 kolis perekond Riigikantselei aias asuvasse Hitleri punkrisse - sügavale maapõue rajatud kahekorruselisse betoonehitisse, mille ülemisel korrusel oli 12 ja alumisel 18 väikest toakest.

1945. aasta 1. mai õhtul astusid Joseph ja Magda Goebbels pidulikus riietuses ja vaikides trepist alla, hammustasid kaaliumtsüaniidiampullid puruks ja SS-i ohvitser tulistas neid kuklasse. Surnukehad põletati.

Tervis

Propagandaminister Joseph Goebbels oli 165 cm pikkune ja ühest jalast vigane ning kõhetu kehaehitusega, nii olla ta isegi oma parimail päevil kaalunud vaevu 50 kilo. Füüsiline puue - parem jalg oli vasakust tervelt 10 cm lühem - ei võimaldanud tal lonkamata käija.

Alates 1935. aastast oli Goebbelsi hambaarstiks ka Hitleri hambaarst Saksa hambakirurg ja hambaarst Hugo Johannes Blaschke (14. november 1881 Lääne-Preisimaa, Neustadt – 6. detsember 1959) (Neumann ja Eberle, 69:2013 )

1933. aastast alates sai Theodor Morellist tema arst.(Neumann ja Eberle, 56:2013)

Morelli päevaraamatu kohaselt (tänapäeval "The Secret Diaries of Hitler's Doctor" ravinud ta propagandaminiter Goebbelsil kord dermatiiti, mis raputanud kogu tema keha nii väga, et ta ei saavat magada. 22 arsti olid eelnevalt üritanud seisundit tal ka raida kuid tulutult. Morell aga ravis teda Homoserani süstidega terveks.(Irving, 24:1983)

Teised temast=

Joseph Goebbels ja Adolf Hitler ei olnud algselt "ühes paadis" nii karanud Goebbels ühel koosolekul püsti ja karjunud: "Ma nõuan, et väikekodanlane Adolf Hitler natsionaalsotsialistlikust parteist välja heidetaks!" (Delaforce, 44:2010)

Hitler temast (1942): "Mul on kolm tuttavat, kes kas või minutiks kokku saades kohe naerda lagistavad: Hoffmann, Amann ja doktor Goebbels... ". (Delaforce, 28:2010)

Asjatundjad on kinnitanud, et just tema oli üks nendest vähestest isikutest Hitleri lähikonnas, kes suutis mõjutada "füürerit" negatiivses suunas. Sest see vaheda mõistusega intellektuaal, kes vaimselt seisis kõrgemal nii Hitlerist kui tema lähemast kildkonnast ja omas kuratlikku võimet inimesi mõjutada ja teha seda väga erineval ning vähemärgataval moel -seetõttu on tema kohta kasutatud iseloomustusi nagu lonkav Mefisto, kuradi advokaat, Hitleri kuri geenius jne. (Arumäe 2002)

Goebbels kirjanikuna

Päris kirjanikku temast ei saanud, küll aga jäid temast maha päevikud.

Gesetz zur Verhütung erbkranken Nachwuchses

 Pikemalt artiklis Pärilikke haigusi põdeva järelkasvu vältimise seadus

Pärilikke haigusi põdeva järelkasvu vältimise seadus (Das Gesetz zur Verhütung erbkranken Nachwuchses) (GzVeN) oli Kolmanda Riigi steriliseerimisseadus, mis võeti vastu 14. juulil 1933 (RGBl. I, lk 529) ja jõustus 1. jaanuaril 1934.

Steriliseerimisseadus nägi ette steriliseerimise

• kaasasündinud nõrgamõistuslikkuse,
• skisofreenia,
• maanilis-depressiivse häire,
• kaasasündinud epilepsia,
• kaasasündinud pimeduse,
• Huntingtoni tõve jmt haiguslike seisundite korral.(Leutheusser, 140:2003)

Anonüümne ajakirjanik viidanud asjaolule, et vastavalt 14. juulil 1933. aastal vastu võetud sterilisseerimisseadusele, mis laieneb ka Goebbelsile, tuleks ka tema steriliseerida. Nimelt kehtivat seadus ka kompjalgsuse puhul.(Leutheusser, 101:2003)

1935. aastal vastu võetud seadus legaliseeris raseduse katkestamise eugeenilistel põhjustel koos kohustusliku sundsteriliseerimisega.

Välisallikad

• "Hitler ja naised", Ulrike Leutheusser, eestikeelsena ilmunud Huma kirjastuse väljaandel 2003. aastal
• Hans-Joachim Neumann ja Henrik Eberle, "War Hitler krank? Ein abschließender Befund", Gustav Lübbe Verlag, 2009; ("Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos", 2013

Kirjandus

• David Irving, Der unbekannte Dr. Goebbels (1995)
• David Irving, Goebbels – Mastermind of the Third Reich Joseph Goebbelsi biograafia (1996) ISBN 1-872197-13-2.
• Toby Thacker, Joseph Goebbels: Life and Death, 2009
• Peter Longerich, Goebbels Biograafia. Siedler, München 2010, ISBN 978-3-88680-887-8.

Eelnev Adolf Hitler

Saksamaa riigikantsler 30. aprill – 1. mai 1945

Järgnev Johann Ludwig Schwerin von Krosigk

Hermann Göring

 Pikemalt artiklis Hermann Göring

Hermann Göring (1893-1946) sündis Rosenheimis, Baieris. Göring õppis Müncheni ülikoolis riigiteadusi ja ajalugu.

Adolf Hitleriga kohtus ta esmakordselt 1922. aasta novembris Königsplatzil toimunud massimeeleavaldusel.

Õllekeldriputšist saadud vigastuse tõttu tuli tal valude vaigistamiseks morfiumi manustada, kuid peagi kaotas ta kontrolli morfiumi üle ja tema keha muutus väga kogukaks. (Delaforce, 123:2010)

1933. aasta aprillis rajas Göring liiniluure Forschungsamt 'i ja oli selle juhiks.(Delaforce, 62:2010)

Teda teati kui hiilgavat hävituslendurit. Göring pälvis medali Pour le Mérite.(Delaforce, 29:2010)

Alfred Rosenberg

 Pikemalt artiklis Alfred Rosenberg

Alfred Ernst Rosenberg (12. jaanuar 1893 Tallinn – 16. oktoober 1946 Nürnberg) oli arhitekt ja insener. Alfred Rosenberg sündis Venemaale kuulunud Eestis.

1918. aastal lahkus ta Vene revolutsiooni bolševismivastasena järel kodumaalt ja liikus pagulasena Münchenisse. (Delaforce, 40:2010)

Rosenberg oli Thule seltsi ja Saksa Natsionaalsotsialistliku Töölispartei liige. Koos Adolf Hitleri ja Erich Ludendorffiga marssis ta 1923. aasta Õllekeldriputši marsil kuid pistis plehku kui tulistamiseks läks. (Delaforce, 40:2010)

1941. aastal tegi Hitler Rosenbergist okupeeritud idaaalade ministri. (Delaforce, 41:2010)

teised temast

William Shireri arvates oli "natside" ametlik "filosoof" sõnaohter, vaimuvaene ja litsalt rumal.(Delaforce, 41:2010)

Julius List

Alfred Julius Eduard List (19. detsember 1864 München - 31. oktoober 1914 Gheluvelt, Westflandern) oli Baieri ohvitser, kelle alluvuses teenis Esimese maailmasõja ajal ka Adolf Hitler.

---

Oksükodoon

Siin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ja see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.

Mariina/Hitler ja tema tervis + Kolmas Riik
Süstemaatiline (IUPAC) nimi
(5R,9R,13S,14S)-4,5α-epoxy-14-hydroxy-3-methoxy-17-methylmorphinan-6-one
Identifitseerimine
CAS-i number	76-42-6
ATC-kood	N02AA05
PubChem	5284603
DrugBank	DB00497
Keemiline info
Keemiline valem	C21H25N1O4
Molaarmass	315,364 g/mol

Oksükodoon on poolsünteetiline opioid, mida algselt valmistati maguna perekonna (magunaliste sgk) taimeliikidest eraldatud alkaloidist tebaiinist. Oksükodoon on mitmete valuvaigistavate ravimipreparaatide toimeaine.

Hiljem muutis Knoll, tollane suurim kodeiini tootja Saksamaal, sünteesiradu ja ainet hakati valmistama kodeiinist.

Kaasajal on oksükodooni sisaldavad ravimpreparaadid kasutuses terminaalses faasis vähihaigete valuravis (elulõpuravis).

Ravimiturul on hulgaliselt ravimipreparaate, mis lisaks oksükodoonile sisaldavad mitmeid teisi toimeaineid.

Eestis on oksükodoon kantud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja ainerühmade II nimekirja.

Nimed ja tähised

• Ameerikas on "OxyContin" põhjustanud mitmeid ravimi väärkasutusjuhtumeid.

• Eukodal oli valuvaigisti, mis tuli turule 1917. aastal ja selle tootjaks tollal oli Merck (Darmstadt). Eukodali toimeaine oli oksükodoon ja seda sünteesiti looduslikust oopiumist. (Ohler, 141:2017)

Eukodali väljastati apteegist 0,005-, 0,01-, 0,02 ja 0,1 grammistes ampullides ning 0,005-grammistes tablettides. Eukodali tootmine lõpetati 1990. aastal.

Eukodal on sünteesnarkootikum, mis tarvitamisel tekitab ülimalt kiiresti eufooriat, mis kirjelduste kohaselt oli võimsam kui heroiini eufooria. Tol ajal oli Eukodal äärmiselt populaarne ja tarvitajate laine nii võimas (pärast kahte-kolme nädalat reeglipärast manustamist jäävad vastuvõtlikud inimesed Eukodalist füüsilisse sõltuvusse), et kohati räägiti eukodalismist.

Kirjanik Klaus Mann nimetas tarbitud Eukodali Euka-tablettideks.

Eukodal Hitleri "ravis"

Füüreri valu vaigistamiseks manustati talle Optalidoni, Dolantini, Eukodali, Scophedali.(Neumann ja Eberle, 83:2013)

Adolf Hitler ("Patsient A") hakkas ainet saama ihuarsti Theodor Morelli kartoteegi kaardi märgete kohaselt 1943. aasta teises kvartalis. (Ohler, 141:2017) Hitlerile manustas Morell ainet süstevormis nahaaluselt lihasesse ja hiljem veeni.(Neumann ja Eberle, 92:2013)

1944. aasta juulikuus, peale Claus von Stauffenbergi ebaõnnestunud Hitleri atendaadikatset, sai füürer kokaiiniga samaaegselt, ka Eukodali, mille annus tõusis 0,2 grammi peale. Selle manustamisintervall oli iga kahe päeva tagant.(Ohler, 164:2017)

1944. aastal muutusid Hitleri maokrambid väljakannatamatuks. 8. novembril kolis ta Hundikoopa füüreritsooni ja sai sissekolimise puhul Morellilt veenisiseselt hiigelannuse Eukodali.(Ohler, 176:2017)

Eukodali mõju lahtudes algasid Hitleril lihasvärinad - tema käsi vibreeris, võnkus ja liikus - paljud arvasid, et ta teeb seda ise.(Ohler, 179:2017)

Mitmed tolleaegsed uurimisravimid koosnesid erineva koostismääraga Eukodalist, kokaiinist, pervitiinist, Dicodidist (poolsünteetiline morfiini derivaat).

Ajaloolist

Oksükodooni valmistasid 1916. aastal tebaiinist Martin Freund (1863–1920) ja Edmund Speyer (1878–1942) Johann Wolfgang Goethe Ülikoolis (Frankfurdis Maini ääres). Aasta hiljem tõi selle Merck Darmstadtis turule Eukodal 'ii nime all.

Välisallikad

• O. Anselmino, Ernst Gilg, Kommentar zum Deutschen Arzneibuch 6. väljaanne 1926, lk 537-540
• David Irving, The Secret Diaries of Hitlers Doctor, (1983)
• Oxycodone Vitabalans, 5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
• Rebecca Perring, Adolf Hitler high on HEROIN as he rallied troops on CRYSTAL METH, sensational book claims, 6. detsember 2015

David John Cawdell Irving

David John Cawdell Irving (sündinud 24. märtsil 1938) on Briti ajaloolane, kes spetsialiseerub Teise maailmasõja sõjaajaloole.

Ta on tuntud kui holokaustieitaja.

Teosed

• The Destruction of Dresden (1963) ISBN 0-7057-0030-5, uustrükk 1995Apocalypse 1945, The Destruction of Dresden, further revised 2007
• The Mare's Nest (1964)
• The Virus House (1967)
• The Destruction of Convoy PQ17 (1968). Updated 2009
• Accident – The Death of General Sikorski (1967) ISBN 0-7183-0420-9
• Breach of Security (1968) ISBN 0-7183-0101-3
• The Rise and Fall of the Luftwaffe (1973), Erhard Milchi biograafia ISBN 0-316-43238-5
• The Night the Dams Burst (1973). (1. osa , 2. osa, 3. osa)
• Hitler's War (1977), uustrükk 2000 millennium edition
• The Trail of the Fox (1977), Erwin Rommeli biograafia ISBN 0-525-22200-6, uustrükk 1999 Wordsworth Military Library, ISBN 1-84022-205-0
• The War Path (1978), ISBN0-670-74971-0
• The War Between the Generals (1981)
• Uprising! (1981), ISBN 0-949667-91-9
• "The Secret Diaries of Hitler's Doctor" (1983) ISBN 0-02-558250-X
• The German Atomic Bomb: The History of Nuclear Research in Nazi Germany (1983), ISBN 0-306-80198-1
• Der Morgenthau Plan 1944–45(1986)
• War between the Generals (1986) ISBN 0-86553-069-6.Updated 2010.
• Hess, the Missing Years (1987) Macmillan, ISBN 0-333-45179-1
• Churchill's War (1987) ISBN 0-947117-56-3 (1. osa, 2. osa, 3. osa, 4.osa)
• Destruction of Convoy PQ-17 (1968), uustrükk (1980) ISBN 0-312-91152-1
• Göring (1989), Hermann Göringi biograafia, ISBN 0-688-06606-2. Updated 2010.
• Das Reich hört mit (1989)
• Hitler's War (1991), uutrükk sisaldab The War Path
• Der unbekannte Dr. Goebbels (1995)
• Goebbels – Mastermind of the Third Reich Joseph Goebbelsi biograafia (1996) ISBN 1-872197-13-2. Cleaned-up and corrected 2014
• Nuremberg: The Last Battle (1996) ISBN 1-872197-16-7
• Churchill's War Volume II: Triumph in Adversity (1997) ISBN 1-872197-15-9 (1. osa, 2. osa, 3. osa)
• Hitler's War and the War Path (2002) ISBN 1-872197-10-8

"The Secret Diaries of Hitler's Doctor"

"The Secret Diaries of Hitler's Doctor"
Autor	David Irving
Keel	inglise
Ilmumisaeg	1983

"The Secret Diaries of Hitler's Doctor" ("Hitleri ihuarsti salajane päevik" ka Dr. Morelli kalendermärkmik) on David Irvingi 1. juunil 1983. Scribner kirjastuse väljaandel ilmunud raamat.

Raamatus on toodud ära mitmete Kolmanda Riigi juhtide ihuarsti Theodor Morelli žurnaali sissekanded. Dr. Morelli kalendermärkmik olevat kadunud 1945. aastal, kuid ilmunud 1981. aastal Ameerikas taas välja.

Hippokratese vande kohaselt ei kuulu abivajaja andmed avalikustamisele, kuidas ja kas Theodor Morelli žurnaali pidamine võimalikuks sai, pole teada, ilmselt tol ajal selles riigis isikuandmete kaitse seadus ei kehtinud või oli siin tegu nn "saksa täpsusega".

Pole teada, kas Hitler oli teadlik oma tervisega soetud andmete üleskirjutamisest, allikate kohaselt keeldunud "Füürer" Morelli palvest tema haiguslugu kirja panna, ja saanud Hitlerilt vastuseks: "Ma pole kunagi haige olnud. Kirja panna pole midagi." (Neumann ja Eberle, 15:2013)

Hans-Joachim Neumanni ja Henrik Eberle raamatu "Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos" ("War Hitler krank? Ein abschließender Befund") kohaselt tegi Adolf Hitleri ihuarst oma "patsiendi A" tervise kohta põhjalikke märkmeid juhuks kui Hitleriga peaks midagi juhtuma. Uurijate arvates johtus see hirmust Riigi Julgeoleku Peaameti 6. osakonna, luure ja vastuluurega tegeleva SD (Sicherheitsdienst) ja Gestapo ees.(Neumann ja Eberle, 15:2013)

Päeviku sissekanded peaksid olema lõpenud 21. aprilli 1945. aasta seisuga, mil Morell tegi oma kalendermärkmikku sissekande:"Töölt vabast.!".(Neumann ja Eberle, 62:2013)

Theodor Morell ihuarstina

 Pikemalt artiklis Theodor Morell

Theodor Morell (ka Theo Morell; 22. juuli 1886 Trais (tänapäeval Münzenberg) – 26. mai 1948 Tegernsee) oli saksa arst, Adolf Hitleri ihuarst 1937. aastast kuni 1945. aasta aprillini ja hiilgav ärimees.

Morell oli Hitleri ihuarst ja tema aastapalk oli 60 000 riigimarka. (Neumann ja Eberle, 58:2013)

Mitmete allikate kohaselt ilmusid 1933. aastal Morelli patsientide hulka kõrgemad sõjaväelased ja tipp-poliitikud, nagu näiteks Alfred Krupp, August Thyssen, SS-i juht Heinrich Himmler,Hermann Göring, Joseph Goebbels, Joachim von Ribbentrop, Albert Speer, Rumeenia riigipea marssal Ion Antonescu, Soome marssal Carl Gustaf Mannerheim ja Jaapani suursaadik Saksamaal Hiroshi Oshima jmt. (Neumann ja Eberle, 56:2013)

Morelli žurnaali sissekanded

Morelli žurnaalis olid kliendid tähistatud koodnimedega, nii oli Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop ("patsient X") ja Benito Mussolini "patsient D" (Ohler, 36:2017).

Adolf Hitler oli "patsient A" ja Eva Braun ("patsient B").

"Patsient A" on täitnud pea kogu kartoteegi.

Morell hakkas Hitlerile ravimeid ja mitmesuguseid preparaate manustama 1936. aastal. Tema poolt välja töötatud nn baasravi koosnes 10- või 20-protsendise glükoosilahuse, Vitamultini ja ainevahetust soodustava Tonophosphani süstidest.(Neumann ja Eberle, 77:2013) Neumanni ja Eberle arvestuste järgi manustati Hitlerile süstide ja suu kaudu ühtekoku 82 eri ravimit ja joogiks soovitati talle Karlsbadi mineraalvett Mühlbrunnen. (Neumann ja Eberle, 77-78:2013)

Rahustid ja uinutid

 Pikemalt artiklis Rahustid

Morelli igapäevastest kalendermärkmiku kannetest paistab, et Hitler sai asatail 1941-1945 kuut nimetust uinuteid.(Neumann ja Eberle, 86:2013) Hitlerile manustati Brom-Nervaciti, luminaletti, Phanodormi, Tempidormi, Profundoli ja Quadro-Noxi. (Neumann ja Eberle, 83:2013) Lisaks olevat "füürer" tarbinud uinuteid ka omal käel. Kuid märkikukanded ei anna alust arvata, et Hitleril oleks esinenud barbituraadisõltuvust. (Neumann ja Eberle, 86:2013)

Kuid Morelli märkmikukanded Hitleri uinutitarbimise kohta ei ole usaldatavad, kuna kaledermärkmikku on tehtud kanded "Uinutit ei võetud", mis annab osadele uurijatele alust oletada, justkui oleks Hitler muidu seda pidevalt kasutanud, lisaks võttis ta seda ka Morelli teadmata.(Neumann ja Eberle, 82:2013)

Morelli päevaraamat allikana

Hans-Joachim Neumann ja Henrik Eberle on oma raamatus "Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos" ("War Hitler krank? Ein abschließender Befund") Hitleri psühhopatoloogia osas pööranud erilist tähelepanu just Morelli kalendermärkmikule. Raamatus jõuti Hitlerile manustatud ravimite loetelus 82 erineva ravimpreparaadini.

Vaata ka

• Hitleri arstide 1944. aasta konflikt

Välisallikad

• "The Secret Diaries of Hitlers Doctor"
• "The Secret Diaries of Hitlers Doctor" (1983)
• Hans-Joachim Neumann ja Henrik Eberle,

"Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos" ("War Hitler krank? Ein abschließender Befund", Gustav Lübbe Verlag, 2009)

• Norman Ohler: "Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis" ehk ("Totale Rausch. Drogen im Dritten Reich."), Helios kirjastus, 2017, ISBN-10 9949554977

Mercedes-Benz

Mercedes-Benz on Saksamaa luksusautode, busside ja veokite tootja, Daimler AG tütarettevõte.

Mudelkonnad

Tuntumad Mercedes-Benz sõidukid tänapäeval on:

• Luksusautod ja sõiduautod:

Mercedes-Benz A-klass

Mercedes-Benz A 160 CDI- 1998 (tootmisaasta)

Mercedes-Benz A 190- 1999

Mercedes-Benz A 170 CDI Long- 2001

Mercedes-Benz A 210 Evolution- 2002

Mercedes-Benz A 200- 2004

Mercedes-Benz A 200 Turbo- 2008

Mercedes-Benz A 170- 2008

Mercedes-Benz A 160 CDI BlueEFF- 2008

Mercedes-Benz A 170- 2008

Mercedes-Benz A-Class E-CELL- 2010 (elektrimootoriga)

Mercedes-Benz B-klass

Mercedes-Benz C-klass

Mercedes-Benz CL-klass

Mercedes-Benz E-klass

Mercedes-Benz G-klass

Mercedes-Benz GL-klass

Mercedes-Benz GLA-klass

Mercedes-Benz GLK-klass

Mercedes-Benz M-klass

Mercedes-Benz S-klass

Mercedes-Benz SL-klass

Mercedes-Benz SLK-klass

Mercedes-Benz SLS-klass

• Mahtuniversaalid: Mercedes-Benz Viano
• Veoautod: Mercedes-Benz Actros
• Tarbesõidukid: kaubikud (Transporter) : Mercedes-Benz Sprinterid; Mercedes-Benz Vito
• Mercedes-Benz Unimog (vastavalt lisadele veoauto, traktor ja maastur) jpt.

Ajalugu

Mercedes-Benz 300 S Coupé
(1951–1958)

Mercedes-Benzi juured ulatuvad Karl Benzi loodud esimese bensiinimootoriga autoni, Benz Patent Motorwagenini, finantseeritud Bertha Benzi poolt ja patenteeritud jaanuaris 1886,  Gottlieb Daimleri ja insener Wilhelm Maybachi reisivankri ümbermuutmiseni, lisades bensiinimootori hiljem samal aastal. Mercedes autot turundati esmakordselt 1901 Daimler-Motoren-Gesellschafti poolt. Esimesed Mercedes-Benzi nime kandvad autod toodeti 1926, järgnedes Karl Benzi ja Gottlieb Daimleri ettevõtete ühinemisele Daimler-Benz firmaks.

Aastate eest ilmus Venemaalt välja Mercedes 540K Special (Mercedes-Benz 540K Cabriolet B). Roadsterit ehitati vaid 26 (enne 1939 200) eksemplari. Arvatakse, et see konkreetne masin oli natsi-Saksamaa diktaatori Adolf Hitleri parema käe Hermann Göringi kasutuses. Sellel nn Göringi masinal on kuulikindel kere ja esiklaas.

Kui palju Hermann Göring isiklike Mercedes-Benz sõidukeid omas, pole teada (tõenäoliselt alla 10).

1937. aastal tellinud Hermann Göring 540Ks-i, oma lemmikvärvis taevasinisena, Mercedes-Benz'i hellitusnimeks sai Blue Goose, teda (ja vhael "füürerit") pildistati tihti just selle autoga, USA sõjaväelased võtsid Göringi auto ära.

Hitler&Mercedes-Benzide park

Briti ajaloolase Mark Feltoni (sünd 1974) raamatu kohaselt oli Hitleril teatav vajadus nimelt omamaiste Mercedes-Benz sõidukite järele. Adolf Hitleri esimene Benz olnud 1923. aastal punast värvi. Aastatel 1929 kuni 1942 tarnis Mercedes-Benz Riigikantseleile 44 sõidukit. 1935. aastal toimunud "intsidendi" järel tellis Hitler kolm spetsiaalsete modifikatsioonidega Mercedes-Benz 540K (tüüp W24) sõidukit. Hitler omas ka kolme "pantserdatud" 540K sõidukit. Hitler sõitis ka Mercedes-Benz W 31-ga.

1938. alates uuendas Hitler oma sõidukiteparki ja omandas Mercedes-Benz 770.

1942. aastal tellis tolleaegne Saksa valitsus lisaks veel 20 MB 540K sõidukit.

Pentetrasool

Siin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ja see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.

Mariina/Hitler ja tema tervis + Kolmas Riik
Süstemaatiline (IUPAC) nimi
6,7,8,9-Tetrahydro-5H-tetrazolo(1,5-a)azepine
Identifitseerimine
CAS-i number	54-95-5
ATC-kood	R07AB03
PubChem	5917
DrugBank	DB00497
Keemiline info
Keemiline valem	C6H10N4
Molaarmass	138,171 g/mol

Pentetrasool on keemiline aine ja ravimi toimeaine. Ravimina liigitatakse hingamisteede stimulaatorite hulka.

Pentetrasool on kesknärvisüsteemi stimulant ja selle kasutamise näidustused varasematel aegadel olid vereringe ja hingamiselundkonna stimuleerimine. Kasutati ka köha ja hingamisteede häirete, kõrgvererõhu ja sügeluse korral.

Suurtes kogustes põhjustab ravim pentetrasooli indutseeritud krampe.

1940ndatel tootis ravimit Knoll AG, Ludwigshafen.(Irving, 58:1983; (Neumann ja Eberle, 80:2013)

Nimetused

Pentetrasooli turunimed on: Cardiazol, Cardiazole, Cardifortan, Cardiotonicum, Cardosal, Cardosan, Cenalene-M, Cenazol, Coranormol, Coratoline, Corazol, Corazole, Corvasol, Coryvet, Deumacard, Diovascole, Gewazol, Kardiazol, Korazol, Metrazol, Phrenazol, Ventrazol.

Cardiazol

Cardiazol ja Kolmanda Riigi mehed

Hermann Göring olevat Adolf Hitlerile rääkinud, et uimasuse ja nõrkuse korral tarvitab ta Cardiazoli.(Irving, 58:1983)

Ohleri arvates laitis aga Theodor Morell Hitleril selle aine kasutamise maha. Göringil oli vererõhk madal, kuid kuna aine tõstab vererõhku ja tekitab krampe siis see võib Hitleri südameprobleemide ja kõrge vererõhu tõttu talle riskantseks osutuda (Irving, 99:1983; Ohler, 133:2017 ).

Arvatakse, et Hitleri Cardiazoli manustamine sai alguse 1941. aastal, kui kardioloog Arthur Weber arvas, et patsient võib põdeda südame pärgarterite skleroosi. Morell manustas Hitlerile Cardiazoli kolm korda päevas 15-20 tilka korraga.(Neumann ja Eberle, 80:2013) Neumanni ja Eberle kohaselt saanud Morelli patsient A ("Füüreri" koodnimi) ka mitmeid teisi ravipreparaate nagu Sympatol, strofantiin, Strophantose, Prostophanta, Septojod, Coramiin jpt. Esdesan cum Nitro't ja nitroglütseriini ei olevat Hitler kasutanud.(Neumann ja Eberle, 83:2013)

Ajaloolist

Pentetrasooli avastajaks 1934. aastal peetakse ungari-ameerika neuroloogi ja psühhiaatrit Ladislas J. Medunat, kes hakkas ainet manustama tol ajal psühhiaatriliste seisunditega, nagu skisofreenia, patsientidele.

Välisallikad

• David Irving, "The Secret Diaries of Hitler's Doctor",

(1983) ISBN 0-02-558250-X

• Hans-Joachim Neumann ja Henrik Eberle, "War Hitler krank? Ein abschließender Befund", Gustav Lübbe Verlag, 2009; ("Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos", 2013
• SAFETY DATA SHEET
• Norman Ohler, "Patsient A : Uimastid Kolmandas Reichis". Tallinn: Helios kirjastus, 2017, ISBN 9789949554973

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Pentylenetetrazol seisuga 27.09.2017.

Tsüklobarbitaal

Siin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ja see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.

Mariina/Hitler ja tema tervis + Kolmas Riik
Süstemaatiline (IUPAC) nimi
5-(1-cyclohexenyl)-5-ethyl-1,3-diazinane-2,4,6-trione
Identifitseerimine
CAS-i number	143-76-0
ATC-kood	N05CA10
PubChem	5838
Keemiline info
Keemiline valem	C12H16N2O3
Molaarmass	236,267 g/mol
Farmakokineetiline info
Metabolism	hepaatiline

Tsüklobarbitaal (ka Phanodorm ) on keemiline aine ja ravimi toimeaine. Ravimina liigitatakse tsüklobarbitaal barbituraatide hulka.

See psühhotroopne aine on varasematel aegadel leidnud rakendust unetuse ravis. Tänapäeval leidub seda ravimites koos mitmete teiste toimeainetega.

Varasemalt on esinenud tahtliku mürgitamise juhtumeid, mil enesetapjad on proovinud surma esile kutsumiseks kõrgendatud doosides tablette neelata.

"The Secret Diaries of Hitler's Doctor"

1940ndatel aastatel tootis tsüklobarbitaali Saksamaal Bayer-Merck.(Irving 272:1983)

Hitleri ihuarst oli Theodor Morell ja Adolf Hitleri raviarstiks oli peamiselt tema. Nüüdseks on selgunud, et dr Morell pidas patsientide kohta, kellede hulgas oli mitmeid tuntud Kolmanda Riigi juhtfiguure, päevikut.

Morelli igapäevastest kalendermärkmiku kannetest paistab, et Hitler sai aastail 1941-1945 kuut nimetust uinuteid.(Neumann ja Eberle, 86:2013) Hitlerile manustati Brom-Nervaciti, luminaletti, Phanodormi, Tempidormi, Profundoli ja Quadro-Noxi. (Neumann ja Eberle, 83:2013) Lisaks olevat "füürer" tarbinud uinuteid ka omal käel. Kuid märkikukanded ei anna alust arvata, et Hitleril oleks esinenud barbituraadisõltuvust.(Neumann ja Eberle, 86:2013)

Morelli märkmikukanded Hitleri uinutitarbimise kohta ei ole usaldatavad, kuna kaledermärkmikku on tehtud kanded "Uinutit ei võetud", mis annab osadele uurijatele alust oletada, justkui oleks Hitler muidu seda pidevalt kasutanud, lisaks võttis ta seda ka Morelli teadmata.(Neumann ja Eberle, 82:2013)

Morelli poolsed soovitused "füürerile" olid lisaks mitmetele teistele ravimitele öösel sisse võtta kolm uinutitabletti Phanodorm.(Neumann ja Eberle, 123:2013)

Välisallikad

• David Irving,"The Secret Diaries of Hitler's Doctor",(1983) ISBN 0-02-558250-X
• PHANODORM USES
• Index Nominum 2000: International Drug Directory, 17. trükk
• Hans-Joachim Neumann ja Henrik Eberle, "Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos", 2013 ("War Hitler krank? Ein abschließender Befund", Gustav Lübbe Verlag, 2009)

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Cyclobarbital seisuga 27.09.2017.

Kaaliumtsüaniidikapslid

Kolmanda Riigi tipp

 Pikemalt artiklis Kaaliumtsüaniidikapsel

Kaaliumtsüaniidikapslid on spetsiaalselt kaetud kapslid, millede sisu on kaaliumtsüaniid. Neid on kasutanud inimesed nii iseenda kui kaasinimeste tapmisel pigem luurega seotud valdkondades, nagu näiteks CIA L'pill) ja vähem tsiviilsuhtluses.

Kaaliumtsüaniidikapslid olid tolleaegsel Saksamaal 1944. aastal umbes kolme sentimeetri pikkused ja läbimõõduga 1 sentimeeter. Kaaliumtsüaniidikapsli kest oli messingust ja klaaskapslit kattis parafiinikiht.

Joel E. Dimsdale raamatu kohaselt Teise maailmasõja lõpu poole, kui Punaarmee hakkas Berliini vallutama aprillis 1945 ja Berliini Filharmoonia mängis Richard Wagner'i ooperit "Götterdämmerung" jaganud Hitlerjugend väljapääsude juures ja jaganud laiali tsüaniidikapsleid neile, kes eelistanuks ratsionaaset enesetappu allaandmisele.

Surmav annus kaaliumtsüaniidi on 2,857 milligrammi ühe kehakaalukilo kohta.(Neumann ja Eberle, 164:2013)

Kaaliumtsüniidikapsleid jagati füüreri punkris tõenäoliselt sõja viimastel päevadel. Kaaliumtsüaniidikapslid olid erineva toimeaine sisaldusega ja olenevalt au-või teenistusastmest jagati igale isikule 0,7 kuni 1 gramm kaaliumtsüaniidi.

Kirjeldatud kaaliumtsüaniidikapslitel oli oma roll Adolf Hitleri abikaasa Eva vabasurmas - nimelt olevat Eva Braun tapnud ennast kaaliumtsüniidiga.

Erwin Rommel (surmadaatum 14. oktoober 1944) oli Saksamaa sõjaväelane, kindralfeldmarssal, kes lõpetas oma elu kaaliumtsüaniidiga.

30. aprillil, kui Hitler sooritas enesetapu, sai Joseph Goebbelsist riigikantsler. Sel kohal oli ta aga vaid ühe päeva, sest olukorra lootusetus sundis teda 1. mail 1945 enesetappu tegema. Tema naine Magda Goebbels pakkus pärast kella viit oma lastele kakaod, millesse oli segatud unerohtu. SS-laste hambaarst Helmut Kunz tegi neile morfiinisüsti. Kui lapsed olid sügavalt uinunud, murdis Hitleri saatearst Ludwig Stumpfegger (11. juuli 1910 München – 2. mai 1945) kaaliumtsüaniidi ampullidel tipud maha ning tilgutas surmava vedeliku lastele suhu, mida Magda Goebbels üksteise järel lahti hoidis. Samal päeval kell kümme õhtul hammustasid tsüankaaliumiampullid puruks ja SS-i ohvitser tulistas neid kuklasse. Seejärel pandi nende surnukehad põlema.

Ka Ludwig Stumpfegger suri kaaliumtsüaniidi läbi.

Heinrich Himmler (surmadaatum 23. mai 1945 Lüneburg) oli Saksamaa poliitik, ja Schutzstaffeli juht lõpetas oma elu sama kemikaali läbi.

Riigimarssal Hermann Göring mõisteti Nürnbergi tribunali otsusega poomissurma. Mitmete allikate kohaselt oli see talle vastuvõetamatu- mahalaskmine jah - poomine ei. "Göring: A Biography", lk 750: “The Reichsmarschall of the Greater German Reich,” “Nuremberg, October 11, 1946” "I would have let you shoot me without further ado! But it is not possible to hang the German Reichsmarschall! I cannot permit this, for Germany’s sake. Besides, I have no moral obligation to submit to the justice of my enemies. I have therefore chosen the manner of death of the great Hannibal.

Hermann Göring."

Ööl enne kohtuotsuse täideviimist, teiste allikate kohaselt tund enne poomisele viimist, hammustas ta suus katki kaaliumtsüaniidikapsli ja suri sekunditega.

Göringi tsüaniidikapsli(te) päritolu pole selge. David Irving kirjutab oma 1989. aasta raamatus "Göring: A Biography", et Göring kirjutas oma väidetavas 11. oktoobri 1946 kirjas järgmist: "I have always had the poison capsule with me, ever since my delivery into imprisonment. On delivery into Mondorf I had three capsules." (Irving, 748:1989 )

Mõnede allikate kohaselt hoidis ta seda "cyanide bullet" kas pärakus (mis võis väga ebamugav olla aga mitte võimatu) või kosmeetikakotis näokreemi sees (pole tema kohta kirjutatu põhjal samuti ootamatu) või toimus siiski tsüaniidikapsli smugeldamine talle vangikongi mõne ameeriklase kaasabil.

---

Kasutaja:Andreselt

Riigimarssal Hermann Göring mõisteti Nürnbergi tribunali otsusega poomissurma. Ööl enne kohtuotsuse täideviimist, teiste allikate kohaselt tund enne poomisele viimist, hammustas ta suus katki kaaliumtsüaniidikapsli ja suri sekunditega. Mahajäetud kirjas seisis: "Ma oleksin pikema jututa lasknud teil mind maha lasta! Aga Saksa riigimarssalit ei ole võimalik üles puua. Saksamaa pärast ei saa ma seda lubada. Pealegi pole mul moraalset kohustust alluda oma vaenlaste õigusemõistmisele. Sellepärast ma valisin suure Hannibali suremisviisi." Siiani on teadmata viis, kuidas tsüaniid Göringi valdusesse sattus.

Göringi tsüaniidikapsli(te) päritolu pole selge.

David Irving kirjutab oma 1989. aasta raamatus "Göring: A Biography", et Göring kirjutas oma väidetavas 11. oktoobri 1946 kirjas järgmist: "Mul on sellest ajast saadik, kui mind vangi viidi, alati mürgikapsel kaasas. Kui mind Mondorfi viidi, oli mul kolm kapslit." (Irving, 748:1989 )

Mõne allika järgi hoidis ta tsüaniidkapslit pärakus või kosmeetikakotis näokreemi sees. Tsüaniidikapsel võidi talle ka mõne ameeriklase kaasabil vangikongi smugeldada.

---

• Dr Douglas Kelley; R. Harwood, Nuremberg and other War Crimes Trials, 1978
• John Emsley, Molecules of Murder: Criminal Molecules and Classic Cases, 2008
• Reuters Staff, Hitler's trousers, Goering's cyanide container sold at auction, 20. juuni 2016

30. september 2017:

Hermann Wilhelm Göring (12. jaanuar 1893 Rosenheim Baierimaa – 15. oktoober 1946 Nürnberg) oli Saksamaa poliitik ja sõjaväelane, Saksamaa lennuväe Luftwaffe juht ning Ida-Preisimaa peaminister 10. aprillist 1933 kuni 24. aprillini 1945. Mõisteti Nürnbergi tribunali poolt poomissurma, kuid tegi enne kohtuotsuse täideviimist enesetapu, hammustades suus katki kaaliumtsüaniidikapsli.

Elukäik

Hermann Wilhelm Göring sündis Baierimaa juristi ja diplomaadi Heinrich Ernst Göringi ja tema teise abikaasa Franziska Tiefenbrunni pojana. Isa oli 1885. aastal Saksa Kagu-Aafrika piirkonna kindralkuberner ja Hermann Göring kasvas isa teenistuse ajal Saksamaal Baieris. Ta lõpetas Karlsruhe kadetikooli ja Berliini sõjakooli ühena parimatest ning saadeti 1912. aastal prints Wilhelmi jalaväepolku nooremleitnandi auastmes. Göring õppis Müncheni ülikoolis riigiteadusi ja ajalugu.

1914. aasta oktoobris viidi üle lennuväkke. Alustas teenistust lennukil vaatlejana, hiljem luurelennuki ja pommituslennuki piloodina. 1915. aastal sai ta hävituslennuki piloodiks. Tulistas õhulahingus alla ühe esimestest Suurbritannia raskepommitajatest Handly-Page'i, kuid sai ka ise seejärel tabamuse ning puusa ja jalga haavata. Ta tunnistati üheks paremaks Saksa Keisririigi hävituslenduriks ja määrati 1917. aasta mais 27. lennuväeeskadrilli juhiks. 1918. aastaks oli tema teenistuskirjas 21 võitu õhulahingutes ja keisrilt saadud orden "Teenete eest", mida loeti Saksamaal kõrgeimaks sõjaliseks autasuks. Pärast Saksamaa eliitlennueskadrilli ehk nn Richthofeni eskadrilli juhtide Manfred von Richthofeni ja Wilhelm Reinhardi hukkumist (vastavalt 21. aprillil ja 3. juulil 1918) määrati ta 7. juulil 1918 eskadrilli juhiks. Göring sõdis Esimese maailmasõja ajal Läänerindel. Samal ajal aga aktiivne sõjategevus lõppes ja sõjavägi hakkas taganema.

Poliitiline tegevus

Adolf Hitleriga kohtus ta esmakordselt 1922. aasta novembris Königsplatzil toimunud massimeeleavaldusel.

Olles sõjaliselt ja poliitiliselt tugeva Saksamaa pooldaja ning Saksamaad alandava Versailles' rahu vastane, liitus ta populaarsust koguva NSDAPga.

Toetudes oma sõjaväelisele väljaõppele ja sõjakangelase oreoolile, hakkas ta arendama partei poolsõjaväelist organisatsiooni Sturmabteilungit (SA), mille juhiks sai jaanuaris 1923.

1933. aasta aprillis rajas Göring liiniluure Forschungsamt 'i ja oli selle juhiks.(Delaforce, 62:2010)

Õllekeldriputš

 Pikemalt artiklis Õllekeldriputš

Putši II aste

Erich Ludendorff vabastanud öösel Gustav von Kahri (29. november 1862 Weißenburg, Baieri- 30. juuni 1934 Dachau koonduslaager) ja Baieri armee komandöri Otto von Lossowi (15. jaanuar 1868 – 25. november 1938). Järmisel päeval viinud Hitler, Ludendorff, Röhm ja Göring 2000 poolehoidjat Müncheni Odeonsplatzile. Siin astusid neile vastu riigipolitsei ja sõdurid. Tapluses sai Göring haavata ja Hitler nihestas kukkudes õlga.(Delaforce, 34:2010)

Pärast 9. novembril 1923 toiminud ebaõnnestunud riigipöördekatset Münchenis, mille käigus sai kaks kuulihaava kõhu piirkonda, põgenes Saksamaalt.

Olles Saksamaal tagaotsitav, varjas Göring neli aastat end Itaalias, Austrias ja Rootsis, elatudes Taanis ja Rootsis lennuki vigur- ja lõbusõite tehes. Väidetavalt tekkis just sel ajal tal meditsiiniabi puudumise tõttu morfiinisõltuvus ja puudulikust ainevahetusest põhjustatud pidev ülekaal. Saksamaale läks ta tagasi 1927. aasta sügisel mässust osavõtnutele antud amnestia alusel.

• 1928. aasta Riigipäeva valimistel sai Göring 12 NSDAP kandidaadi seas Riigipäeva saadikuks.
• 1930. aasta Riigipäeva septembrivalimistel said NSDAP esindajad juba 107 saadikukohta, nende seas ka Göring.
• 1932. aasta Riigipäeva aprillivalimistel said NSDAP esindajad juba 230 saadikukohta ja see oli suurim partei Riigipäeval, Hermann Göring valiti Riigipäeva esimeheks.
• 1932. aasta Riigipäeva novembrivalimistel said NSDAP esindajad ainult 196 saadikukohta, kuid Göring jäi ikkagi Riigipäeva esimeheks.

7. oktoober 2017 artiklist Blondi

Loomakaitse natsionaalsotsialitlikul Saksamaal

 Pikemalt artiklis Reichstierschutzgesetz

Hitler ja mõned tema lähimad saatjad suhtusid osadesse loomadesse tähelepanuga. Nii võetud tema eestvedamisel natsionaalsotsialistlikul Saksamaal esmakordselt maailmas vastu loomakaitse seadus - Reichstierschutzgesetz.

1931. aastal tegi NSDAP Riigipäevale ettepaneku vivisektsiooni keelustamiseks, kuid see ei läinud läbi.

1933. kui Hitler võimule tuli hakati kibekiirelt tegelema loomade hukkamise keeluga, ilma neid tuimestamata.

Hermann Göring, 1934-1945 riigi peametsaülem ja esikütt.), kes pidas koduloomadena taltsaid noori lõvisid keelustas kommertsiaalse loomapüügi ja kehtestas ranged piirangud küttimisele. Göring keelustas merivähkide ja krabide keetmise. Ühe allika kohaselt olla saatnud ühe kalamehe, kes lõikunud söödakonna, koonduslaagrisse.

24. novembril 1933. aastal jõustunud natsionaalsotsialistlikul Saksamaal Reichstierschutzgesetz

Fail:AnimalRightsNaziGermany.jpg

Laboriloomade Hitleri-tervitus Hermann Göringile vivisektsiooni keelustamise eest. Karikatuur Kladderadatsch, september 1933.

Göring keelustas vivisektsiooni ja lausus, et need, kes:

„

"still think they can continue to treat animals as inanimate property" saadetakse natsionaalsotsilistlikesse koonduslaagritesse.

“

Isiklikku

Rootsis viibides abiellus ta paruness Carin von Kantzow'ga (sünninimega Carin Fock), kes tuberkuloosist nõrgestatuna sai oma ema matustele järgnenud päeval Stockholmis infarkti ning suri 1931. aasta oktoobris. Göring hindas oma lahkunud naise mälestust kõrgelt, sisustades ühe saali oma Saksamaa kodus kabelina, kus oli abikaasale pühendatud altar. Kui Carin Göringi haud langes Rootsis vandaalide ohvriks, lasi Göring tuua naise põrmu Saksamaale ja matta Schorfheidesse selleks ehitatud mausoleumi (vaata Carinhall).

1935. aastal abiellus Göring riigiteatri näitlejanna Emma Sonnemanniga.

Kinnistud

Göringil oli Berghofi kinnistukompleksil oma maja. Teise Maailmasõja lõpupoole pommitati Berghofi kahel korral. 25. aprillil 1945 pommitasid ala "Royal Air Force' i 375 pommitajat (valdavalt Avro Lancasterid), väljutades rohkem kui 1200 tonni lennukipomme. Teine pommitusrünne muutis Berghofi, SS-barakkide, Bormanni ja Göringi majad jmt ehitised rusudeks.. Sellel hommikul olid kodus nii Göring, tema naine Emmy kui tütar Edda ja oma kodus Martin Bormann oma naise ja 9 lapsega - kokku oli kompleksis tol päeval ligi 3000 inimest.

Residents

Carinhall

Carinhall'i sissekäik

Hermann pidas alates 1940. aastast koduloomadena taltsaid noori lõvisid. Noorlõvid pärinesid Berliini loomaaiast.

Hitleri testament

 Pikemalt artiklis Adolf Hitler#Testament

Hitleri testamendi teise osa kohaselt heitnud "füürer" Hermann Göringi ja Heinrich Himmleri NSDAP-st välja. Saksa presidendiks ja Wehrmacht i ülemjuhatajaks määras "füürer" Karl Dönitzi.(Neumann ja Eberle, 165:2013)

Tervis

Õllekeldriputšist saadud vigastuse tõttu tuli tal valude vaigistamiseks morfiini manustada. Olles Saksamaal tagaotsitav, varjas Göring neli aastat end Itaalias, Austrias ja Rootsis, elatudes Taanis ja väidetavalt tekkis just sel ajal tal meditsiiniabi puudumise tõttu morfiinisõltuvus ja puudulikust ainevahetusest põhjustatud pidev ülekaal.

Tekkinud morfiinisõltuvuse toimed tema organismi, aitaid kaasa tema kehakaalu tõusule.

• Nürnbergi protsessil läbi viidud IQ-test andis tema tulemuseks

IQ 138.

Alates 1933. aastast sai Theodor Morellist Hermann Göringi arst.

Surm

Riigimarssal Hermann Göring mõisteti Nürnbergi tribunali otsusega poomissurma. Ööl enne kohtuotsuse täideviimist, teiste allikate kohaselt tund enne poomisele viimist, hammustas ta suus katki kaaliumtsüaniidikapsli ja suri sekunditega. Mahajäetud kirjas seisis: "Ma oleksin pikema jututa lasknud teil mind maha lasta! Aga Saksa riigimarssalit ei ole võimalik üles puua. Saksamaa pärast ei saa ma seda lubada. Pealegi pole mul moraalset kohustust alluda oma vaenlaste õigusemõistmisele. Sellepärast ma valisin suure Hannibali suremisviisi." Siiani on teadmata kust pärines Riigimarssal Göringi kaaliumtsüaniidikapsel.

Göring teistest

• Göring nimetas kaassõltlasest Theodor Morelli (Karl Brandti tunnistuse järgi) "Riigi süstlameistriks" (Ohler, 144:2017).

Välislingid

• Dr Douglas Kelley; R. Harwood, Nuremberg and other War Crimes Trials, 1978
• David Irving, "The Secret Diaries of Hitler's Doctor" (1983) ISBN 0-02-558250-X
• David Irving, Göring (1989), Hermann Göringi biograafia, ISBN 0-688-06606-2. Updated 2010.
• Inna-Katrin Hein, Päevavalgele ilmus Göringi soomustatud Mercedes – Elu24, 8. jaanuar 2010
• Reuters Staff, Hitler's trousers, Goering's cyanide container sold at auction, 20. juuni 2016
• Norman Ohler: "Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis" ehk ("Totale Rausch. Drogen im Dritten Reich."), Helios kirjastus, 2017, ISBN-10: 9949554977

Eelnev Franz von Papen

Preisimaa peaminister 10. aprill 1933 – 24. aprill 1945

Järgnev –

Karl Haushofer

Karl Ernst Haushofer (27. august 1869 München – 13. märts 1946 Pähl, Ülembaier/ Hartschimmelhof/ tegi enesetapu) oli Saksa sõjaväelane, Müncheni Ülikooli õppejõud, filosoofiadoktor ja geopoliitik.

Eluloolist

1887. aastal astus ta Baieri armeesse. Oli kaadrisõjaväelane. Lõpetas sõjaväeakadeemia ning 1903 aastast õpetas sõjakoolis sõjaajalugu.

1908-1910 oli Haushofer vaatlejana Jaapani sõjaväe juures.

I Maailmasõjas oli staabis, hiljem diviisiülem ja kindralmajor. Jättis sõjaväe 1919.

Haushoferi järgi on geopoliitika riigi geograafiline teadvus.

Haushofer propageeris Berliini–Moskva–Tōkyō telge ja pidas valeks Venemaa ründamist.

Mentorina

Ta oli Adolf Hitleri asetäitja (abifüüreri) Rudolf Heßi õpetaja ja sõber, kuid ei pidanud ennast vaadetelt natsionaalsotsialistiks. Pärast Heßi lendu Inglismaale kaotas Haushofer 1941. aastal oma poliitilise mõju.

Saksa Natsionaalsotsialistliku Partei juhi Adolf Hitleri eestvedamisel Hitleriputšil (8. novembri õhtust 9. novembri ennelõunani 1923. aastal, osalenud ka Rudolf Hess .

1924 Münchenis Blutenburgstrasse jalaväekooli kohtusaalis toimunud riigireetmisprotsess mõistis Hessi ja Hitleri jmt vangi, Landsbergi vanglas asus Hitleri kong nr 7., seal viibisid temaga koos Rudolf Hess, Friedrich Weber ja ooberst Hermann Kriebel, asus esimesel korrusel.

Hess tutvustas Hitlerit tollal Müncheni ülikooli poliitilise geograafia professorile Karl Haushoferile, kes käis neid mõlemaid ka vanglas külastamas. (Delaforce 2010:37).

Õppejõuna

Erialalt oli geograaf. 1913. aastast filosoofiadoktor. Haushofer oli Müncheni Ülikooli geograafiaõppejõud. Geopoliitika Seltsi esmiees. 1921. aastast auprofessor ja 1933 korraline professor ja 1939 emeriitprofessor.

1934 kuni 1937 Saksa Akadeemia senaator.

NSDAP ja maailmavaated

Mitu autorit on rõhutanud Haushoferi ja NSDAP liidrite vahelisi sidemeid. Samuti on Haushoferi sidemeid Hitleriga nimetatud lähedaseks koostööks ajal, kui Hitler kirjutas raamatut "Mein Kampf". Haushofer eitas Hitleri abistamist raamatu kirjutamisel: ta saanud raamatu olemasolust teada alles siis, kui see trükki läinud oli. Kuid selles raamatus esineb hulgaliselt Haushoferi ideid, mis puudusid Hitleri varasemates kõnedes: eluruum, apelleerimine rahvuse eluala loomulikele piiridele, maa- ja merejõu tasakaalustamine ning sõjalise strateegia geograafiline analüüs.

Haushofer oli Hitlerile lojaalne ja tegi aeg-ajalt juudivastaseid märkusi, kuid tema juudivastasus polnud kuigi tugev: tema enese abikaasa oli pooleldi juut. Rassilisest ettemääratusest rohkem uskus ta sotsiaaldarvinismi. Haushofer ei astunud kunagi NSDAP liikmeks ja ütles välja oma lahkarvamusi parteiliiniga.

1941. aastast korduvalt Gestapo 's ülekuulamisel. 1944 oli lühikest aega vangistatud.

Karl Haushofer ja Rudolf Hess

Haushofer oli lühikest aega Georgi Gurdžijevi õpilane, kelle juures ta õppis zen-budismi.

Haushoferi poeg Albrecht Haushofer (7. jaanuar 1903 München - 2. aprill 1945 Berliin/mõrvati/) oli segatud 20. juuli mässukatsesse ja hukati selle eest. Haushofer saadeti Dachau koonduslaagrisse, kus ta viibis 8 kuud, kuni kõik koonduslaagri vangid vabastati. Tema teine poeg Heinz Haushofer ja pojapoeg vangistati kaheks ja pooleks kuuks.

Kui 1946. aastal ilmusid välisajakirjanduses süüdistused, mille kohaselt oli Haushofer vastutav natsionaalsotsialistide ekspansioonipoliitika eest, sooritas 76-aastane teadlane koos oma naisega enesetapu.

Välisallikad

• Henrik Eberle, Matthias Uhl, "Hitleri toimik. NKVD salajane ettekanne Jossif Stalinile, koostatud Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteener Heinz Linge ülekuulamise protokollide põhjal Moskvas 1948/1949", 2006
• Patrick Delaforce, "Hitler. Olulisi fakte" eestikeelsena Koolibri kirjastuse väljaandel 2010

Karl-Günther Heimsoth

Karl-Günther Heimsoth ka Karl-Guenter Heimsoth (4. detsember 1899, Charlottenburg – juuli 1934, Berliin) oli Saksa arst (tegev Berliinis), trükkal ja poliitik.

Heimsoth oli NSDAP liige.

Eluloolist=

Karl-Günther Heimsoth sündis Charlottenburgis.

Esimese Maailmasõja ajal liitus Preisi armeega ja sõdis Läänerindel - mis päädis tema karjääri jaoks leitnandi kraadiga.

1919. aasta suvesemestrist hakkas Heimsoth Tübingeni Ülikoolis meditsiini õppima ja jätkas õpinguid hiljem Müncheni, Kieli ja Rostocki ülikoolides. 1924. läbis Rostocki Ülikoolis riiklikud eksamid artsiteaduse praktiseerimiseks.

Õpingute ajal 1920 kuni 1921 osales Heimsoth Saksamaal 1920. aasta märtsis märtsiülestõusus Ruhraufstand, Tüüringi võitlustes ja Sileesia ülestõusus (saksa keeles "Aufstände in Oberschlesien").

Augustist novembrini 1924 kirjutas Heimsoth Rostockis väitekirja, mille teemaks oli homoseksuaalsus: "Hetero- ja homoeksuaalsus (lüh "Heterophile and Homophile"). See väitekiri võis olla sissejuhtatuseks "homophilia" termini sissetulekule seksuoloogias, ta väitis, et seda võib ette tulla nii mees-mehe vahelistes kui naine-naise vahelistes suhetes. Tema homoseksuaalsuse interpreteering põhines juba olemasolevatel ideedel, nagu Otto Weiningeri "Geschlecht und Charakter" (1903) ja Hans Blüheri "Die Rolle der Erotik in der männlichen Gesellschaft" (1917).

Suhtlus Ernst Röhmiga (1928 to 1934)

 Pikemalt artiklis Ernst Röhm#"Pruun maja"

Röhm ja Heimsoth kohtusid 1928. aastal.

1928. aastal kirjutas Heimsoth Ernst Röhmile kirja. Röhm, oli riigireetmisprotsessis Hitler-Ludendorffi putši eest süüdi mõisteud Adolf Hitleriga "nagistanud". Arvatakse, et Röhm olla oma raamatus Geschichte eines Hochverräters (1928) tunnistanud ridade vahel autori homoseksuaalsust. Tol ajal käis Riigipäevas §175-e reformimine. NSDAP nõudis homoseksualistide rangemat tagakiusamist . Heimsoth oevat soovinud Röhmile §175-e osas oletusi ja/või vastandumist esitada. Röhm kinnitas

„

I fully understand! Of course I struggle with the paragraph on morale, especially with §175. But do you mean that I do not make it clear enough? In the first draft I had introduced a more detailed explanation on the subject, but I modified it to its present form after hearing the advice of friends, who believe that this kind of writing is more effective.

“

Röhm's Letter to Heimsoth of 3 December 1928

Heimsoth hoiustas kirjad, milles Röhm tunnistanud omi homoseksuaalseid tundeid ja suguakte, juristi juurde. 1930. aastal sai Röhmist SA juht. Dr Karl-Günther Heimsothi kodu otsiti Berliini Politsei poolt läbi, osad kirjad konfiskeeriti ja Heimsoth kuulati üle. 1931. aasta kevad-ja suvekuudel ilmus Münchner Postis jt ajalehtedes lugu pealkirjaga "A Hot Fraternity in the Brown House. The sexual life of the Third Reich". 1932. alguses informeeris Wilhelm Abegg publitsisti dr Helmuth Klotzi nende kirjade olemasolust. Ja Klotz avaldas need kirjad 1932. aasta märtsis pamfletina, pealkirja all "The Rohm Case" (müüdi rohkem kui 300 000 eksemplari).

Natsionaalsotsialistilikud liidrid olid teadlikud Röhmi homoseksuaalsusest, nii kirjutas Gerhard Rossbach (tema olevat Röhmi "homoseksuaalsele teele kallutanud" oma memuaarides (avaldatud1950)

„

The indomitable Rohm made not the slightest secret of his homosexual inclinations. Hitler had known of them since 1926 —and had still made him SA Chief of Staff.

“

Teosed

• Hetero- und Homophilie. Eine neuorientierende An- und Einordnung der Erscheinungsbilder, der „Homosexualität“ und der „Inversion“ in Berücksichtigung der sogenannten "normalen Freundschaft" auf Grund der zwei verschiedenen erotischen Anziehungsgesetze und der bisexuellen Grundeinstellung des Mannes, Dortmund 1924. (väitekiri)
• Charakter-Konstellation. Mit besonderer Berücksichtigung der Gleichgeschlechtlichkeit, München 1928.
• Freikorps greift an! Militärpolitische Geschichte und Kritik der Angriffs-Unternehmen in Oberschlesien 1921, Berliin 1930.

Välisallikad

• Karl-Günther Heimsoth
• Klaus Theweleit,Male Fantasies psychoanalyzing the White Terror, 2. köide, lk 336, 1989
• Irving,"Goebbels. Mastermind of the Third Reich", 1996
• The biographical dates are derived from: Bernd-Ulrich Hergemöller: Mann für Mann. Biographisches Lexikon zur Geschichte von Freundesliebe und mannmännlicher Sexualität im deutschen Sprachraum. MännerschwarmSkript Verlag, Hamburg, 1998, ISBN 3-928983-65-2, lk 331
• Joseph Howard Tyson, The Surreal Reich, 2010

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Karl-Günther Heimsoth seisuga 6.10.2017.

CIA käsutuses

Mõnede allikate kohaselt olevat Adolf Tolkatšov (6. jaanuar 1927 Aktöbe, Kasahstan – 24. september 1986), kes oli Nõukogude Liidu elektroonikainsener, kes edastas salajasi dokumente CIA-le aastatel 1979–1985. Tolkatšov andis CIA-le ülisalajast teavet Nõukogude Liidu radariprojektide kohta.

Mõnede allikate kohaselt olevat "CKSPHERE" (Tolkatšovi koodnimi") mitmel korral palunud agentuuri käsilaste käest surmavat tsüaniidipilli ja agentuur otsustas lõpuks anda talle pastakaks maskeeritud tsüaniidipilli, et vajadusel saaks ta kui KGB peaks ta vahistama, kiirelt enesetapu sooritada.

Hitleri bibliograafia (osaline)

eestikeelsena

• Ulrike Leutheusser, "Hitler ja naised", Huma kirjastuse väljaanne 2003; saksa keelest tõlkinud Kersti Kittus (originaali pealkiri "Hitler und die Frauen", 2001. Deutsche Verlags-Anstalt GmbH.)
• Henrik Eberle ja Matthias Uhl, "Hitleri toimik. NKVD salajane ettekanne Jossif Stalinile, koostatud Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteener Heinz Linge ülekuulamise protokollide põhjal Moskvas 1948/1949", saksa keelest tõlkinud Toomas Huik, Tammerraamat, 2006 (originaali pealkiri "Geheimdossier des NKWD für Josef W. Stalin, zusammengestellt aufgrund der Verhörprotokolle des persönlichen Adjutantet Hitlers, Otto Günsche, und des KammerDieners Heinz Linge, Moskau 1948/49", Verlagsgruppe Lübbe GmbH & Co.KG. Bergisch-Gladbach) ka Venemaa Riikliku Uusima Ajaloo Arhiivi (Moskva) fond 30, nimistu 5, säilik nr 462a";
• Patrick Delaforce, "Hitler. Olulisi fakte", Koolibri kirjastuse väljaanne 2010; tõlkija Andreas Ardus ( originaali pealkiri "The Hitler File: The Essential Facts");
• Hans-Joachim Neumann ja Henrik Eberle, "Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos" (2013)("War Hitler krank? Ein abschließender Befund", Gustav Lübbe Verlag, 2009)
• Norman Ohler, "Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis", 2017, Helios kirjastus, ISBN-10: 9949554977 ("Totale Rausch. Drogen im Dritten Reich.")

ingliskeelsena

• David Irving,"The Secret Diaries of Hitler's Doctor",(1983) ISBN 0-02-558250-X

Berghof (Obersalzberg)

Berghof, esiplaanil peasissesõit

Berghof ka Berghofi loss ka Hitleri residents oli kinnistukompleks Obersalzbergis Baieris, Berchtesgadeni lähedal Saksamaal. Algselt Adolf Hitleri maamaja (ka loss) hiljem Kolmanda Riigi salaresidents ja Teise Maailmasõja ajal Hitleri üks peakorteritest.

Teise Maailmasõja lõpupoole pommitati Berghofi kahel korral. 25. aprillil 1945 pommitasid ala "Royal Air Force' i 375 pommitajat (valdavalt Avro Lancasterid), väljutades rohkem kui 1200 tonni lennukipommi. Teine pommitusrünne muutis Berghofi, SS-barakkide, Bormanni ja Göringi majad jmt ehitised rusudeks. USA Armee okupeeris ala mais 1945..

Berghofi juurde kuulus umbes 3 ruutkilomeetri suurune krunt, mis ulatus üles 1800 meetri kõrgusele Kehlsteini tippu.

Nimetused

Berchtesgadeni residents, Baieri urg, Berghofi villa jt.

Berghof (residents)

Hitler ostis Berchtesgadeni lähedal Obersalzbergis kokku suuri maatükke ja laskis sinna ehitada luksusliku lossi (tõlge), mida tuntakse Berghofi nime all.(Eberle ja Uhl, 35:2006.

Berghofi ehitusele eelnesid suured lammutustööd - elamud, pansion ja halvatud laste puhkekodu tehti maatasa.

Berghofi loss rajati Baieri Alpidesse Berchtesgadeni kuurordi lähedale Obersalzbergi nõlvale 1000 meetri kõrgusele.

Hitleri palee ja selle haljastus ning teed läksid kokku maksma 100 miljonit riigimarka.

Vastutavaks arhitektiks oli Alois Degano, kuid Hitler olevat osa projektist visandanud oma käega.

Residents kui natsionaalsotsialistliku propaganda vahend

"Berghofis" oli 60 tuba. Need olid sisustatud kalli mööbli ja hinnaliste gobeläänidega. Palju oli riputatud ülesse Hollandi, Itaalia ja Saksa kunstnike maale. Maale olevat Hitler ostnud Berliini antikvaarilt Haberstockilt, Müncheni antikvaarilt proua Almersilt aga ka Dresdeni maaligalerii direktori kaudu ja oma fotograafi Heinrich Hoffmanni kaudu.

"Berghofis" võõrustati mitmeid tähtsaid välismaa riigitegelasi.

(Irving, 470:1996David Irving, Goebbels – Mastermind of the Third Reich Joseph Goebbelsi biograafia (1996) ISBN 1-872197-13-2, lk 470, veebiversioon (vaadatud 3. oktoobril 2017) inglise keeles)

Aga ka oma lähikondlasi ja teisi vajalikke inimesi ja rahvas armastas siin oma "füürerit" platvormilt tervitada. Siin on käinud ka Hitleri hilisem ihuarst Theodor Morell ja tema abikaasa. Hoffmannid kutsusid nad endaga 1936. aastal jõule koos veetma. Nad läksid ka Berghofi. Bormann and Karl Brandt küll tulid järjekordsete "füüreri" kõhuvalude korral, mis sageli arvati hüsteerilist päritolu olevat, kuid Hitler saatis nad ära ja rääkis Morelliga ravi osas. Ja hiljem oli ta seal ühtelugu nii "patsient A-d" kui "patsient B-d" erinevate ravimitega "tohterdamas". (Irving, 29-30:1983)

Fräulein Brauni salaja filmitud värvifilmidelt võib leida Albert Speeri, Heinrich Himmleri, Joseph Goebbelsi, Joachim von Ribbentropi, Reinhard Heydrichi ja Karl Wolffi.

Hitleri siseringi kuulunud "füüreri" isiklik adjutant Fritz Darges, oli temaga Baieris, Berghofi suvituskohas koos. Tema sõnade kohaselt oli Berghof nagu kõikide kodu.

Kutsumata külalised Obersalzburgis

Kaks külalist plaanisid 1944. aasta märtsis külaskäiku "Berghofi" Hitleri mõrvamiseks kasutada. 11. märtsil 1944, saabus laetud püstoliga kapten Eberhard von Breitenbuch ja mõtles Hitlerit pähe tulistada kuid SS-lastest valvurid ei lubanud teda ruumi. 7. juunil 1944 plaaninud kolonel Claus Schenk Graf von Stauffenberg nõupidamise ajal pommi detoneerida kuid tema kaaskonspiraatorid ei kiitnud seda heaks, kuna puudusid Heinrich Himmler ja Hermann Göring.

Inglastel oli Hitleri "kõrvaldamiseks" oma plaan, see kandis nime operatsioon Foxley, mille olevat heaks kiitnud ka tollane Briti peaminister Winston Churchill.

Special Operations Executive kujundas "diktaatorist" pildi informaatoritelt, migrantidelt töölistelt, sõjavangidelt ja, nagu näis, koguni tema "Baieri urust". Berghofi villast kõrgemal, Berchtesgadeni linna kohal kõrgel mäe otsas asus väike maja, Kotkapesa (Kehlsteinhaus).

I. korrus

Venus and Amor, 1545-1550, Paris Bordone rippus kunagi Berghofi halli seinal

I. korrusel asusid Hitleri söögisaal, hall ja salong. Salongi ühele küljele jäid talveaed ja terrass.

Adolf Hitler ja Eva Braun koos koertega terrassil.

Halli tõmbenumbriks oli 32-ruutmeetrine panoraamaken, selle klaase sai alla lasta. Hitler tavatses oma külalisi selle akna ette tuua - sealt avanes vaade Alpidele ja Salzburgi linnale Austrias. Selle akna all, pika marmorlaua ääres, juhatas Hitler sõja ajal rindeolukorra arutelusid. Halli seintel rippusid maalid, nende hulgas Tiziani "Venus"

II. korrus Hitleri erakorter

II. korrusele viis marmortrepp ja seal asus Hitleri erakorter, milledest ühe toa võttis enda alla pildigalerii.

Eva Brauni toad II. korrusel

Eva Brauni toad asusid lossi II. korrusel Hitleri erakorteri kõrval ja olid väga luksusliku sisustusega.

Eva Brauni ja Hitleri suhe oli algselt saladus aga siseringi inimesed taipasid peagi, et Eva on Hitleri elukaaslane või armuke, vähemalt mängis ta Obersalzbergis perenaise rolli.(Leutheusser, 77:2003) Ametlike riiklike delegatsioonide ajaks saadeti Eva oma tuppa, kuid siin filmis ta saabuvaid külalisi salaja.(Leutheusser, 78:2003) Hitleri äraolekul pidanud Eva Braun Hitleri residentsis Berghofis sageli pidusid, neil tarbiti alkoholi ja suitsetati sigarette. (Leutheusser, 94:2003)

Berghofis oli ta Hitleri isiklik külaline. Hitleri poolsete toetuste maksmine ja majapidamiskulude tasumine käis Martin Bormanni kaudu. Personali kuuldes pöördus Hitler Eva poole kui Fräulein Brauni poole. Omavahel olles aga nimetanud Hitler Evat Tschapperl iks, ligikaudses tõlkes kas 'tobuke' või 'kullake'. (Delaforce, 84:2010)

Kas Eva Braunil ja Hitleril ka seksuaalsuhe oli pole siiani täpselt selge. Wilhelm Schneideri arvates seksuaalsuhe oli.(Leutheusser, 81:2003) Herbert Döring, kes olevat uudihimust paari tubades spioneerinud on seisukohal, et seksuaalsuhet ei olnud mitte kunagi.(Leutheusser, 81:2003) Eva Brauni autojuhi Wilhelm Mitlstrasseri abikaasa Margarete, kes oli aastatel 1935 kuni 1945 Berghofi majapidajanna, arvates oli Eval loomulikult seksuaalsuhe Hitleriga. (Leutheusser, 81:2003)

Berghofi majavalitseja Herbert Döring: "See ei olnud mingi tõeline..., see ei olnud isegi tõeline sõprus. Hitler kannatas selle all väga, Eva Braun veel rohkem." (Leutheusser, 57:2003) Majavalitseja sõnul oli Eva armukade, meeleheitel, tujukas, torisev, kriitiline.(Leutheusser, 59:2003)

Hitler ja filmid

Hitler oli filmihuviline ja tavaliselt soovinud ta igal õhtul vaadata kaht filmi. Filmiseansid toimusid riigikantselei muusikasalongis või Berghofis. (Delaforce, 71:2010)

Adolf Hitleri lemmikfilmid olid "Mäss Bounty'l" ja "Baskerville'ide koer" ka armastas ta vaadata Miki-Hiire multikaid.

Teenijaskond

Adolf Hitleri noorem õde Paula Hitler (21. jaanuar 1896 Hafeld, Austria – 1. juuni 1960) elas peamiselt Viinis, kuid vahetavahel tegutses ta Berghofis majapidajana.(Delaforce, 77:2010)

Eva Brauni autojuhi Wilhelm Mitlstrasseri abikaasa Margarete oli aastatel 1935 kuni 1945 Berghofi majapidajanna. (Leutheusser, 81:2003)

Berghofi majavalitseja oli Herbert Döring.(Leutheusser, 59:2003)

Loomad

Mõnede allkate kohaselt levitas Hitleri loomaarmastuse ja lihasöömisest loobumise teesi natsionaalsotsialistlik propaganda. Kuid see seos ei saa olla, kuigi Hitleri kaasaegsetele tundus, et koerad "füürerile" meeldisid, kuid teisalt olid Saksa lambakoerad tol ajal moodsad pidada. Nii olevat Hitler lasknud end võrdselt nii isase koera Wolfiga kui ka tema emaste järeltulijatega, kes kõik reageerisid nimele Blondi, fotografeerida.(Neumann ja Eberle, 110:2013)

Krundile jäi alpiaasu ja metskitsede kaitseala. Siia juurde kuulunud mõis varustas Hitlerit ja tema lähikondlasi toiduainetega. Hitler armastas lehmade kohta öelda:

„

siinsetel lehmadel on elu parem kui inimestel...Siin vist võiks küll lehm ollla?"

“

Haus Wachenfeld

Hitler Wachenfeld'i majas

Berghof oli ühe allika kohaselt ka Hitleri maamaja niemtus (mitte kinnistukompleksi nimetus) alates 1916. aastat Wachenfeld'i maamaja. Tol ajal omasid mitmed kuulsused, nagu klaverivabrikantide perekond Bechstein, siin villasid.

Hitler viibis Obersalzbergis esmakordselt 1923. aasta mais ajamaks NSDAP liikme Dietrich Eckarti "jälgi", kelle kohta oli Friedrich Eberti laimamise eest vahistamiskäsk väljastatud. Pärast seda pöördus "Wolf" (Adolf Hitler) siia sageli tagasi. Peale Õllekeldriputši kirjutas Hitler siin oma teise raamatu, mis valmis 1928. aastal ja kandis pealkirja "Teine raamat", kuid see jäi tema eluajal avaldamata.(Delaforce, 48:2010)

1928. aasta oktoobrist alates üüris ta puhkekodu. See väike maamaja kuulus vahepeal Margarethe Winter'ile. "Wachenfeld"'i maja ostnud Hitler 1933. aastal "Mein Kampfi" müügist saadud rahade eest.

Hitler oli klaverivabrikandi Bechsteini ja tema naise Helene Carito juures nende erinevates valdustes sage külaline. 1927. aasta külaskäigu ajal jutustanud Hitler Bechsteinidele, et müüa on Wagneri-lauljanna Milka Ternina villa Obersalzbergis. Esiotsa sai see villa Bechsteinide omaks, kuid peagi tuli Bechsteinidel sealt lahkuda kuna Hitler võttis villa omale.(Leutheusser, 30:2003)

Välisallikad

• David Irving, Goebbels – Mastermind of the Third Reich Joseph Goebbelsi biograafia (1996) ISBN 1-872197-13-2
• Ulrike Leutheusser, "Hitler ja naised", eestikeelsena Huma kirjastuse väljaandel 2003, saksa keelest tõlkinud Kersti Kittus, originaali pealkiri ("Hitler und die Frauen", 2001. Deutsche Verlags-Anstalt GmbH)
• Henrik Eberle, Matthias Uhl, "Hitleri toimik. NKVD salajane ettekanne Jossif Stalinile, koostatud Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteener Heinz Linge ülekuulamise protokollide põhjal Moskvas 1948/1949", saksa keelest tõlkinud Toomas Huik, Tammerraamat, 2006 (originaali pealkiri "Geheimdossier des NKWD für Josef W. Stalin, zusammengestellt aufgrund der Verhörprotokolle des persönlichen Adjutantet Hitlers, Otto Günsche, und des KammerDieners Heinz Linge, Moskau 1948/49", Verlagsgruppe Lübbe GmbH & Co.KG. Bergisch-Gladbach) ka Venemaa Riikliku Uusima Ajaloo Arhiivi (Moskva) fond 30, nimistu 5, säilik nr 462a"
• Patrick Delaforce, "Hitler. Olulisi fakte" on 'i 2007 aastal ilmunud raamat,eestikeelsena on ilmunud Koolibri kirjastuse väljaandel 2010; tõlkija Andreas Ardus; originaali pealkiri "The Hitler File: The Essential Facts"
• Eike Frenzel, NS-Residenz Obersalzberg, 11.11.2011
• Geoff Walden, "From Haus Wachenfeld to the Berghof" Adolf Hitler's Home on the Obersalzberg, 1927-1945
• Geoffrey R. Walden, Hitler’s Berchtesgaden: A Guide to Third Reich Sites in the Berchtesgaden ..., Fonthill Media Limited, 2014
• Oliver Haller, Destroying Hitler’s Berghof The Bomber Command Raid of 25 April 1945

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Berghof (residence) seisuga 3.10.2017.

Bormann

See on täpsustuslehekülg. Vajaduse korral muuda palun siia suunaval leheküljel lingi sihtkoht täpseks.

---

Bormann on perekonnanimi, nimekandjaid:

• Ernst Bormann (1897–1960), Kolmanda Riigi piloot ja Luftwaffe kindralmajor;
• Eugen Bormann (1842–1917), Saksa-Austria ajaloolane;
• Gerda Bormann (sünd 23.10.1909 Konstanz- 23.3.1946 Meran) NSDAP ülemkohtuniku Walter Buchi tütar; al 1929 Martin Bormanni abikaasa;
• Juana Bormann (1893–1945), või Johana Bormann, Kolmanda Riigi vangivalvur;
• Kaks venda NSDAP-st:
  • Martin Bormann (1900–1945), mõjukas natsionaalsotsialistliku Saksamaa ametnik ja riigitegelane, Adolf Hitleri erasekretär;
  • Albert Bormann (1902–1989) NSDAP abistamiskassa ülem, Adolf Hitleri adjutant;
• Martin Adolf Bormann (1930–2013), saksa teoloog;
• Michael Bormann (sündinud 1966), saksa rockilaulja;
• Susanne Bormann (sündinud 2. augustil 1979 Kleinmachnowis) on saksa näitleja.

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Bormann seisuga 04.10.2017.

Martin Ludwig Bormann

Martin Bormann (1934)

Martin Ludwig Bormann (17. juuni 1900 Halberstadt – 2. mai 1945 Berliin/vaieldav kuupäev//tegi enesetapu/) oli mõjukas natsionaalsotsialistliku Saksamaa ametnik ja riigitegelane. Ta oli NSDAP kantselei (Parteikanzlei) ülem ja Adolf Hitleri erasekretär. Mõisteti Nürnbergi tribunali poolt tagaselja surma ja kohus kuulutas ta 1954. aastal surnuks.

Bormann jättis gümnaasiumi pooleli ning asus Mecklenburgis tööle sulasena ühes talus. Esimese maailmasõja lõpus ta mobiliseeriti, kuid otseselt sõjategevuses ta ei osalenud. 1918-1919 teenis suurtükiväelasena I maailmasõjas.)

Peale mobiliseerimist oli talupidaja.

Kuulus Rossbachi vabakorpusesse. Ja aastal 1922-1923 oli Saksa Rahva Vabaduspartei DVFP liide.

1923. osales poliitlises mõrvas.

1924. aasta märtsis mõisteti Bormann Walther Kadowi mõrvas osalemise eest üheks aastaks vangi.

1925. aastal asutas Bormann organisatsiooni Frontbann ("rindelipp"). 1927. aastal astus ta Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei liikmeks liikmepileti number 60508). Oli partei Tüüringi piirkonna vanem ja ärijuht. 1928 kõrgema SA juhi staapi ja 1930. aastal NSDAP üleriigilisse juhatusse, oli partei abistamikassa juht.

1931 SA-Standartenführer. 1933. aasta oktoobrist Hessi ja Hitleri sidepidaja Reichsleiter 'i auastmes. Sama aasta novembrist alates kuni 1945. aastani oli ta Riigipäeva liige. 1933. aasta juulist kuni 1941. aasta maini oli ta Rudolf Heßi isiklik sekretär.

1937. aastast SA-st SS-i (nr 278267), Gruppenführer ning 1938. aastast Hitleri isiklikus staabis. Pärast Heßi lendu Inglismaale sai Bormann 1941. aasta 12. mail parteikantselei juhatajaks. 12. aprillist 1943 füüreri sekretär. 1944 portfellita riigiminister. 1. mail 1945 üritanud riigikantselei punkrist välja tungida. Nõukogude väed piirasid kompleksi iga nurga pealt. Hitleri autojuht Erich Kempka, oli Bormann'i tiimiga, nendega oli ka Hitleri viimane arst Dr Ludwig Stumpfegger ( kes jätkas peale professor Theo Morelli töölt vabastamist 22. aprillil 1945), ja Artur Axmann, kes smugeldas ehitisest välja püstoli millega Hitler end maha oli lasknud (nii rääkinud Otto Günsche).

Weidendammeri sillal lõikasid vaenlase väed rühma läbi, Bormann ja Stumpfegger panid jooksu. Nõukogude mürsk plahvatas nende kõrval - nii tunnistas Axmann. Kuid mõlemad pääsesid, kuid selle asemel, et alla anda otsustasid tsüaniidikapsli alla neelata.

Teda on kahtlustatud selles, et ta oli Nõukogude Liidu spioon, kes edastas ülisalajast ja olulist informatsiooni Moskvale.

Pärast 1944. aasta 20. juuli atendaati põhjustasid antigasi-pillid skandaali Hitleri arstide vahel. Brandt, Hasselbach ja eriti Giesing arvanud sama aasta septembris, et Hitleri kollakas näovärv on strühniini üledoosist tingitud. Skandaali kisti ka SS-Gruppenführer Bormann, kes lasknud pille farmaatsiadoktor Carl Blumenreutheril analüüsida. Analüüside tulemused indikeerisid, et belladonna ja strühniini kogus pillides ei saanud mürgistavat toimet evida.(Neumann ja Eberle, 80:2013) Hitleri arstide 1944. aasta konflikt lõppes Karl Brandti, Hanskarl von Hasselbachi ja Erwin Giesingi vallandamisega.

Kui 28. aprilli hilisõhtul abiellusid füüreri punkris Eva Braun ja Hitler siis olid selle tunnistajateks Goebbels ja Bormann. (Leutheusser, 81:2003)

Berghofis käis Hitleri poolsete toetuste maksmine Evale ja majapidamiskulude tasumine Martin Bormanni kaudu. (Delaforce, 84:2010)

Perekond

2. septembril 1929 abiellus Gerda Buch (23. oktoober 1909 Konstanz) Martin Bormanniga, selle tunnistajateks olid Hitler ja Hess. Gerdal ja Martin Bormannil oli kümme, teise allika kohaselt 9 last, last:

• Martin Adolf Bormann (14. aprill 1930 – 11. märts 2013)

• Ilse Bormann (sündinud 9. juuli 1931)

• Ehrengard Bormann (sündinud 9. juuli 1931)

• Irmgard Bormann (sündinud 25. juuli 1933)

• Rudolf Gerhard Bormann (sündinud 31. august 1934; nime tema ristiisa Rudolf Hess)

• Heinrich Hugo Bormann (sündinud 13. juuni 1936)

• Eva Ute Bormann (sündinud 4. mai 1938)

• Gerda Bormann (sündinud 4. august 1940)

• Fritz Hartmut Bormann (sündinud 3. aprill 1942)

• Volker Bormann (sündinud 18. september 1943, suri 1946).

Kask last surid noorelt, pärast nende villa purustamist Obersalzbergis.

Martinil oli noorem vend Albert Bormann (2. september 1902 Halberstadt - 8. aprill 1989 München).

Kinnistud

 Pikemalt artiklis Berghof (Obersalzberg)

Bormann vastutas Berghofi kinnistukompleksi väljaehitamise eest Hitleri residentsiks.

Tal oli siin ka oma maja. Teise Maailmasõja lõpupoole pommitati Berghofi kahel korral. 25. aprillil 1945 pommitasid ala "Royal Air Force' i 375 pommitajat (valdavalt Avro Lancasterid), väljutades rohkem kui 1200 tonni lennukipomme. Teine pommitusrünne muutis Berghofi, SS-barakkide, Bormanni ja Hermann Göringi majad jmt ehitised rusudeks.. Sellel hommikul olid kodudes nii Martin Bormann koos oma naise ja 9 lapsega kui Göring koos abikaasa Emmy ja tütre Eddaga - kokku oli kompleksis tol päeval ligi 3000 inimest.

Muud

Bormanni hüüdnimeks oli Mephistopheles.(Delaforce, 122:2010)

Välisallikad

• Henrik Eberle, Matthias Uhl, "Hitleri toimik. NKVD salajane ettekanne Jossif Stalinile, koostatud Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteener Heinz Linge ülekuulamise protokollide põhjal Moskvas 1948/1949", saksa keelest tõlkinud Toomas Huik, Tammerraamat, 2006 (originaali pealkiri "Geheimdossier des NKWD für Josef W. Stalin, zusammengestellt aufgrund der Verhörprotokolle des persönlichen Adjutantet Hitlers, Otto Günsche, und des KammerDieners Heinz Linge, Moskau 1948/49", Verlagsgruppe Lübbe GmbH & Co.KG. Bergisch-Gladbach) ka Venemaa Riikliku Uusima Ajaloo Arhiivi (Moskva) fond 30, nimistu 5, säilik nr 462a"
• David Irving, What really happened to Martin Bormann?
• Index to some items on Martin Bormann
• ROGER BOYES, Bormann ashes are buried in the Baltic, 30. august 1999

Vereorden

"Vereorden"

Medaille zur Erinnerung an den 9. November 1923 ehk "Vereorden" (ka NSDAP Vereorden; saksa keeles Blutorden) oli NSDAP kõrgeim aumärk.

Adolf Hitler kehtestas Vereordeni märtsis 1934. Aumärgi saajateks olid algselt Saksamaal Münchenis 9. novembril 1923 toimunud õllekeldriputšist (ka Feldherrnhale marss) osavõtjatele ligemale 1500 mehele ja ühele naisele.

Vereordeni kandja Emil Maurice

Aumärgi kandjad (osaline)

• 00. Adolf Hitler
• 01. Ernst Röhm
• 02. Rudolf Heß
• 03. Heinrich Himmler
• 04. Josef Seydel
• 05. Fritz Krausser
• 06. Dr. Emil Ketterer
• 07. Wilhelm Brückner
• 08. Adolf Hühnlein
• 09. Josef Berchtold
• 10. Sepp Dietrich
• 11. Günther Korten
• 12. Wilhelm Röder
• 13. Ludwig Fürholzer
• 14. Wilhelm Helfer
• 15. Hanns Bunge
• 16. Karl Fiehler
• 17. Wilhelm Schmidt
• 18. Emil Wäckerle
• 19. Anton Drexler
• 20. Weiß, Wilhelm
• 21. Graf, Ulrich
• 22. Hans Saupert
• 23. Adolf Eberhart
• 24. Georg Bachmeier
• 25. Eleonore Baur
• 26. Karl Richter
• 27. Ludwig Grimm
• 28. Heinrich Bennecke
• 29. Philipp Bouhler
• 30. Karl Wahl
• 31. Johann Baptist Fuchs
• 32. Alfred Rosenberg
• 33. Johannes Singer (NSDAP)
• 34. Hermann Esser
• 35. Wilhelm Frick
• 36. Richard Kränzle
• 37. Max Bücherl
• 38. Ludwig Melzl
• 39. Theodor Kuhn
• 40. Michael Miedreich
• 41. Emil Petzendorfer
• 42. Karl Graf
• 43. Adolf Wagner
• 44. Arno Schickedanz
• 45. Willibald Baumann jun.
• 46. Robert Renner

...

8. novembril 1934. andis Adolf Hitler Eleonore Baurile (ka õde Pia) üle Vereordeni.(Leutheusser, 121:2003

Feldherrnhalle Münchenis

1938. aastast alates võidi aumärki anda ka teenekatele parteikaaslastele, kes olid võidelnud kui valitsusüksused putšiste laiali ajasid ja sattunud seejuures vangi või ka vangis kinni istunud või ka haavata saanud.

Viimane Vereorden anti 4. juunil 1942 postuumselt Reinhard Heydrichille.

Tänapäev

Kaasajal on aumärk Saksamaal klassifitseeritud keelatud aumärkide hulka.

Välisallikad

• Edelleute als Träger des Ehrenzeichens vom 9.11.1923
• Ulrike Leutheusser, "Hitler ja naised", Huma kirjastus 2003. aastal; saksa keelest tõlkinud Kersti Kittus. Originaali pealkiri "Hitler und die Frauen", 2001. Deutsche Verlags-Anstalt GmbH.

Ernst Röhm

Homoseksualism NSDAP ja Hiterjugendi juhtivates ringkondades

Juunis 1934 levitasid Himmler, Heydrich ja Göring valeteateid, nagu kavatseks SA Hitleri kukutada. 28. juunil 1934 helistas Hitler Röhmile ja käskis kogu SA juhtkonnal tulla 30. juunil Bad Wiessees toimuvale konverentsile. Bad Wiessees tabas Hitler Röhmi, Sileesia SA juhi Obergruppenführer Edmund Heinesi ja teised kõrged SA ohvitserid koos noorte homoseksuaalidega voodist. Ta käskis kõik arreteerida - RÖhm toimetati Müncheni politseivanglasse. Kongi viidi talle püstol ja kästi end maha lasta. Röhm hakanud nuuksuma ja armu paluma - ta lasti maha.)

Mitte midagi kahtlustav SA juhtkond arreteeriti seal ja toimetati Stadelheimi vanglasse, kus nad kõik kahe järgmise päeva jooksul hukati. 2. juulil 1934 tulid Röhmi kongi Theodor Eicke ja Michael Lippert, panid lauale revolvri ja teatasid, et tal on kümme minutit aega seda kasutada. Röhm keeldus teatades: "Kui mind hukatakse, siis las Adolf teeb seda ise."

Kümme minutit hiljem lasi kongi naasnud Lippert Röhmi maha.

NKVD salajase ettekande kohaselt, mis koostati Jossif Stalinile, Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteener Heinz Linge ülekuulamise protokollide põhjal Moskvas 1948/1949: olla ametlikus teates öeldud, et Röhm hukati homoseksualismis süüdistatuna.

Hitler

5. oktoober 2017

Isiklikku

 Pikemalt artiklis Hitleri saatjaskond

Eva Braun ja Adolf Hitler Berghofis (Obersalzberg) 14. juunil 1942

Adolf Hitleri pikaaegne armuke ja seaduslik abikaasa oli Eva Braun. Hitler tutvus Evaga, tol ajal Hoffmanni assistent, Hoffmanni Müncheni fotostuudios 1929. aastal.

Kaasaegsete kirjelduste kohaselt sisaldas Eva Brauni suhe Hitleriga mingit laadi "kehalist armastust", mille headuses olevat Hitler üsna veendunud olnud. Teise allika kohaselt (tuginetud Nõukogude poole ülekuulamisprotokollidele) toimunud Eva Hitleri esialgu salajastel kohtumistel, kas Evale ostetud korteris või siis Hitleri pool tundide pikkune "marss" (toas edasi tagasi kõndimine).

Aastal 1945, kui Nõukogude armee sõdurid koos relvastusega olid jõudnud Berliini lähedale, kolis Eva Braun Hitleri Führerbunker'isse ning jäi sinna oma elu lõpuni. Hitler küll soovitas Braunil lahkuda, kuid ta jäi Hitlerile truuks kuni viimaste minutiteni. 29. aprillil abiellus ta Hitleriga. Järgmisel päeval mürgitas ta ennast tsüaniidampulliga, Hitler lasi endale kuuli pähe. Nende kehad põletati.

Hitler ei tarvitanud alkoholi ega suitsetanud.

Vanemas eas jäi ta kaugnägelikuks, säilinud dokumentide kohaselt ei olnud Hitleri silmanägemine küll korras, kuid üksnes Hitleri parem silm oli kaugnägev (u 4,5 dioptrit) ja selle nägemisvõime umbes 50 protsenti.. Hitler ei kasutanud nägemisabivahenditena prille vaid luupi. Kõik temale lugemiseks määratud dokumendid trükiti ümber spetsiaalsetel suurte tähtedega kirjutusmasinatel. Adolf Hitler kartis kõrgust.

Hitleri lemmikhelilooja oli Richard Wagner.

Adolf Hitleri seksuaalsus ja Saksa naised

Hitleri seksuaalsuse ja seksuaaltervisega seonduv pole selge, nii väitsid ühed tema kunagised kaasvõitlejad, et ta oli pervert kes sai seksuaalse rahulduse üksnes siis, kui naine ta peale urineeris. Teised aga süüdistasid teda pedofiilias.(Neumann ja Eberle, 18:2013)

Adolf Hitlerit ümbritsevate peamiselt Saksa naiste rohkuse ja nende suhete loomuse uurimine on päevavalgele toonud vastakat informatsiooni - kas loomanahast piitsade kinkijad olid sponsorid või armukesed jpm. Martha Schadi arvates pani Hitleri karismaatiline võlu Saksa naised, olgu siis Saksa tütarlaste Liidu tütarlapsed või Natsionaalsotsialistliku Naisühenduse liikmed, juubeldama.(Leutheusser, 17:2003)

Enne Eva Brauniga kurameerimist ja kokku elamist kurameeris Hitler üsna mitme naisega, nagu Geli Raubal, Magda Goebbels, Leni Riefenstahl, Winifred Wagner, Renate Müller, Maria Reiter, Unity Valkyrie Mitford, Inga Ley, Martha Dodd. Autorite arvates pole loetelu lõplik ning pole võimalik täielikult kinnitada kas Hitler omas nende kõigiga intiimsuhteid.(Neumann ja Eberle, 42:2013)

Enamvähem kindlaks võib pidada Hitleri intiimsuhteid Eva Brauniga. Ka Morell olevat Hitlerile manustanud testosterooni ja enda valmistatud hormoonpreparaate Orchikrini ja Prostakrini, mida autorid seostavad Eva Brauni lähedalolekuga. (Neumann ja Eberle, 43:2013)

Raamatu autor kirjutab, et meie käsutuses oleva informatsioon laseb oletada, et Adolf Hitleril, kui üldse, oli naistega vähe pistmist ja ilmselt peeti teda seksuaalselt vähehõivatuks ja/või selle suhtes ükskõikseks.(Leutheusser, 174:2003)

Linzis elades oli Hitler romantiliselt kiindunud blondide juustega tütarlapsesse Stefanie Rabatschi. Allikate kohaselt ei rääkinud Hitler temaga ainsamatki korda. (Leutheusser, 19:2003)

Juba 23-aastasena olevat Viinis Hitleri esimeseks armastatuks, temast pajatas ta oma sekretärile Christa Schröderile, olnud Emilie. Emilie oli Hitleri Viini pansionaadis tutvuse ja hilisema sõbra Häusleri 17- aastane õde. (Leutheusser, 19:2003)

Arvatakse, et ajal mil Hitler alustas NSDAP-s kandsid tema eest hoolt mõned Saksa naised, näit Hermine Hoffmann, kuna parteilt ei saanud ta pennigi. (Leutheusser, 20:2003)

Oma tutvusringkonnal ja ka Winifred Wagneril lasi Hitler end Wolfiks kutsuda. (Leutheusser, 12:2003)

Tol ajal elas Hitler korteriameti poolt eraldatud toas perekond Reicherti juures, Thierschstrasse 14 esimesel korrusel. Siin külastasid teda austajannad, ka Winifred Wagner käis tal sageli külas. (Leutheusser, 38:2003)

Egon Hanfstaengeli väitel olevat tema isa oma memuaarides väitnud, et Hitler ei olnud iialgi võimeline normaalseks suguaktiks. (Leutheusser, 43:2003) Müncheni varasest perioodist ei ole teada ühtegi Hitleri intiimsuhet ja arvatakse, et alles 37-ndal eluaastal arenes tal lõpuks armusuhe. Ada Klein olevat teda suudlema õpetanud.(Leutheusser, 43:2003) Tema vahendusel tutvus Hitler rahvusvahelise kuulsusega soolotantsijate Inge ja Lola Eppiga.

1929. aastal sai Hitler abielupaari Bruckmannide abiga muretsetud üheksatoalise korteri Prinzregentenstraßel Müncheni Bogenhauseni linnaosas.(Leutheusser, 52:2003)

Adolf Hitleri seksuaalsus ja Saksa mehed

Olemasolevate andmete alusel pole võimalik kinnitada ega ümber lükata Hitleri seksuaalelu üksikasju, pole teada kas ta oli oma nii mees-kui naissoost lähemate kaastöötajatega "perverssetes" või normaalsetes sugulistes vahekordades.

Osade arvamuste kohaselt põhines Hitleri lähemate kaastöötajate lojaalsus asjaolul, et "Füürer" olla nendega seksuaalvahekorras olnud.(Neumann ja Eberle, 39:2013)

Bremeni ülikooli ajalooprofessori Lothar Machtani 2001. aastal avaldatud teoses "Hitlers Geheimnis" ("Hitleri saladus") pakub ta välja Hitleri võimalikke või tõenäolisi seksuaalpartnereid. Homosuhteid südamesõbra, SA juhi Ernst Röhmiga peab Machtan ebatõenäoliseks, kuid tema arvates teadsid mõlemad teineteise homoseksuaalsusest.

Hitleri võimalikud või tõenäolised seksuaalpartnerid: Rudolf Hess (tema sekretär), Ernst Hanfstaengl (tema pressišeff), Emil Maurice (tema sohver), Julius Schreck (rünnakrühma "Adolf Hitler" ja SSi asutaja). Hitleri võimaliku armukesena mainib Machtan Hans-Severus Zieglerit.(Neumann ja Eberle, 40:2013)

Hitleri anatoomia ja haiguslugu

Neumanni ja Eberle uuringute kohaselt olid Hitleri esimeseks lapse- ja noorpõlvehaiguseks 1897. aasta veebruaris-märtsis põetud sarlakid.)

1905. aasta sügisel diagnoosis doktor Karl Keiss Waldviertelist Hitleril, kes oli siin sugulaste juures kosumas, kopsutiisikuse.. Ajaks, mil Hitlerite perearstiks Linzis sai Eduard Bloch, ei olnud Adolfil kopsutuberkuloosist enam jälgegi.

14. oktoobril 1918 sai Hitler Briti ipriidirünnakus Belgias Werviki all raskekujulise silma sidekesta- ja silmalaupõletiku.

9. novembril 1923 Münchenis toimunud marsil Feldherrnhalle juures sai Hitler vigastada, kuid tõenäoliselt püsivaid tervisekahjustusi see vigastus kaasa ei toonud, kuna 8. jaanuaril 1924 kirjutas Lechi-äärse Landsbergi vangla arst, ülemmeditsiininõunik dr Joseph Brinsteiner: "Patsient on sisendava oraatoriandega, kütkestav isiksus... Nurjunud putšist tingitud ajutine depressioon ei anna alust järeldada, nagu esineks tal mingeid patoloogilisi hälbeid."

1934. aasta jõulude eel otsinud Hitler peavalu, kahelinägemise, peapöörituse ja kõrvakohina vastu abi Berliini Westendi haigla siseosakonna juhatajalt Ernst-Robert Grawitzilt. Grawitz diagnoosis Hitleril mürgistusnähud ning patsient loobunud seepeale neoballistooli tarvitamisest, et asendada need 1935. aastal Antigasi-tablettidega. Nende manustamist patsiendile jätkanud ka Morell.

1935. aastaks oli Hitleril korduvalt mure häälekähedusega. Hitleri vaatas riigikantselei hoones paiknevas ametikorteris läbi Carl Otto von Eicken, kes märkas Hitleri häälekurrul sõlmekest. Sealsamas eemaldatud sõlmekese saatis von Eicken professor Robert Rösslele uurimiseks, kes kinnitas, et "patsient Adolf Müllerilt" võetud koematerjal oli healoomuline.

Morelli kalendermärkmiku sissekannete kohaselt arenes Hitleril korduvate kurgumandlipõletike tulemusel krooniline tonsilliit.

Hitleri silmanägemine ei olnud korras. Katarakti diagnoosis Hitleril 1944. aasta märtsis Berliini Charité silmakliiniku professor Walter Löhlein. Säilinud dokumentide kohaselt oli Hitleri parem silm kaugnägev (u 4,5 dioptrit) ja selle nägemisvõime umbes 50 protsenti.

1941. aasta südasuvel juulikuu viimasest nädalast augusti keskpaigani oli Hitleri tervis halb. Tema düsenteeriahoogu saatsid soolespasmid, kõhulahtisus, iiveldus, oksendamine, liigesevalud, kõrge palavik ja vappekülm.

1941. aasta 7. augustil märkas Morell, et Hitleri vasak käsi kipub värisema. Kätevärin muutus aastatega nähtavamaks. 1944. aasta suvest alates raseeris värisevate kätega Hitlerit ihujuuksur August Wollenhaupt.

20. juuli 1944. aasta atentaadi käigus sai Hitler kuulmise ja kuulmiselundite kahjustusi – parem kõrv kurdistus mõne päevaga ja vasakus esines kuulmishäireid. Oma raadiokõnes kõneles füürer "ettemääratusest" ja olevat tänanud Loojat, kes andis talle võimaluse oma tööd jätkata".

Hitleri südame pärgarterite ateroskleroosi diagnoos pandi talle 1941. aastal. Selle aasta suvel täheldanud Morell füüreri peakorteris Hundikoopas Hitleril vahel südametalitluse mõningast puudulikkust ja jalgade tursumist. 14. augustil 1941 tehtud elektrokardiograafilise uuringu käigus saadud elektrokardiogrammi saatis Morell anonüümselt läbivaatamiseks Arthur Weberile. Weber kahtlustas südame pärgarterite ateroskleroosi.

2008. aasta veebruaris uuris Hitleri omaaegseid elektrokardiogramme kardioloog doktor Svetlana Möller. Tema hinnangul põdes Hitler südame pärgarterite ateroskleroosi asemel pigem südame isheemia- ehk koronaartõbe. Detsembris 1942 tuletas Morell Hitlerile meelde, et tema südame pärgarterite lubjastumine võib esile kutsuda rinnaangiini hoogusid ja soovitas kaasas kanda nitroglütseriini- ja Esdesan cum Nitro-tablette. Ühtlasi diagnoosis ta füüreril veresoonte spasmid peas ja Hitleril olid sagedased raevuhood.

Parkinsoni tõve diagnoos kuulub tänasesse päeva. Ajal mil Morell Hitleril vasaku käe värinaid märkas (neljapäeval 7. augustil 1941. aastal) pidas ta seda võimaliku hüsteerilise neuroosi ilminguks. Morelli poolt 7. augustil 1941. aastal märgatud värin ei takistanud tal füürerile rohkeid süste tegemast, nii sai Hitler süstla kaudu Vitamultin-Calciumi, Glyconormi ja Septojodi ning suu kaudu kolm lahtistava toimega Yatreni-pilli, 20 tilka valuvaigistit Dolantin ja soovitused öösel sisse võtta kolm uinutitabletti Phanodorm. Värin liikus peagi ka füüreri vasakusse jalga.

2. jaanuaril 1945 palunud füürer oma ihuarsti, et too midagi käevärina vastu ette võtaks. Morelli kalendermärkmikus on Hitleri käe- ja jalavärinat mainitud uuesti alles 15. aprillil viitega võimalikule Parkinsoni tõvele. Nüüd hakkas Hitler saama nahaaluseid Harmini- ja Homburg 680 süste.

Hitleri hammaste tervishoid vajas pidevat arsti järelvalvet ja tööd – tema hammastel oli kaaries ja need olid juuretipupõletiku tagajärjel logisema hakanud. Hugo Blaschke sõnul paigaldati Hitlerile mitu portselan- või sünteetilist hambakrooni ja sildproteesi. Samuti uuendati ülalõua kullast sildproteesi.

Morell ravis Hitleril põletikulist ekseemi, mida esines aeg-ajalt mõlemal jalal.

Vahetevahel pani Morell Hitlerile apteegikaane, puhastamaks tema verd ja alandamaks vererõhku. Sageli aga määras ta Hitlerile klistiiri. Hitlerile olid kompressid meeldinud.

Adolf Hitleri ihuarst Theodor Morell tegi oma patsiendi Adolf Hitleri tervise kohta põhjalikke märkmeid juhuks, kui Hitleriga peaks midagi juhtuma. Uurijate arvates johtus see hirmust Riigi Julgeoleku Peaameti Julgeolekuteenistuse, luure ja vastuluurega tegeleva SD ja Gestapo ees.

Hitleri genitaalid

Liikusid kuuldused, et Hitleril oli üksainus munand. Selle kuulduse levitajad ja sellele kaasaelajad pole teada. Kuid teada on, et Hitleri laip põletati koos Eva Brauni laibaga ning maeti ja kaevati hiljem taas välja. Nõukogude kohtuarsti Faust Škavarovski lahkamislauale ei jõudnud terviklik laip ja Hitleri suguelundite kohta olevat seisnud seal järgnev: "Peenis on põlenud,/.../ vasakut munandit ei leitud ei munadikotist ega vaagnast."(Neumann ja Eberle, 35:2013)

Lisaks sellele liikusid kuuldused Hitleri deformeerunud peenise kohta. Lugu Hitleri ärahammustatud sugutilukust peetakse osade arvates usutavaks. Wasneri pajatatud Adi noku hammustamise lugu olla aset leidnud 1895. või 1896. Seda olla rääkinud Hitleri kunagine koolivend Wasner oma kaassõduritele: "Mida sellest Adolfist tahta. Ta läks juba väiksest peast segi, kui sokk tal poole nokut otsast hammustas...Adi vedas kihla, et kuseb sokule suhu...Karjamaal pigistasin mina soku oma jalge vahele, teine poiss hoidis pulgaga ta koonu lahti, ja Adi kusigi loomale suhu. Aga parajasti sel ajal tõmbas teine poiss pulga ära, ja sokk lõi hambad Adi nokusse. Küll vaeseke röökis koledasti ja jooksis ulgudes minema." (Neumann ja Eberle, 37:2013) Paraku pole säilinud ühtegi haiguslugu Hitleri genitaalide kirjeldusega seega võib üldiselt tema genitaalide ehituse siiski normaalseks lugeda.(Neumann ja Eberle, 37:2013)

1944. aastal olevat Hitler pärinud, mida õieti kujutab endast hüpospaadia.(Neumann ja Eberle, 36:2013)

Isiklikku

 Pikemalt artiklis Hitleri saatjaskond

Eva Braun ja Adolf Hitler Berghofis (Obersalzberg) 14. juunil 1942

Adolf Hitleri pikaaegne armuke ja seaduslik abikaasa oli Eva Braun. Hitler tutvus Evaga, tol ajal Hoffmanni assistent, Hoffmanni Müncheni fotostuudios 1929. aastal.

Kaasaegsete kirjelduste kohaselt sisaldas Eva Brauni suhe Hitleriga mingit laadi "kehalist armastust", mille headuses olevat Hitler üsna veendunud olnud. Teise allika kohaselt (tuginetud Nõukogude poole ülekuulamisprotokollidele) toimunud Eva Hitleri esialgu salajastel kohtumistel, kas Evale ostetud korteris või siis Hitleri pool tundide pikkune "marss" (toas edasi tagasi kõndimine).

Aastal 1945, kui Nõukogude armee sõdurid koos relvastusega olid jõudnud Berliini lähedale, kolis Eva Braun Hitleri Führerbunker'isse ning jäi sinna oma elu lõpuni. Hitler küll soovitas Braunil lahkuda, kuid ta jäi Hitlerile truuks kuni viimaste minutiteni. 29. aprillil abiellus ta Hitleriga. Järgmisel päeval mürgitas ta ennast tsüaniidampulliga, Hitler lasi endale kuuli pähe. Nende kehad põletati.

Hitler ei tarvitanud alkoholi ega suitsetanud.

Vanemas eas jäi ta kaugnägelikuks, säilinud dokumentide kohaselt ei olnud Hitleri silmanägemine küll korras, kuid üksnes Hitleri parem silm oli kaugnägev (u 4,5 dioptrit) ja selle nägemisvõime umbes 50 protsenti.. Hitler ei kasutanud nägemisabivahenditena prille vaid luupi. Kõik temale lugemiseks määratud dokumendid trükiti ümber spetsiaalsetel suurte tähtedega kirjutusmasinatel. Adolf Hitler kartis kõrgust.

Hitleri lemmikhelilooja oli Richard Wagner.

Adolf Hitleri seksuaalsus ja Saksa naised

Adolf Hitlerit ümbritsevate peamiselt Saksa naiste rohkuse ja nende suhete loomuse uurimine on päevavalgele toonud vastakat informatsiooni - kas loomanahast piitsade kinkijad olid sponsorid või armukesed jpm.

Martha Schadi arvates pani Hitleri karismaatiline võlu Saksa naised, olgu siis Saksa tütarlaste Liidu tütarlapsed või Natsionaalsotsialistliku Naisühenduse liikmed, juubeldama.(Leutheusser, 17:2003)

Raamatu autor kirjutab, et meie käsutuses oleva informatsioon laseb oletada, et Adolf Hitleril, kui üldse, oli naistega vähe pistmist ja ilmselt peeti teda seksuaalselt vähehivatuks ja/või selle suhtes ükskõikseks.(Leutheusser, 174:2003)

Linzis elades oli Hitler romantiliselt kiindunud blondide juustega tütarlapsesse Stefanie Rabatschi. Allikate kohaselt ei rääkinud Hitler temaga ainsamatki korda. (Leutheusser, 19:2003)

Juba 23-aastasena olevat Viinis Hitleri esimeseks armastatuks, temast pajatas ta oma sekretärile Christa Schröderile, olnud Emilie. Emilie oli Hitleri Viini pansionaadis tutvuse ja hilisema sõbra Häusleri 17- aastane õde. (Leutheusser, 19:2003)

Arvatakse, et ajal mil Hitler alustas NSDAP-s kandsid tema eest hoolt mõned Saksa naised, näit Hermine Hoffmann, kuna parteilt ei saanud ta pennigi. (Leutheusser, 20:2003)

Oma tutvusringkonnal ja ka Winifred Wagneril lasi Hitler end Wolfiks kutsuda. (Leutheusser, 12:2003)

Tol ajal elas Hitler korteriameti poolt eraldatud toas perekond Reicherti juures, Thierschstrasse 14 esimesel korrusel. Siin külastasid teda austajannad, ka Winifred Wagner käis tal sageli külas. (Leutheusser, 38:2003)

Egon Hanfstaengeli väitel olevat tema isa oma memuaarides väitnud, et Hitler ei olnud iialgi võimeline normaalseks suguaktiks. (Leutheusser, 43:2003) Müncheni varasest perioodist ei ole teada ühtegi Hitleri intiimsuhet ja arvatakse, et alles 37-ndal eluaastal arenes tal lõpuks armusuhe. Ada Klein olevat teda suudlema õpetanud.(Leutheusser, 43:2003) Tema vahendusel tutvus Hitler rahvusvahelise kuulsusega soolotantsijate Inge ja Lola Eppiga.

1929. aastal sai Hitler abielupaari Bruckmannide abiga muretsetud üheksatoalise korteri Prinzregentenstraßel Müncheni Bogenhauseni linnaosas.(Leutheusser, 52:2003)

Isiklikku

 Pikemalt artiklis Hitleri saatjaskond

Eva Braun ja Adolf Hitler Berghofis (Obersalzberg) 14. juunil 1942

Adolf Hitleri pikaaegne armuke ja seaduslik abikaasa oli Eva Braun. Hitler tutvus Evaga, tol ajal Hoffmanni assistent, Hoffmanni Müncheni fotostuudios 1929. aastal.

Kaasaegsete kirjelduste kohaselt sisaldas Eva Brauni suhe Hitleriga mingit laadi "kehalist armastust", mille headuses olevat Hitler üsna veendunud olnud. Teise allika kohaselt (tuginetud Nõukogude poole ülekuulamisprotokollidele) toimunud Eva Hitleri esialgu salajastel kohtumistel, kas Evale ostetud korteris või siis Hitleri pool tundide pikkune "marss" (toas edasi tagasi kõndimine).

Aastal 1945, kui Nõukogude armee sõdurid koos relvastusega olid jõudnud Berliini lähedale, kolis Eva Braun Hitleri Führerbunker'isse ning jäi sinna oma elu lõpuni. Hitler küll soovitas Braunil lahkuda, kuid ta jäi Hitlerile truuks kuni viimaste minutiteni. 29. aprillil abiellus ta Hitleriga. Järgmisel päeval mürgitas ta ennast tsüaniidampulliga, Hitler lasi endale kuuli pähe. Nende kehad põletati.

Hitler ei tarvitanud alkoholi ega suitsetanud.

Vanemas eas jäi ta kaugnägelikuks, säilinud dokumentide kohaselt ei olnud Hitleri silmanägemine küll korras, kuid üksnes Hitleri parem silm oli kaugnägev (u 4,5 dioptrit) ja selle nägemisvõime umbes 50 protsenti.. Hitler ei kasutanud nägemisabivahenditena prille vaid luupi. Kõik temale lugemiseks määratud dokumendid trükiti ümber spetsiaalsetel suurte tähtedega kirjutusmasinatel. Adolf Hitler kartis kõrgust.

Hitleri lemmikhelilooja oli Richard Wagner.

Adolf Hitleri seksuaalsus ja Saksa naised

Hitleri seksuaalsuse ja seksuaaltervisega seonduv pole selge, nii väitsid ühed tema kunagised kaasvõitlejad, et ta oli pervert kes sai seksuaalse rahulduse üksnes siis, kui naine ta peale urineeris. Teised aga süüdistasid teda pedofiilias.(Neumann ja Eberle, 18:2013)

Adolf Hitlerit ümbritsevate peamiselt Saksa naiste rohkuse ja nende suhete loomuse uurimine on päevavalgele toonud vastakat informatsiooni - kas loomanahast piitsade kinkijad olid sponsorid või armukesed jpm. Martha Schadi arvates pani Hitleri karismaatiline võlu Saksa naised, olgu siis Saksa tütarlaste Liidu tütarlapsed või Natsionaalsotsialistliku Naisühenduse liikmed, juubeldama.(Leutheusser, 17:2003)

Enne Eva Brauniga kurameerimist ja kokku elamist kurameeris Hitler üsna mitme naisega, nagu Geli Raubal, Magda Goebbels, Leni Riefenstahl, Winifred Wagner, Renate Müller, Maria Reiter, Unity Valkyrie Mitford, Inga Ley, Martha Dodd. Autorite arvates pole loetelu lõplik ning pole võimalik täielikult kinnitada kas Hitler omas nende kõigiga intiimsuhteid.(Neumann ja Eberle, 42:2013)

Enamvähem kindlaks võib pidada Hitleri intiimsuhteid Eva Brauniga. Ka Morell olevat Hitlerile manustanud testosterooni ja enda valmistatud hormoonpreparaate Orchikrini ja Prostakrini, mida autorid seostavad Eva Brauni lähedalolekuga. (Neumann ja Eberle, 43:2013)

Raamatu autor kirjutab, et meie käsutuses oleva informatsioon laseb oletada, et Adolf Hitleril, kui üldse, oli naistega vähe pistmist ja ilmselt peeti teda seksuaalselt vähehõivatuks ja/või selle suhtes ükskõikseks.(Leutheusser, 174:2003)

Linzis elades oli Hitler romantiliselt kiindunud blondide juustega tütarlapsesse Stefanie Rabatschi. Allikate kohaselt ei rääkinud Hitler temaga ainsamatki korda. (Leutheusser, 19:2003)

Juba 23-aastasena olevat Viinis Hitleri esimeseks armastatuks, temast pajatas ta oma sekretärile Christa Schröderile, olnud Emilie. Emilie oli Hitleri Viini pansionaadis tutvuse ja hilisema sõbra Häusleri 17- aastane õde. (Leutheusser, 19:2003)

Arvatakse, et ajal mil Hitler alustas NSDAP-s kandsid tema eest hoolt mõned Saksa naised, näit Hermine Hoffmann, kuna parteilt ei saanud ta pennigi. (Leutheusser, 20:2003)

Oma tutvusringkonnal ja ka Winifred Wagneril lasi Hitler end Wolfiks kutsuda. (Leutheusser, 12:2003)

Tol ajal elas Hitler korteriameti poolt eraldatud toas perekond Reicherti juures, Thierschstrasse 14 esimesel korrusel. Siin külastasid teda austajannad, ka Winifred Wagner käis tal sageli külas. (Leutheusser, 38:2003)

Egon Hanfstaengeli väitel olevat tema isa oma memuaarides väitnud, et Hitler ei olnud iialgi võimeline normaalseks suguaktiks. (Leutheusser, 43:2003) Müncheni varasest perioodist ei ole teada ühtegi Hitleri intiimsuhet ja arvatakse, et alles 37-ndal eluaastal arenes tal lõpuks armusuhe. Ada Klein olevat teda suudlema õpetanud.(Leutheusser, 43:2003) Tema vahendusel tutvus Hitler rahvusvahelise kuulsusega soolotantsijate Inge ja Lola Eppiga.

1929. aastal sai Hitler abielupaari Bruckmannide abiga muretsetud üheksatoalise korteri Prinzregentenstraßel Müncheni Bogenhauseni linnaosas.(Leutheusser, 52:2003)

Adolf Hitleri seksuaalsus ja Saksa mehed

Olemasolevate andmete alusel pole võimalik kinnitada ega ümber lükata Hitleri seksuaalelu üksikasju, pole teada kas ta oli oma nii mees-kui naissoost lähemate kaastöötajatega "perverssetes" või normaalsetes sugulistes vahekordades.

Osade arvamuste kohaselt põhines Hitleri lähemate kaastöötajate lojaalsus asjaolul, et "Füürer" olla nendega seksuaalvahekorras olnud.(Neumann ja Eberle, 39:2013)

Bremeni ülikooli ajalooprofessori Lothar Machtani 2001. aastal avaldatud teoses "Hitlers Geheimnis" ("Hitleri saladus") pakub ta välja Hitleri võimalikke või tõenäolisi seksuaalpartnereid. Homosuhteid südamesõbra, SA juhi Ernst Röhmiga peab Machtan ebatõenäoliseks, kuid tema arvates teadsid mõlemad teineteise homoseksuaalsusest.

Hitleri võimalikud või tõenäolised seksuaalpartnerid: Rudolf Hess (tema sekretär), Ernst Hanfstaengl (tema pressišeff), Emil Maurice (tema sohver), Julius Schreck (rünnakrühma "Adolf Hitler" ja SSi asutaja). Hitleri võimaliku armukesena mainib Machtan Hans-Severus Zieglerit.(Neumann ja Eberle, 40:2013)

Hitleri anatoomia ja haiguslugu

Neumanni ja Eberle uuringute kohaselt olid Hitleri esimeseks lapse- ja noorpõlvehaiguseks 1897. aasta veebruaris-märtsis põetud sarlakid.)

1905. aasta sügisel diagnoosis doktor Karl Keiss Waldviertelist Hitleril, kes oli siin sugulaste juures kosumas, kopsutiisikuse.. Ajaks, mil Hitlerite perearstiks Linzis sai Eduard Bloch, ei olnud Adolfil kopsutuberkuloosist enam jälgegi.

14. oktoobril 1918 sai Hitler Briti ipriidirünnakus Belgias Werviki all raskekujulise silma sidekesta- ja silmalaupõletiku.

9. novembril 1923 Münchenis toimunud marsil Feldherrnhalle juures sai Hitler vigastada, kuid tõenäoliselt püsivaid tervisekahjustusi see vigastus kaasa ei toonud, kuna 8. jaanuaril 1924 kirjutas Lechi-äärse Landsbergi vangla arst, ülemmeditsiininõunik dr Joseph Brinsteiner: "Patsient on sisendava oraatoriandega, kütkestav isiksus... Nurjunud putšist tingitud ajutine depressioon ei anna alust järeldada, nagu esineks tal mingeid patoloogilisi hälbeid."

1934. aasta jõulude eel otsinud Hitler peavalu, kahelinägemise, peapöörituse ja kõrvakohina vastu abi Berliini Westendi haigla siseosakonna juhatajalt Ernst-Robert Grawitzilt. Grawitz diagnoosis Hitleril mürgistusnähud ning patsient loobunud seepeale neoballistooli tarvitamisest, et asendada need 1935. aastal Antigasi-tablettidega. Nende manustamist patsiendile jätkanud ka Morell.

1935. aastaks oli Hitleril korduvalt mure häälekähedusega. Hitleri vaatas riigikantselei hoones paiknevas ametikorteris läbi Carl Otto von Eicken, kes märkas Hitleri häälekurrul sõlmekest. Sealsamas eemaldatud sõlmekese saatis von Eicken professor Robert Rösslele uurimiseks, kes kinnitas, et "patsient Adolf Müllerilt" võetud koematerjal oli healoomuline.

Morelli kalendermärkmiku sissekannete kohaselt arenes Hitleril korduvate kurgumandlipõletike tulemusel krooniline tonsilliit.

Hitleri silmanägemine ei olnud korras. Katarakti diagnoosis Hitleril 1944. aasta märtsis Berliini Charité silmakliiniku professor Walter Löhlein. Säilinud dokumentide kohaselt oli Hitleri parem silm kaugnägev (u 4,5 dioptrit) ja selle nägemisvõime umbes 50 protsenti.

1941. aasta südasuvel juulikuu viimasest nädalast augusti keskpaigani oli Hitleri tervis halb. Tema düsenteeriahoogu saatsid soolespasmid, kõhulahtisus, iiveldus, oksendamine, liigesevalud, kõrge palavik ja vappekülm.

1941. aasta 7. augustil märkas Morell, et Hitleri vasak käsi kipub värisema. Kätevärin muutus aastatega nähtavamaks. 1944. aasta suvest alates raseeris värisevate kätega Hitlerit ihujuuksur August Wollenhaupt.

20. juuli 1944. aasta atentaadi käigus sai Hitler kuulmise ja kuulmiselundite kahjustusi – parem kõrv kurdistus mõne päevaga ja vasakus esines kuulmishäireid. Oma raadiokõnes kõneles füürer "ettemääratusest" ja olevat tänanud Loojat, kes andis talle võimaluse oma tööd jätkata".

Hitleri südame pärgarterite ateroskleroosi diagnoos pandi talle 1941. aastal. Selle aasta suvel täheldanud Morell füüreri peakorteris Hundikoopas Hitleril vahel südametalitluse mõningast puudulikkust ja jalgade tursumist. 14. augustil 1941 tehtud elektrokardiograafilise uuringu käigus saadud elektrokardiogrammi saatis Morell anonüümselt läbivaatamiseks Arthur Weberile. Weber kahtlustas südame pärgarterite ateroskleroosi.

2008. aasta veebruaris uuris Hitleri omaaegseid elektrokardiogramme kardioloog doktor Svetlana Möller. Tema hinnangul põdes Hitler südame pärgarterite ateroskleroosi asemel pigem südame isheemia- ehk koronaartõbe. Detsembris 1942 tuletas Morell Hitlerile meelde, et tema südame pärgarterite lubjastumine võib esile kutsuda rinnaangiini hoogusid ja soovitas kaasas kanda nitroglütseriini- ja Esdesan cum Nitro-tablette. Ühtlasi diagnoosis ta füüreril veresoonte spasmid peas ja Hitleril olid sagedased raevuhood.

Parkinsoni tõve diagnoos kuulub tänasesse päeva. Ajal mil Morell Hitleril vasaku käe värinaid märkas (neljapäeval 7. augustil 1941. aastal) pidas ta seda võimaliku hüsteerilise neuroosi ilminguks. Morelli poolt 7. augustil 1941. aastal märgatud värin ei takistanud tal füürerile rohkeid süste tegemast, nii sai Hitler süstla kaudu Vitamultin-Calciumi, Glyconormi ja Septojodi ning suu kaudu kolm lahtistava toimega Yatreni-pilli, 20 tilka valuvaigistit Dolantin ja soovitused öösel sisse võtta kolm uinutitabletti Phanodorm. Värin liikus peagi ka füüreri vasakusse jalga.

2. jaanuaril 1945 palunud füürer oma ihuarsti, et too midagi käevärina vastu ette võtaks. Morelli kalendermärkmikus on Hitleri käe- ja jalavärinat mainitud uuesti alles 15. aprillil viitega võimalikule Parkinsoni tõvele. Nüüd hakkas Hitler saama nahaaluseid Harmini- ja Homburg 680 süste.

Hitleri hammaste tervishoid vajas pidevat arsti järelvalvet ja tööd – tema hammastel oli kaaries ja need olid juuretipupõletiku tagajärjel logisema hakanud. Hugo Blaschke sõnul paigaldati Hitlerile mitu portselan- või sünteetilist hambakrooni ja sildproteesi. Samuti uuendati ülalõua kullast sildproteesi.

Morell ravis Hitleril põletikulist ekseemi, mida esines aeg-ajalt mõlemal jalal.

Vahetevahel pani Morell Hitlerile apteegikaane, puhastamaks tema verd ja alandamaks vererõhku. Sageli aga määras ta Hitlerile klistiiri. Hitlerile olid kompressid meeldinud.

Adolf Hitleri ihuarst Theodor Morell tegi oma patsiendi Adolf Hitleri tervise kohta põhjalikke märkmeid juhuks, kui Hitleriga peaks midagi juhtuma. Uurijate arvates johtus see hirmust Riigi Julgeoleku Peaameti Julgeolekuteenistuse, luure ja vastuluurega tegeleva SD ja Gestapo ees.

Hitleri genitaalid

Liikusid kuuldused, et Hitleril oli üksainus munand. Selle kuulduse levitajad ja sellele kaasaelajad pole teada. Kuid teada on, et Hitleri laip põletati koos Eva Brauni laibaga ning maeti ja kaevati hiljem taas välja. Nõukogude kohtuarsti Faust Škavarovski lahkamislauale ei jõudnud terviklik laip ja Hitleri suguelundite kohta olevat seisnud seal järgnev: "Peenis on põlenud,/.../ vasakut munandit ei leitud ei munadikotist ega vaagnast."(Neumann ja Eberle, 35:2013)

Lisaks sellele liikusid kuuldused Hitleri deformeerunud peenise kohta. Lugu Hitleri ärahammustatud sugutilukust peetakse osade arvates usutavaks. Wasneri pajatatud Adi noku hammustamise lugu olla aset leidnud 1895. või 1896. Seda olla rääkinud Hitleri kunagine koolivend Wasner oma kaassõduritele: "Mida sellest Adolfist tahta. Ta läks juba väiksest peast segi, kui sokk tal poole nokut otsast hammustas...Adi vedas kihla, et kuseb sokule suhu...Karjamaal pigistasin mina soku oma jalge vahele, teine poiss hoidis pulgaga ta koonu lahti, ja Adi kusigi loomale suhu. Aga parajasti sel ajal tõmbas teine poiss pulga ära, ja sokk lõi hambad Adi nokusse. Küll vaeseke röökis koledasti ja jooksis ulgudes minema." (Neumann ja Eberle, 37:2013) Paraku pole säilinud ühtegi haiguslugu Hitleri genitaalide kirjeldusega seega võib üldiselt tema genitaalide ehituse siiski normaalseks lugeda.(Neumann ja Eberle, 37:2013)

1944. aastal olevat Hitler pärinud, mida õieti kujutab endast hüpospaadia.(Neumann ja Eberle, 36:2013)

NSDAP (6. oktoober 2017)

NSDAP parteiliikmed (osaline)

Juhtivad poliitikud

• Martin Bormann (1900–1945)
• Hans Frank (1900–1946)
• Joseph Goebbels
• Hermann Göring (1893–1946)
• Rudolf Heß (1894–1987)
• Reinhard Heydrich (1904–1942)
• Heinrich Himmler (1900–1945)
• Adolf Hitler (1889–1945)
• Joachim von Ribbentrop (1893–1946)
• Ernst Röhm (1887–1934)
• Alfred Rosenberg (1893–1946)
• Baldur von Schirach (1907–1974)
• Arthur Seyß-Inquart (1892–1946)
• Albert Speer (1905–1981)

Teised poliitikud ja funktsionärid

• Wilhelm Adam, Friedrich Pauluse adjutant
• Ludolf-Hermann von Alvensleben, Heinrich Himmleri adjutant
• Max Amann
• Benno von Arent
• Heinz Auerswald,
• Artur Axmann
• Erich von dem Bach-Zelewski
• Herbert Backe
• Alfred Baeumler
• Karl Becker
• Paul Behncke
• Gottlob Berger
• Alfred-Ingemar Berndt
• Werner Best
• Hans Biebow
• Karl Blessing
• Werner von Blomberg
• Hans Friedrich Blunck
• Ernst Boden
• Ernst Wilhelm Bohle
• Horst Böhme
• Ernst Boepple
• Philipp Bouhler
• Viktor Brack
• Otto Bradfisch
• Karl Brandt
• Walther von Brauchitsch
• Arno Breitmeyer
• Wilhelm Brückner
• Erwin Bumke
• Josef Bürckel
• Ernst Busch
• Karl Cerff
• Friedrich Christiansen
• Leonardo Conti
• Kurt Daluege
• Theodor Dannecker
• Wilhelm Decker
• Albert Derichsweiler
• Rudolf Diels
• Josef „Sepp“ Dietrich
• Otto Dietrich
• Artur Dinter
• Herbert von Dirksen
• Karl Dönitz
• Julius Heinrich Dorpmüller
• Otto-Heinrich Drechsler
• Horst Dreßler-Andreß
• Theodor Duesterberg
• Karl Friedrich von Eberstein
• Kurt Eggers
• Adolf Eichmann
• August Eigruber
• Franz von Epp
• Hermann Esser
• Hasso von Etzdorf

F–K

• Andreas Feickert, 1934–1936
• Karl Fiehler
• Eugen Fischer
• Hugo Fischer
• Ludwig Fischer
• Friedrich Flick
• Richard Foerster
• Albert Forster
• Karl Hermann Frank
• Walter Frank
• Roland Freisler
• Alfred Eduard Frauenfeld
• Wilhelm Frick
• Hans Fritzsche
• Walther Funk
• Kurt Gauger
• Edmund Geilenberg
• Achim Gercke
• Paul Giesler
• Odilo Globocnik
• Richard Glücks
• Wilhelm Grau
• Ulrich Greifelt
• Arthur Greiser
• Friedrich Grimm,
• Wilhelm Grimm,
• Walter Groß,
• Friedrich Franz Graf von Grote
• Kurt Gruber
• Hans F. K. Günther
• Franz Gürtner
• Wilhelm Gustloff
• Arthur Julius Gütt
• Leopold Gutterer
• Eugen Hadamovsky
• Wilhelm Haegert
• Karl Ritter von Halt
• Ernst Hanfstaengl
• Karl Hanke
• Karl Ernst Haushofer
• Werner Georg Haverbeck
• Franz Hayler
• Heinrich Heim, Bormanni adjutant
• Edmund Heines
• August Heißmeyer
• Adolf Helbok
• Konrad Henlein
• Otto Herzog
• Walter Hewel
• Werner Heyde
• Konstantin Hierl
• Erich Hilgenfeldt
• Hans Hinkel
• August Hirt
• Leopold von Hoesch
• Franz Hofer
• Albert Hoffmann
• Hermann Höfle
• Reinhard Höhn
• Karl Holz
• Franz Josef Huber,
• Adolf Hühnlein
• Alfred Hugenberg
• Karl Jäger
• Dietrich von Jagow
• Ernst Jarosch
• Friedrich Jeckeln
• Hans Jeschonnek
• Hanns Johst
• Rudolf Jordan
• Rudolf Jung
• Hans Jüttner
• Ernst Kaltenbrunner
• Károly Kampmann
• Herbert Kappler
• Franz Karmasin
• Siegfried Kasche
• Karl Kaufmann
• Hans Kehrl
• Hanns Kerrl
• Emil Ketterer
• Kurt Georg Kiesinger
• Dietrich Klagges
• Wilhelm Kleinmann
• Kurt Klemm
• Helmut Knochen
• Günther Knobloch
• Erich Koch
• Wilhelm Koppe
• Erich Kordt
• Oskar Körner
• [[Carl Krauch]
• Erwin Kraus
• Willi Krause, alias Peter Hagen
• Friedrich „Fritz“ Krebs
• Wilhelm Kreis
• Hannes Kremer
• Ernst Krieck
• Hans Kriegler
• Bernhard Krüger
• Friedrich-Wilhelm Krüger
• Gerhard Krüger
• Carl Krümmel
• Gustav Krupp von Bohlen und Halbach
• Wilhelm Kube
• Otto von Kursell

L–R

• Hans Heinrich Lammers
• Hartmann Lauterbacher
• Johann von Leers
• Rudolf Lehmann
• Adolf Lenk
• Fritz Lenz
• Josef Leopold
• Robert Ley
• Karl Lindemann
• Julius Lippert
• Kurt Lischka
• Dietrich Loder
• Wilhelm Friedrich Loeper
• Bruno Loerzer
• Hinrich Lohse
• Werner Lorenz
• Georg Lörner
• Hanns Ludin
• Martin Luther
• Viktor Lutze
• Hans Georg von Mackensen
• Waldemar Magunia
• Alexander Mair
• Hans-Joachim Marseille
• Emil Maurice
• Kurt Mayer
• Guido von Mengden
• Rudolf Mentzel
• Alfred Meyer
• Konrad Meyer
• Erhard Milch
• Rudolf Mirbt
• Eberhard Wolfgang Möller
• Franz Moraller
• Gustav Adolf Steengracht von Moyland
• Reinhold Muchow
• Hermann Muhs
• Ludwig Müller
• Martin Mutschmann
• Werner Naumann
• Arthur Nebe
• Hermann Neef
• Hermann Neubacher
• Karl Neuhaus
• Karl Neumann
• Konstantin Freiherr von Neurath
• Hans-Jürgen Nierentz
• Carl Albrecht Oberg
• Otto Ohlendorf
• Wilhelm Ohnesorge
• Ewald Oppermann
• Werner Osenberg
• Otto Paul
• Franz Pfeffer von Salomon
• Hans Pfundtner
• Henry Picker
• Paul Pleiger
• Oswald Pohl
• Johannes Popitz
• Franz Rademacher
• Arnold Raether
• Rudolf Rahn
• Friedrich Rainer
• Erich Rajakowitsch
• Walther Rauff
• Hermann Rauschning
• Hanns Albin Rauter
• Wilhelm Reinhard
• Fritz Reinhardt
• Theodor Adrian von Renteln
• Rolf Rienhardt
• Robert Ritter
• Hermann Röchling
• Heinrich Roellenbleg
• Bernhard Rust

...

Parteist väljaheidetud (osaline)

Hitleri testamendi teise osa kohaselt (29. aprill 1945) heitnud "füürer" Hermann Göringi ja Heinrich Himmleri NSDAP-st välja. Saksa presidendiks ja Wehrmacht i ülemjuhatajaks määras "füürer" Karl Dönitzi.(Neumann ja Eberle 2013:165 )

Relva-SS

Relva-SS (saksa keeles Waffen-SS) oli natsionaalsotsialistlikku Saksamaad valitseva ainupartei NSDAP sõjalise tiiva Schutzstaffeli lahinguüksuste nimetus alates 1939. aastast. Vastupidi tavapärasele Saksa sõjaväele oli Relva-SS moodustatud nii okupeeritud kui okupeerimata riikide vabatahtlikest.

Lisaks lahinguüksustele kuulusid sellese ka koonduslaagrite valvurmeeskonnad.

Relva-SS-i ja Wehrmachti auastmete võrdlus (osaline 1944)

Relva-SS (Waffen-SS)	Saksa armee (Wehrmacht (Heer))
SS-Schütze, -Grenadier, -Kanonier, -Funker ... (vastavalt relvatüübile)	Soldat, Schütze, Grenadier, Kanonier, Funker ... (vastavalt relvatüübile)
SS-Obersoldat -Oberschütze ... (jne, sarnaselt eelmisega)	Obersoldat, Oberschütze ... (jne, nagu eelmine)
SS-Sturmmann	Gefreiter (kapral)
SS-Rottenführer	Obergefreiter (ülemkapral)
vastav auaste Relva-SS-is puudus	Hauptgefreiter
vastav auaste Relva-SS-is puudus	Stabsgefreiter
SS-Unterscharführer	Unteroffizier (allohvitser)
SS-Scharführer	Unterfeldwebel (alamveltveebel)
SS-Standartenjunker	Fähnrich
SS-Standartenoberjunker	Oberfähnrich
SS-Oberscharführer	Feldwebel (veltveebel)
SS-Hauptscharführer	Oberfeldwebel (ülemveltveebel)
SS-Stabsscharführer	Hauptfeldwebel
SS-Sturmscharführer	Stabsfeldwebel
SS-Untersturmführer	Leutnant (leitnant)
SS-Obersturmführer	Oberleutnant (ülemleitnant)
SS-Hauptsturmführer	Hauptmann (hauptman)
SS-Sturmbannführer	Major (major)
SS-Obersturmbannführer	Oberstleutnant (ooberstleitnant)
SS-Standartenführer	Oberst (ooberst)
SS-Oberführer *	võrreldav auaste Wehrmacht is puudus
SS-Brigadeführer Relva-SS-i/Politsei Generalmajor|| Generalmajor (kindralmajor)
SS-Gruppenführer ja Relva-SS-i/Politsei Generalleutnant	Generalleutnant(kindralleitnant)
SS-Obergruppenführer ja Relva-SS-i General (kindral)	General der Infanterie
SS-Oberstgruppenführer ja Relva-SS-i Generaloberst	Generaloberst (kindralooberst)
Reichsführer-SS	Generalfeldmarschall

tabelit viimati uuendatud 7. oktoobril 2017.

Allikas:Henrik Eberle, Matthias Uhl, "Hitleri toimik. NKVD salajane ettekanne Jossif Stalinile, koostatud Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteener Heinz Linge ülekuulamise protokollide põhjal Moskvas 1948/1949", saksa keelest tõlkinud Toomas Huik, Tammerraamat, lk 322, 2006.

Blondi

Mitte segi ajada Ameerika rokkansambliga Blondie ega blondi juuksevärvusega

---

Eva Braun oma šoti terjeri ja Adolf Hitler oma koera Blondiga Berghofi terrassil.

Blondi (1941 – 29. aprill 1945) oli Adolf Hitleri emane saksa lambakoer, kelle kinkis talle 1941. aastal Hitleri erasekretär ja tähtis usaldusalune Martin Bormann.

Märtsis-aprillis 1945 sündis Blondil viis kutsikat, kellede isaks peeti Gerdy Toosti saksa lambakoera Harrast. Hitler pani ühele kutsikale nimeks "Wolf" (Hunt), mis oli tema lemmikhüüdnimi ja tema eesnime (Adolf) tähendus.

Blondi surm

Blondi oli Hitleri kõrval kuni oma surmamiseni. 29. aprillil 1945 sai Hitler teada Itaalia diktaatori Benito Mussolini surmast ja otsustas end mitte elusalt kätte anda. Ta saanud Heinrich Himmleri käest kaaliumtsüaniidikapslid ja palunud dr. Werner Haasel neid oma koera Blondi peal, kes maganud lausa Hitleri kõrval, katsetada. Koer surnud ja Hitler kurvastanud väga.

NKVD poolt Jossif Stalinile esitatud Hitleri toimikus olla pealtnägijad tunnistanud, et Fritz Tornow võtnud Blondi kutsikad ja lasknud nad punkriaias koos Eva Brauni kahe šoti terjeri jmt koeraga, maha.

Loomakaitse natsionaalsotsialitlikul Saksamaal

 Pikemalt artiklis Reichstierschutzgesetz

Hitler ja mõned tema lähimad saatjad suhtusid osadesse loomadesse tähelepanuga. Nii võetud tema eestvedamisel natsionaalsotsialistlikul Saksamaal esmakordselt maailmas vastu loomakaitse seadus - Reichstierschutzgesetz.

1931. aastal tegi NSDAP Riigipäevale ettepaneku vivisektsiooni keelustamiseks, kuid see ei läinud läbi.

1933. kui Hitler võimule tuli hakati kibekiirelt tegelema loomade hukkamise keeluga, ilma neid tuimestamata.

Hermann Göring, 1934-1945 riigi peametsaülem ja esikütt.), kes pidas koduloomadena taltsaid noori lõvisid keelustas kommertsiaalse loomapüügi ja kehtestas ranged piirangud küttimisele. Göring keelustas merivähkide ja krabide keetmise. Ühe allika kohaselt olla saatnud ühe kalamehe, kes lõikunud söödakonna, koonduslaagrisse.

24. novembril 1933. aastal jõustunud natsionaalsotsialistlikul Saksamaal Reichstierschutzgesetz

Fail:AnimalRightsNaziGermany.jpg

Laboriloomade Hitleri-tervitus Hermann Göringile vivisektsiooni keelustamise eest. Karikatuur Kladderadatsch, september 1933.

Göring keelustas vivisektsiooni ja lausus, et need, kes:

„

"still think they can continue to treat animals as inanimate property" saadetakse natsionaalsotsilistlikesse koonduslaagritesse.

“

Blondi "sugupuu" ja Hitleri "koerarmastus"

Mõnede allikate kohaselt levitas Hitleri loomaarmastuse ja lihasöömisest loobumise teesi natsionaalsotsialistlik propaganda. Kuid see seos ei saa olla, kuigi Hitleri kaasaegsetele tundus, et koerad "füürerile" meeldisid, kuid teisalt olid Saksa lambakoerad tol ajal moodsad pidada. Nii olevat Hitler lasknud end võrdselt nii isase koera Wolfiga kui ka tema emaste järeltulijatega, kes kõik reageerisid nimele Blondi, fotografeerida.(Neumann ja Eberle 2013:110)

Mõnedes allikates on Blondi sünniajaks märgitud 1936. Hitleril oli tavaks nimetada oma emaseid saksa lambakoeri Blondideks, nii olla ta juba 1926. aastal hankinud ühe saksa lambakoera, kellel nimeks Blonda või Blondi. Blondale "sokutati" 1930. aastal pojad, kelledest ühe jättis Hitler endale ja nimetas samuti Blondaks.

Saksa ajaloolase professor Wolfgang Wippermanni (29. jaanuar 1945 Wesermünde) arvates ei olnud Hitler koerasõbralik ja tegu võis olla "poliitkoeraga".

Vaata ka

• Fuchsl
• Negus
• Stasi (koer)

Välisallikad

• Henrik Eberle, Matthias Uhl, "Hitleri toimik. NKVD salajane ettekanne Jossif Stalinile, koostatud Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteener Heinz Linge ülekuulamise protokollide põhjal Moskvas 1948/1949", 2006

Hitleri-tervitus

Naislendur Hanna Reitsch andmas Hitleri-tervitust.

Hitleri-tervitus ehk saksa tervitus (Saksa: Hitlergruß) oli natsionaalsotsilistlikul Saksamaal kasutatav tervituvormel. Adolf Hitleri lähiringkkondades, kõrgeid väliskülalisi vastu võttes aga ka sõjalistes organisatsioonides ja ka mujal elanikonna seas oli tervitus tol ajal levinud. Hitleri-tervitus koosnes parema käe ettesirutamisest ja hüüdest Heil Hitler! (Elagu Hitler!), Heil, mein Führer (Elagu minu Juht!) või Sieg heil! (Elagu võit!).

Ühe allika kohaselt juurutanud Joseph Goebbels partei ja rahva seas tervituse "Heil Hitler!".(Delaforce 2010:134.) Teise allika kohaselt öelnud Hitler: "Mina olen füürer! Ma kehtestan tervituse "Heil Hitler!"

Hitleri-tervitus oli osa Adolf Hitleri isikukultusest. Kuid oli kasutusel juba tavatervitusvormelina Saksa Riigi natsionaalsotsilistlikes ringkondades. Hitler olla tervituse "napsanud" Itaalia diktaatori Benito Mussolini pealt, kes oma tervituse jälle "Saluto romano" tervitusest tuletas.

Selle tervitusega tervitasid ka SS-i mehed kõrgeid väliskülalisi, nii kasutasid tervitust ka 29. septembril 1938 seda Müncheni kokkuleppe allkirjastamisele NSDAP peakorterisse Pruuni Majja saabunud Neville Chamberlaini, Édouard Daladieri ja Benito Mussolini tervitanud SS-lased..

Tervitus oli tsiviilisikutele vabatahtlik, aga sõjaväelastele kohustuslik (pärast ebaõnnestunud atentaati Hitlerile 20. juulil 1944 kaotati Wehrmachtis tavaline sõjaväeline tervitus ja asendati Hitleri-tervitusega).

Eestis kasutasid sellist Rooma tervitust vabadussõjalased.

Hiljem on tervitust hakatud ka "fašistlikuks tervituseks" ja "natsitervituseks" nimetama.

Hitleri-tervituse kasutamine on tänapäeval kriminaalkorras karistatav Saksamaal (ka sõnadeta tervitus; §§ 86,86a) , Austrias, Tšehhis ja osaliselt Rootsis.

Seda kasutavad tänapäeval peamiselt neonatsid.

Karikatuuridel

Tolelaegne karikaturist Herbert Marxen on avaldanud tervitus-teemalise kariatuuri.

Herbert Marxen: Wollt ihr den totalen Krieg?, ca. 1945

Fail:AnimalRightsNaziGermany.jpg

Laboriloomade Hitleri-tervitus Hermann Göringile vivisektsiooni keelustamise eest. Karikatuur Kladderadatsch, september 1933.

Anekdootides

Järgneva anekdoodi kohaselt oli asi küsimises selle kohta, "miks puhkab "füüreri" vasak käsi Hitleri-tervituse ajal alati püksiaugul? Ja samas järgnes kohe ka vastus, see kaitsvat töötut!".(Leutheusser 2003:175)

Vaata ka

• Kampflied der Nationalsozialisten
• Rooma tervitus

Välisallikad

• Henrik Eberle, Matthias Uhl, "Hitleri toimik. NKVD salajane ettekanne Jossif Stalinile, koostatud Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteener Heinz Linge ülekuulamise protokollide põhjal Moskvas 1948/1949", 2006
• YouTube: Video veröffentlicht: Queen zeigte als Kind Hitlergruß
• Matti Aivar Lind, Avaldati video natsitervitust tegevast kuningannast, 18.07.2015
• Antonia Kleikamp, ZWEITER WELTKRIEG STREIT UM DIE QUEEN, Wer noch alles den Hitlergruß benutzt hat, 20.07.2015

"Die Moorsoldaten"

"Die Moorsoldaten" ehk Moorsoldatenlied ehk Börgermoorlied või ka Moorlied on Konzentrationslagers Börgermoor'i vangide poolt 1933. aastal Emslandis, Papenburgi lähedal, loodud saksakeelne vastupanulaul.

Emslandi laagrid

 Pikemalt artiklis Natsionaalsotsialismiaegse Saksamaa koonduslaagite süsteem

Emslandi rajati ajavahemikus 1933 kuni 1945 kokku 15 erinevat natsionaalsotsialismiaegset laagrit, need olid on koonduslaagrid Konzentrationslager Esterwegen ja Konzentrationslager Börgermoor (1933-1936), karistuslaager (1934-1945), militärstrafgefanenenlager (1939-1945), sõjavangilaager (1939-1945) ja 1944. aastast ka välilaager Neuengamme koonduslaager.

Börgermoor'i K-s hoiti vangistuses natsionaalsotsialistliku Saksamaa poliitilisi vastaseid. Labidatega pidid nad seal sood harima.

Tekkelugu

Laulu sõnad pärinevad Johann Esserilt ja Wolfgang Langhoffilt ja viis Rudi Goguelilt. "Moorsoldatenlied" kanti ette 27. augustil 1933 Zirkus Konzentrazani etenduse ajal 16 vangi, valdavalt endised Solingers Arbeitergesangverein'i liikmed, poolt.

Rudi Goguel meenutas hiljem:

„

Die sechzehn Sänger, vorwiegend Mitglieder des Solinger Arbeitergesangsverein, marschierten in ihren grünen Polizeiuniformen (unsere damalige Häftlingskleidung) mit geschulterten Spaten in die Arena, ich selbst an der Spitze in blauem Trainingsanzug mit einem abgebrochenen Spatenstiel als Taktstock. Wir sangen, und bereits bei der zweiten Strophe begannen die fast 1000 Gefangenen den Refrain mitzusummen. [...] Von Strophe zu Strophe steigerte sich der Refrain, und bei der letzten Strophe sangen auch die SS-Leute, die mit ihren Kommandanten erschienen waren, einträchtig mit uns mit, offenbar, weil sie sich selbst als ‚Moorsoldaten‘ angesprochen fühlten. [...] Bei den Worten ‚… Dann ziehn die Moorsoldaten nicht mehr mit den Spaten ins Moor‘ stießen die sechzehn Sänger die Spaten in den Sand und marschierten aus der Arena, die Spaten zurücklassend, die nun, in der Moorerde steckend, als Grabkreuze wirkten.

“

Kaks päeva pärast esmaettekannet keelasid laagrikomandandid laulu ära. Vaatamata keelule olla SS-lastest laagrivalvurid korduvalt nõudnud, et vangid laulaksid seda laulu marssides sohu.

Sõnad

Lied vom Börgermoor

1. Wohin auch das Auge blickt. Moor und Heide nur ringsum. Vogelsang uns nicht erquickt, Eichen stehn kahl und krumm. Wir sind die Moorsoldaten und ziehen mit dem Spaten ins Moor!

2. Hier in dieser öden Heide ist das Lager aufgebaut, wo wir fern von jeder Freude hinter Stacheldraht verstaut. Wir sind die Moorsoldaten und ziehen mit dem Spaten ins Moor!

3. Morgens ziehen die Kolonnen in das Moor zur Arbeit hin, graben bei dem Brand der Sonne, doch zur Heimat steht der Sinn. Wir sind die Moorsoldaten und ziehen mit dem Spaten ins Moor!

4. Heimwärts, heimwärts! Jeder sehnet sich nach Eltern, Weib und Kind. Manche Brust ein Seufzer dehnet, weil wir hier gefangen sind. Wir sind die Moorsoldaten und ziehen mit dem Spaten ins Moor!

5. Auf und nieder geh´n die Posten, keiner, keiner kann hindurch, Flucht wird nur das Leben kosten, vierfach ist umzäunt die Burg. Wir sind die Moorsoldaten und ziehen mit dem Spaten ins Moor!

6. Doch für uns gibt es kein Klagen, ewig kann´s nicht Winter sein. Einmal werden froh wir sagen: Heimat, Du bist wieder mein! Dann ziehn die Moorsoldaten nicht mehr mit dem Spaten in´s Moor! Dann ziehn die Moorsoldaten nicht mehr mit dem Spaten in´s Moor!

Levila

Koonduslaagrist vabastatute või ka teistesse Saksamaa koonduslaagritesse üleviidud vangidega levis vastupanulaul ka Börgermoorist väljapoole. 1935 õppis selle Londonis ära helilooja Hanns Eisler. Ta töötles meloodiat laulja Ernst Buschi jaoks.

Tänapäeval on laul levinud ka mitmetes tesites keeleversioonides, nagu ingliskeelne The Peat Bog Soldiers. Tuntuimateks interpreteerijateks on saanud Ernst Busch, Peter Rohland, Hein & Oss, Paul Robeson, Pete Seeger, Perry Friedman, The Dubliners ja Hannes Wader. Uuemad töötlejad ja eistajad Kölner Saxophon Mafia, Welle: Erdball, Liederjan, Die Toten Hosen, Die Schnitter, Michael von der Heide ja Helium Vola.

Dokumentations- und Informationszentrum (DIZ) Emslandlager Papenburgis andis 2002. aastal välja ka topelt-CD Das Lied der Moorsoldaten, sellele on "põletatud" rohkem kui 30 "soosoldatite laulu" versiooni.

Vaata ka

• Buchenwaldlied

Välisallikad

• YouTube: Die Moorsoldaten

Salvestised

• Das Lied der Moorsoldaten: „1933 bis 2000“; Bearbeitungen, Nutzungen, Nachwirkungen. [hrsg. vom Dokumentations- und Informationszentrum (DIZ) Emslandlager (Papenburg), in Kooperation mit der Stiftung Deutsches Rundfunkarchiv Frankfurt am Main – Potsdam-Babelsberg. Texte: Fietje Ausländer, Susanne Brandt, Guido Fackler]. – Papenburg: Dokumentations- und Informationszentrum Emslandlager, 2. Auflage 2008. – 2 CDs, ISBN 978-3-926277-17-6.
• „Weiß ich, was ein Mensch ist?“ Lieder gegen das Vergessen. DIZ Emslandlager, Papenburg 1997. 2 CDs, ISBN 3-926277-04-1.
• Die Moorsoldaten. EP-CD mit vier Liedern. HOFA GmbH, Karlsdorf-Neuthard 2015.
• Die Moorsoldaten – Lied vom Börgermoor (Hörbeispiel, Text, Noten, Hintergründe)
• Text zu einer Doppel-CD des DIZ Emslandlager mit mehr als 30 Lied-Versionen von 1937 bis 2000
• Längerer Text zu einigen Liedern der deutschen Geschichte, unter anderem vollständig Die Moorsoldaten
• Dokumentations- und Informationszentrum DIZ Emslandlager
• Dirk Lüerßen: (PDF; 2,9 MB) „Wir sind die Moorsoldaten...“ Die Insassen der frühen Konzentrationslager im Emsland 1933–1936. Biographische Untersuchungen zum Zusammenhang zwischen kategorialer Zuordnung der Verhafteten, deren jeweiligen Verhaltensformen im Lager und der Auswirkungen der Haft auf die weitere Lebensgeschichte. Diss. rer. oec. (zum Dr. rer. pol.) Osnabrücki Ülikool, 2001 (Fachbereich Sozialwissenschaften)

Selles artiklis on kasutatud saksakeelset artiklit de:Die Moorsoldaten seisuga 8.10.2017.

Väegrupp Mitte

Välisallikad

• 256. Infanterie-Division
• George M. Nipe jr, Decision in the Ukraine: German Panzer Operations on the Eastern Front ..., 1996
• Christer Bergstrom, The Ardennes, 1944-1945, 2014

Ernst Busch

See artikkel räägib Wehrmachti sõjavelasest, Saksa laulja ja näitleja kohta vaata artiklit Ernst Busch (näitleja)

---

Ernst Bernhard Wilhelm Busch (6. juuli 1885 – 17. juuli 1945 Aldershoti sõjavangilaager Londoni lähedal) oli saksa sõjaväelane (kindralfeldmarssal).

Ernst Busch oli kadett, 1904. aastast leitnant. Kasseli sõjakoolis õppis ta 1912- 1913. I Maailmasõjas oli kompanii-ja pataljoniülem, hauptman. 1919 Watteri vabakorpuses ja juba 1920-st aastast Reichswehr'is staabikohtadel.

1925 Kaitseminsiteeriumis majorina ja 1928 aastast 2. diviisi staabis. 1930 ooberstleitnant, pataljoniülem. Alates 1935 aastast "Wehrmacht"i kindralmajor, 23. diviisi ülem. 1938 jalaväekindral, VIII armeekorpuse ülem. 1940 kindralooberst, 16. armee juhataja.

1943 kindralfeldmarssal; alates oktoobrist kuni 1944 aasta juunini väegrupi Mitte ülemjuhataja. Peale seda arvati juhtide reservi. Juba 20. märtsist 1945 väegrupi Nordwest ülemjuhataja.

Ernst Busch oli Saksamaa Wehrmachti sõjaväelane, kindralfeldmarssal II maailmasõja ajal.

Ernst Busch oli ka Raudristi rüütliristi tammelehisega (saksa keeles: Ritterkreuz des Eisernen Kreuzes mit Eichenlaub) kavaler.

Briti sõjavangistusse sattunud 23. märtsil 1945. aastal ja suri seal infarkti tagajärjel.

Välisallikad

• Henrik Eberle, Matthias Uhl, "Hitleri toimik. NKVD salajane ettekanne Jossif Stalinile, koostatud Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteener Heinz Linge ülekuulamise protokollide põhjal Moskvas 1948/1949", 2006, lk 405.

Bernhard Krüger (sõjaväelane)

See artikkel räägib SS-Sturmbannführerist, Saksa poliitiku kohta vaata artiklit Bernhard Krüger (poliitik)

---

Krüger Briti vangina

Bernhard Krüger (26. november 1904 Riesa – 3. jaanuar 1989 Hamburg) oli natsionaalsotsialistliku Saksamaa sõjaväelane (SS-Sturmbannführer).

Operatsioon Bernhard

Heinrich Himmleri korraldusel moodustas SS-Sturmbannführer Bernhard Krüger Sachsenhauseni koonduslaagri vangidest valerahatootmisüksuse, mis kandis operatsioon "Bernhardi" nime. Seal trükkisid 132 juuditest, teise allika koahselt 144 erinevast rahvusest vangi, barakkides 18 ja 19, 132 miljoni väärtuses 5, 10, 20 ja 50 kupüüridesSuurbritannia naelu, teise allika kohaselt £134,610,810 (ühtekokku 8965080 pangatähte).

Tootmisüksuses toodeti ka dollareid ja valepasse.

Operatsiooni nimi tulenes Krügeri eesnimest.

Krüger oli NSDAP liige. Krügeri pere elas Dassel is, seal nabiti ta Briti võimuesindajate poolt kinni ja pandi vangi, kus viibis neli aastat. Peale vabastamist asus elama Dasseli ja töötas paberivabrikus Hahnemühle, kust pärines operatsiooni läbiviimiseks vajaliks spets.paber. Hiljem asus elama Hamburgi.

Sachenhauseni vang temast

Üks neist valerahategijatest vangidest, elukutseline trükkal Adolf Burger (memuaarid "Saatana töökoda") nimetas teda samasuguseks tapjaks nagu teisigi: " ta olevat kuus inimest lasknud maha paljalt seetõttu, et need haigestusid. Laatsaretti neid saata ei saanud, sest nii oleks operatsioon võinud ohtu säetud saada."

Vaata ka

• "Valerahategijad"

Välisallikad

• Florian Osuch, "Blüten" aus dem KZ, Die Falschgeldaktion "Operation Bernhard" im Konzentrationslager Sachsenhausen, 2009

Selles artiklis on kasutatud saksakeelset artiklit de:Bernhard Krüger (SS-Mitglied) seisuga 9.10.2017.