Moraali genealoogiast: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 27. rida: | 27. rida: | ||
}} |
}} |
||
'''''Moraali genealoogiast. Vaidluskiri''''' ({{lang-de|Zur Genealogie der Moral: Eine Streitschrift}}) on saksa filosoofi [[Friedrich Nietzsche]] 1887. aastal ilmunud raamat, milles autor täpsustab ja arendab edasi oma eelmises, 1886. aastal ilmunud teoses "[[Sealpool head ja kurja]]" esitatud seisukohti moraalimõistete ja nendega seotud hoiakute päritolu kohta. Raamat koosneb eessõnast ja kolmest omavahel temaatiliselt seotud traktaadist. Teos valmis autori loomingulisel kõrgperioodil ning seda peetakse Nietzsche üheks terviklikumaks ja süstemaatilisemaks filosoofiatekstiks. |
'''''Moraali genealoogiast. Vaidluskiri''''' ({{lang-de|Zur Genealogie der Moral: Eine Streitschrift}}) on saksa filosoofi [[Friedrich Nietzsche]] 1887. aastal ilmunud raamat, milles autor täpsustab ja arendab edasi oma eelmises, 1886. aastal ilmunud teoses "[[Sealpool head ja kurja]]" esitatud seisukohti moraalimõistete ja nendega seotud hoiakute päritolu kohta. Raamat koosneb eessõnast ja kolmest omavahel temaatiliselt seotud traktaadist. Teos valmis autori loomingulisel kõrgperioodil ning seda peetakse Nietzsche üheks terviklikumaks ja süstemaatilisemaks filosoofiatekstiks. |
||
==Kokkuvõte== |
|||
===Eessõna=== |
|||
Eessõnas annab Nietzsche lühikese ülevaate põhjustest, mis ajendasid teda raamatut kirjutama. Esialgseid mõtteid “moraali-eelarvamuste päritolu kohta” (lk 8) oli ta väljendanud juba aforismikogus “[[Inimlik, liiginimlik. Raamat vabadele vaimudele]]", kuid olles tutvunud oma sõbra [[Paul Rée]] teosega “Moraalitunnete algupära” (“Der Ursprung der moralischen Empfindungen”, 1877), tundis ta vajadust moraaliga seotud probleemid uuesti põhjalikumalt käsile võtta. Väitega, et inimene on hea ja kurja kui väärtusotsustused ise leiutanud (lk 10), annab Nietzsche kätte üldise suuna kogu edasise teksti lugemiseks. Ta kritiseerib [[Arthur Schopenhauer|Schopenhauerit]] elu eitamise ja nihilismikalduvuse pärast ning jõuab selle juurest üleüldse igasuguste moraaliväärtuste kriitikani, öeldes et nende “eneste väärtus tuleb nüüd küsimärgi alla panna”. Sel eesmärgil asubki ta uurima moraali kujunemislugu ehk genealoogiat. |
|||
{{Tsitaat2|''Me oleme endale tundmatud, meie, tunnetajad, meie ise meie endile; ja selleks on küllalt põhjust.''|Raamatu avasõnad}} |
{{Tsitaat2|''Me oleme endale tundmatud, meie, tunnetajad, meie ise meie endile; ja selleks on küllalt põhjust.''|Raamatu avasõnad}} |
||
Redaktsioon: 21. juuni 2017, kell 09:30
| Moraali genealoogiast. Vaidluskiri | |
|---|---|
 | |
| Originaali pealkiri | Zur Genealogie der Moral: Eine Streitschrift |
| Autor | Friedrich Nietzsche |
| Tõlkija | Andres Luure |
| Päritolumaa | Saksamaa |
| Keel | saksa |
| Sari | Avatud Eesti Raamat |
| Teema | filosoofia, eetika |
| Žanr | teadus |
| Kirjastaja |
(originaal) Varrak (eesti keeles) |
| Ilmumisaeg |
1887 (originaal) 2015 (eesti keeles) |
| Lehekülgi | 226 |
| ISBN | 9789985333426 |
| Eelnev raamat | Sealpool head ja kurja (1886) |
| Järgnev raamat | Wagneri juhtum (1888) |
Moraali genealoogiast. Vaidluskiri (saksa keeles Zur Genealogie der Moral: Eine Streitschrift) on saksa filosoofi Friedrich Nietzsche 1887. aastal ilmunud raamat, milles autor täpsustab ja arendab edasi oma eelmises, 1886. aastal ilmunud teoses "Sealpool head ja kurja" esitatud seisukohti moraalimõistete ja nendega seotud hoiakute päritolu kohta. Raamat koosneb eessõnast ja kolmest omavahel temaatiliselt seotud traktaadist. Teos valmis autori loomingulisel kõrgperioodil ning seda peetakse Nietzsche üheks terviklikumaks ja süstemaatilisemaks filosoofiatekstiks.
Kokkuvõte
Eessõna
Eessõnas annab Nietzsche lühikese ülevaate põhjustest, mis ajendasid teda raamatut kirjutama. Esialgseid mõtteid “moraali-eelarvamuste päritolu kohta” (lk 8) oli ta väljendanud juba aforismikogus “Inimlik, liiginimlik. Raamat vabadele vaimudele", kuid olles tutvunud oma sõbra Paul Rée teosega “Moraalitunnete algupära” (“Der Ursprung der moralischen Empfindungen”, 1877), tundis ta vajadust moraaliga seotud probleemid uuesti põhjalikumalt käsile võtta. Väitega, et inimene on hea ja kurja kui väärtusotsustused ise leiutanud (lk 10), annab Nietzsche kätte üldise suuna kogu edasise teksti lugemiseks. Ta kritiseerib Schopenhauerit elu eitamise ja nihilismikalduvuse pärast ning jõuab selle juurest üleüldse igasuguste moraaliväärtuste kriitikani, öeldes et nende “eneste väärtus tuleb nüüd küsimärgi alla panna”. Sel eesmärgil asubki ta uurima moraali kujunemislugu ehk genealoogiat.
| „ | Me oleme endale tundmatud, meie, tunnetajad, meie ise meie endile; ja selleks on küllalt põhjust. | “ | Raamatu avasõnad | ||