Erinevus lehekülje "Moraali genealoogiast" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Sissepoole pööratud julmuse viimane etapp on seega teatav tahte-hullumeelsus: “inimese ''tahe'' leida end olevat süüdi ja kõlbmatu kuni lunastamatuseni, tema ''tahe'' mõelda end karistatuks, ilma et see karistus iial võiks saada ekvivalentseks süüga, tema ''tahe'' nakatada ja mürgitada karistuse ja süü probleemiga asjade aluspõhja, et endale sellest “kinnisideede” labürindist alatiseks väljapääs ära lõigata, tema ''tahe'' kehtestada ideaali – “püha Jumala” ideaali –, et selle palge ees olla käegakatsutavalt kindel oma absoluutses väärituses.” (lk 107)
 
Samal ajal leiab Nietzsche, et kristlusele omane enesepiitsutamine ei ole tingimata põhjustatud jumala mõistest kui sellisest, sest Kreeka jumalad ei pannud inimest iseenda vastu vägivallatsema ning võtsid enda peale pigem süü kui karistuse. See jättis inimestele võimaluse ennast õigustada ka siis, kui nad olid midagi halba teinud, ning täieliku võimatuse ja lunastamatuse tunnet ei tekkinud.
 
Traktaadi lõpus juhib Nietzsche tähelepanu sellele, et mis tahes ideaali (ka kõlbelise, moraalse või religioosse ideaali) kehtestamine on alati millegi või kellegi suhtes vägivaldne ning esitab tegelikkust endale sobival viisil. Alles tagantjärele hakkab ideaal paistma ideaalse, eksimatu ja ümberlükkamatuna, oma sünni juures on ta aga ebamugav, võõristamapanev ja segadusseajav: “Selleks et pühamut rajada, tuleb pühamu hävitada...” (lk 110) Lõpetuseks leiab Nietzsche, et moraal või õigemini südametunnistus ilma enesehävitusliku ja eluvaenuliku võltsvagatsemiseta on põhimõtteliselt võimalik, kuid see tähendab muu hulgas radikaalset vastuhakku senisele ühiskonnakorraldusele, mistõttu selle kehastamiseks on vaja [[Zarathustra]]-suguseid tugevaid inimesi.
 
===Kolmas traktaat. Mida tähendavad askeesi-ideaalid?===

Navigeerimismenüü