Omakirjastuslik tegevus Eestis

Omakirjastuslik tegevus Eestis hõlmas eeskätt 1960. aastatest kuni 1980. aastate lõpuni toimunud NSV Liidu seaduste järgi ebaseaduslikku kirjalikku eneseväljendamist, poliitiliselt sõltumatut kirjastustegevust ehk omakirjastust.

Poliitiline taust

Nii nagu mujal Nõukogude Liidus, oli ka Eesti NSV-s trükisõnale kehtestatud range tsensuur ning kirjastustegevusega tohtisid tegeleda vaid kommunistliku partei kontrolli all olevad kirjastused.

Seetõttu paljundati vajalikku ja huvipakkuvat kirjandust ise, seda enamasti kirjutusmasinal ümber trükkides, kasutades paljunduseks kopeerpaberit. Suurema hulga koopiate saamiseks kasutati võimalikult õhukest paberit, harilikult nn suitsupaberit. Rakendati ka teksti pildistamist, st fotograafilist paljundamist. Paljundusmasinad olid tol ajal vähe levinud, need kuulusid tavaliselt asutustele ja nende kasutamine toimus KGB järelevalve all. Trükikojad ja trükimasinad olid eriti rangelt valvatud.

Eesti omakirjastuse liigid

Õppe- ja teaduskirjandus ning esseistika

Mitmes õppeasutuses kasutati kirjutusmasinatel paljundatud õppematerjale, konspekte, käsiraamatuid, allikmaterjale jm kirjandust juba 1950. aastatel. Põhjuseks oli nende kasutajate suhteliselt väike arv, samuti riikliku toetuse puudumine. Kõige iseloomulikum oli see Usuteaduse Instituudis ja teistel kirikuga seotud aladel.

Tihtipeale kirjutati ka teaduslikke uurimusi või tõlgiti mujal ilmunud tekste ilma lootuseta neid kunagi avaldada. Sellised tööd võisid samuti huviliste ringis paljuneda ja levida. Sageli olid need masinkirjalised väljaanded köidetud, tihtipeale ka illustratsioonidega või joonistega varustatud jne.

1960. aastatel hakkasid üha rohkem levima mitmesugused alternatiivsed mõttevoolud ja -suunad: alternatiivmeditsiin, orientalistika, New Age'i liikumised jmt. Sellega kaasnes ka vastava kirjanduse väljaandmine samasugusel viisil.

1960. aastate lõpul ja 1970. aastate esimesel poolel hakkasid sel kombel ilmuma mitmesugused valikkogumikud, mis sisaldasid peamiselt välisajakirjandusest tõlgitud artikleid, aga ka originaalmaterjale. Mitmed taolised kogumikud ilmusid perioodiliselt läbi aastate. Tuntumad neist olid Thespis (teatriajakiri), Visarid (kunstiajakiri) ja Magisteerium (New Age'''i ajakiri).

Läbi kogu selle aja trükiti mitmekordselt ümber, paljundati ja levitati väliseestlaste teoseid, Nõukogude okupatsioonile eelnenud iseseisvuse ja saksa okupatsiooni ajal ilmunud raamatuid ja artikleid ning palju muud. Arvatavasti kõige suurema leviku osaliseks selles valdkonnas said Uku Masingu esseed ja artiklid.

Ilukirjandus

1960. aastate teisel poolel kujunesid välja uued suunad ja huvid luules. Paljud autorid ei pääsenud või ei tahtnudki pääseda nõukogude ametlikesse väljaannetesse. Koostati ja trükiti ümber nende teoseid ja lasti need tuttavate hulgas ringlema, kus neid edasi paljundati ja levitati.

Sellisel viisil levisid Artur Alliksaare, Uku Masingu, Kalju Lepiku, Karl Ristikivi, Ilmar Laabani, Harri Asi, Ivar Grünthali, Heiti Talviku jpt juba varem kirjutatud või välismaal ilmunud luuletused, poeemid ja luulekogud.

Arvatavasti kõige suurema leviku osaliseks selles valdkonnas sai Paul-Eerik Rummo luulekogu "Saatja aadress ja teisi luuletusi". 1972. aastal keelduti seda ametlikult avaldamast. Kogu levis aga laialdaselt omakirjastuslikul teel ning isegi selle esimene retsensioon pidi ilmuma omakirjastuslikus väljaandes "Vigilia".

Sellisel viisil levis ka noorte autorite looming. Esialgu ametlikult küll ENSV Kirjanike Liidu juurde kuuluvate Noorte Autorite Koondiste väljaannetena ("Hees"), hiljem juba täiesti sõltumatutena ilmusid peamiselt originaalluulet sisaldavad almanahhid "Hees" (I – IV), "Marm", "Kolme mehe laulud", "Kurekell", "Kamikadze" (I – III), "Meie", "Karjamaa", "Salong", "Kuller" (I – II), "Tõlet" (I – III), "Magasin", "Avangardi lõpp", "Konformismi sünd", "Urikiri", "Existentia" (I – III) jpt.

Omaette nähtuse moodustas masinakirjaline ajaleht "Poolpäevaleht", mida ilmus 7 numbrit. Esseistikat sisaldav "Vigilia" ilmus 5 numbrit.

Omakirjastuslike väljaannete autorite hulgas esinesid korduvalt Jüri Üdi, Leonhard Lapin, Toomas Vint, Johnny B. Isotamm, Kalle I. Eller, Peeter Ilus, Olev Remsujev (Remsu), Kajar Pruul, Ain Kaalep jpt.

Paljud omakirjastuslikud väljaanded olid graafiliselt kujundatud (kujundajaid: Tõnis Vint, Leonhard Lapin, Enn Tegova jt).

Poliitiline kirjandus

Esimesed omakirjastuslikud poliitilise kirjanduse ilmingud okupeeritud Eestis olid mitmesugused lendlehed, üleskutsed jmt juba 1940. ja 1950. aastatel. Enamasti olid need suhteliselt lühikesed, kutsudes üles Eesti vabastamisele Nõukogude okupatsiooni alt.

Poliitilise kirjanduse hulk ja maht kasvas 1960. aastate teisel poolel, eriti pärast Nõukogude Liidu invasiooni Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal. Laialt levisid vene või ka tšehhi keelest tõlgitud materjalid ja dokumendid.

Koos vene samizdati arenguga jõudsid Eestisse ka paljud Venemaal välja antud tekstid. Mitmeid neist tõlgiti eesti keelde ning paljundati ja levitati edasi.

Aastatel 1972 kuni 1974 levisid laialdaselt näiteks Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise programm ja taktikalised alused, mis koostati Eestis.

Kõige järjepidevam poliitiline väljaanne oli aastatel 1978 – 1987 ilmunud perioodiline kogumik "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis", mida ilmus kokku 25 numbrit. Selle (konspiratiivsed) toimetajad olid järgemööda Jüri Adams, Viktor Niitsoo, Arvo Pesti ja Mati Kiirend. Sarnaselt Venemaal ilmunud "Jooksvate sündmuste kroonikale" kajastati seal KGB tegevust teisitimõtlejate suhtes Eestis ja muid sündmusi.

"Lisanduste..." sisuliseks jätkuks oli 1987 – 1988 ilmunud MRP-AEG Infobülletään, mis oli eeskujuks Vaba-Sõltumatu Kolonni Nr. 1 häälekandja Avalik Arvamus (1988) loomisel.

Ühiskondlik-poliitilistest väljaannetest ilmusid 1980. aastate Eestis omakirjastuslikuna ka ajakirjad Isekiri ja Heinakuu.

Avalike teisitimõtlejate ehk dissidentide tegevus algas Eestis 1979. aastal, mil avaldati Balti apell. See oli esmakordne juhtum Eestis, mil inimesed kirjutasid alla poliitilisele nõudmisele. Varem olid kõik taolised tekstid olnud anonüümsed ja täielikult konspireeritud.

1980. aastal ilmus "40 kiri", milles Eesti haritlased tundsid muret venestamise ilmingute pärast Eestis.

Kogu selle aja jooksul ilmus pidevalt mitmesuguseid muid poliitilisi tekste, sõnavõtte, analüüse, dokumente jpm.

Vaata ka

• Samizdat
• Tamizdat

Välislingid

• Omakirjastuslikud väljaanded Kersti Undi magistritöö pdf-formaadis
• Jaanus Kulli: "Omakirjastus okupatsiooni ajal" SL Õhtuleht, 29. juuli 2006