Tähtnimetus

Tähtnimetus on muusikas helikõrgust tähistav ladina tähestiku täht või tähtede kombinatsioon.

Saksa süsteemis tähtnimetused tulenevad saksa keeleruumist pärit mõiste 'alusheli' (Stammton) nimetustest C, D, E, F, G, A ja H.

Altereeritud heli tähistamiseks lisatakse alusheli nimetusele vastav sufiks. Alusheli altereerimisel

• pool tooni üles lisatakse vastavale tähtnimetusele sufiks –is
• tervetoon üles lisatakse vastavale tähtnimetusele sufiks -isis,
• pool tooni alla lisatakse vastavale tähtnimetusele sufiks -es või -s (erandiks on H, mille pool tooni alla altereeritud heli nimetus on B)
• tervetoon alla lisatakse vastavale tähtnimetusele sufiks -eses või -ses

Inglise süsteemis on alushelide tähtnimetused C, D, E, F, G, A ja B. See tähendab, et

• saksa süsteemis H = inglise süsteemis B
• saksa süsteemis B = inglise süsteemis B♭

Inglise süsteemis altereerimise puhul lisatakse alusheli tähtnimetusele vastavalt kas dieesi (♯) või bemolli (♭) märk.

Tähtnimetusega tähistatakse üldiselt absoluutset helikõrgust.

Leo Semlek nimetab alushelide tähtnimetusi heli põhinimetusteks ja altereeritud heliide tähtnimetusi tulendnimetusteks.

Ajalugu

6. sajandi filosoof Boëthius kasutas klassikalise ladina tähestiku esimest 14 tähte nootide nimetamiseks kahe oktaavi ulatuses, sest see ulatus oli tolle aja muusikas tarvitusel. Need tähed olid a, b, c, d, e, f, g, h, i, k, l, m, n, o (j jõudis tähestikku alles 16. sajandil). Need tähistasid noote tänapäevase süsteemi järgi suure oktaavi a-st esimese oktaavi g-ni.

Kui hiljem laiendati ulatust kolmele oktaavile, hakati kasutama korduvat järjestust a-st g-ni. Esimest oktaavi tähistasid suurtähed (A, B, ..), teist oktaavi väiketähed (a, b, ...) ja kolmandat kahekordsed väiketähed (aa, bb, ...).

Kromaatilise helirea ülejäänud viis heli (nn klaveri mustad klahvid) lisandusid järk-järgult. Esimesena hakati märkima b madaldust, sest see tuli ette teatud laadides, kus taheti vältida dissonantset tritooni. Noodikirjas hakati madaldatud b-d märkima "ümmarguse b-ga" (b rotindum; sellest arenes hiljem madaldusmärk bemoll, ♭) ja seni b-ga märgitud nooti "nurgelise b-ga" (b quadratum; sellest arenes hiljem märk bekarr, ♮). Paljudes maades (nt Saksamaal ja Põhjamaades), asendus "nurgeline b" h-ga, kas saksakeelse sõna hart ('kõva, karm') tõttu või lihtsalt sarnasuse pärast.

Tänapäeval on oktaavi esimeseks noodiks c, sest sellelt algab lääne muusikas kõige levinum helirida, duur. C-duur on ainus duur, mis koosneb alushelidest.

Vaata ka

• Silpnimetus