Pärisorjus: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
rahvusromantilisi linnalegende vähemaks
1. rida: 1. rida:
'''Pärisorjus''' ehk '''pärisorjuslik sõltuvus''' on [[isik]]u kui pärisorja [[feodalism|feodaalse]] sõltuvuse raskeim aste.
'''Pärisorjus''' ehk '''pärisorjuslik sõltuvus''' on [[isik]]u kui pärisorja [[feodalism|feodaalse]] sõltuvuse raskeim aste.


Pärisorjust iseloomustab [[feodaal]]ide [[politsei]]- ja [[kohtuvõim]], [[talupoeg]]adest pärisorjade [[sunnismaisus]] ja [[teoorjus]], nende müümine maast ja perest lahus ning omandiõiguste kitsendamine: [[andam]]i nõudmine [[abielu|abiellumise]] puhul ja [[surnud käe õigus]]. Mõnes riigis praktiseeriti [[esimese öö õigus]]t.
Pärisorjust iseloomustab [[feodaal]]ide [[politsei]]- ja [[kohtuvõim]], [[talupoeg]]adest pärisorjade [[sunnismaisus]] ja [[teoorjus]], nende müümine maast ja perest lahus ning omandiõiguste kitsendamine: [[andam]]i nõudmine [[abielu|abiellumise]] puhul ja [[surnud käe õigus]].


Sõna ise on [[eesti keel]]es tänapäeva keelekasutusega võrreldes mõnevõrra eksitav, sest tuleneb omaaegsetest tähendustest "orjus" (siin – töö, teenimine) ja "päris" (siin – omand, vrd. "pärand", "pärimine").
Sõna "pärisorjus" ise on [[eesti keel]]es tänapäeva keelekasutusega võrreldes mõnevõrra eksitav, sest tuleneb omaaegsetest tähendustest "orjus" (siin – töö, teenimine) ja "päris" (siin – omand, vrd. "pärand", "pärimine"). Sunnismaist talupoega tähistav uudissõna "pärisori" ilmus eesti kirjakeelde alles 1870-ndatel aastatel.


Viimaste piirkondadena maailmas kaotati pärisorjus [[Afganistan]]is [[1923]]. aastal ning [[Bhutan]]is ja [[Tiibet]]is [[1959]]. aastal.
Viimaste piirkondadena maailmas kaotati pärisorjus [[Afganistan]]is [[1923]]. aastal ning [[Bhutan]]is ja [[Tiibet]]is [[1959]]. aastal.

Redaktsioon: 1. august 2017, kell 18:43

Pärisorjus ehk pärisorjuslik sõltuvus on isiku kui pärisorja feodaalse sõltuvuse raskeim aste.

Pärisorjust iseloomustab feodaalide politsei- ja kohtuvõim, talupoegadest pärisorjade sunnismaisus ja teoorjus, nende müümine maast ja perest lahus ning omandiõiguste kitsendamine: andami nõudmine abiellumise puhul ja surnud käe õigus.

Sõna "pärisorjus" ise on eesti keeles tänapäeva keelekasutusega võrreldes mõnevõrra eksitav, sest tuleneb omaaegsetest tähendustest "orjus" (siin – töö, teenimine) ja "päris" (siin – omand, vrd. "pärand", "pärimine"). Sunnismaist talupoega tähistav uudissõna "pärisori" ilmus eesti kirjakeelde alles 1870-ndatel aastatel.

Viimaste piirkondadena maailmas kaotati pärisorjus Afganistanis 1923. aastal ning Bhutanis ja Tiibetis 1959. aastal.

Pärisorjus Euroopas

Euroopas tekkis pärisorjus varakeskajal orjandusliku korra üleminekul feodalismile. Orjandusliku korra lõpus maaharimisega tegelenud orjad (servid) muutusid esimesteks pärisorjadeks. Pärisorjadeks muudeti Euroopas ka enamik vabu kogukonnatalupoegi nende sunnismaisteks muutmise tagajärjel 8.10. sajandil Prantsusmaal, 8.–11. sajandil Saksamaal ja 10.–11. sajandil Inglismaal. Prantsusmaal moodustasid pärisorjad 11.–13. sajandil rahvastiku enamuse.

Pärisorja tapmist hakati käsitlema seaduserikkumisena ja selle eest oli ette nähtud trahv ehk meheraha, mida maksti omanikule.

Pärisori erines orjast õiguse poolest abielluda vabalt valitud elukaaslasega, seega omada perekonda. Pärisorjal oli õigus omada vallasvara.

Lääne-Euroopa valitsejad hakkasid pärisorjust piirama või koguni lõpetama pärast 14. sajandil toimunud suuri talurahvaülestõuse, mille hulka kuulusid Wat Tyleri ülestõus Inglismaal ja žakerii Prantsusmaal.

Saksamaa idaosas tugevnes pärisorjus eriti 16.–18. sajandil, kui kasvas vilja tarbimine, mille tagajärjel suurendati teorenti.

Kuigi Lääne-Euroopas algas pärisorjusest vabaksostmine juba 13. sajandil, oli näiteks Prantsusmaal veel 1789. aastal 7% talupoegi pärisorjad. Pärisorjus kaotati enamikus riikides ajavahemikul 17211820, Rumeenias 1864. aastal. Viimase piirkonnana Euroopas kaotati pärisorjus Bosnias ja Hertsegoviinas 1918. aastal.

Soomes, Norras ja Rootsis ei ole pärisorjust olnud.

Pärisorjus Eestis

Taani ja Liivimaa ordu aeg

Eestis hakkas pärisorjus tekkima 13. sajandil, kui pärast vallutamist andsid maahärrad oma vasallidele kodukariõiguse ja 1315. aastal kõrgema kohtuvõimu õiguse Harju- ja Virumaal.

14. sajandil tekkisid sunnismaisuse ilmingud, kuna talupoeg, kes oli omavoliliselt asunud elama teise feodaali valdustesse, pidi maksma senisele isandale trahvi. 15. sajandi esimesel poolel hakati pagenud talupoegi tagasi nõudma ja sõlmiti ka vastastikuseid kokkuleppeid talupoegade tagastamiseks. 1458. aastast on säilinud selline kokkuleppe Tartu piiskopkonnast. Moodustati adrakohtu ringkonnad ja pandi ametisse adrakohtunikud.

15. sajandil sai alguse talupoegade müümine maast ja perest lahus. Esialgu säilis talupoegadel küll omandiõigus vallasvarale, kuid 16. sajandi algusest piiras seda peale feodaalkoormiste ka mõisnike ostueesõigus, samuti eirati talupoegade pärimisõigust. Samal ajal muudeti sunnismaisus üldiseks.

Rootsi aeg

Liivi sõja ja Rootsi-Poola sõja tulemusel läksid Eesti alad Rootsile. 1671. aastal anti välja maapolitseikorralduse seadus, mis suurendas veelgi mõisnike õigusi.

Seoses Rootsi ajal toimunud mõisate reduktsiooniga määras Rootsi riigivõim kindlaks riigimõisate talupoegade koormised. 1681. aastal andis Rootsi kuningas Karl XI välja edikti Liivimaale ja Eestimaale kroonumõisate talupoegade senise staatuse muutmiseks, kuulutades kroonumõisate talupojad 14. sajandist kujunenud rüütlimõisate mõisnikest olulises sõltuvuses olevast pärisorjusest priiks, kuulutades nad vabaks analoogselt Rootsi talupoegadega ning lubades neil vabalt valida tegevusala ja asuda õppima koolidesse. Kroonutalupoegade pärisorjus likvideeriti eraõigusliku omandi mõistes, kuid säilisid sunnismaisus ja seotus mõisaga. Pärisorjusliku elukorralduse likvideerimise ajaks oli Rootsi riik reduktseerinud 5/6 maast Liivimaal ja 1/2 maast Eestimaal[1].

Riigimõisa rentnike ja talupoegade suhted reguleeriti reglementidega Liivimaal 1691. ja Eestimaal 1696. aastal. Nende alusel sai talupoeg õiguse esitada kaebusi rentniku ja kohalike võimukandjate peale kuni kuningani välja. Riigimõisate talupoegade õigused Rootsi aladel tõid leevendust ka ülejäänud mõisate talupoegadele, stabiliseerisid olukorda ning kindlustasid talupoegade maakasutus- ja pärimisõigust praktikas.

Tegelikkuses ei jõudnud rootslaste alustatud reformid juurduda, kuna Põhjasõjaga läks Eesti ala Venemaa valdusse ja pärisorjus taastati kõikjal.

Venemaa keisririigi aeg

Põhjasõja järel Venemaa keisririigiga liidetud Eesti alal jätkus 18. sajandil pärisorjuse tugevnemine ja seda toetas 1739. aastal välja antud Roseni deklaratsioon.

Pärisorjus kaotati 1816. aastal Eestimaal ja 1819. aastal Liivimaa talurahvaseadusega, kuid kehtima jäid paljud pärisorjusega kaasnevad igandid, näiteks teoorjus. Liikumiskitsendused (likvideeriti alles 1863. aasta passiseadusega), piiratud kodukariõigus (muudeti ära aastal 1865) ja raudvara. 1868. aastal keelustati teoorjus.

Pärisorjus Venemaal

Venemaal olid pärisorjuse alged olemas juba Kiievi-Vene riigi ajal, kui talupoegi sunnismaisteks muudeti. Üldine talupoegade pärisorjastamine algas Venemaal 15. sajandil.

1497. aastast tohtisid talupojad ühe mõisniku juurest teise juurde minna ainult nädal enne ja pärast sügisest jüripäeva sudebniku loal, makstes endisele mõisnikule lahkumisandamit. 16. sajandil pärisorjastamine lõpetati, kehtestades keeluaastad ja määraastad.

1649. aasta Maakogu seadustik vormistas pärisorjuse Venemaal seaduslikult ja muutis mõisa kirjetesse kantud talupojad mõisniku pärandvaraks. 18. sajandi algul levis pärisorjus ka Ukrainasse. 1760. aastal said mõisnikud õiguse oma vastuhakanud talupoegi karistuseks Siberisse saata.

Pärisorjus kaotati Venemaal 1803., 1842. ja 1861. aasta talurahvareformiga. Neist viimane jõustus 3. märtsil (vkj. 19. veebruaril) 1861 ja seda peetakse pärisorjuse kaotamiseks Venemaal, kuid mitmel pool Venemaa keisririigis, peamiselt Kaukaasias, toimus see hiljem ja näiteks Kalmõkkias alles 1892. aastal.

Viited

Vaata ka

Kirjandus