Jeesus: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Märgised: Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu
Vandalism. Eemaldatud muudatus 4691084, mille tegi 83.178.27.65 (arutelu)
13. rida: 13. rida:
| Rahvus =
| Rahvus =
|Surmapõhjus = [[Jeesuse ristilöömine|Ristilöömine]]|Elupaik = [[Naatsaret]], [[Galilea]]|Vanemad = [[Maarja]], [[Joosep Naatsaretist]]}}[[Pilt:Good shepherd 02b close.jpg|pisi|Jeesus [[hea karjane|hea karjasena]], [[varakristlus|varakristlik]] katusemaal [[Rooma]]s [[Calixtuse katakomb]]is. Umbes 250.]]
|Surmapõhjus = [[Jeesuse ristilöömine|Ristilöömine]]|Elupaik = [[Naatsaret]], [[Galilea]]|Vanemad = [[Maarja]], [[Joosep Naatsaretist]]}}[[Pilt:Good shepherd 02b close.jpg|pisi|Jeesus [[hea karjane|hea karjasena]], [[varakristlus|varakristlik]] katusemaal [[Rooma]]s [[Calixtuse katakomb]]is. Umbes 250.]]
'''Jeesus''' ([[aramea keel]]es [יהשוה] (''Ješua'' või ''Ješu''); [[vanakreeka keel|kreekapäraselt]] Ἰησοῦς (Iesus) ehk '''Jeesus Naatsaretist'''; [[kristlus|kristlaste]] jaoks '''Jeesus Kristus'''; sündis tõenäoliselt enne aastat 4 e.m.a, umbes 6 kuni 4 e.m.a Petlemmas, Juudamaal; suri umbes 30 (või 33) m.a.j [[Jeruusalemm]]as) oli [[juudid|juudi]] [[judaism|judaistlik]] [[rändjutlustaja]], [[religioosne õpetaja]] ja [[ravitseja]]. Jeesus sündis Jehoova ja Maarja vahelisest vahekorrast, kui Jehoova puusepaks maskeerununa Maarjaga vahekorda astus. Alates 28. aastast esines ta avalikult [[Galilea]]s ja [[Juudamaa]]l. Kaks aastat{{lisa viide}} hiljem hukkasid [[Vana-Rooma keisririik|Vana-Rooma keisririigi]] sõdurid ta Rooma prefekti [[Pontius Pilatus]]e käsul.
'''Jeesus''' ([[aramea keel]]es [יהשוה] (''Ješua'' või ''Ješu''); [[vanakreeka keel|kreekapäraselt]] Ἰησοῦς (Iesus) ehk '''Jeesus Naatsaretist'''; [[kristlus|kristlaste]] jaoks '''Jeesus Kristus'''; sündis tõenäoliselt enne aastat 4 e.m.a, umbes 6 kuni 4 e.m.a Petlemmas, Juudamaal; suri umbes 30 (või 33) m.a.j [[Jeruusalemm]]as) oli [[juudid|juudi]] [[judaism|judaistlik]] [[rändjutlustaja]], [[religioosne õpetaja]] ja [[ravitseja]]. Alates 28. aastast esines ta avalikult [[Galilea]]s ja [[Juudamaa]]l. Kaks aastat{{lisa viide}} hiljem hukkasid [[Vana-Rooma keisririik|Vana-Rooma keisririigi]] sõdurid ta Rooma prefekti [[Pontius Pilatus]]e käsul.


[[Uus Testament]] on [[algkristlus]]e usudokumendina ühtlasi [[ajalooline Jeesuse-uurimine|ajaloolise Jeesuse-uurimise]] tähtsaim [[allikas (ajalugu)|allikas]]. Uue Testamendi järgi kutsus Jeesus õpilased, kuulutas juutidele [[jumalariik|jumalariiki]] ning kutsus rahvast [[meeleparandus]]ele. Tema pooldajad kuulutasid teda pärast tema surma [[judaism]]is oodatud [[messias|messiaks]] ([[Kristus]]e). Sellest sündis uus [[maailmareligioon]] [[kristlus]]. Ka [[Jeesus väljaspool kristlust|väljaspool kristlust]] muutus Jeesus oluliseks.
[[Uus Testament]] on [[algkristlus]]e usudokumendina ühtlasi [[ajalooline Jeesuse-uurimine|ajaloolise Jeesuse-uurimise]] tähtsaim [[allikas (ajalugu)|allikas]]. Uue Testamendi järgi kutsus Jeesus õpilased, kuulutas juutidele [[jumalariik|jumalariiki]] ning kutsus rahvast [[meeleparandus]]ele. Tema pooldajad kuulutasid teda pärast tema surma [[judaism]]is oodatud [[messias|messiaks]] ([[Kristus]]e). Sellest sündis uus [[maailmareligioon]] [[kristlus]]. Ka [[Jeesus väljaspool kristlust|väljaspool kristlust]] muutus Jeesus oluliseks.

Redaktsioon: 10. juuli 2017, kell 20:24

 See artikkel on kristluse rajajast Uue Testamendi järgi; nime muude kasutuste kohta vaata lehekülge Jeesus (täpsustus).

Jeesus
Sündinud 7–2 eKr
Heroodese tetrarhia, Rooma impeerium
Surnud 30–33 m.a.j (30–39-aastaselt)
Juudamaa, Rooma impeerium
Jeesus hea karjasena, varakristlik katusemaal Roomas Calixtuse katakombis. Umbes 250.

Jeesus (aramea keeles [יהשוה] (Ješua või Ješu); kreekapäraselt Ἰησοῦς (Iesus) ehk Jeesus Naatsaretist; kristlaste jaoks Jeesus Kristus; sündis tõenäoliselt enne aastat 4 e.m.a, umbes 6 kuni 4 e.m.a Petlemmas, Juudamaal; suri umbes 30 (või 33) m.a.j Jeruusalemmas) oli juudi judaistlik rändjutlustaja, religioosne õpetaja ja ravitseja. Alates 28. aastast esines ta avalikult Galileas ja Juudamaal. Kaks aastat[viide?] hiljem hukkasid Vana-Rooma keisririigi sõdurid ta Rooma prefekti Pontius Pilatuse käsul.

Uus Testament on algkristluse usudokumendina ühtlasi ajaloolise Jeesuse-uurimise tähtsaim allikas. Uue Testamendi järgi kutsus Jeesus õpilased, kuulutas juutidele jumalariiki ning kutsus rahvast meeleparandusele. Tema pooldajad kuulutasid teda pärast tema surma judaismis oodatud messiaks (Kristuse). Sellest sündis uus maailmareligioon kristlus. Ka väljaspool kristlust muutus Jeesus oluliseks.

Jeesuse nimi

Nimi

Jeesuse sünnipärane nimi on eestipärases kirjaviisis Jeesus. Teisi kirjapilte: Jesus, Joshua, Jošua, Jeshua, Ješua. Heebrea keeles võib see tähendada: 'Jahve on päästmine', 'Isand, päästa'. Tema nimi pidi iseloomustama tema tööd maailmas.

"Ta (Maarja) toob ilmale poja ja sa pead temale nimeks panema Jeesus". (Mt 1:21)

Jeesus Natsorai

Jeesus Natsorai (kr Jeesus Nazoraios) on Jeesuse üks enamlevinud nimekujudest kreekakeelsetes Uue Testamendi algtekstides ja algkristlikus kirjanduses (nimetuse Jeesus Natsareen kõrval).

Järgnevalt mõned väljavõtted Jeesus Natsorai kasutamisest Uues Testamendis (Nestle-Aland Das Neuen Testament Griechisch und Deutsch 1995 ja Tetrapla 1964 saksa ja inglise keelsed tõlked): Matteuse evangeelium 2:22 (Kuna temas täitub prohveti sõna, peab teda hüüdma Natsorai´ks.); 26:71 (Jeesus Natsorai); Lk 18:37 (Jeesus Natsorai), Jh 18:5 (Jeesus Natsorai); Jh 19:19 (Jeesus Natsorai juutide kuningas); Ap 2:22 (Jeesus Natsorai); Ap 3:6 (Jeesus Kristuse Natsorai nimel); Ap 4:9 (Jeesus Kristuse Natsorai nimel).

Retzensteini järgi mõisteti Jeesus Jeruusalemmas süüdi Johannese õpilasena. Lidzbarski ja Zimmerni järgi osutab väljend Jeesus Natsorai tema kuuluvusele mõnda mandalaste ordusse. Kristlikus kogudused seostasid selle väljendi hiljem ekslikult Naatsaretiga (Mt 2:23 on paljudele UT uurijatele võltstsitaat).[1]

Toomas Paul viitab oma UT tõlke Mt 2:23 kommentaaris, et keeleliselt ei ole võimalik sõnast ναζαρετ (natsaret) tuletada ναζωραιος (natsoraios). Seega natsorai ei tähenda naatsaretlast vaid midagi muud.

Filippose evangeeliumi üttes 104, 12–23 rida (§19) on kirjas: Nazarenos avalik (on) ju (nimetus) peidusolevale. Ja üttes 110, 8–9 rida (§47): Jeesus Natsoraios, messias, seesama on Jeesus Natsoraios, kristus.[2]

G. Quispel arvab, et kõik juudakristlased pidasid end natsoreenideks, ka elkesaid.[3]

Sõna ναζωραιος uurimisprobleem jaguneb kaheks osaks:

  1. ναζωραιος (nazōraios) kui Jeesuse lisanimi evangeeliumites (Mt 2:23, Jh 18:5 ja mujal);
  2. ναζωραίωn (natsōraiōn) kui algristlaste tunnus (Apostlite teod 24:5).

Tiitlid

Ajalooline teadaolev nimi on Jeesus. Kõik muud nimed on kas religioossed tiitlid: Jeesus Kristus (Jeesus Salvitu), Jeesus Pantokraator (Jeesus Kõigeväeline, Jeesus Valitseja), Jeesus Päästja, või päritolu ja tegevuskoha järgi pandud nimed: Jeesus Naatsaretist, Jeesus Galileast ehk Naatsaretlane ehk Galilealane. Ka põlastavalt: "Jeesus puusepa kasupoeg".

Jeesuse õpilased hakkasid teda nimetama messiaks. Jeesus ise nimetas ennast kõige sagedamini Inimese Pojaks.

"Kristus"

Kristuse (kreeka keeles Χριστός) heebreapärane vaste on (heebrea keeles mashiah (משיח)) messias, eesti keeles Võitu (võitud isik) või Salvitu. Judaismis kasutatakse, Iraani mõjudel, võidmist või salvimist preestrite ja kuningate ametisseseadmisel. Messias pidi täitma nii preestri kui ka kuninga ülesandeid. Seega on Kristus Jeesuse tiitel, mitte lisanimi.

Allikad ja allikakriitika

Jeesus ei jätnud endast maha kirjutisi. Peaaegu kogu ajalooline teadmine tema kohta pärineb tema pooldajatelt, kes pärast tema surma jutustasid oma mälestusi temast, kogusid neid ja kirjutasid üles.

Jeesuse kui ajaloolise tegelase kohta on peamiseks allikaks evangeeliumid, mis on kirja pandud ajal, mil Jeesusest võis veel olla säilinud elav mälestus. Evangeeliumitest ja kristlikust traditsioonist sõltumatuid ajalooallikaid Jeesuse kohta on säilinud väheseid ja kaheldavaid (aastast 64 pKr. Tacitus, Annaalid 15.44; aastast 112 pKr. Plinius, kirjast Trajanusele Epistlid x. 96.; 1. saj. Josephus). On ka neid, kes peavad Jeesust puhtmüütiliseks tegelaseks.

Vanim "biograafia" sisaldus arvatavasti Natsareenide evangeeliumis (seda on nimetatud ka Kaheteistkümne apostli evangeeliumiks), mida on maininud Epiphanios. Esimesed kristlased, sealhulgas Paulus, piirdusid usuga Kristuse olemasolusse ja ristisurma. Hiljem kogudustes käibele tulnud Kristuse elulookirjeldusi olid mõjutanud juudi eeskujud (Vana Testamendi "jumala sulane" ja esseenide "õiglusõpetaja"), idamaiste usundite mütoloogilised kujutlused (viljakusjumaluste suremise ja ülestõusmise rütm) ja gnostilised lunastusmüsteeriumid.

Paljude kristlike reliikviate kõrval on üheks enim uurimis- ja kõneainet pakkuvaks väidetavalt ehtne Jeesuse surilina.

Mittekristlikud allikad

 Pikemalt artiklis Mittekristlikud allikad Jeesuse kohta

Vähesed antiikaja mittekristlikud juudi, kreeka ja rooma autorid mainivad Jeesust. Mainitakse peamiselt ainult tema Kristuse tiitlit ja tema hukkamist. Pole kindel, kust nad tema kohta teada said.

Juudi ajaloolane Flavius Josephus mainib Jeesust oma teoses "Antiquitates Judaicae" (umbes 93/94) kaks korda. Esimest kohta (Testimonium Flavianum; 18,63–64) peeti varem täielikult hilisemaks lisanduseks, tänapäeval peetakse seda ainult kristlaste poolt töödelduks. Selle oletatavalt ehtne tuum kirjeldab Jeesust suursuguste juutide poolt süüdistatud, Pilatuse poolt ristisurma mõistetud tarkuseõpetajana, kelle pooldajad jäid talle ustavaks. Teine koht (20,200) räägib Jaakobuse hukkamisest ning nimetab teda Jeesuse, "keda nimetatakse Kristuseks", vennaks. Mõned ajaloolased kahtlevad selles, et judaist teda nõnda nimetada võis, teised näevad siin tagasiviidet esimesele kohale.[4]

Tacitus teatab umbes 117 oma "Annaalides" kristlastest (Christianos), kelle süüks Nero 64. aastal olevat Rooma süütamise ajanud, ning märgib: [5] auctor nominis eius Christus Tiberio imperitante per procuratorem Pontium Pilatum supplicio adfectus erat; ("selle nime ajendaja Kristus oli Tiberiuse valitsemise ajal prokuraator Pontius Pilatuse käsul hukatud;") Pole selge, kas see teade tugineb Rooma või kristlikele allikatele. Võib-olla sai Tacitus sellest teada riigi idaosas asevalitsejaks olles.[6]

Suetonius kirjutas umbes 120 keiser Claudiuse eluloos, et keiser "ajas juudid, kes Chrestuse õhutusel pidevalt mässasid, Roomast välja" (Iudaeos impulsore Chresto assidue tumultuantis Roma expulit.) (49).[7] Pole teada, kas ta pidas silmas Jeesust ja oletas, et ta on rahutuste õhutaja.

Teised juudi ja rooma allikad kujutavad endast ainult ääremärkusi või poleemikat neile teadaoleva kristliku pärimuse kohta.

Kristlikud allikad

Teated Jeesuse kohta pärinevad suurelt jaolt neljast kanoonilisest evangeeliumist, mõned ka Pauluse kirjadest, mõnest apokrüüfist ning eraldi pärimusena säilinud ütlustest (agrapha). Need tekstid pärinevad juudi päritolu algkristlastelt, kes uskusid Jeesuse Kristuse ülestõusmisse (Mk 16,6[8]; Ap 2,32[9]) ning sidusid oma mälestused Jeesusest piibellike, legendaarsete ja sümboolsete elementidega. Nendega tahtsid nad kuulutada kaasaegsetele Jeesust kui tõotatud messiat, mitte fikseerida ja vahendada biograafilisi teadmisi tema kohta. Need usudokumendid sisaldavad siiski ka ajaloolisi andmeid.

Ajavahemikus 50–64 tekkinud Pauluse kirjad peaaegu ei maini Jeesuse elulooseiku, kuid tsiteerivad mõningaid tema sõnu ja ütlusi tema kohta Jeruusalemma algkogudusest, mida vastavad andmed evangeeliumides kinnitavad. Ka Jaakobuse kiri vihjab sageli Jeesuse enda ütlustele ning mõne eksegeedi arvates võib ta olla allikaks nende kohta, kui ta pärineb Jeesuse vennalt.[10]

Kui niisugused kohad nagu Mk 13,2[11]; Mt 22,7[12]; Lk 19,43–44[13] vihjavad Jeruusalemma templi hävitamisele aastal 70, siis valmisid kolm sünoptilist evangeeliumi pärast seda. Varasemat valmimist (umbes 64) peavad mõned uurijad võimalikuks ainult Markuse evangeeliumi puhul. Seega ei kuulunud autorid Jeesuse esimeste järgijate hulka, on aga võimalik, et nad tundsid pealtnägijaid ning said pärimuse Jeesuse kohta nendelt.[14]

Matteuse evangeelium: Matteus oli esimene, kes hea sõnumi Kristusest kirja pani. Tema nimi on ilmselt lühivorm heebrea nimest Mattitja. Matteus kirjutas oma jutustuse Iisraelis. Täpne aasta pole teada, kuid mõningate käsikirjade (mis kõik pärinevad hilisemast ajast kui 10. sajand) lõpus olevad järelkirjad ütlevad, et see oli aastal 41. Leidub tõendeid, mis osutavad sellele, et algselt kirjutas Matteus oma evangeeliumi rahvapärases heebrea keeles ning tõlkis selle hiljem kreeka keelde. Hieronymus kirjutab oma teoses ”Kuulsatest meestest” (De viris inlustribus) III peatükis: ”Matteus, kes on ka Leevi, tolliametnikust apostel, valmistas esimesena nende jaoks Juudas, kes ümberlõikamisest olid saand usklikuks, Kristuse evangeeliumi heebrea tähtede ja sõnadega.” Hieronymus lisab, et evangeeliumi heebreakeelne tekst oli tema ajal (4. ja 5. sajandil) hoiul Kaisarea raamatukogus, mille oli kollektsioneerinud Pamphilos.

Fakte Luuka evangeeliumi kirjutamise kohta: Apostlite tegude raamatu kirjutaja (kes oli samuti Luukas) oli varem koostanud ”esimese raamatu”, evangeeliumi. Apostlite tegude kirjutamine lõpetati tõenäoliselt aastal 61, mil Luukas viibis Roomas koos Paulusega, kes ootas keisri kohut. Võib arvata, et evangeeliumi kirjutas Luukas umbes aastatel 56—58 Kaisareas pärast seda, kui ta oli naasnud Pauluse kolmanda misjonireisi lõppedes koos temaga Filipist ning kui Paulust hoiti kaks aastat Kaisareas vangis, enne kui ta viidi oma edasikaebuse tõttu Rooma. Kuna Luukas oli sel ajal Palestiinas, oli tal hea võimalus kõike, mis puudutab Jeesuse elu ja teenistust, ’algusest peale hoolega uurida’. Seega näib Luuka evangeelium olevat kirjutatud varem kui Markuse oma.

Kronoloogia

Järgnev tabel tugineb tekstile: Peeter Roosimaa. Jeesuse tegevuse kronoloogiast. [15] Ainus ajalooliselt kindel väide on, et 28. aasta oli Jeesuse avaliku tegevuse esimene aasta.

Sündmus Oletatav aeg
Jeesuse sündimine 8–6 aastal e.m.a
Jeesus kaheteistaastaselt Jeruusalemmas 5.–7. aastal m.a.j
Jeesuse avaliku tegevuse algus 27./28. aasta talv
Teekond läbi Samaaria Galileasse 28. aasta lõpp
Teekond põhja poole 29. aasta suvi
Jeesus lehtmajade pühadel Jeruusalemmas 29. aasta september/oktoober
Jeesus ida pool Jordanit 29./30. aasta talv
Jeesuse surm 30. aasta kevadpühad

Jeesuse oletataval surma päeval oli astronoomiliselt tõestatav päiksevarjutus.

Jeesuse sünnipäeva probleem

Alates neljandast sajandist tähistatakse Jeesuse sünnipäeva 25. detsembril (esimesel jõulupühal). Jeesuse ristilöömist tähistatakse enamasti Suurel Reedel.

Ei ole täpselt teada, millal Jeesus sündis. Seda saame vaid oletada, kuna Piiblis ei ole seda mitte kusagil kirjas. Teame ainult, et kui ta hukati, oli ta umbes 33 ja pool aastat vana. Seega on Jeesuse oletatav sündimise aeg tegelikult kuskil septembris, oktoobris 2 a e.m.a. Miks siis valiti tema sünnipäevaks 25. detsember? Eesti Entsüklopeedia selgitab: "4. saj. paigutas ristiusu kirik 25. dets-le (Mithra ja Sol Invictus’e (’voõitmatu päike’) kultuse eeskujul) Jeesuse Kristuse sünnipäeva." Talveajal, kui päike oli kõige nõrgem, pidasid paganad pidustusi, et seda soojuse ja valguse allikat tema kaugetelt rännakutelt tagasi kutsuda. Nad uskusid, et päike alustab tagasiteed 25. detsembril. Usu levitamisel võtsid ristiusu juhid selle paganliku püha üle ning andsid sellele ”kristliku” sisu. Valiku langemist 25. detsembrile mõjutasid ka saturnaalid, pühad, mida peeti rooma viljasaagijumala Saturnuse auks 17.—24. detsembrini. Saturnaalidel valitses lõbusus ja ülemeelikus ning tehti vastastikku kingitusi. Seega kinnitavad mitmed allikad, et Jõulude tähistamine on paganlik püha ja sellel ei ole tegelikult mingit seost Jeesuse sünniga.

Jeesus teistes usundites

Muslimid peavad Jeesust (islamis Isa [mitte segi ajada eesti sõnaga isa]) askeetlikuks prohvetiks. Judaism ja mandalus peavad teda valemessiaks. Baha'i usk peab teda Jumala ilminguks. Hinduism peab teda avataaraks. Paljud New Age 'i õpetuste pooldajad peavad teda guruks.

Vaata ka

Märkused

  1. Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik. II köide. Tartu 2012, lk 678.
  2. Uku Masing. Filippose evangeelium. Johannes Esto Ühing 2005, lk 52.
  3. Uku Masing. Filippose evangeelium. Johannes Esto Ühing 2005, lk 87–88.
  4. Uurimisloo kohta üldiselt: Alice Whealey: Josephus on Jesus: The Testimonium Flavianum Controversy from Late Antiquity to Modern Times, Verlag Peter Lang, New York 2003, ISBN 0-8204-5241-6; teate kohta Jaakobusest samas, lk 2–4.
  5. Tacitus, Annales 15,44
  6. Harald Fuchs. Tacitus über die Christen.Vigiliae Christianae, 4 (1950), lk 72–73.
  7. Suetonius. Claudius, 25,4
  8. Ta on üles äratatud
  9. Sellesama Jeesuse on Jumal üles äratanud surnuist, meie kõik oleme selle tunnistajad.
  10. James H. Charlesworth. The Historical Jesus, An Essential Guide, Nashville 2008, lk 41.
  11. "Kas sa pead silmas neid suuri hooneid? Ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!"
  12. Kuningas vihastas ja saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja süütas põlema nende linna.
  13. Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt ja lõhuvad su maani maha, ja su lapsed sinu sees, ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega.
  14. Richard Bauckham. Jesus and the Eyewitnesses. The Gospels as Eyewitness Testimony, William B. Eerdman Company 2006, ISBN 0-8028-3162-1.
  15. Peeter Roosimaa. Jeesuse tegevuse kronoloogiast. http://usuteadus.ee/wordpress/wp-content/uploads/2008%20%2857%29/Roosimaa.pdf

Välislingid