Läbilöögitugevus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 12. juuli 2017, kell 10:16

Läbilöögitugevus on dielektriku (isoleeraine) elektrilist tugevust iseloomustav suurus, mis arvuliselt võrdub pingega $U$ , mille korral ühikulise paksusega dielektrikukihis tekib läbilöök:

E={{U} \over {d}},

kus $d$ on dielektrikukihi paksus.

Läbilöögitugevust $E$ väljendatakse enamasti kilovoltides millimeetri kohta.

Isoleermaterjalide läbilöögitugevust kasutatakse seadme lubatava pinge määramiseks.^[1]

Läbilöögitugevus pole konstantne suurus, vaid sõltub peale aine eriomaduste ka keskkonnatingimustest. Isoleermaterjalide läbilöögitugevuse määramise metoodika on toodud Euroopa Liidu standardisarjas IEC 60243.

Mõnede ainete läbilöögitugevus:

klaas vähemalt 8 kV/mm
portselan 20 kV/mm
kvartsklaas 25–40 kV/mm
polüvinüülkloriid (PVC) 30 kV/mm
polüstürool 20–55 kV/mm
polütetrafluoroetüleen (PTFE) 18–105 kV/mm
vilk kuni 60 kV/mm
trafoõli (kuivatatud) 5–30 kV/mm
destilleeritud vesi 65–70 kV/mm
kuiv õhk (normaalrõhul) vähemalt 1 kV/mm
kõrgvaakum 20–40 kV/mm (sõltuvalt elektroodide kujust)

Viited

↑ EE 6. köide, 1992

Vaata ka

Läbilöök

Välislingid

Materjali elektriline tugevus

[EE-1] EE 6. köide, 1992

[1]

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
+'''Läbilöögitugevus''' on [[dielektrik]]u (isoleeraine) elektrilist tugevust iseloomustav suurus, mis arvuliselt võrdub [[Pinge (elekter)|pingega]] <math> U </math>, mille korral ühikulise paksusega [[dielektrik]]ukihis tekib [[läbilöök]]:
-{{liita|Dielektriline läbilöögitugevus}}
+: <math> E = {{U} \over {d}}, </math>
-'''Läbilöögitugevus''' ehk '''dielektriline tugevus''' on suurus, mis arvuliselt võrdub [[Pinge (elekter)|pingega]], mille korral ühikulise paksusega [[dielektrik]]ukihis tekib [[läbilöök]]. Läbilöögitugevus määratakse katseliselt.
+kus <math> d </math> on dielektrikukihi paksus.
+Läbilöögitugevust <math> E </math>  väljendatakse enamasti [[kilo]]voltides millimeetri kohta.
+[[Elektriisolatsioon|Isoleermaterjalide]] läbilöögitugevust kasutatakse seadme lubatava pinge määramiseks.<ref name="EE">[[Eesti entsüklopeedia|EE]] 6. köide, 1992</ref>
+Läbilöögitugevus pole konstantne suurus, vaid sõltub peale aine eriomaduste ka keskkonnatingimustest. Isoleermaterjalide läbilöögitugevuse määramise metoodika on toodud Euroopa Liidu standardisarjas IEC 60243.
+Mõnede ainete läbilöögitugevus:
+*[[klaas]] vähemalt 8 kV/mm
+*[[portselan]] 20 kV/mm
+*[[kvartsklaas]] 25–40 kV/mm
+*[[polüvinüülkloriid]] (PVC) 30 kV/mm
+*[[polüstürool]] 20–55 kV/mm
+*[[polütetrafluoroetüleen]] (PTFE) 18–105 kV/mm
+* [[vilk]] kuni 60 kV/mm
+*[[trafoõli]] (kuivatatud) 5–30 kV/mm
+*destilleeritud vesi 65–70 kV/mm
+*kuiv õhk ([[normaalrõhk|normaalrõhul]]) vähemalt 1 kV/mm
+*kõrg[[vaakum]] 20–40 kV/mm (sõltuvalt [[elektrood]]ide kujust)
+== Viited ==
+{{ Viited }}
+== Vaata ka ==
+* [[Läbilöök]]
+== Välislingid ==
+*[http://opiobjektid.tptlive.ee/Materjaliopetus/materjali_elektriline_tugevus.html  Materjali elektriline tugevus]
 [[Kategooria:Elektrotehnika]]