Moraali genealoogiast

Moraali genealoogiast. Vaidluskiri
Esimese väljaande tiitelleht
Originaali pealkiri	Zur Genealogie der Moral: Eine Streitschrift
Autor	Friedrich Nietzsche
Tõlkija	Andres Luure
Päritolumaa	Saksamaa
Keel	saksa
Sari	Avatud Eesti Raamat
Teema	filosoofia, eetika
Žanr	teadus
Kirjastaja	(originaal) Varrak (eesti keeles)
Ilmumisaeg	1887 (originaal) 2015 (eesti keeles)
Lehekülgi	226
ISBN	9789985333426
Eelnev raamat	Sealpool head ja kurja (1886)
Järgnev raamat	Wagneri juhtum (1888)

Moraali genealoogiast. Vaidluskiri (saksa keeles Zur Genealogie der Moral: Eine Streitschrift) on saksa filosoofi Friedrich Nietzsche 1887. aastal ilmunud raamat, milles autor täpsustab ja arendab edasi oma eelmises, 1886. aastal ilmunud teoses "Sealpool head ja kurja" esitatud seisukohti moraalimõistete ja nendega seotud hoiakute päritolu kohta. Raamat koosneb eessõnast ja kolmest omavahel temaatiliselt seotud traktaadist. Teos valmis autori loomingulisel kõrgperioodil ning seda peetakse Nietzsche üheks terviklikumaks ja süstemaatilisemaks filosoofiatekstiks.

Kokkuvõte

Eessõna

Eessõnas annab Nietzsche lühikese ülevaate põhjustest, mis ajendasid teda raamatut kirjutama. Esialgseid mõtteid “moraali-eelarvamuste päritolu kohta” (lk 8) oli ta väljendanud juba aforismikogus “Inimlik, liiginimlik. Raamat vabadele vaimudele", kuid olles tutvunud oma sõbra Paul Rée teosega “Moraalitunnete algupära” (“Der Ursprung der moralischen Empfindungen”, 1877), tundis ta vajadust moraaliga seotud probleemid uuesti põhjalikumalt käsile võtta. Väitega, et inimene on hea ja kurja kui väärtusotsustused ise leiutanud (lk 10), annab Nietzsche kätte üldise suuna kogu edasise teksti lugemiseks. Ta kritiseerib Schopenhauerit elu eitamise ja nihilismikalduvuse pärast ning jõuab selle juurest üleüldse igasuguste moraaliväärtuste kriitikani, öeldes et nende “eneste väärtus tuleb nüüd küsimärgi alla panna”. Sel eesmärgil asubki ta uurima moraali kujunemislugu ehk genealoogiat.

„

Me oleme endale tundmatud, meie, tunnetajad, meie ise meie endile; ja selleks on küllalt põhjust.

“

Raamatu avasõnad

Esimene traktaat. "Hea ja kuri", "hea ja halb"

Esimeses traktaadis väidab Nietzsche, et vastandipaarid “hea ja kuri” ning “hea ja halb” on etümoloogiliselt erinevat päritolu, kusjuures “hea” on omandanud kaks vastandlikku tähendust. Eristuses “hea ja halb” tähistab “hea” kõike, mis on tugev ja elujaatav, “hea ja kurja” eristuses on see aga hakanud tähistama algse aristokraatliku “hea” vastandit ehk Nietzsche mõistes orjamoraali, mille põhjustajaks ta peab nõrkade salavimma tugevate vastu. Orjamoraali seisukohalt on võimutahe, elurõõmus agressiivsus ja tugevus kurjad. "Orjade mäss moraalis saab alguse sellest, et salavimm ise muutub loovaks ja sünnitab väärtusi – sääraste olendite vimm, kellel tegelikuks reaktsiooniks, reaktsiooniks teo näol puudub võimalus ja kes saavad kompensatsiooni ainult kujuteldava kättemaksu näol. Sellal kui suursugune moraal kasvab välja võidutsevast iseendale "jah" ütlemisest, ütleb orjamoraal juba algusest peale "ei" "väljaspoolsele", "teistsugusele", "mitte-endale" – ja see "ei" ongi tema loov tegu." (lk 35) Nietzsche leiab, et suuremeelne, õilsa hingega inimene austab ka oma vaenlast ega pea teda kurjaks. Kurjust on vastase juures vaja eeldada ainult nõrgal, kes otsib oma kättemaksule õigustust või ettekäänet: “Tema hing kõõritab.” (lk 37).

Esimese traktaadi üheks peamiseks järelduseks tänapäeva filosoofia jaoks on, et moraalikategooriate – ning seeläbi ka väärtushinnangute ja -hoiakute – algupära ja iseloom on paljune, nende kujunemises on algusest peale mängus olnud mitmesugused jõud, aga ka juhus ja üldine ajaloosündmuste virvarr. Sellega lõi Nietzsche põhimõtteliselt uue moraalifilosoofia, mis eristus selgelt platonistlikust ja kristlikust eetikast, mille kohaselt moraaliideedel on ühene, muutumatu loomus ning inimese ülesandeks on nende poole püüelda.

Teine traktaat. "Süü", "halb südametunnistus" ja muu seesugune

Teises traktaadis esitab Nietzsche hüpoteesi, et moraali põhimõistete, nagu “süü”, “südametunnistus” ja “kohus” algupära on “võla” mõistes ning et karistuse institutsioon on tagasi viidav võlausaldaja ja võlglase vahelisele lepingusuhtele. Karistus oli algselt tehing, millega indiviidile tekitatud kahju kompenseeriti süüdlasele põhjustatud valuga, kuid seejuures ei lähtutud moraalikaalutlustest, nagu süüdlase vaba tahe või tema vastutus oma tegude eest, vaid karistus oli lihtsalt kahjukannataja viha väljendus.

Kirjandus

• Eik Hermann. "Lehmadele salavimmast". Sirp 27.5.2016.
• Leo Luks. Nietzsche moraalikriitilise hoiakuga seotud tõlgendusprobleemid. Akadeemia 12/2006.