Globaalne kodakondsus

Maailma kodakonduse lipp Garry Davise pool.

Globaalne kodakondsus on õigus, vastutus ja kohus, mis kaasnevad mingi globaalse üksuse liikmena riigi või koha kodanikuna. Idee on see, et oma identiteet ületab geograafiat või poliitilisi piiranguid ning et vastutus või õigused on või saab tuletada laiema klassi kuuluvusest: "inimlikkus". See ei tähenda, et inimene denonsseerib või loovutab oma kodakondsuse või muudest kohalikest identiteetidest, kuid sellisele inimesele (kes loovutab oma kodakondsuse) määratakse "teine koht" ülemaailmses kogukonnas. Laiemalt, idee põhjustab küsimusi globaliseerumise ja globaalse ühiskonna ajastu kohta. Üldiselt võib terminil olla mitut sama tähendust kui "Maailma kodanik" , aga sellel on ka lisaks palju tähendusi veel, kui spetsialeeritud kontekstides. Mitmed organisatsioonid, nagu Maailma Teenistuse Amet on propageerinud maailma kodakondsust.

Kasutus

Haridus

Hariduses kasutatakse seda terminit kõige sagedamini maailmavaade või väärtuste komplekti kirjeldamiseks, mille poole haridus on orienteeritud (vt näiteks ÜRO peasekretäri juhitud ülemaailmse hariduse esimese algatuse prioriteedid).Mõistet "globaalne ühiskond" kasutatakse mõnikord globaalsete uuringute jaoks, mis annavad õpilastele õppimise eesmärgid, et valmistada neid ette ülemaailmse kodakondsuse saavutamiseks (nt Pittsburghi Ülikooli Globaalse Õpimiste Osakonnas).

Aspektid

ÜRO Peaassamblees

ÜRO lipp

10. detsembril 1948 võttis ÜRO Peaassamblee vastu resolutsiooni 217A (III), mida tuntakse ka "Inimõiguste ülddeklaratsiooniks".

Artiklis 1 öeldakse, et "kõik inimesed on sündinud vabana ja võrdsena, väärikalt ja õigustega. Neile on antud mõistust ja südametunnistust ning nad peaksid tegutsema üksteise suhtes vendluse vaimus."

Artiklis 2 sätestatakse, et "kõigil on õigus kõigile käesolevas deklaratsioonis sätestatud õigustele ja vabadustele, ilma igasuguse eristamiseta, nagu rass, nahavärvus, sugu, keel, religioon, poliitilised või muud arvamused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, omand, sünnitust või muud seisundit. Lisaks sellele ei tehta vahet selle riigi või territooriumi poliitilise, kohtualluvuse või rahvusvahelise staatuse alusel, kuhu inimene kuulub, olenemata sellest, kas ta on iseseisev, usalduslik või mitte-iseseisev.

Artiklis 13 lõige 2 sätestab, et "Igal inimesel on õigus lahkuda kõikidest riikidest, sealhulgas tema enda territooriumilt, ja naasta oma kodumaale."