Idarinne (Teine maailmasõda): erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Krizz (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
8. rida: 8. rida:
|aeg = [[22. juuni]] [[1941]] – [[12. mai]] [[1945]]
|aeg = [[22. juuni]] [[1941]] – [[12. mai]] [[1945]]
|koht = [[Euraasia]] ala [[Jäämeri|Jäämerest]] [[Kaspia järv]]eni ja [[Kaukaasia]]st [[Alpi mäed|Alpideni]].
|koht = [[Euraasia]] ala [[Jäämeri|Jäämerest]] [[Kaspia järv]]eni ja [[Kaukaasia]]st [[Alpi mäed|Alpideni]].
|tulemus = Nõukogude võit, Saksamaa hävitamine.
|tulemus = Nõukogude võit, Kolmanda Riigi hävitamine.
|osaline1 = [[Pilt:Flag of Germany 1933.svg|27px]] [[Saksamaa]]<br>{{PisiLipp|Soome}} (kuni 1944)<br>{{PisiLipp|Rumeenia}} (kuni 1944)<br>{{PisiLipp|Bulgaaria}} (kuni 1944)<br>{{PisiLipp|Slovakkia}}<br>{{PisiLipp|Itaalia}} (kuni 1943)<br>{{PisiLipp|Ungari}}<br>{{PisiLipp|Horvaatia}}
|osaline1 = [[Pilt:Flag of Germany 1933.svg|27px]] [[Kolmas Riik]]<br>{{PisiLipp|Soome}} (kuni 1944)<br>{{PisiLipp|Rumeenia}} (kuni 1944)<br>{{PisiLipp|Bulgaaria}} (kuni 1944)<br>{{PisiLipp|Slovakkia}}<br>{{PisiLipp|Itaalia}} (kuni 1943)<br>{{PisiLipp|Ungari}}<br>{{PisiLipp|Horvaatia}}
|osaline2 = {{Riigi ikoon|NSVL}} [[Nõukogude Liit]]<br>{{PisiLipp|Poola}}<br>{{PisiLipp|Rumeenia}} (1944)<br>{{PisiLipp|Bulgaaria}} (1944)
|osaline2 = {{Riigi ikoon|NSVL}} [[Nõukogude Liit]]<br>{{PisiLipp|Poola}}<br>{{PisiLipp|Rumeenia}} (1944)<br>{{PisiLipp|Bulgaaria}} (1944)
|väejuht1 = [[Pilt:Flag of Germany 1933.svg|27px]] '''[[Adolf Hitler]]'''<br>
|väejuht1 = [[Pilt:Flag of Germany 1933.svg|27px]] '''[[Adolf Hitler]]'''<br>

Redaktsioon: 7. september 2017, kell 14:20

Idarinne
Osa Teisest maailmasõjast
Saksa väed rinnet õgvendamas 1944.a. augustis.
Toimumisaeg 22. juuni 194112. mai 1945
Toimumiskoht Euraasia ala Jäämerest Kaspia järveni ja Kaukaasiast Alpideni.
Tulemus Nõukogude võit, Kolmanda Riigi hävitamine.
Osalised
Kolmas Riik
 Soome (kuni 1944)
 Rumeenia (kuni 1944)
 Bulgaaria (kuni 1944)
 Slovakkia
 Itaalia (kuni 1943)
 Ungari
 Horvaatia
Nõukogude Liit Nõukogude Liit
 Poola
 Rumeenia (1944)
 Bulgaaria (1944)
Väejuhid või liidrid
Adolf Hitler
Heinz Guderian
Erich von Manstein
Soome C. G. E. Mannerheim
Nõukogude Liit Jossif Stalin
Nõukogude Liit Semjon Timošenko
Nõukogude Liit Georgi Žukov
Nõukogude Liit Kliment Vorošilov
Kaotused
5 178 000 hukkunud
5 450 000 vangi langenud
12 000 000 hukkunud
5 200 000 vangi langenud

Idarindel toimusid Teise maailmasõja kõige suuremad lahingud, mida Nõukogude Liit eristas kaua ülejäänud Teisest maailmasõjast ja nimetas neid Suureks Isamaasõjaks.

 Pikemalt artiklis NSV Liit Teises maailmasõjas

Eelmäng ehk Nõukogude Liidu ja Saksamaa koostöö

Nõukogude Liit oli Euroopa ja maailma vallutamiseks ettevalmistusi teinud juba Stalini võimuletulekust peale 1927. aastal, muutes riigi majandust sõjatööstuse vajadusteks.

Uude etappi oma plaanides astus Nõukogude Liit Stalini kõnega 1939. aastal toimunud XVIII partei kongressil, mis Ribbentropi väljendi järgi võeti Berliinis vastu "mõistmisega".[1].

Molotovi-Ribbentropi pakti allakirjutamine

1939. aasta augustist [2] võeti aga otsene kurss sõjale. Selleks oli ette valmistatud vähemalt viis rünnakuplaani, kuid edasise tegevuse aluseks võeti plaan "Groza" ("Välk") täieliku nimega "Nõukogude Liidu strateegiline plaan sõja korral Saksamaa ja ta liitlastega", mille põhiautor oli kindral Dmitri Pavlov.

1939. augustis kokkukutsutud IV erakorraline NSV Liidu Ülemnõukogu istung võttis pärast Vorošilovi kõnet 31. augustil 1. septembril 1939 vastu seaduse üldisest sõjaväekohustusest.[3] Uue seaduse alusel kutsuti tegevteenistusse mitme aastakäigu noorsõdurid ja umbes pool miljonit reservväelast.

Otsene sõjaline planeerimine Saksamaa ründamiseks algas oktoobris 1939 ja kestis mai teise pooleni 1941.[4][5]

Nõukogude Liidu 1939. aasta "Groza" rünnakuplaanist tulenevate tegevuste ja tagajärgede neutraliseerimiseks alustas Saksa kindralstaap vastukäiguna "Barbarossa plaani" väljatöötamist, mille Adolf Hitler kinnitas 18. detsembril 1940. Barbarossa plaani väljatöötamisest ja selle detailidest oli Stalin teadlik.

Nende plaanide koostamise ajal ja heitluse eelõhtul olid sakslased ja venelased veel suured liitlased, kuid nende eesmärgid olid erinevad. Saksamaal puudus Euroopa vallutamise plaan, rääkimata Aasia või Aafrika vallutamisest. Sellest annab tunnistust Hitleri 1940. aasta 15. juuni otsus desarmeerida pärast Prantsusmaa kampaaniat 35 maaväe diviisi ja Rudolf Heßi lend Suurbritanniasse kontakti loomiseks inglastega (ametlikult Hitleri teadmata). Stalini plaan Groza nägi aga ette vallutada esimeste rünnakutega Euroopa riigid ja seejärel kogu maailm. Selle plaani üks osa oli koostöö Saksamaaga, et hoida teda sõjas Euroopa riikidega ning et Euroopa riigid end vastastikku sõdides nõrgendaksid. Selleks andis Nõukogude Liit Saksamaale igakülgset majanduslikku abi ka strateegiliste materjalide osas.

1939. aastal võeti vastu otsus armeede formeerimiseks Nõukogude liidu Euroopa osas. (3., 4. armee Valgevenes (5., 6. armee Ukrainas (Kiievi sõjaväeringkond), 7., 8. armee, 9. armee Soome piiril (Leningradi sõjaväeringkond) Neile lisandusid peagi 10., 11. armee Valgevenes ja 12. armee Ukrainas, mis olid loodud enne 1. septembrit 1939, s.t enne sõja algust Poolas. Soome piirile paigutati peagi uued formeeritud armeed (13., 14. ja 15.). Pretsedendiks võib lugeda ka seda, et pärast Poola kampaania ja Talvesõja lõppu ei saadetu darmeesid laiali. Seni olid Nõukogude Liidus eksisteerinud armeed ainult lahingutegevuse perioodil ja saadetud pärast sõjategevuse lõppu kohe laiali. 21. juunil 1940 andis Semjon Timošenko Riigikaitse rahvakomissari käskkirjaga nr 4 punkt 3 korralduse luua 16. ja 17. armee. 17. armeed polnud Nõukogude Liidus kunagi enne olnud, seega pärast nende armeede formeerimist ületasid relvajõud oma kodusõjaaegse suurima suuruse.[6]

Viis armeed paigutati Nõukogude Liidu ja Jaapani piirile, kellega sõda oli lõppenud ja kirjutatud alla rahuleping. 12 armeed Nõukogude Liidu ja Saksamaa piirile, kellega oli sõlmitud mittekallaletungileping.

1940. aasta suvel võeti Nõukogude Liidus vastu otsus veel 11 armee loomiseks numeratsiooniga 18–39.

Stalini jaoks oli Poola vallutamine 1939. aastal vaid murdosa tema põhieesmärgist ülejäänud Euroopa vallutamisel (19. augusti 1939 kõne KK Poliitbüroo salajasel pleenumil).[2] Lõppeesmärgi, Euroopa riikide üksteise nõrgestamise saavutamiseks tuli Saksamaa viia sõjani. Kuid Hitler polnud pikemaks sõjaks valmis. Selleks olid Saksamaa tooraineressursid väga armetud. Naftat, sõja peamist toorainet, jätkus ainult paariks kuuks.

Saksamaale tuli "appi" Jossif Stalin ning Saksamaa suunas hakkasid veerema varustusrongid sõjaks vajalikuga. Kõike, mida nõuti, Stalin ka lubas ja saatis. Saksa sõjaväeatašee Moskvas kurtis, et neil on raskusi 9 mm padrunite tootmisega, kuna puudub vajalik liin. Üsna varsti saabus konkreetne vastus: Venemaa tarnib puuduva liini ja ka veel 2000 pooletonnist lennukipommi, et nendega Inglismaa linnu pommitada.

Ajavahemikul 1. jaanuarist 1940 kuni 22. juunini 1941 saatis Nõukogude Liit Saksamaale 1 500 000 tonni teravilja, 100 000 tonni puuvilla lõhkeaine valmistamiseks, 2 000 000 tonni naftat, 1 500 000 tihumeetrit puitu, 280 000 tonni margariini, 420 000 tonni kroomi, 1 200 000 tonni valtsmetalli, 2 700 000 tonni värvilist metalli ja 30 000 tonni toorkautšukit.

Sõjaks vajalikke materjale oli Nõukogude Liit saatnud Saksamaale suurtes kogustes juba enne 1. jaanuari 1940.

Selle koostöö tulemusel oli Saksamaa majandus 9. maiks 1940 sõjakäiguks läände valmis ning üksteise järel vallutati Belgia, Holland, Taani ja Norra. Prantsusmaa palus vaherahu pärast Pariisi langemist.

Vastavalt "Groza" plaani ettevalmistamisele oli juuniks 1941 Nõukogude Liidu läänepiirile Euroopa riikide ründamiseks paigutatud Punaarmee väejuhtide juhitavad järgmised Punaarmee väekoondised (armeed):

Peale eelpoolmainitute oli nende lähitagalas rünnakuks valmis veel seitse armeed ja viis õhudessantvägede diviisi. Belostoki platsdarmile saabusid veel erilistes mustades mundrites diviisid, mis koosnesid GULagist tingimisi vabastatud kriminaalkurjategijatest[viide?].

Vastavalt "Groza" plaanile määrati kindlaks ka pealöögi suunad. Valgevene Belostoki platsdarmilt pidi antama löök läbi Ida-Preisimaa otse Saksamaa südamesse. Teise löögi pidi ootamatu rünnakuga andma Ukrainast, Lvovi platsdarmilt 12. armee ja lõikama Saksamaa ära Rumeenia Ploiești õliväljadest. Pärast 1940. aastal Bessaraabia okupeerimist hõivas Punaarmee ka Ees-Karpaatias Rumeeniale kuulunud Põhja-Bukoviina. Stalini arvestuse järgi pidanuks Saksamaa sõjatehnika vedelkütuse puudumise tõttu vähem kui poole aasta pärast alistuma.

Punaarmee kindralstaabi poolt koostatud "Groza" koondplaanis toodi ära ka võimalikud kaotused. Operatsioonist pidi osa võtma 5 miljonit meest (võimalusega suurendada 10 miljonini), mis eeldas 180 diviisi ja 172 lennuväepolgu viimist piirialadele. Maavägede koosseisus oli rünnakuks ette nähtud 11 000 tanki (25 000 tanki Nõukogude Liidul relvastuses, samal ajal kui Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal, Itaalial, Jaapanil ja USA-l kokku oli relvastuses tanke 11 500) ja 35 000 suurtükki. Operatsiooniks oli ette nähtud 3–4 kuud. Inimkaotused olid vastavalt plaanile 1,5–2 miljonit meest.

1941. aasta alguseks oli maailm otsustavate sündmuste lävel. Veebruaris 1941 tegid armeekindral Georgi Žukov ja marssal Boriss Šapošnikov Stalinile ettepaneku muuta piiriäärsed sõjaväeringkonnad rinneteks. 19. veebruaril 1941 kirjutas Stalin alla korraldusele, mille alusel loodi Nõukogude Liidu loodepiirile viis rinnet (ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo kinnitas selle otsuse 21. juunil 1941 toimunud salajasel istungil:

Sama otsusega määrati kindralstaabi ülem armeekindral Žukov Edela- ja Lõunarinde üldjuhiks, armeekindral Kirill Meretskov Põhjarinde üldjuhiks.

Veebruaris 1941 viidi tööstus sõjaaegsele töörežiimile, st kaks vahetust à 10 tundi (Saksamaa viis oma tööstuse sõjaaegsele töörežiimile alles 1943). Alustati vägede koondamist piiriäärsesse tsooni ja otseselt piirile, kuhu ehitati uusi lennuvälju, teid ja muid kommunikatsioone, kuid mitte kaitseehitisi.[7] Aprillis alustasid liikumist Nõukogude Liidu läänepiirile väed riigi sisepiirkondadest. Nende vägede dislotseerumine uutele positsioonidele oli ette nähtud 10. juuliks 1941. 10. juuliks pidid piiritsoonis uutel positsioonidel olema järgmised armeed:

Vägedesse saadeti 4 miljonit komplekti Euroopa kaarte; Nõukogude Liidu kaarte nende hulgas ei olnud. Need kaardid vastavate kirjadega on säilinud Saksa arhiivides. 29. mail 1941 anti trükki lühike vene-saksa vestlussõnastik nooremale sõjaväekoosseisule.

21. juunil 1941 toimus Kremlis ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo salajane istung, mille kohta V. Anfilov teatab Kommunistliku partei juhid ja Nõukogude valitsuse liikmed olid 21. juunil kogu päeva Kremlis ja lahendasid tähtsaid riiklike ja sõjalisi küsimusi.[9]. Sellest hilisööni kestnud istungist on teada neli otsust:

Nüüd oli põhirünnakuobjekti Saksamaa ründamiseks vaja valida veel vaid poliitiliselt ja strateegiliselt sobiv hetk.[11]

Kuna 10. juuliks 1941 pidid saabuma uutele positsioonidele teise ešeloni väed, siis pidid esimese ešeloni väed selleks ajaks vabastama sõjaväelinnakud ja laagrid teise ešeloni vägede majutamiseks.

Mõni tund hiljem helistas Žukov Stalinile ja püüdis teda veenda selles, et piiril toimub midagi tavatut. See hetk on jäädvustatud mitme otsese tunnistaja ja ajaloolase poolt. Pole kahtlust, et mitte ainult Stalin, vaid ka Molotov, Ždanov ja Beria keeldusid uskumast Saksa kallaletungi võimalikkust. Saksa agressiooni võimatust kinnitab Punaarme tegevus: õhutõrjesuurtükid ei tulistanud Saksa lennukeid. Esimese ešeloni vägedelt olid ära võetud padrunid, kindralstaabist läkitati drakoonilisi käskusid: mitte alluda provokatsioonidele.[12]

Idarindel poolte käsutuses olnud väed

Nõukogude Liit

Ajavahemikul 1939–1941 viidi Nõukogude Liidus läbi mitu salajast mobilisatsiooni, mille tulemusel Punaarmee isikkoosseis kasvas 1,5 miljonilt mehelt 5,5 miljoni meheni.

Maavägedes oli 303 diviisi, neist 198 laskur- ja mägilaskurdiviisi, 31 motoriseeritud laskurdiviisi, 16 ratsaväediviisi ja 61 tankidiviisi, kokku 4,5 miljonit meest.

Maavägede raskerelvastuses oli 56 700 suurtükki, 56 100 miinipildujat, 25 000 tanki, 29 000 sõjaotstarbelist lennukit.

Sõjaväe vajaduseks oli 100 ehituspataljoni.

1941. aastaks oli komplekteeritud ja välja õpetatud 10 õhudessantvägede korpust ja 9 mehhaniseeritud vägede korpust, millest enamus ei kuulunud armeede koosseisu, vaid asetsesid armeede vahel.

Komplekteeritud oli 3 NKVD vägedest koosnevat armeed.

Merel tegutses neli sõjalaevastikku (kaks ookeani- ja kaks merelaevastikku) ja kaks jõeflotilli Amuuri ja Dnepri jõgedel, mille koosseisus oli 350 000 meest.

Dnepri jõeflotill jaotati kaheks osaks, millest üks paigutati Doonau suudmesse (Doonau flotill) ja teine Valgevene metsadesse (Pinski jõeflotill). See sai täienduseks ka roodu merejalaväge. Balti laevastiku koosseisus formeeriti 1940. aastal merejalaväebrigaad. Musta mere laevastik sai 1941. aasta juuni algul merejalaväe ülesannete täitmiseks oma koosseisu 9. erilaskurkorpuse, mis oli vastavalt väljaõpetatud kindralleitnant P. Batovi juhtimisel. 14. laskurkorpus pidi maabuma Doonau flotilli laevadelt.[13]

"Groza" plaani (täieliku nimega "Nõukogude Liidu strateegiline plaan sõja korral Saksamaa ja ta liitlastega", põhiautor armeekindral Dmitri Pavlov) läbiviimiseks oli planeeritud 5 miljonit meest ehk 13 armeed 190 maavägede diviisiga, lisaks 172 lennuväepolku 15 000 lennukiga. Raskerelvastust oli planeeritud 11 000 tanki ja 35 000 suurtükki. Operatsiooni pikkuseks arvestati 3–4 kuud ja inimkaotuste arvuks 1,5–2 miljonit meest.

1. juulil 1941 algas uus mobilisatsioon, mis viis Punaarmeearmee koosseisu koos NKVD ja õhudessantvägedega 10 miljoni meheni ja mobiliseeritud meestest moodustati 300 uut diviisi.

13. juunil said rinded korralduse asuda lähtepositsioonidele Nõukogude Liidu piiridel.

Saksamaa

Barbarossa plaan

Barbarossa plaan

14. juunil 1941 korraldas Adolf Hitler viimase nõupidamise Barbarossa plaani ettevalmistamiseks. Täpsustati Wehrmachti koostöö Rumeenia, Ungari ja Slovakkia väeosadega. Hitler määras alustamise tähtpäeva ja leppesignaali, milleks oli "Dortmund". Barbarossa plaani kohaselt pidi Kiievi, Leningradi ja Moskva vallutamiseks piisama mõnekuisest sõjast.

Plaani välja töötanud Saksa kindralid pidasid seda väga riskantseks ja praktikas teostamatuks. Ka kindral Friedrich Paulus oli samal seisukohal, kuid arvas, et edu võib tuua rünnakuks koondunud Vene vägede hävitamine koondumispiirkondades.

Saksa vägede rünnakusuunad 22. juuni – 1. september 1941

Saksamaa kuulutab Nõukogude Liidule sõja

Saksa saadik Moskvas von Schulenberg andis 1941. aasta 22. juuni varahommikul kell 4.30 Molotovile üle dokumendid, millega Saksamaa kuulutas Nõukogude Liidule sõja. Sama tegi ka Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop, kes Berliinis andis Nõukogude Liidu suursaadik Vladimir Dekanozovile üle samasisulised dokumendid[14],[15].

Peale sõja kuulutamise memorandumi (tekstiga "Saksa valitsus otsustas astuda sõtta NSV Liidu vastu seoses Punaarmee väeosade koondumisega Saksamaa idapiirile)[16] oli selles veel kolm dokumenti, mis selgitasid sõja kuulutamise põhjusi:

  1. Saksamaa siseministri, SS-Reichführeri ja Saksamaa politseišefi ettekanne Saksamaa valitsusele "NSV Liidu diversioonialase töö kohta, mis on suunatud Saksamaa vastu".
  2. Saksamaa välisministeeriumi ettekanne, "Nõukogude valitsuse propaganda ja poliitagitatsiooni kohta".
  3. Saksa armee ülemjuhataja ettekanne Saksa valitsusele, "Nõukogude vägede koondamise kohta Saksamaa vastu".

Saksamaa ründab NSV Liitu

Fail:Barbarossa map.jpg
Saksamaa-NSV Liidu piirialad, Preisimaa ja Leedu NSV piiriosas

Nii valmis 1940. aasta kevadsuvel Barbarossa plaan – Saksamaa ennetav rünnakuplaan Nõukogude Liidu vastu, et hoida ära Nõukogude Liidu kavandatav esmarünnak Saksamaa vastu. Nii see juhtuski – 22. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale Nõukogude Liidule, ennetades arvatavat Nõukogude Liidu rünnakut Saksamaa vastu umbes kahe nädala võrra. Punaarmee oletatav teoreetiline rünnakupäev Päev "M" oli 6. juuli 1941.

Saksa vägede rünnakusuunad 22. juuni – 25. august 1941

Sakslaste rünnakut saatis kohe edu. Nad murdsid läbi Nõukogude Liidu läänepiiril olevatest vägedest ning liikusid kiirelt edasi loode, lääne ja edela suunal. Väegrupp Nord väed tungisid 24. juunil Leedu NSV ja Valgevene NSV aladele ning hõivasid Vilniuse ja Kaunase. Juuli alguseks olid Saksa väegrupp Mitte väed piiril asunud kaitsjad purustanud, vallutanud piirikindlustused Brestis ja Minski (28. juunil) ning Minskist läänes kolm Nõukogude armeed (3., 4. ja 10. armee) ümber piiranud ning ületanud Daugava ja Dnepri jõe, mis olid Nõukogude Liidu teiseks strateegiliseks kaitseliiniks. Pärast jõgede ületamist murdsid väegruppide Nord ja Mitte soomusväed sügavale Balti riikide territooriumile Leningradi suunal ja Smolenski lähistele Moskva suunal. Lõunas liikus väegrupp Süd raskeid lahinguid pidades Kiievi poole ning Saksa ja Rumeenia väed sisenesid Moldaavia NSV-sse ja ohustasid Odessat.

 Pikemalt artiklis Väegrupp Nord, Väegrupp Mitte, Väegrupp Süd
 Pikemalt artiklis Põhjarinne (Teine maailmasõda), Looderinne (Teine maailmasõda)
 Pikemalt artiklis Eesti Teises maailmasõjas, Leedu Teises maailmasõjas, Valgevene Teises maailmasõjas, Ukraina Teises maailmasõjas, NSV Liit Teises maailmasõjas

Vahetult Nõukogude Liidu ja Saksamaa piiril asunud Punaarmee esimeses ešelonis olnud 170 diviisist purustati 1941. aasta juuli keskpaigaks (kolme nädalaga) täielikult 28 diviisi. 70 diviisi kaotasid oma koosseisust ja tehnikast üle 50%. Eriti suuri kaotusi kandsid Läänerinde väed, kuhu kuulus 24 purustatud diviisi 28-st. Selle rinde ülejäänud 20 diviisi olid kaotanud 50–90% oma koosseisudest ja tehnikast[17].

Olles purustanud sõja esimeste nädalate jooksul tohutud Nõukogude väeüksused, langes Saksamaa arhiivide andmetel esimestel sõjakuudel vangi 3,9–4,2 miljonit punaarmeelast[17].

1941. aasta lõpuks oli Punaarmee kaotanud kõik oma esimese ešeloni väed, mis olid hästi välja õpetatud ja komplekteeritud parima ohvitseridekaadriga.

1941. aastal liikusid Saksa väed edasi ida suunas keskmiselt 25–35 km päevas, kirde suunas 25–30 km päevas, kagu suunas 16–20 km päevas.

Saksamaa sõjalised kaotused samal ajaperioodil olid 40% tankidest (sellest lahingukaotused 20%), 900 lennukit, 4 miinitõrjelaeva, 2 torpeedokaatrit ja 1 hävitaja Läänemerel, umbes 100 000 sõdurit ja ohvitseri langenute ja haavatutena ning 27 teadmata kadunut[18].

Kuna ei Nõukogude Liit ega Saksamaa ei olnud kumbki valmistunud kaitseks, vaid ainult ründeks, sai tohutu eelise 1941. aasta suvel see, kes ründas esimesena. Seepärast hõivas Saksamaa suure osa NSV Liidu Euroopa-osast, sealhulgas ka Baltimaad ja okupeeris alad.

 Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Eestis 1941–1944, Lätis, Leedus, Valgevenes, Ukrainas, Kindralkubermang

Operatsiooni Barbarossa teises faasis juuli lõpus ja augusti alguses kihutas Saksa väegrupp Nord läbi Läti ja Eesti Leningradi poole, vallutas Pihkva ning liikus edasi Luga ja Novgorodi suunas. Samal ajal alustas väegrupp Süd kuuajalist (10. juuli–10. september) lahingut Smolenski pärast. Rasketes lahingutes piiras väegrupp osaliselt ümber kolm Nõukogude armeed (16., 19., ja 20. armee) ning lõi tagasi järjest tugevnevad ja meeleheitlikumad Punaarmee vasturünnakud, mis püüdsid linna pärast võitlevate vägede olukorda parandada. Väegrupp Süd jätkas oma edasitungi Kiievi suunas, purustades Umani regioonis kaks Nõukogude armeed (6. ja 12. armee) ning blokeerides Odessa. Augusti lõpus käskis Hitler ajutiselt katkestada edasitungi Moskvale ja Leningradile ning selle asemel rünnata ja elimineerida Kiievit ja Ukrainat kaitsvad Punaarmee osad.

Operatsiooni Barbarossa kolmandas faasis augusti lõpust kuni septembrini ründasid väegrupid Mitte ja Süd ühiselt Kiievi regiooni kaitsvaid Nõukogude vägesid, samal ajal kui ülejäänud väegrupi Süd osad tungisid sügavamale Ukrainasse. Kahe nädalaga piirasid Saksa väed neli Nõukogude Edelarinde armeed (5., 21., 26. ja 37. armee) Kiievist idas sisse ning purustasid need. Kiievi eendi likvideerimise ja 600 000 Nõukogude sõjavangi siirdumisega Saksa tagalasse oli Hitleri silmis eeldus Moskva vallutamiseks täidetud.

Saksamaa rünnakutempo rauges alles 1941. aasta teisel poolel, kui põrkuti kokku Punaarmee teise ja kolmanda ešeloni vägedega, mille olemasolust Saksa luurel aimugi ei olnud[19]. Raskusi tekitas ka karm talv. Sellises olukorras sõdimiseks puudus Saksa armeel vastav varustus ja tehnilised vahendid.

Pealetungioperatsioon Taifuun

Pealetungioperatsiooni Taifuun suunad
Nõukogude vägede rünnakusuunad detsember 1941 – mai 1942
 Pikemalt artiklis Operatsioon Taifuun

OKW alustas operatsiooniga Taifuun, otsustav rünnak Moskvale, oktoobri alguses. Samal ajal kui väegrupid Nord ja Süd jätkasid vähendatud vägedega rünnakut Leningradile põhjas ja Harkivile lõunas, alustas täiendatud väegrupp Mitte kontsentreeritud rünnakut Moskvale. Rünnates laial rindel Smolenskist Brjanskini, murdsid kolm Saksa tankigruppi suuri auke Nõukogude kaitseliini ning piirasid kiiresti sisse viis Nõukogude armeed (16., 19., 20., 24. ja 32.) Vjazma kandis ning kolm Nõukogude armeed (50., 3. ja 13.) Brjanskist põhjas ja lõunas. Purustanud enamiku Nõukogude Lääne, Reserv- ja Brjanski rinde vägedest, olid sakslased oktoobri lõpuks vallutanud Rževi, Kalinini, Brjanski, Vjazma, Oreli ja Kaluga. Pärast ilmastikust tingitud väikest pausi kulmineerus operatsioon Taifuun novembri keskel, mil sakslased püüdsid Moskvat kaitsvaid Nõukogude vägesid soomusvägedega põhjast ja lõunast ümber haarata. 5. detsembril alanud Punaarmee vastupealetungiga pandi sakslaste edasiliikumine seisma ning 7. jaanuariks olid sakslased Moskva lähistelt minema löödud.

Saksamaal ei õnnestunud kiirkampaania käigus vallutada ei Moskvat ega ka Leningradi. 1941. aasta lõpus toimus Moskva all esimene murdelahing, millega Punaarmee sundis Saksa väed pealinna alt taganema. Umbes samal ajal algasid USA ja Suurbritannia regulaarsed suuremahulised abisaadetised Nõukogude Liidule (nn lend-lease), mis andsid suure panuse Nõukogude sõjalise võimsuse tugevdamisele ning Nõukogude Liidu edasisele edule sõjas. Lend-lease-tarnetega varustati Punaarmeed reaktiivrakettide Katjuša transportimiseks Studebekker veokitega, tarniti ligi 30% Nõukogude relvatööstuses kasutatud lõhkeainest, 50% Nõukogude lennukitööstuses lennukite valmistamiseks kasutatud alumiiniumist, 50% lennuväe vajaduseks kasutatud lennukikütusest, enamik Nõukogude armees kasutusel olnud sidevahenditest (raadiojaamadest). Põhja-Venemaa sadamate kaudu toimetati kohale suur hulk toiduaineid sõjaväe toitlustamiseks jne.

Leningradi piiramine

Leningradi blokaadirõnga kujundanud Saksa vägede paiknemine 1942. aasta mai – 1943. aasta jaanuar
 Pikemalt artiklis Leningradi blokaad

Lahinguid Leningradi ümbruses peeti 10. juulist 1941 27. jaanuarini 1944. Kaitsetegevust teostas nõukogude vägede poolt Leningradi rinde ja Volhovi rinde väed, Saksa vägedest sõdisid piirkonnas Wehrmachti väegrupp Nordi 16. ja 18. armee.

10. juulil 1941 algas Leningradi piiramine, mis kestis 900 ööpäeva. Leningradi linna päästis vallutamisest Saksa sõjavägede ülemjuhataja Adolf Hitleri poolt strateegilise otsuse vastuvõtmine, millega suunati suur osa Leningradi suunal tegutsenud vägesid Lõuna-Venemaale ja Ukrainasse, kus samal ajal peeti suuri lahinguid Smolenski, Kiievi ja Odessa juures.

Saksa väed tungisid Leningradi lähedale ja Laadoga järveni.

Talvelahingud 1941–1942

Üle 3 miljoni Saksamaa ja tema liitlaste sõduri autasustati medaliga "Talvelahing Idas 1941/1942".

1. jaanuariks 1942 olid Nõukogude väed vallutanud Moskva ofensiivi tulemusena põhjas Kalinini ja lõunas Kaluga ning ümber piiranud Saksa väed Demjanskis, Rževis, Holmis ja paljudes teistes asulates.

Ülioptimistlik Stalin andis käsu üle minna vastupealetungilt üldisele pealetungile, et ümber piirata suur osa väegrupist Nord ja väegrupp Mitte. Stalin oli veendunud, et Saksa üksused on aetud viimse piirini, ning proovis seda ära kasutada oma vägesid kontsentreerimata ja ümberpiiratud sakslasi hävitamata. 7. jaanuaril andis Stalin käsu minna kõikidel rinnetel üldpealetungile, kontsentreerudes peamiselt väegrupp Mitte vastu, kuid ka rünnata sakslasi Leningradi, Staraja Russa, Orjoli, Harkovi ja Krimmi piirkondades.

Põhjas üritas Vohlovi rinne ära lõigata Saksa 18. armeed ülejäänud vägedest, kuid Nõukogude löögijõud olid liiga hajutatud ja halvasti varustatud. Kuigi 52. armee murdis Saksa vägede rindest läbi ja 2. löögiarmee tungis kuni 70 kilomeetri sügavusele vaenlase tagalasse, siis peagi Saksa vägede vasturünnakute tulemusena sissemurre likvideeriti ning 2. löögiarmee piirati sisse ja juuni lõpuks ka Volhovi kotti jäänud Punaarmee väeosad hävitati ning vangi langes 2. löögiarmee juhataja Andrei Vlassov, kes hiljem liitus nõukogudevastasese võitlusse Saksa armee poolel Venemaa Vabastusarmee juhina.

Moskva rajoonis üritasid Kalinini ja Läänerinde väed ära lõigata väegruppi Mitte ning ründasid väegrupi rindejoont põhjast ja lõunast, eesmärgiga kokku saada Vjazmas. Et Kalugast lõunas asus Saksa vägede rindejoones auk, suundus läbi selle nende tagalasse 1. Punaarmee kaardiväe ratsakorpus koos juurdeantud tankibrigaadidega. Kuna selles piirkonnas oli maastik eriti raske, liikusid ründajad edasi teosammul. Nõukogude 39. armeel õnnestus 7.–9. jaanuarini kestnud rünnakute tagajärjel Saksa vägede rindest läbi murda ning armee avangardina liikunud 11. ratsakorpus jõudis jaanuari lõpuks peaaegu Smolensk-Moskva maanteeni, kuid veebruaris Saksa 9. armee vasturünnak lõikas eelväed ülejäänud jõududest ära ning piiras ümber korpusega paralleelselt liikuva 29. armee.

Keskel suudeti küll tagasi vallutada Možaisk, kuid et maastiku- ja ilmastikuolud olid rasked, siis ainult piki kõva kattega maanteed liikunud 33. armee suutis välja jõuda Vjazma eeslinnadeni, kus ka see armee Saksa vägede vasturünnakute tulemusena ümber piirati ja juuni alguseks hävitati. Looderinde sektoris ründasid Punaarmee väed Saksa vägesid, piirasid viimased ümber Demjanskis ja Holmis ning jõudsid Staraja Russa ja Belõini.

Lõuna pool üritasid Brjanski rinde väed murda edutult Saksa vägede kaitset Orjoli ees. Kaugemal lõunas suutsid Edelarinde ja Lõunarinde väed üllatusrünnakuga läbi murda väegrupi Süd 6. ja 17. armee liitusmiskohast ning tungida kuni 100 kilomeetri sügavusele Saksa vägede tagalasse. Kuid pealetungilahingutes kurnatud Punaarmee väed suruti vasturünnakutega tagasi maatükile, mida hiljem tunti kui Barvenkovo sillapead.

Mõnevõrra varem, 30. detsembril 1941, sooritasid Nõukogude Musta mere laevastik ja kaks Kaukasuse rinde armeed ambitsioonika operatsiooni Sevastoopoli vabastamiseks, maandades vägesid Kershis ja Feodosias, purustades rannakaitses olevad Rumeenia diviisid. Saksa väejuhatus reageeris kiiresti ning Punaarmee väeüksuste edasitung peatati.

Et Punaarmeel polnud peaaegu üldse mobiilseid väeüksusi, kasutati Saksa rindest läbi tunginud väeüksuste abistamiseks viit langevarjurite korpust. Korpuste eesmärgiks oli koos 1. kaardiväe ratsakorpuse, 11. ratsakorpuse ja 33. armee osadega Vjazma vallutamine ning selle hoidmine. Kuid halbade ilmastikutingimuste tõttu saadeti langevarjurite korpused lahingusse osade kaupa ning Saksa vägede resoluutse tegutsemisega hävitati langevarjurid koos läbi rinde tunginud Punaarmee üksustega juuni alguseks.

20. aprillil 1942 lõpetati STAVKA käsul ametlikult rünnakud Saksa vägede positsioonidele. Tegelikkuses olid Punaarmee rünnakud katkenud juba varem. Kevadine sula ja pikaks veninud Demjanski ja Holmi kottide vabastamise operatsioonid katkestasid Saksa vägede plaanid ettetunginud Punaarmee vägede ümberpiiramiseks. Kotti jäänud Punaarmee väed püüdsid kuni juuni alguseni tulutult omadeni välja murda, kuid suve alguses likvideeriti nad Saksa vägede poolt lõplikult.

Olukord Idarindel, 1942. aasta mai–november

1942. aasta suvine pealetung

Sevastoopoli ründamine

Rünnakul Sevastoopoli vastu ületasid Saksa diviisid Severnaja lahe põhja poolt ja murdsid sisse sisemisse kindlustusvööndisse linnast ida pool, hoolimata vastase visast vastupanust. Nõukogude vasturünnakud jäid tagajärjetuks. Rünnakul idast vallutati Rumeenia üksuste kaastegevusel tormijooksuga valitsevad Sapuni kõrgendikud peaaegu kogu ulatuses. Tugevad võitluslennukite üksused purustasid Punaarmee kindlustused, esijoones Sapuni kõrgendikel ja tekitasid nõukogude väekoondistele raskeid kaotusi. Kertši juures purustati tõhusa kahuritulega vaenlase 18 laevast koosneva koondise rünnak üle merekitsuse. 30. juunil laiendati mitmes kohas sisemises kindlustusvööndis sissemurret läbimurdeks. Õhuväe tugeval toetusel tungisid Saksa väed kuni kaitsepositsioonideni linna idaserval ja vallutasid Krimmi sõjast tuntud fort Malakovi. Idast ründavad diviisid tungisid pärast läbimurret Sapuni positsioonist laial rindel sügavale kindluse võitlusväljale. Seejuures saavutati visades võitlustes ülekäik laialdasest tankitõrjekraavist ja vallutati hulk tugevate võitlusseadmetega varustatud kõrgendikke. Rumeenia väed vallutasid kiirel edasitungil Balaklava linna ja sadama.

Kui ühe Saksa jalaväediviisi osad asusid tormijooksule Inkermani kindluse vastu, kõlas võimas plahvatus, mis tõstis õhku kindluse massiivi idaosa. Viimane vajus suure mürinaga kokku ja mattis oma rusude alla üle 1200 naise ja lapse, kes sinna olid Nõukogude ülemjuhataja käsul kokku aetud, koos suurema osaga kindluse meeskonnast. Kindluse komissar Tšuhhov pääses õnnelikult koos mõne teise kõrgema Nõukogude sõjaväelasega.

Saksa ja Rumeenia väed kindralvälimarssal Erich von Mansteini juhtimisel, tõhusalt toetatuna kindralkolonel Wolfram von Richthofeni lahingulennukite korpuse poolt, vallutasid ühe maailma tugevaima maa- ja merekindluse Sevastoopoli 1. juulil 1942 pärast 25 päeva kestnud vihaseid võitlusi. Tugevad fordid ja kaljusse raiutud kindlustused, maa-alused võitlusseadmed, betoon- ja muldpunkrid ühes lugematu arvu välikindlustustega vallutati kõigi relvaliikide koostöös. Löödud Sevastoopoli armee riismed taandusid Hersoni poolsaarele.

Võitlustes Sevastoopoli pärast tõkestasid Saksa ja Itaalia sõjalaevastiku kerged üksused koostöös maaväega ja Rumeenia sõjalaevastik kontradmiral Georgescu ja mereväekapten Slatiani juhtimisel vaenlase järelveoliiklust mere kaudu, eraldasid kindluse ja sadama, teostasid järelveoliiklust merel ja pidasid kaugelt üleoleva vastasega edukaid lahinguid.

Saksa kiirpaadid asusid võitlusse ja uputasid Sevastoopoli langemise päeval kaks Nõukogude allveelaeva-hävitajat, mis kiirel sõidul sadamast püüdsid põgeneda. Vaenlase laevade pardal viibis peale meeskondade ka rühm kõrgemaid ohvitsere-funktsionääre, nende hulgas üks komandeeriv kindral, ühe ristleja komandör ja üks komissar, kes oma väeosad maha jätsid.

Võitlustes Sevastoopoli kindluse pärast võtsid sakslased 2. juulini üle 50 000 vangi, said saagiks või hävitasid 21 soomusmasinat, 503 kahurit, 662 granaadiheitjat ning hulgaliselt igat liiki relvi ja sõjamaterjali.

Sevastoopolis ei jäänud terveks ühtki laevatehast ega vabrikut. Pärast lahingut võis katuste jälgi näha veel vaid vähestel varemetel. Niivõrd hävitavalt olid linna ja kindlust tabanud Saksa õhujõudude pommirünnakud ja raskekaliibrilise Saksa suurtüki Dora/Schwerer Gustav tuli. Ainsate terveks jäänud hoonetena kerkisid sellest kaosest esile veel katedraalide minaretid.[küsitav]

Enamlaste Musta mere laevastikule nii tähtsast sõjaseadmest jäid järgi vaid suitsu mattunud sadamaseadmed, mille kaldal põlesid õlitankid.

Stalingradi lahing

 Pikemalt artiklis Stalingradi lahing

Stalingradi lahing (17.07.1942 – 2.02.1943) oli üks suuremaid lahinguid Idarindel, mis algas 17. juulil 1942 Saksa vägede pealetungiga Volga suunas. Stalingradi linnas (nüüd kannab nime Volgograd) algasid tänavalahingud 13. septembril. Ägedalt võideldi Mamai kurgaaniks nimetatava kõrgendiku pärast. Nõukogude armee 3 rinnet, mida juhatasid kindralpolkovnik Andrei Jerjomenko ja kindralleitnandid Konstantin Rokossovski ja Nikolai Vatutin, alustasid 19. novembril vastupealetungi. Saksa väed Stalingradis piirati ümber, ellujäänud 91 000 meest eesotsas kindralfeldmarssal Friedrich Paulusega alistusid ajavahemikus 31. jaanuar2. veebruar 1943.

Talvelahingud 1942–1943

 Pikemalt artiklis Teine Laadoga lahing, Velikije Luki operatsioon

Nõukogude Liidu Stalingradi vastupealetung, operatsioon Uranus, algas 19. novembril 1942. Punaarmee Edelarinde väed lõid kaitsel oleva Rumeenia 3. armee rindesse 12 kilomeetri laiuse avause ning Nõukogude Liidu mobiilsed üksused piirasid Doni jõe käärus viis Rumeenia diviisi sisse. 20. novembril ründasid Stalingradi rinde väed Rumeenia 4. armeed ja murdsid selle kaitsesse 30-kilomeetrise lõhe. Avausse suundusid Nõukogude 4. ratsakorpus ja 4. mehhaniseeritud korpus, kes liikusid Plodovitoje poole. 22. novembril hõivasid 26. tankikorpuse väed Kalatši ning 23. novembril kohtusid loodest liikuvad 4. ja 26. tankikorpus ning kagust tulev 4. mehhaniseeritud korpus Sovetski külas, piirates sellega sisse Saksa 6. armee ja osa 4. tankiarmeest kokku 250 000–275 000 meest.

24. novembril ründas Kalinini rinde 3. löögiarmee väegrupi Mitte kaitsliine Velikije Luki rajoonis ning järgmisel päeval ründasid Kalinini ja Läänerinde kuus armeed (20., 22., 29., 31., 39., ja 41. armee) väegruppi Mitte 9. armeed Rževi eendil. 28. novembril alustasid Looderinde väed rünnakuid väegrupi Nord 16. armee vastu Demianski eendil.

Esimene suurem rünnak Stalingradis sissepiiratud Saksa vägede vastu algas 2. detsembril. 12. detsembril alanud sakslaste rünnakud sissepiiratuid päästa ebaõnnestusid ja allesjäänud 91 000 meest alistusid 2. veebruaril 1943.

Detsembri keskel ründasid Edelarinde väed üle Doni jõed Itaalia 8. armeed, operatsioon Malõi Saturn, ja lõid selle puruks. Jaanuari alguses surusid Edela ja Stalingradi rinde väed rünnakutega sakslased Doni jõe käärust Millerovo ja Rostovi suunas. 13. jaanuaril ründasid Edela ja Voroneži rinde väed veel Doni jõe joonele jäänud Itaalia ja Ungari vägesid, piirasid need ümber ning hävitasid, tekitades sellega suure augu sakslaste rindesse. Enne veel kui rinne jõuti taastada, ründasid Brjanski ja Voroneži rinde väed Saksa 2. armeed ning peaaegu piirasid selle Voronežist läänes sisse. Segamini löödud Saksa üksused taganesid kiiruga Kurski ja Belgorodi poole.

Samaaegselt lõid Edela ja Lõunarinde (endine Stalingradi rinne) väed sakslased Stalingradi lähistelt minema Donetsi jõele. Lõunarinde väed vallutasid Rostovi 14. veebruaril ja jõudsid Miusi jõeni 18. veebruaril. Edust tiivustuna nõudis Stavka pealetungioperatsioonide jätkamist ja Ukraina vabastamist. Edelarinde väed ületasid Donetsi ja vallutasid Vorošilovgradi 14. veebruaril ja 18. veebruaril lähenesid Dneprile. Voroneži rinde väed vallutasid Kurski ja Belgorodi 8. ja 9. veebruaril ning Harkivi 16. veebruaril.

Kasutades Kaukaasiast tagasi tõmmatud ja läänest üle toodud värskeid vägesid, ründasid Saksa üksused Dneprile liikuvaid Edelarinde vägesid. Mõne päevaga kukkus Nõukogude vägede kaitse kokku ja Punaarmee taganes Donetsi jõele. Märtsi alguses ründasid Mansteini väed Voroneži rinnet ning vallutasid 16. märtsiks Harkivi ja 18. märtsiks Belgorodi. Rindele toodud Punaarmee reservide ja sulama hakanud lumi katkestasid edasised sakslaste vasturünnakud.

Alates 12. veebruarist alustasid Brjanski ja Läänerinde väed rünnakuid Oreli rajooni kaitsvate väegrupi Mitte üksuste vastu, nendega liitusid alates 25. veebruarist Keskrinde väed. Keskrinde väed kohtasid ainult kerget vastupanu ning Punaarmee 2. tankiarmee ja 65. armee liikusid kiiresti läände Novgorod-Severski poole. Punaarmee reservid suunati Mansteini vasturünnakut tõrjuma ja läbi murdnud Keskrinde väed löödi tagasi.

1. aprilli seisuga oli Saksa armeel Idarindel 2 732 000 meest, 1336, tanki ja 6360 suurtükki jagatuna 147 jalaväe ning 22 tankidiviisi vahel. Nende vastas seisis Punaarmee 5 792 000 meest, üle 6000 tanki ja 20 000 suurtüki.

Lahingud 1943. aasta suvel

Pealetungioperatsioon Tsitadell

 Pikemalt artiklis Operatsioon Tsitadell, Kurski lahing, Prohhorovka lahing

Saksa jalaväe kohalikust edukast rünnaküritusest Belgorodi lõigus arenesid 5. juulil Nõukogude tugeva vasturünnaku tõttu rasked maa- ja õhuvõitlused, mis laienesid ruumini põhja pool Kurskit ja muutusid järjest ägedamaks. Belgorodi ruumis ja Orjolist lõuna pool nurjusid ka 6. juulil rasked rünnakud, mida Punaarmee teostas tugevaimate, juba nädalate eest kohale toimetatud vägedega. Seevastu asusid Saksa väed, tõhusalt toetatuna lennuväe poolt, ise rünnakule. Õnnestus sügavale Nõukogude positsioonidesse sisse murda ja tekitada vaenlasele raskeid kaotusi. Ainuüksi maaväeüksused hävitasid või tulistasid liikumisvõimetuks üle 300 Nõukogude tanki, neist osa uusi mudeleid.

Ka õhus tekkis selle ruumi kohal vihaseid võitlusi tugevate Nõukogude lennukikoondistega. 5. ja 6. juulil tulistati õhuvõitlustes ja õhutõrje kahurväe poolt 41 omapoolse kaotuse juures alla 637 Nõukogude lennukit, neist suur arv lahingulennukid. Lennuväe võitluskoondised pommitasid Nõukogude järelveoühendusi, lennuvälju ja raudteejaamaseadmeid tagala piirkonnas.

Belgorodi ruumis ja Orjolist lõuna pool tekkisid 7. juulil rasked tankilahingud, mille kestel Saksa maaväe üksused, õhutõrjekahurvägi ja õhujõudude võitlus- ja lähivõitluslennukite eskaadrid hävitasid enam kui 400 Nõukogude tanki. Võitlustes metsas ja külades murti läbi Nõukogude sügavasti lülistatud positsioonisüsteemist. Õhujõudude võitlus- ja lähivõitluslennukite eskaadrid toetasid maaväe operatsioone ja tekitasid Punaarmeele suuri kaotusi inimeste, raskete relvade ja veereva materjali näol.

Belgorod-Orjoli ruumis toimunud heitluse ägedus kasvas. 7. juulist saadik arenes läbimurtud Nõukogude positsioonisüsteemi tagalas võimas tankilahing, milles Nõukogude väed tegid suurimaid pingutusi, et Saksa pidevalt edasitungivaid tankikiile tõkestada. Siinjuures kaotas Punaarmee peale suurte kaotuste inimeste näol, 420 tanki ja suure arvu kahureid ning kogupaugukahureid[küsitav]. Võitlus-, sööstvõitlus- ja hävituslennukite eskaadrid lõid maavõitlustes sekka ja tulistasid eelkõige Nõukogude kohaletoodud reserve. Õhuvõitlusis ja õhutõrje kahurväe läbi kaotas Punaarmee 8. juulil 117 lennukit.

9. juulil saavutasid Saksa maaväe ja Relva-SS üksused Nõukogude vastupanu ja uute kohaletoodud jõudude vastu uut rünnakedu. Kuna Belgorodist põhja pool saavutati ulatuslikku maa-alavõitu, arenesid Orjolist lõuna pool rasked kahurväevõitlused. Alates 5. juulist lahinguväljal hävitatud või saagiks saadud tankide koguarv tõusis 1227-ni.

10. juulil saavutasid Saksa väed uut maa-alavõitu ja hävitasid 193 Punaarmee tanki.

Hoolimata halbadest ilmastikuoludest toetas lennuvägi tugevate jõududega maaväe rünnakuid. Hajutati Punaarmee tanki- ja vägedekoondumisi ning tulistati alla 85 nõukogude lennukit.

11. juulil õnnestus Saksa vägedel üks suurem Punaarmee grupp sisse piirata ja hävitada. Võeti mitu tuhat vangi, tulistati puruks 129 tanki, saadi saagiks arvukalt kahureid ja muid relvi.

Üldse hävitati 11. juulil 220 tanki ja 70 lennukit. Kergendusrünnakud, mida Punaarmee üritas põhja ja ida pool Orjoli, tõrjuti.

Belgorodist põhja pool võitis Saksa õhujõududest toetatud rünnak pärast kahe Nõukogude tankigrupi purustamist 12. juulil uut pinda. Nõukogude jalaväe ja teistest rindelõikudest ning tagalast kokkutoodud tankikoondiste vasturünnak Saksa rünnakrühmade tippude ja tiibade vastu ja ägedad kergendusrünnakud varisesid kokku ruumis ida ja põhja pool Orjoli. Saksa maaväe üksused, Relva-SS ja õhujõud hävitasid 12. juulil taas üle 400 tanki.

13. juulil varisesid Nõukogude vasturünnakud Belgorodi ruumis raskete kaotustega kokku. Ainult ühes lõigus purustati täielikult 2 Punaarmee rügementi ja võeti arvukalt vange.

Ruumis Orjolist ida ja põhja pool ründas Punaarmee 13. juulil jälle tugevdatud jõududega. Võitlused, milles Punaarmee, hoolimata raskest vereohvrist, ei suutnud edu saavutada, kestsid 14. juulil, mil Saksa reservid asusid vasturünnakule, veel suurema ägedusega.

14. juulil purustati Belgorodi ruumis Saksa üksuste koondatud rünnakul veel üks Nõukogude jõududegrupp ja tõrjuti uued, siiski nõrgemate jõududega kui eelpäevil teostatud vasturünnakud.

Orjolist ida ja põhja pool jätkas Punaarmee oma tankidest ja lahingulennukeist toetatud rünnakuid. Nõukogude katsed Saksa positsioonidest läbi murda nurjusid.

Talvelahingud 1943–1944

24. detsembril ründas Vatutini 1. Ukraina rinne oma sillapeadelt Kiievi lähistel Zõtomõri, Berditšivi ja Vinnitsa suunas. Kuigi väegrupi Süd 1. ja 4. tankiarmee olid tugeva surve all, suutsid Mansteini tankikorpused (III, XLVI ja XLVIII) osava vasturünnakuga Vinnitsa ees peatada 1. Ukraina rinde ettetunginud tankiarmeed (1. ja 3. kaardiväe tankiarmee). Samaaegselt 5.–16. jaanuarini liikus Konevi 2. Ukraina rinne Krivoi Rogi suunalt läände ning rinde 5. kaardiväe tankiarmee vallutas väegrupi Süd 8. armeelt Kirovogradi. Rünnakute tulemusena oli sakslaste 8. armee Dnepri jõe joonel seisvad korpused jäänud sügavale eendisse. 1. ja 2. Ukraina rinde jätkuvad rünnakud 8. armee tiibadele olid edukad ning 5. ja 6. kaardiväe tankiarmeed ühinesidki 26. jaanuaril sakslaste tagalas ning piirasid sisse 57 000 Saksa sõjameest Korsun-Tšerkassõ ruumis. Ägedad lahingud kestsid kuni 17. veebruarini, mil Saksa väed murdsid ennast piiramisrõngast välja. Omadeni jõudis vähem kui 20 000 meest.

Kasutades ära olukorda, et enamus väegrupi Süd soomusreserve olid suunatud Korsuni kanti, ründasid 1. Ukraina rinde parema tiiva väed (13. ja 60 armee ning 1. ja 6. kaardiväe ratsakorpus) Pripeti soodest lõunas 27. jaanuarist kuni 11. veebruarini väegrupi Süd väljavenitatud vasakut tiiba. Saksa väed löödi positsioonidelt välja ning Punaarmee vallutas Rovno ja Lutski.

Kaugemal lõunas lõid 3. ja 4. Ukraina rinne 30. jaanuarist kuni 29. veebruarini kontsentreeritud rünnakutega Saksa 6. armee Dnepri äärest minema ning vallutasid Krivoi Rogi.

Pealetungioperatsioon Säde

 Pikemalt artiklis Operatsioon Säde ehk Operatsioon Iskra

Samaaegselt sündmustega lõunas ründasid 14. jaanuaril Leningradi ja Volhovi rinde üksused väegruppi Nord, hiljem liitus rünnakutega ka 2. Balti rinne. Läbi veebruari kestvate lahingute tulemusena taganesid väegrupi mõlemad armeed Panther-liinile.

Ukrainas jätkusid Punaarmee ründeoperatsioonid peaaegu katkematult. 4. märtsil ründas 1. Ukraina rinne Žukovi juhtimisel Tšernivitsi ja Dubno rajoonist edelasse Rumeenia piiri poole. Kaks Žukovi tankiarmeed (3. kaardiväe ja 4.) murdsid läbi väegrupi Süd 4. tankiarmee kaitsest ja lähenesid 7. märtsil Proskurovile, kus väegrupi tankireservid (III ja XLVIII soomuskorpus) panid venelaste edasitungi seisma. Peagi liitus rünnakutega Nõukogude 1. tankiarmee ning 21. märtsil murdsid Punaarmee 1. ja 4. tankiarmee sakslaste tagalasse. 27. märtsil jõudsid mõlemad armeed Dnestrini ning ületasid selle piirates Kamenets-Podolski juures sisse Saksa 1. tankiarmee. 17. aprilliks jõudis Nõukogude 1. tankiarmee Karpaatideni lõigates väegrupi Nordukraine (kuni 4. aprillini väegrupp Süd) ära lõunas Rumeenia piiril tegusevast väegrupist Südukraine. Kuid vaatamata kõigele suutis ümberpiiratud Saksa 1. tankiarmee ägedate lahingute ja keerukate manöövritega murda välja piiramisrõngast ning taganeda Lõuna-Poolasse.

Üks päev pärast 1. Ukraina rinde suurpealetungi algust läks 5. märtsil liikvele 2. Ukraina rinne rünnates kolme tankiarmeega (2. 5. kaardiväe ja 6.) Umani suunas. Punaarmee vallutas Umani 10. ja Vinnitsa 17. märtsil ning 5. kaardiväe tankiarmee jõudis Dnestrini ja kiilus ennast Saksa 1. tankiarmee ning 8. armee vahele.

6. märtsil ründas 3. Ukraina rinne tema vastas seisvat väegruppi A ning piiras 18. märtsiks ümber väegrupi 6. armee. 6. armeel õnnestus välja murda ja taganeda Moldaaviasse. Odessa langes 14. aprillil. 8. aprillil ründas 4. Ukraina rinne Saksa kaitseliine Krimmi poolsaarel ning murdis neist paari päevaga läbi. 16. aprilliks olid sakslased taganenud Sevastoopolisse ning linn evakueeriti 10. maiks.

Pärast Leningradi-Novgorodi operatsiooni ametlikku lõppu 1. märtsil, püüdsid Leningradi ja 2. Balti rinde väed edutult järgneva kuue nädala jooksul murda sakslaste kaitset Panther-liinil. Leningradi rinde 8., 59. ja 2. löögiarmee katsed Narvat vallutada ja Eestisse liikuda ebaõnnestusid. Lõuna pool õnnestus rinde 42., 67. ja 54. armeedel lüüa kiil Ostrovi ja Pihkva vahele kuid mõlemad linnad jäid sakslaste valdusse. 2. Balti rinde vägede 1. löögiarmee, 3. löögiarmee, 10. kaardiväe armee ja 22. armee saavutasid ainult lokaalseid sissemurde väegrupi Nord 16. armee kaitsesse. Väegrupi Mitte vastu sooritasid 1. Balti, Lääne ja Valgevene rinde väed 29. detsembri ja 29. märtsi vahel vähemalt seitse suurrünnakut. 1. Balti rinne suutis liikuda küll Vitebski eeslinnadeni ning Valgevene rinde väed vallutasid Kalinkovitši kuid üldises plaanis lõppesid kõik rünnakud läbikukkumistega.

Lahingud 1944. aastal

 Pikemalt artiklis Narva lahing (1944), Auvere lahingud, Sinimägede lahing, Ilomantsi tõrjevõit, Lapi sõda

Väegrupid Mitte ja Süd ei suutnud Punaarmee edasitungi peatada, ning Idarinde kesklõigus tekkinud katastroofiline olukord sundis Saksa väejuhatust jõude ümber paigutama. Väegrupi Nord juhatusele sai selgeks, et juhul, kui Punaarmee alustab rünnakut ka Idarinde põhjalõigus, ei jätku sakslastel pikaleveninud rindejoone kaitsmiseks jõude. Seetõttu alustati juulis ettevalmistusi rinde õgvendamiseks.

25. juulil 1944 taanduti Tannenbergi liinile, mille ühe osa moodustasid Sinimäed, kus peatati kõik Punaarmee rünnakud.

Pealetungioperatsioon Bagration

Pealetungioperatsioon Bagration kulg 22. juunist kuni 19. augustini 1944
 Pikemalt artiklis Operatsioon Bagration

Operatsioon Bagration ehk Valgevene operatsioon oli Nõukogude sõjaline pealetungiplaan, mille eesmärk oli Valgevene NSV-d okupeerinud saksa väed ümber piirata ja hävitada. 22. juunist kuni 19. augustini 1944 toimunud operatsiooni käigus hävitati Nõukogude vägede poolt peaaegu täielikult Saksa Väegrupp Mitte.

30. juulil olid Varssavi ja Siedlce vahelisel alal Wehrmachti diviisid ja IV. SS-soomuskorpus koos 3. SS-diviisi Totenkopf ja 5. SS-Soomusdiviis Wiking rasketes võitlustes edasitungiva Punaarmee vastu.

2. augustil lõid kirde pool Varssavi Wehrmachti üksused ja IV SS-soomuskorpus 3. SS-diviisiga "Totenkopf" ja 5. SS-diviisiga "Wiking" Punaarmee rünnaku tagasi.

3. augustil rasketes lahingutes Karpaatidest Soome laheni hävitasid Wehrmachti ja Relva-SS-i üksused juulis 3908 vaenlase tanki. Luftwaffe hävitas 250 tanki.

9. augustil paistis Idarinde põhjaosas silma 19. Läti SS-diviis SS-Brigadeführer Steckenbachi juhtimisel.

12. augustini toimusid Tannembergi liinil rasked Sinimägede lahingud. Punaarmee suurpealetungi peatasid III. SS-Soomuskorpuse koosseisus 11. SS-diviis "Nordland", 23. SS-diviis "Nederland", 4. SS-Brigaad "Langemarck" ja 20. Eesti SS-diviis ning XXVI ja XXXXIII armeekorpus.

16. augustil hävitasid Wehrmachti üksused ja 18. SS-diviis "Horst Wessel" ja 7. SS-rünnakubrigaad "Charlemagne" Karpaatides lääne pool Sanoki kolmepäevases raskes võitluses seitse vaenlase diviisi. Nõukogude pool kaotas 151 tanki, 98 kahurit ning arvukalt vangilangenuid.

22. augustil pidas raskeid võitlusi Tartu rindel SS-rünnakubrigaad "Wallonie" SS-Sturmbannführer Leon Degrelle juhtimisel.

24. augustil lõid Wehrmachti üksused ja IV. SS-soomuskorpus (3. ja 5. SS-diviis) Varssavist kirde pool tagasi mitmeid Punaarmee rünnakuid.

24. augustil lõid Wehrmachti diviisid ja IV. SS-soomuskorpus 3. SS-diviisiga "Totenkopf" ja 5. SS-diviisiga "Wiking" põhja pool Varssavit rasketes lahingutes tagasi Punaarmee rünnakud.

25. augustil pidas IV. SS-soomuskorpus edukaid kaitselahinguid Weichelis ja kirde pool Varssavit. SS-korpus oli hävitanud 18.–22. augustini 98 vaenlase tanki.

Saksa idarinne rebenes samal ajal kõigist suundadest. Eestisse jäämise korral ähvardas väegruppi Nord äralõikamine Wehrmachti peajõududest, kuid Hitler ei tahtnud taandumisest kuuldagi. Eesti kaitsmise lootusetuses veendunud väegrupi juhtkond alustas siiski saladuskatte all vägede väljatõmbamist Eestist. Septembri algul tegi Soome väljalangemine sõjast ka Hitlerile selgeks, et tal pole enam võimalik Eestit kaitsta.

14. septembril algas Punaarmee suurte soomusjõudude ja suurtükiväe toetusel pealetungi Väike-Emajõel, sihiga tungida üle Valga Riia laheni ning lõigata Eestis asuvad Saksa üksused väegrupi põhijõududest ära. Kuigi sakslased osutasid ründajatele visa vastupanu ning aeglustasid nende edasitungi, suutsid Riia peale tungivad punaväe üksused Saksa kaitsest läbi murda. Saksa vägesid ees ootav katastroof muutus järjest ilmsemaks, ning 16. septembril andis Hitler lõpuks loa väed Eestist välja tõmmata.

Lahingud 1945. aastal

1. jaanuaril löödi Kuramaal Punaarmee pealetung Dobleni juures tagasi. Wehrmachti üksused ja III. SS-soomuskorpus koos lätlastest moodustatud väekoondistega lõid üheteistkümnepäevases heitluses tagasi 46 laskurdiviisi ja 22 tanki-rünnakkahurite üksust. 21.–31. detsembrini 1944 hävitati Kuramaal 513 vaenlase tanki ja saadi saagiks 79 kahurit ning 247 kuulipildujat.

8. jaanuaril lõid Wehrmachti üksused ja IV. SS-soomuskorpus 3. SS-diviisiga "Totenkopf" ja 5. SS-diviisiga "Wiking" vaenlase Ungaris taganema. Mitmepäevases raskes võitluses Balatoni järve ja Doonau vahelisel alal murti läbi vaenlase kaitseliinide ning löödi põhja pool Vertesi mäeahelikku Punaarmee 40 km tagasi. Lahingutes hävitati 159 Nõukogude tanki ja saadi saagiks 425 kahurit.

13. jaanuaril peatati seitsmepäevases lahingus Lõuna-Slovakkias Grenzes Punaarmee pealetung ning SS-võitlusgrupid tekitasid vaenlasele suuri kaotusi.

8. märtsil peatati Wehrmachti üksuste ning 20. Eesti SS-diviisi poolt Laubani juures tugev Punaarmee 3. tankiarmee.

28. märtsil paistis lahingutes Pommeris silma 11. SS-diviis "Nordland".

22. aprillil paistis silma SS-Festungrügement "Besslein" Breslau kindluse kaitsmisel. Strateegiliselt tähtsas kindlustuse osas paisati sissemurdnud Punaarmee osad tagasi.

21. aprilliks oli Nõukogude marssal Georgi Žukovi 1. Valgevene rinne murdnud läbi Saksa kaitseliinid Seelöwe kõrgendikul. Adolf Hitler hakkas kokku kutsuma kokkulapitud üksusi, mis olid osa Steineri-nimelisest Armeegrupist (Armeeabteilung Steiner), et moodustada midagi korpusetaolist. Ta käskis Felix Steineril rünnata 1. Valgevene rinde põhjatiiba, samal ajal pidi 9. Armee ründama lõunast. Rünnaku hõlbustamiseks anti Steineri juhtida kolm 9. Armee diviisi: CI Armeegrupp, rindest kurnatud 4. SS-Politseidiviis, 5. Jäägridiviis, ungarlastest koosnev 25. SS-Panzergrenaderide diviis Hunyadi – kõik asusid Finow kanalist põhja pool, Žukovi rinde põhjatiival – ning Weidlingi LVI Tankikorpus, mis asus veel Berliinist ida pool, põhjatiib Werneucheni all.

Kõik kolm diviisi põhjast pidid ründama Eberswalde'st (Finow kanalil, 24 km Berliinist idas) lõuna pool. LVI Tankikorpuse suunas, lõigates 1. Valgevene rinde niimoodi kaheks. Steiner kutsus Heinrici ning informeeris teda plaanist, kuid seda plaani ei saanud teostada, sest 5. Jäägridiviis ja 25. Panzergrenaderide diviis oli kaitsele positsioneeritud ning seda polnud võimalik ümber positsioneerida enne, kui II Mereväe diviis saabus rannikult neid abistama. Nii olid vabad vaid 4. SS–Politseidiviisi kaks pataljoni, kuid neil polnud lahingurelvi. Heinrici helistas Saksa kindralstaabi ülemale Hans Krebsile, ütles talle, et plaani pole võimalik teostada, ning soovis rääkida Hitleriga, kuid talle öeldi, et Hitler on tema kõne vastuvõtmiseks liiga hõivatud.

22. aprillil sai Hitler oma pealelõunasel nõupidamisel teada, et Steiner ei ründa, ning teda tabas äge raev. Hitler kuulutas, et sõda on kaotatud, ta süüdistas selles kindraleid ning teatas, et tema jääb kuni lõpuni Berliini ning elusalt ennast vangi võtta ei lase.

Vaata ka

Viited

  1. Viktor Suvorov "Jäälõhkuja" Olion, Tallinn 2000, ISBN 9985661648 lk 161
  2. 2,0 2,1 Stalini kõne
  3. Димитрий Хмельницлий "Ледакол из "Аквариума"", Яуза-пресс, Москва 2007 ISBN 9785903339471 lk 50
  4. Волкогонов Д. А. "Триумф и трагедиа" lk 133
  5. Димитрий Хмельницлий "Ледакол из "Аквариума"", Яуза-пресс, Москва 2007 ISBN 9785903339471 lk 253
  6. Viktor Suvorov "Jäälõhkuja" Olion, Tallinn 2000, ISBN 9985661648 lk 162–163
  7. "1941 год – уроки и выводы" lk 80–86
  8. Димитрий Хмельницлий "Ледакол из "Аквариума"", Яуза-пресс, Москва 2007 ISBN 9785903339471 lk 53
  9. "Анфилов В. А. "Бессмертный подвиг" Наука, Москва 1974 lk 185
  10. Viktor Suvorov "Jäälõhkuja" Olion, Tallinn 2000, ISBN 9985661648 lk 335–337
  11. Vaino Kallas "Kahe sõja vahel" Tallinn 2007 ISBN 9789949150342
  12. Viktor Suvorov "Jäälõhkuja" Olion, Tallinn 2000, ISBN 9985661648 lk 335
  13. Viktor Suvorov "Jäälõhkuja" Olion, Tallinn 2000, ISBN 9985661648 lk 157
  14. Nürmbergi protsess. Joachim von Ribbentropi ülekuulamise protokollid
  15. Georgi Žukov "Meenutusi ja mõtisklusi" Eesti kirjastus, Tallinn 1984 lk 66 (vene keeles lk 248)
  16. Ajaleht Izvestija, 24. juuni 1941
  17. 17,0 17,1 Димитрий Хмельницлий "Ледакол из "Аквариума"", Яуза-пресс, Москва 2007 ISBN 9785903339471 lk 264
  18. Димитрий Хмельницлий "Ледакол из "Аквариума"", Яуза-пресс, Москва 2007 ISBN 9785903339471 lk 265
  19. Viktor Suvorov "Jäälõhkuja" Olion, Tallinn 2000, ISBN 9985661648 lk 59

Kirjandust

  • Mihhail Bendt. Edukas algus, väärikas lõpp: Armeegrupp «Põhi» (Heeresgruppe Nord). Tartu 2007.
  • Erich von Manstein. Teise maailmasõja sõlmpunktides. Tallinn 2007.