Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum: erinevus redaktsioonide vahel
| 14. rida: | 14. rida: | ||
==Ajalugu== |
==Ajalugu== |
||
[[Pilt:Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi olümpiasangaritele pühendatud ruum..jpg|pisi|300x300px|Eesti Spordimuuseumi püsinäituse |
[[Pilt:Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi olümpiasangaritele pühendatud ruum..jpg|pisi|300x300px|Eesti Spordimuuseumi püsinäituse raskejõustikusaal]] |
||
Mõte “spordiasjade muuseumi” rajamisest on Eestimaal olemas olnud sadakond aastat. Juba [[1913]]. aastal arutlesid muuseumi avamise üle Tallinnas tegutsenud [[Kalev (spordiselts)|Kalevi]] seltsi liikmed. Tolle aja kohta oli tegemist äärmiselt uuendusliku ideega, sest iseseisvalt tegutsevaid spordile pühendatud muuseume maailmas veel peaaegu ei tuntudki! |
Mõte “spordiasjade muuseumi” rajamisest on Eestimaal olemas olnud sadakond aastat. Juba [[1913]]. aastal arutlesid muuseumi avamise üle Tallinnas tegutsenud [[Kalev (spordiselts)|Kalevi]] seltsi liikmed. Tolle aja kohta oli tegemist äärmiselt uuendusliku ideega, sest iseseisvalt tegutsevaid spordile pühendatud muuseume maailmas veel peaaegu ei tuntudki! |
||
| 28. rida: | 28. rida: | ||
==Muuseumi ajaloost== |
==Muuseumi ajaloost== |
||
[[Fail:Elamusnäitus "Kõik mängu!".jpg|pisi|300x300px|Elamusnäitus "Kõk mängu!"]] |
|||
*1969: esimene näitus väljaspool oma maja – “Maadluskorüfee [[Georg Hackenschmidt]] |
*1969: esimene näitus väljaspool oma maja – “Maadluskorüfee [[Georg Hackenschmidt]] |
||
| 39. rida: | 39. rida: | ||
*1993: kogud ületavad 50000 museaali piiri |
*1993: kogud ületavad 50000 museaali piiri |
||
*1995: [[Tartu Pauluse kirik|Pauluse kiriku]] tiibhoone tagastatakse kogudusele |
*1995: [[Tartu Pauluse kirik|Pauluse kiriku]] tiibhoone tagastatakse kogudusele |
||
[[Fail:KõikMängu.jpg|pisi|300x300px|Elamusnäitus "Kõk mängu!"]] |
|||
*1996: muuseumile antakse üle tulevane uus kodu – Tartu endine postimaja aadressil Rüütli 15 |
* 1996: muuseumile antakse üle tulevane uus kodu – Tartu endine postimaja aadressil Rüütli 15 |
||
*2001: toimub uude majja kolimine |
*2001: toimub uude majja kolimine |
||
*2001: avaneb veebileht [http://www.spordimuuseum.ee www.spordimuuseum.ee] |
*2001: avaneb veebileht [http://www.spordimuuseum.ee www.spordimuuseum.ee] |
||
Redaktsioon: 17. august 2017, kell 11:55
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum on muuseum Tartu vanalinnas aadressil Rüütli 15. See on Baltimaade suurim spordimuuseum. Kultuuriministeerium tegi Eesti Olümpiakomiteele ettepaneku luua Eesti Spordimuuseumi asemele sihtasutus Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum 2015. aasta novembris. Sihtasutuse asutamislepingule andsid 14. aprillil allkirjad kultuuriminister Indrek Saar ja Eesti Olümpiakomitee president Neinar Seli.
Spordiajalooliste ülevaadete kõrval on muuseumi eesti- ja ingliskeelsel püsinäitusel võimalik uudistada olümpiamedalite kollektsiooni, proovida jõudu ja osavust köieveo- ja jalgrattasimulaatoritel, osaleda virtuaalses olümpiarännakus, pildistada end vanade jõumeeste seltsis, tutvuda vanade spordilehtedega ja palju muud. Lisaks püsinäitusele on muuseumis hulk väiksemaid näitusi. Sageli korraldatakse ka näituseid ja väljasõite väljaspool Tartut.
9. veebruaril 2011 avati Otepääl spordimuuseumi filiaal Otepää talispordimuuseum, mis asub Tehvandi staadioni hoones. Selle eelkäija oli 2001. aastal avatud Otepää Suusamuuseum, mis sai 2003. aastal ka FIS-i tunnustuse. [1]
Tegevus
Muuseumi eesmärgiks on Eesti maa ja rahva ajalooga seotud kehakultuuri- ja spordialaste materjalide kogumine, säilitamine, uurimine, vahendamine ning eksponeerimine hariduslikel, teaduslikel ja meelelahutuslikel eesmärkidel.
Selle eesmärgi parimaks täitmiseks tegutseb muuseum avatud kultuurikeskusena, kus korraldatakse pidevalt erinevaid näitusi, konverentse, seminare ja muid üritusi ning antakse välja trükiseid.
Ajalugu
Mõte “spordiasjade muuseumi” rajamisest on Eestimaal olemas olnud sadakond aastat. Juba 1913. aastal arutlesid muuseumi avamise üle Tallinnas tegutsenud Kalevi seltsi liikmed. Tolle aja kohta oli tegemist äärmiselt uuendusliku ideega, sest iseseisvalt tegutsevaid spordile pühendatud muuseume maailmas veel peaaegu ei tuntudki!
1920. aastatel võeti muuseumi loomise plaan ka Eesti Spordi Keskliidu põhikirjaliste tegevuste hulka. Spordiajalooliste materjalide kogumine keskliidu juurde sai endise elukutselise maadleja Tõnu Võimula südameasjaks.
Muuseumi tegelik loomine
Sõjatuulte vaibudes pärandas Tõnu Võimula nii idee kui ka enda poolt kogutud materjalid toona Tartu Riiklikus Ülikoolis spordiajalugu õpetanud Johannes Laidverele. Mitmete entusiastide ühispingutuse tulemusena moodustati 1962. aastal spordimuuseumi asutamise toimkond, mida juhtis Eesti Põllumajanduse Akadeemia kehalise kasvatuse kateedri juhataja Aksel Tiik.
Toimkond tegutses mõjusalt ja juba 28. jaanuaril 1963 kinnitas ENSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liidu Nõukogu presiidium muuseumi põhimääruse ja isikkoosseisu. Just seetõttu peetaksegi 28. jaanuari Eesti Spordimuuseumi sünnipäevaks. Ühiskondlikel alustel tegutsenud muuseumi direktoriks sai Aksel Tiik.
Eesti NSV Riiklik Spordimuuseum
Sammhaaval sai ühiskondliku muuseumi inimestele selgeks, et nende entusiasmist muuseumi arengu tagamiseks ei piisa ja nii võeti suund riikliku muuseumi loomisele. 1. juulil 1967 asutatigi lõpuks ENSV Ministrite Nõukogu määrusega ENSV Kultuuriministeeriumile alluv Eesti NSV Riiklik Spordimuuseum, mille esimeseks direktoriks sai spordimuuseumi sünnile kaasa aidanud spordiajaloolane Olaf Langsepp.
Muuseumi ajaloost
- 1969: esimene näitus väljaspool oma maja – “Maadluskorüfee Georg Hackenschmidt
- 1971: avaneb I püsiekspositsioon “Eesti kehakultuuri ja spordi ajaloost”
- 1975: kogud ületavad 10000 museaali piiri[2]
- 1977: algab I spordiajaloolise teatmematerjali kogumise võistlus
- 1978: toimub spordimuuseumi I konverents
- 1987: avaneb II püsiekspositsioon “Kehakultuur ja sport Eestis”
- 1989: luuakse Eesti Spordiajaloo Selts
- 1993: kogud ületavad 50000 museaali piiri
- 1995: Pauluse kiriku tiibhoone tagastatakse kogudusele
- 1996: muuseumile antakse üle tulevane uus kodu – Tartu endine postimaja aadressil Rüütli 15
- 2001: toimub uude majja kolimine
- 2001: avaneb veebileht www.spordimuuseum.ee
- 2002: kogud ületavad 100 000 museaali piiri
- 2004: avaneb III püsiekspositsioon “Hortus Athleticus”
- 2006: Eesti Spordimuuseumist saab rahvusvahelise olümpiamuuseumide koostöövõrgustiku OMN asutajaliige
- 2010: Eesti Spordimuuseum liitub rahvusvahelise spordiarhiivide võrgustikuga ICA/SPO
- 2011: uksed avab spordimuuseumi esimene filiaal – Otepää Talispordimuuseum
- 2012: ilmavalgust näeb ajakirja "Sport&Muuseum" esimene number
- 2013: Eesti Spordimuuseum tähistab 50. sünnipäeva
- 2016: Eesti riik ja Eesti Olümpiakomitee asutavad ühiselt Sihtasutuse Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum.
- 2016: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum saab endale uue visuaalse identiteedi.'
- 2017: Tõeline käed külge elamusnäitus pallimängudest "Kõik mängu!"
Kogud
Eesti Spordimuuseumis kogutakse ja säilitatakse esmajoones Eesti maa ja rahva ajalooga seotud kehakultuuri- ja spordialast materjali. Juba ühiskondliku muuseumi päevil alanud tegevus on edenenud ja arenenud edukalt ning tänaseks on suur osa kogudest kantud ka ülemaalisse muuseumide infosüsteemi MuIS[3], mis muudab need huvilistele hästi leitavaks.
Muuseumi kogu koosneb 18 alakogust. 1. jaanuaril 2014 oli Eesti Spordimuuseumis arvel 137 983 spordiajaloolist museaali. Suurimad alakogud olid fotokogu (34,6% museaalide üldarvust kuulus sinna) ja medalikogu (21,2%), väikseim filmi- ja videokogu (0,06%).
Muuseumis paikneb ka Eesti suurim spordiraamatukogu, mis sisaldab ligi 25 000 spordialast trükist. Raamatukogus on võimalik tutvuda ka spordimuuseumi arhiivkogus leiduvate materjalide - käsikirjade, diplomite ja mitmesuguste dokumentidega. Kõikide materjalidega saab töötada kohapeal, kojulaenutust ei toimu. Spordimuuseumi raamatukogu on avatud tööpäeviti kell 9.00 – 16.00.
Vaata ka
Viited
Kirjandus
- "Eesti Spordimuuseum 40" (koostaja Kalle Voolaid, toimetajad Kalle Voolaid ja Anu Sillastu) Tartu: Eesti Spordimuuseum, 2003
- "Sport & Muuseum: Eesti Spordimuuseumi perioodiline väljaanne" (peatoimetaja Kalle Voolaid) Tartu: Eesti Spordimuuseum, 2013
Välislingid