Impala: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida: 1. rida:
Impalad <ref>Järva, J. (2003). [[Aafrika]] suured, väikesed ja tavalised antiloobid. Kasutatud 05.10.2017 http://www.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel251_225.html</ref> (Aepyceros melampus) on ühed Aafrika levinuimad [[antiloobid]], kelle [[pikkus]] jääb 1.1-1.5 [[Meeter|meetri]] vahemikku ning nende keskmine kaal on 40-65 [[Kilogramm|kilogrammi]]. Täiskasvanud isaste mass võib võib ulatuda isegi kuni 90 kilogrammini.
Impalad <ref>Järva, J. (2003). [[Aafrika]] suured, väikesed ja tavalised antiloobid. Kasutatud 05.10.2017 http://www.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel251_225.html</ref> (Aepyceros melampus) on ühed [[Aafrika]] levinuimad [[antiloobid]], kelle [[pikkus]] jääb 1.1-1.5 [[Meeter|meetri]] vahemikku ning nende keskmine kaal on 40-65 [[Kilogramm|kilogrammi]]. [[Täiskasvanud]] isaste mass võib võib ulatuda isegi kuni 90 kilogrammini.


Impalate karvkate on ühtlaselt ereruske, vaid ristluupiirkonnas ning kõhul  on värvus veidi heledam. Piki reie tagaosa kulgeb kitsas must vööt. Isaste sarved on peened ja pikad (50-92cm), korrapäraselt lüürakujulised ning peaaegu paralleelsete otstega. Emastel sarved puuduvad.<ref>Poots, L. (1987). Loomade elu: imetajad. Tallinn: Valgus.</ref>
Impalate karvkate on ühtlaselt ereruske, vaid ristluupiirkonnas ning kõhul  on värvus veidi heledam. Piki reie tagaosa kulgeb kitsas must vööt. Isaste sarved on peened ja pikad (50-92cm), korrapäraselt lüürakujulised ning peaaegu paralleelsete otstega. Emastel sarved puuduvad.<ref>Poots, L. (1987). Loomade elu: imetajad. Tallinn: Valgus.</ref>
5. rida: 5. rida:
Impalate [[eluiga]] ulatub 12 aastani.<ref>Impala. Kasutatud 05.10.2017 http://www.awf.org/wildlife-conservation/impala </ref>
Impalate [[eluiga]] ulatub 12 aastani.<ref>Impala. Kasutatud 05.10.2017 http://www.awf.org/wildlife-conservation/impala </ref>


Sarnaselt teistele antiloopidele on ka impalad väga graatsilised [[loomad]], kelle hüpped on lausa võrratud: maast lahti kerkides jääb loom hetkeks õhku rippuma, tõmbab jalad vastu kere ning heidab pea selga. Hüpped võivad toimuda kuni kolme meetri kõrgusele ning 10 meetri kaugusele.<ref>Poots, L. (1987). Loomade elu: imetajad. Tallinn: Valgus.</ref>
Sarnaselt teistele antiloopidele on ka impalad väga graatsilised [[loomad]], kelle hüpped on lausa võrratud: maast lahti kerkides jääb [[loom]] hetkeks õhku rippuma, tõmbab [[jalad]] vastu [[kere]] ning heidab [[pea]] selga. Hüpped võivad toimuda kuni kolme meetri kõrgusele ning 10 meetri kaugusele.<ref>Poots, L. (1987). Loomade elu: imetajad. Tallinn: Valgus.</ref>


==Klassifikatsioon==
==Klassifikatsioon==
20. rida: 20. rida:
==Arvukus==
==Arvukus==


Kuna impalad on mitmetel [[Kaitseala|kaitsealadel]] üsna laialt levinud, siis ei peeta neid ohustatud liigiks. Nende koguarvu hinnatakse kahe miljonini ning neist pooled ehk 50% elutsevad eraterritooriumitel või erafarmides (arvukus on seal stabiilne või pigem kasvav) ja 25% looduskaitsealadel (seal on arvukus stabiilne). Ülejäänud 25% impalate koguarv on kas stabiilne või pigem langev.  
Kuna impalad on mitmetel [[Kaitseala|kaitsealadel]] üsna laialt levinud, siis ei peeta neid ohustatud liigiks. Nende koguarvu hinnatakse kahe miljonini ning neist pooled ehk 50% elutsevad eraterritooriumitel või erafarmides (arvukus on seal stabiilne või pigem kasvav) ja 25% [[Looduskaitseala|looduskaitsealadel]] (seal on arvukus stabiilne). Ülejäänud 25% impalate koguarv on kas stabiilne või pigem langev.  


Impalate tulevik on kindel seni, kuni nad endiselt eksisteerivad suurtes, adekvaatselt kaitstud ja haldatud [[Populatsioon|populatsioonides]] [[Kaitseala|kaitsealadel]] ning erafarmides.<ref>IUCN SSC Antelope Specialist Group. (2016). Aepyceros melampus. Kasutatud 05.10.2017 http://www.iucnredlist.org/details/550/0</ref>
Impalate tulevik on kindel seni, kuni nad endiselt eksisteerivad suurtes, adekvaatselt kaitstud ja haldatud [[Populatsioon|populatsioonides]] [[Kaitseala|kaitsealadel]] ning erafarmides.<ref>IUCN SSC Antelope Specialist Group. (2016). Aepyceros melampus. Kasutatud 05.10.2017 http://www.iucnredlist.org/details/550/0</ref>
26. rida: 26. rida:
==Leviala ja elupaik==
==Leviala ja elupaik==


Impala leviala on võrdlemisi laialdane, see ulatub [[Keenia|Keeniast]] ja [[Uganda|Ugandast]] lõuna poole läbi [[Tansaania]], [[Sambia]] ja Simbabve kuni [[Mosambiik|Mosambiigi]], Botsvaania, [[Mongoolia]] ja [[Edela-Aafrika|Edela-Aafrikani]]. Kõige arvukamalt leidub impalasid Tansaanias ja Keenias. Impalad elavad pigem [[Veekogu|veekogude]] läheduses, kus on piisavalt rohu- ja metsamaad.<ref>Bradford, A. (2015). Facts about impalas. Kasutatud 05.10.2017 https://www.livescience.com/52557-impalas.html </ref> Impalad on tüüpilised asukad põõsassavannides, [[Galeriimets|galeriimetsades]] ja kuivades hõrendikes. Väga harva ja lühikeseks ajaks ilmuvad nad avasteppi. [[Liik]] elab enamasti väikeste, 6-15 loomast koosnevate gruppidena, kuid harva moodustavad mõnekümnest isendist koosnevaid [[Kari|karjasid]].<ref>Poots, L. (1987). Loomade elu: imetajad. Tallinn: Valgus.</ref> Impalatel kujunevad välja ka oma [[Territoorium|territooriumid]], mis ulatuvad 80 - 180 [[Hektar|hektarini]] (ha).<ref>Impala. Kasutatud 05.10.2017 http://animalia.bio/impala </ref>
Impala leviala on võrdlemisi laialdane, see ulatub [[Keenia|Keeniast]] ja [[Uganda|Ugandast]] lõuna poole läbi [[Tansaania]], [[Sambia]] ja Simbabve kuni [[Mosambiik|Mosambiigi]], Botsvaania, [[Mongoolia]] ja [[Edela-Aafrika|Edela-Aafrikani]]. Kõige arvukamalt leidub impalasid Tansaanias ja Keenias. Impalad elavad pigem [[Veekogu|veekogude]] läheduses, kus on piisavalt rohu- ja [[Metsamaa|metsamaad]].<ref>Bradford, A. (2015). Facts about impalas. Kasutatud 05.10.2017 https://www.livescience.com/52557-impalas.html </ref> Impalad on tüüpilised asukad põõsassavannides, [[Galeriimets|galeriimetsades]] ja kuivades hõrendikes. Väga harva ja lühikeseks ajaks ilmuvad nad avasteppi. [[Liik]] elab enamasti väikeste, 6-15 loomast koosnevate gruppidena, kuid harva moodustavad mõnekümnest isendist koosnevaid [[Kari|karjasid]].<ref>Poots, L. (1987). Loomade elu: imetajad. Tallinn: Valgus.</ref> Impalatel kujunevad välja ka oma [[Territoorium|territooriumid]], mis ulatuvad 80 - 180 [[Hektar|hektarini]] (ha).<ref>Impala. Kasutatud 05.10.2017 http://animalia.bio/impala </ref>


==Eluviis ja sotsiaalne aktiivsus==
==Eluviis ja sotsiaalne aktiivsus==


Impalad tegutsevad enamasti päevasel ajal, kuid sotsiaalselt kõige aktiivsemad on nad peale koitu ning veidi enne päikeseloojangut ja sellel ajal liigutakse ringi koos karjaga. Öösiti veedetakse aega kas süües või puhates.
Impalad tegutsevad enamasti päevasel ajal, kuid sotsiaalselt kõige aktiivsemad on nad peale [[Koit|koitu]] ning veidi enne [[Päikeseloojang|päikeseloojangut]] ja sellel ajal liigutakse ringi koos karjaga. [[Öö|Öösiti]] veedetakse aega kas süües või puhates.
Impalakarja kuuluvad tavaliselt üks isane ja mitu emast oma [[Vasikas|vasikatega]]. Grupi suuruseks on seega keskmiselt 6-15 isendit. Täiskasvanuks sirgunud pojad ajab isasloom grupist minema, mistõttu moodustavad perekarjast omaette karja eri vanuses isased. Noored impalagrupid ühinevad alguses granti gasellide, soovohlude, [[Sebrad|sebrade]] või [[elevant|elevantidega]], kuid need kooslused on lühiajalised.
Impalakarja kuuluvad tavaliselt üks isane ja mitu emast oma [[Vasikas|vasikatega]]. Grupi suuruseks on seega keskmiselt 6-15 isendit. Täiskasvanuks sirgunud pojad ajab isasloom grupist minema, mistõttu moodustavad perekarjast omaette karja eri vanuses isased. Noored impalagrupid ühinevad alguses granti gasellide, soovohlude, [[Sebrad|sebrade]] või [[elevant|elevantidega]], kuid need kooslused on lühiajalised.
Impalakarja edasiliikumisel on selle eesotsas sageli mõni vanem emasloom, isane liigub aga kõige taga ning jälgib, et kari ei laguneks.<ref>Poots, L. (1987). Loomade elu: imetajad. Tallinn: Valgus.</ref> Impalatel on omane ka omalaadne sotsiaalne struktuur. Kui toitu on külluses, muutuvad isased paikseteks. Umbes seitsme ruutkilomeetrisel alal seab end sisse kuus kuni kaheksa isast, kes märgistavad oma territooriumi, kasutades sekreeti ning  väljaheiteid. Seetöttu võib isaseid pidada ka eraklikeks. Samuti on isasloomadel välja kujunenud oma asend, millega annavad märku, kellele see teatud ala kuulub. Seega, kui emaste 10-15-liikmelised karjad liiguvad läbi isaste territooriumite, ei pruugi isased neid läbi lasta, vaid ajavad emased keskossa tagasi. Indlevate emastega isased paarituvad ning samas kaitsevad nad oma territooriumi teiste isaste eest. <ref>Järva, J. (2003). Aafrika suured, väikesed ja tavalised antiloobid. Kasutatud 05.10.2017 http://www.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel251_225.html</ref>
Impalakarja edasiliikumisel on selle eesotsas sageli mõni vanem emasloom, isane liigub aga kõige taga ning jälgib, et kari ei laguneks.<ref>Poots, L. (1987). Loomade elu: imetajad. Tallinn: Valgus.</ref> Impalatel on omane ka omalaadne sotsiaalne struktuur. Kui toitu on külluses, muutuvad isased paikseteks. Umbes seitsme ruutkilomeetrisel alal seab end sisse kuus kuni kaheksa isast, kes märgistavad oma territooriumi, kasutades sekreeti ning  väljaheiteid. Seetöttu võib isaseid pidada ka eraklikeks. Samuti on isasloomadel välja kujunenud oma asend, millega annavad märku, kellele see teatud ala kuulub. Seega, kui emaste 10-15-liikmelised karjad liiguvad läbi isaste territooriumite, ei pruugi isased neid läbi lasta, vaid ajavad emased keskossa tagasi. Indlevate emastega isased paarituvad ning samas kaitsevad nad oma territooriumi teiste isaste eest. <ref>Järva, J. (2003). Aafrika suured, väikesed ja tavalised antiloobid. Kasutatud 05.10.2017 http://www.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel251_225.html</ref>
36. rida: 36. rida:
==Toitumine==
==Toitumine==


Impalad toituvad peamiselt [[Põõsas|põõsaste]] [[Pung|pungadest]], [[Võrse|võrsetest]], [[Leht|lehtedest]] ja [[Rohttaimed|rohttaimedest]], mis annavad neile energiat ning suurendavad [[Organism|organismis]] rasva hulka ja [[Lihas|lihaste]] massi. Enamikule antiloopidele sarnaselt käivad ka impalad toitumas nii õhtuti kui ka hommikuti, palav keskpäev veedetakse põõsaste või vihmavarju kujuliste [[Akaatsia|akaatsiate]] varjus puhates ning mäletsedes. Ka öödel, mil hele kuupaiste, siirduvad impalad tihti toituma. Nad käivad igapäevaselt joomas ning ei lähe kunagi oma joogikohtadest kaugele.<ref>Poots, L. (1987). Loomade elu: imetajad. Tallinn: Valgus.</ref>
Impalad toituvad peamiselt [[Põõsas|põõsaste]] [[Pung|pungadest]], [[Võrse|võrsetest]], [[Leht|lehtedest]] ja [[Rohttaimed|rohttaimedest]], mis annavad neile energiat ning suurendavad [[Organism|organismis]] rasva hulka ja [[Lihas|lihaste]] massi. Enamikule antiloopidele sarnaselt käivad ka impalad toitumas nii õhtuti kui ka hommikuti, palav keskpäev veedetakse põõsaste või [[Vihmavari|vihmavarju]] kujuliste [[Akaatsia|akaatsiate]] varjus puhates ning mäletsedes. Ka öödel, mil hele kuupaiste, siirduvad impalad tihti toituma. Nad käivad igapäevaselt joomas ning ei lähe kunagi oma joogikohtadest kaugele.<ref>Poots, L. (1987). Loomade elu: imetajad. Tallinn: Valgus.</ref>


==Vaenlased==
==Vaenlased==


Impalaid jahivad nii suured [[Kaslased|kaslased]], [[Šaakal|šaakalid]], [[Hüäänlased|hüäänid]] kui ka [[Paavian|paavianid]]. Tundes vaenlase lähedust, algab jõudemonstratsioon, mis väljendub hüplemisena. Vanemad ja tugevamad loomad annavad niiviisi kiskjatele teada, et nende püüded on ilma asjata ning tänu tugevamatele õnnestub nõrgematel loomadel varjuda ning kiskjate lõugade vahelt pääseda.<ref>Järva, J. (2003). Aafrika suured, väikesed ja tavalised antiloobid. Kasutatud 05.10.2017 http://www.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel251_225.html</ref>
Impalaid jahivad nii suured [[Kaslased|kaslased]], [[Šaakal|šaakalid]], [[Hüäänlased|hüäänid]] kui ka [[Paavian|paavianid]]. Tundes vaenlase lähedust, algab jõudemonstratsioon, mis väljendub hüplemisena. Vanemad ja tugevamad loomad annavad niiviisi [[Kiskja|kiskjatele]] teada, et nende püüded on ilma asjata ning tänu tugevamatele õnnestub nõrgematel loomadel varjuda ning kiskjate [[Lõug|lõugade]] vahelt pääseda.<ref>Järva, J. (2003). Aafrika suured, väikesed ja tavalised antiloobid. Kasutatud 05.10.2017 http://www.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel251_225.html</ref>


Vaenlaste eest põgenemisel on impalad kiired jooksjad, kes vajadusel suudavad hüpata isegi kuni 33 meetri kaugusele. Seda tehnikat kasutavad nad nii kiskjate eest põgenemiseks kui ka iseenda lõbustamiseks. Nad suudavad hüpata ka üle põõsaste ja muude takistuste ligi kolme meetri kõrgusele õhku. Üldiselt suudavad jooksvad impalad ületada kõik takistused, mis nende teele ette jäävad.<ref>Impala. Kasutatud 05.10.2017 http://www.nationalgeographic.com/animals/mammals/i/impala/ </ref>
Vaenlaste eest põgenemisel on impalad kiired jooksjad, kes vajadusel suudavad hüpata isegi kuni 33 meetri kaugusele. Seda [[Tehnika|tehnikat]] kasutavad nad nii kiskjate eest põgenemiseks kui ka iseenda lõbustamiseks. Nad suudavad hüpata ka üle põõsaste ja muude takistuste ligi kolme meetri kõrgusele õhku. Üldiselt suudavad jooksvad impalad ületada kõik takistused, mis nende teele ette jäävad.<ref>Impala. Kasutatud 05.10.2017 http://www.nationalgeographic.com/animals/mammals/i/impala/ </ref>


Põgenemise ajal teevad nad aga valje hoiatavaid norsatusi, sirutades kõrgete hüpete ajal tagajalad otse välja ning maandudes esijalgadele. <ref>PUUDU. </ref>
Põgenemise ajal teevad nad aga valje hoiatavaid norsatusi, sirutades kõrgete hüpete ajal tagajalad otse välja ning maandudes esijalgadele. <ref>PUUDU. </ref>
58. rida: 58. rida:
==Ohud==
==Ohud==


Kuigi impalaid ei peeta ohustatuks, on suurimaks ohuks nende arvukusele [[salaküttimine]] kaitsealadel. See omakorda mõjutab nende käitumist nagu näiteks elukoha valik või joomiskoha juurde minek.<ref>IUCN SSC Antelope Specialist Group. (2016). Aepyceros melampus. Kasutatud 05.10.2017 http://www.iucnredlist.org/details/550/0</ref>
Kuigi impalaid ei peeta [[Ohustatud liik|ohustatuks]], on suurimaks ohuks nende arvukusele [[salaküttimine]] kaitsealadel. See omakorda mõjutab nende käitumist nagu näiteks elukoha valik või joomiskoha juurde minek.<ref>IUCN SSC Antelope Specialist Group. (2016). Aepyceros melampus. Kasutatud 05.10.2017 http://www.iucnredlist.org/details/550/0</ref>


==Tarbimine==
==Tarbimine==


Impalad täidavad ka tarbimise eesmärki. Neid jahitakse [[Safari|safaritel]], tarbitakse kohalikul tasandil ning kasvatatakse ekspordiks. Impalad on kõige enam jahitud antiloobid jahisafaritel Lõuna-Aafrikas ning nad on populaarsuselt teisel kohal kuivatatud [[liha]] tootmiseks kasutatav liik. Pideva paljunemise ning suurepärase kohanemisvõime tõttu on impala saanud põhihuviks ka lihatootmisel ning seda mitte ainult metslooma [[Farm|farmides]], vaid ka eraldatud kogukondlikel aladel. 2004. aastal oli impala liha oma kaalult kaheksandal kohal eksporditud ulukilihadest [[Lõuna-Aafrika|Lõuna-Aafrikas]].<ref>IUCN SSC Antelope Specialist Group. (2016). Aepyceros melampus. Kasutatud 05.10.2017 http://www.iucnredlist.org/details/550/0</ref>
Impalad täidavad ka tarbimise eesmärki. Neid jahitakse [[Safari|safaritel]], tarbitakse kohalikul tasandil ning kasvatatakse [[Eksport|ekspordiks]]. Impalad on kõige enam jahitud antiloobid jahisafaritel [[Lõuna-Aafrika|Lõuna-Aafrikas]] ning nad on populaarsuselt teisel kohal kuivatatud [[liha]] tootmiseks kasutatav liik. Pideva [[Paljunemine|paljunemise]] ning suurepärase kohanemisvõime tõttu on impala saanud põhihuviks ka lihatootmisel ning seda mitte ainult [[Metsloom|metslooma]] [[Farm|farmides]], vaid ka eraldatud kogukondlikel aladel. 2004. aastal oli impala liha oma kaalult kaheksandal kohal eksporditud ulukilihadest [[Lõuna-Aafrika|Lõuna-Aafrikas]].<ref>IUCN SSC Antelope Specialist Group. (2016). Aepyceros melampus. Kasutatud 05.10.2017 http://www.iucnredlist.org/details/550/0</ref>

Redaktsioon: 9. oktoober 2017, kell 21:14

Impalad [1] (Aepyceros melampus) on ühed Aafrika levinuimad antiloobid, kelle pikkus jääb 1.1-1.5 meetri vahemikku ning nende keskmine kaal on 40-65 kilogrammi. Täiskasvanud isaste mass võib võib ulatuda isegi kuni 90 kilogrammini.

Impalate karvkate on ühtlaselt ereruske, vaid ristluupiirkonnas ning kõhul  on värvus veidi heledam. Piki reie tagaosa kulgeb kitsas must vööt. Isaste sarved on peened ja pikad (50-92cm), korrapäraselt lüürakujulised ning peaaegu paralleelsete otstega. Emastel sarved puuduvad.[2]

Impalate eluiga ulatub 12 aastani.[3]

Sarnaselt teistele antiloopidele on ka impalad väga graatsilised loomad, kelle hüpped on lausa võrratud: maast lahti kerkides jääb loom hetkeks õhku rippuma, tõmbab jalad vastu kere ning heidab pea selga. Hüpped võivad toimuda kuni kolme meetri kõrgusele ning 10 meetri kaugusele.[4]

Klassifikatsioon

Riik: Animalia Hõimkond: Chordata Klass: Mammalia Selts: Artiodactyla Sugukond: Bovidae Perekond: Aepyceros Liik: Aepyceros melampus Alamliigid: Harilik impala (Aepyceros melampus ssp. melampus) ja mustpea impala (Aepyceros melampus ssp. petersi).[5] [6]

Arvukus

Kuna impalad on mitmetel kaitsealadel üsna laialt levinud, siis ei peeta neid ohustatud liigiks. Nende koguarvu hinnatakse kahe miljonini ning neist pooled ehk 50% elutsevad eraterritooriumitel või erafarmides (arvukus on seal stabiilne või pigem kasvav) ja 25% looduskaitsealadel (seal on arvukus stabiilne). Ülejäänud 25% impalate koguarv on kas stabiilne või pigem langev.  

Impalate tulevik on kindel seni, kuni nad endiselt eksisteerivad suurtes, adekvaatselt kaitstud ja haldatud populatsioonides kaitsealadel ning erafarmides.[7]

Leviala ja elupaik

Impala leviala on võrdlemisi laialdane, see ulatub Keeniast ja Ugandast lõuna poole läbi Tansaania, Sambia ja Simbabve kuni Mosambiigi, Botsvaania, Mongoolia ja Edela-Aafrikani. Kõige arvukamalt leidub impalasid Tansaanias ja Keenias. Impalad elavad pigem veekogude läheduses, kus on piisavalt rohu- ja metsamaad.[8] Impalad on tüüpilised asukad põõsassavannides, galeriimetsades ja kuivades hõrendikes. Väga harva ja lühikeseks ajaks ilmuvad nad avasteppi. Liik elab enamasti väikeste, 6-15 loomast koosnevate gruppidena, kuid harva moodustavad mõnekümnest isendist koosnevaid karjasid.[9] Impalatel kujunevad välja ka oma territooriumid, mis ulatuvad 80 - 180 hektarini (ha).[10]

Eluviis ja sotsiaalne aktiivsus

Impalad tegutsevad enamasti päevasel ajal, kuid sotsiaalselt kõige aktiivsemad on nad peale koitu ning veidi enne päikeseloojangut ja sellel ajal liigutakse ringi koos karjaga. Öösiti veedetakse aega kas süües või puhates. Impalakarja kuuluvad tavaliselt üks isane ja mitu emast oma vasikatega. Grupi suuruseks on seega keskmiselt 6-15 isendit. Täiskasvanuks sirgunud pojad ajab isasloom grupist minema, mistõttu moodustavad perekarjast omaette karja eri vanuses isased. Noored impalagrupid ühinevad alguses granti gasellide, soovohlude, sebrade või elevantidega, kuid need kooslused on lühiajalised. Impalakarja edasiliikumisel on selle eesotsas sageli mõni vanem emasloom, isane liigub aga kõige taga ning jälgib, et kari ei laguneks.[11] Impalatel on omane ka omalaadne sotsiaalne struktuur. Kui toitu on külluses, muutuvad isased paikseteks. Umbes seitsme ruutkilomeetrisel alal seab end sisse kuus kuni kaheksa isast, kes märgistavad oma territooriumi, kasutades sekreeti ning  väljaheiteid. Seetöttu võib isaseid pidada ka eraklikeks. Samuti on isasloomadel välja kujunenud oma asend, millega annavad märku, kellele see teatud ala kuulub. Seega, kui emaste 10-15-liikmelised karjad liiguvad läbi isaste territooriumite, ei pruugi isased neid läbi lasta, vaid ajavad emased keskossa tagasi. Indlevate emastega isased paarituvad ning samas kaitsevad nad oma territooriumi teiste isaste eest. [12]

Toitumine

Impalad toituvad peamiselt põõsaste pungadest, võrsetest, lehtedest ja rohttaimedest, mis annavad neile energiat ning suurendavad organismis rasva hulka ja lihaste massi. Enamikule antiloopidele sarnaselt käivad ka impalad toitumas nii õhtuti kui ka hommikuti, palav keskpäev veedetakse põõsaste või vihmavarju kujuliste akaatsiate varjus puhates ning mäletsedes. Ka öödel, mil hele kuupaiste, siirduvad impalad tihti toituma. Nad käivad igapäevaselt joomas ning ei lähe kunagi oma joogikohtadest kaugele.[13]

Vaenlased

Impalaid jahivad nii suured kaslased, šaakalid, hüäänid kui ka paavianid. Tundes vaenlase lähedust, algab jõudemonstratsioon, mis väljendub hüplemisena. Vanemad ja tugevamad loomad annavad niiviisi kiskjatele teada, et nende püüded on ilma asjata ning tänu tugevamatele õnnestub nõrgematel loomadel varjuda ning kiskjate lõugade vahelt pääseda.[14]

Vaenlaste eest põgenemisel on impalad kiired jooksjad, kes vajadusel suudavad hüpata isegi kuni 33 meetri kaugusele. Seda tehnikat kasutavad nad nii kiskjate eest põgenemiseks kui ka iseenda lõbustamiseks. Nad suudavad hüpata ka üle põõsaste ja muude takistuste ligi kolme meetri kõrgusele õhku. Üldiselt suudavad jooksvad impalad ületada kõik takistused, mis nende teele ette jäävad.[15]

Põgenemise ajal teevad nad aga valje hoiatavaid norsatusi, sirutades kõrgete hüpete ajal tagajalad otse välja ning maandudes esijalgadele. [16]

Võimuvõitlus

Noored isasloomad, kes oma isa poolt karjast välja heidetakse, peavad ennast ise üles töötama nn poissmeeste gruppides. Ainult grupi juhil on õigus territooriumile ning oma geenid edasi anda. Selleks, et teada saada, kes sobib grupi juhiks, peetakse vastavaid võitlusi. Oluline pole mitte sarvede pikkus, vaid hoopis looma suurus ja jõud. Kui territooriumit omav isane hakkab kaotama oma jõudu ja kaalu, siis võtab selle üle nn poissmeeste grupi liiderisane. Endine omanik peab liituma teiste noorte impalatega, et edasisteks võitlusteks uuesti jõudu koguda.[17]

Sigimisperiood

Sigimisperioodil võistlevad poissmeestest isased nii territooriumide kui ka emaste pärast. Lastakse kuuldavale valju röhkimist ning sageli toimuvad ka isastevahelised ritualiseeritud võitlused.[18][19]

Paaritumine toimub olenevalt levialast eri aegadel: Edela-Aafrikas veebruaris-märtsis, Ida-Aafrikas oktoobris-novembris. Emaste tiinus kestab 6.5 kuud ning enamasti sünnib vaid üks vasikas. Veidi enne poegimist eralduvad tiined emasloomad karjast ning pärast poegimist ühineb mitu niisugust emast omavahel.[20] Ühinemine tagab parema julgeoleku ning sellisel juhul on kiskjatel neid raskem rünnata. Imetamine kestab neli kuni kuus kuud ning täisikka jõutakse veidi üle aastaselt.[21] Alles siis, kui pojad on suuremad ja tugevamad ning jaksavad emaga kaasas käia, liitutakse üldise karjaga.[22]

Ohud

Kuigi impalaid ei peeta ohustatuks, on suurimaks ohuks nende arvukusele salaküttimine kaitsealadel. See omakorda mõjutab nende käitumist nagu näiteks elukoha valik või joomiskoha juurde minek.[23]

Tarbimine

Impalad täidavad ka tarbimise eesmärki. Neid jahitakse safaritel, tarbitakse kohalikul tasandil ning kasvatatakse ekspordiks. Impalad on kõige enam jahitud antiloobid jahisafaritel Lõuna-Aafrikas ning nad on populaarsuselt teisel kohal kuivatatud liha tootmiseks kasutatav liik. Pideva paljunemise ning suurepärase kohanemisvõime tõttu on impala saanud põhihuviks ka lihatootmisel ning seda mitte ainult metslooma farmides, vaid ka eraldatud kogukondlikel aladel. 2004. aastal oli impala liha oma kaalult kaheksandal kohal eksporditud ulukilihadest Lõuna-Aafrikas.[24]

  1. ↑ Järva, J. (2003). Aafrika suured, väikesed ja tavalised antiloobid. Kasutatud 05.10.2017 http://www.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel251_225.html
  2. ↑ Poots, L. (1987). Loomade elu: imetajad. Tallinn: Valgus.
  3. ↑ Impala. Kasutatud 05.10.2017 http://www.awf.org/wildlife-conservation/impala
  4. ↑ Poots, L. (1987). Loomade elu: imetajad. Tallinn: Valgus.
  5. ↑ IUCN SSC Antelope Specialist Group. (2016). Aepyceros melampus. Kasutatud 05.10.2017 http://www.iucnredlist.org/details/550/0
  6. ↑ Lundrigan, B. ja Sproull, K. (2000). Aepyceros melampus impala. Kasutatud 09.10.2017 http://animaldiversity.org/accounts/Aepyceros_melampus/
  7. ↑ IUCN SSC Antelope Specialist Group. (2016). Aepyceros melampus. Kasutatud 05.10.2017 http://www.iucnredlist.org/details/550/0
  8. ↑ Bradford, A. (2015). Facts about impalas. Kasutatud 05.10.2017 https://www.livescience.com/52557-impalas.html
  9. ↑ Poots, L. (1987). Loomade elu: imetajad. Tallinn: Valgus.
  10. ↑ Impala. Kasutatud 05.10.2017 http://animalia.bio/impala
  11. ↑ Poots, L. (1987). Loomade elu: imetajad. Tallinn: Valgus.
  12. ↑ Järva, J. (2003). Aafrika suured, väikesed ja tavalised antiloobid. Kasutatud 05.10.2017 http://www.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel251_225.html
  13. ↑ Poots, L. (1987). Loomade elu: imetajad. Tallinn: Valgus.
  14. ↑ Järva, J. (2003). Aafrika suured, väikesed ja tavalised antiloobid. Kasutatud 05.10.2017 http://www.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel251_225.html
  15. ↑ Impala. Kasutatud 05.10.2017 http://www.nationalgeographic.com/animals/mammals/i/impala/
  16. ↑ PUUDU.
  17. ↑ Järva, J. (2003). Aafrika suured, väikesed ja tavalised antiloobid. Kasutatud 05.10.2017 http://www.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel251_225.html
  18. ↑ PUUDU
  19. ↑ Poots, L. (1987). Loomade elu: imetajad. Tallinn: Valgus
  20. ↑ Poots, L. (1987). Loomade elu: imetajad. Tallinn: Valgus
  21. ↑ Impala. Kasutatud 05.10.2017 http://www.awf.org/wildlife-conservation/impala
  22. ↑ Poots, L. (1987). Loomade elu: imetajad. Tallinn: Valgus
  23. ↑ IUCN SSC Antelope Specialist Group. (2016). Aepyceros melampus. Kasutatud 05.10.2017 http://www.iucnredlist.org/details/550/0
  24. ↑ IUCN SSC Antelope Specialist Group. (2016). Aepyceros melampus. Kasutatud 05.10.2017 http://www.iucnredlist.org/details/550/0
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Impala&oldid=4763365"