Helikassett

Helikassett

Helikassett (inglise Compact Cassette, lühend CC; ka MusiCassette, MC) on lamedat karpi meenutav seadis, mille sees on magnetlint. Algselt oli CC-na tuntud Hollandi firma Philips poolt 1963. aastaks välja töötatud helikassett üks variant peamiselt diktofonides kasutamiseks mõeldud kassettidest (suuruselt keskmine). Tal ei tundunud olema mingeid märgatavaid eeliseid teiste samalaadsete lahenduste ees. Siiski oli CC oluliselt väiksem (pikem külg on umbes 10 cm, lindi laius on 3,6 mm, lindi soovitav liikumiskiirus 4,76 cm/s) kui varasemad sedalaadi lahendused (näiteks RCA cartridge, mille vastavad näitajad olid 20 cm, 6,3 mm ja 9,53 cm/s).

Helikassettide masstootmine algas 1964. aastal. Lindi magnetkihis kasutatavate magnetmaterjalide arendamise tulemusena sai neid peagi hakata kasutama ka kõrgekvaliteetseks muusika salvestamiseks. Probleemiks jäi siiski suhteliselt kõrge sahina tüüpi müra tase. Selle nõrgestamiseks võeti kasutusel mitmesugused lindisahina summutamise vahendid (mürasummutussüsteemid või -filtrid, nagu näiteks DNR).

Tänu nendele arendustele kujunesid helikassetid paarikümne aastaga kõige populaarsemateks muusikakandjateks, ületades sellel alal 1980. aastate teises pooles ka heliplaate. Helikassette kasutati varajastes mikroarvutites ka andmekandjana nende hea kättesaadavuse tõttu.

Mõnedes maades saavutas sarnase edu ka lineaarmõõtudes CC-st praktiliselt veel kaks korda väiksemad firma Olympus mikrokassetid (MC). Kuna nendes kasutati reeglina veelgi väiksemat lindikiirust (2,38 cm/s), siis ei saavutatud nende puhul piisavat kõrget helisalvestuse kvaliteeti.

CD-de võidukäik tõrjus kassettid 21. sajandi esimesel kümnendil praktiliselt välja.