Igor Gräzin

Igor Gräzin 2011. aastal.

Igor Gräzin (sündinud 27. juuni 1952 Tartus) on Eesti õigusteadlane, poliitik ja jurist. Pikaajaline Riigikogu liige.

Igor Gräzin on Eesti Rooma Klubi liige.

Haridus

Keskhariduse omandas Gräzin Miina Härma Gümnaasiumis.

Ta lõpetas 1975 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kiitusega ja kaitses 1979 Moskvas Üleliidulises Õigusinstituudis teaduste kandidaadi kraadi.

Ta kaitses 1987 NSVL Teaduste Akadeemia Riigi ja Õiguse Instituudis õigusteaduste doktori kraadi.

Töökohad

• Tartu Ülikooli õigusteaduskonna prodekaan 1986–1988, filosoofiateaduse aspirant ja abiprofessor 1984–1986, vanemlektor, rektori abi ja juriidiline nõunik 1978–1984, filosoofialektor 1975–1978
• ENSV Teaduste Akadeemia Filosoofia, Sotsioloogia ja Õiguse Instituudi õiguse osakonna juhataja 1988–1989
• Notre Dame'i Ülikooli õppejõud 1990–2000
• Kelloggi Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi teadur ja õigusteaduse professor 1992–2000
• Eraülikooli Nord prorektor 2001–2003; õigusteaduskonna dekaan 1999–2001
• Kennan Institute (Washington, USA), Woodrow Wilson Center´i avaliku poliitika teadur 2004–2005

Alates 1. juunist 2007 kuulub ta Reformierakonna esindajana Rahvusringhäälingu nõukokku.

Poliitiline tegevus

• 1975–1990 Eestimaa Kommunistliku Partei liige.
• 1991–2002 USA Vabariikliku Partei liige
• NSVL Ülemnõukogu 1989–1991
• NSV Liidu rahvasaadik 1989–1991
• Alates 1994 Reformierakonna asutajaliige
• VIII Riigikogu 1995–1999
• X Riigikogu 2005–2007
• XI Riigikogu 2007–2011
• XII Riigikogu 2011–2015
• XIII Riigikogu – alates 2015. aastast

2011. aastal valiti isikumandaadiga XII Riigikogu liikmeks. Mais 2011 valiti Igor Gräzin Eesti Reformierakonna Tartu maakonnaorganisatsiooni esimeheks.

Gräzin on hääletanud ainsa häälega: surmanuhtluse kaotamise vastu Eestis; EV merepiiri taastamisest Soome lahes; saadikupuutumatuse säilitamise eest Siim Kallasele, Heiki Kranichile ja Villu Reiljanile; EL-i põhiseadusleppe ja Lissaboni leppe vastu; Şaddām Ḩusayni ilma kohtuta piinamise ja surmanuhtluse vastu. 2008. aasta märtsis kaitses Gräzin Villu Reiljanit ja hääletas ühena kahest Riigikogu liikmest temalt saadikupuutumatuse äravõtmise vastu.

2009. aastal väitis euroskeptiline erakond Libertas Euroopa Liidu erakonna staatust taotledes, et Igor Gräzin on Libertase asutajaliige. Gräzin ise eitas Libertase poolt allkirja andmist, kuid möönis, et oli aastail 2001–2002 seotud liikumisega Euroopa Liidu Demokraadid (EUD), millest Libertas osalt välja kasvas.

2004. aastast tegeleb energeetika poliitiliste probleemidega, olles aktiivne Gazpromi monopoli vastane Eestis ja seistes energeetika vabaturu põhimõtete eest. Astunud välja tuumaenergeetika ja rohelise energia kaitseks. (Sealhulgas väidab, et tuuleenergia ei ole taastuvenergia ja on tuuleparkide laiendamise vastane). Eesti Gaasi Venemaa poliitilise võimu alt vabastamise eestvõitleja. 2010. aasta suvel algatas idee Vene naftatransiidi maksustamisest Soome lahes Eesti kasuks. Poliitilise tegevuse prioriteediks Eestis loeb vabaturu põhimõtete taastamist ja võitlust väljakujunenud monopolistlike liitude vastu.

Üks Reformierakonna nn liberaalse sise-opositsiooni esindajaid, kes ei soovi Ansipi kui vasakpoolse peaministri jätkamist. Osaleb mitmetes klassikalist liberalismi propageerivates ühendustes koos Meelis Atoneni, Aivar Sõerdi, Andres Arraku, Siim Kallase, Rain Rosimannuse jt-ga. 2012. aasta novembris lekkis Gräzini siselisti kiri ERR-i nõukokku, mis sünnitas ajakirjanduslikes ringkondades sisepoleemika "ajakirjandusliku tooni" teemadel – kas meediavabadus on kooskõlas lojaalsusega Eesti riigile ja kaasvastutav selle kestmise eest.

Ta kandideeris 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel Eestis ja kogus 975 häält. See oli Reformierakonna 12 kandidaadist 4. tulemus. Pärast Andrus Ansipi Euroopa Komisjoni voliniku kohale kinnitamist ja Urmas Paeda loobumist Euroopa Parlamendi kohast oleks Gräzin pääsenud Euroopa Parlamenti, kuid pärast Paeda korduvaid meelemuutusi ja Valimiskomisjoni loobumist oma varasemast otsusest läks eurosaadiku koht Paedale. Gräzin lubas selle otsuse kohtusse kaevata, märkides ühtlasi, et seni välisministrina töötanud Paeda psüühiline ebastabiilsus kujutab endast julgeoleku-riski ja tema lahkumine Eestist tugevdab riigi julgeolekut.

Igor Gräzin esinemas Liberalismi Akadeemia debatil.
Foto: Ave Maria Mõistlik, 27. aprill 2009

Publikatsioonid ja uurimistöö

• 1999 Anglo-ameerika õigusfilosoofia
• 1983 Anglo-ameerika õigusfilosoofiast
• 1990 Jeremy Bentham. Sarjast Suuri mõtlejaid
• 1999 Poliitika kui depressioon ja enesetapp

Avaldanud ligi 500 poliitilist artiklit (neist Eestis eeskätt SL Õhtulehes, TV3-s, arvukalt vene väljaannetes); üle 100 teadusliku artikli ja raamatu (õppematerjali) õigusajaloost, õigusfilosoofiast, gnoseoloogiast, lingvistikast ning makroökonoomikast. Talle kuulub osalus Davis-Gräzini seaduse formuleerimisel ja matemaatilisel tõestamisel ("likviidsuse määrab mitte maksevahendi, vaid vahetus-keskkonna likviidsuse määr"). On esitanud sõjalis-tööstusliku kompleksi konverteerimise kontseptsiooni (NATO uurimisprogrammile, 1996) olulise järelduse: sõjalis-tööstuslik kompleks ei ole konverteeritav tsiviilseks tootmiseks.

Kirjutanud stsenaariume filmidele ("Põlevad piirid", kaasautorina "Eestlased Kremlis" – koos E.Lippmaaga) ja ETV saatesarjale ("10 otsustavat aastat", koos Juhan Aarega).

Teeb Teise maailmasõja alast (eeskätt: NSVL osast selle vallapäästmisel) uurimistööd koos GRU endise agendi Viktor Suvoroviga.

2009. aastal taasalustas teadustegevust ning sai Eesti Semiootika Seltsi liikmeks. Jätkab uuringuid juriidilise mütoloogia teemadel, keskendudes eeskätt Franz Kafka loomingule ja nn postgooti normativismile (1900.–1920. aastate Praha koolkond), avaldanud teadustöid ja esinenud rahvusvahelistel teadusfoorumitel poliitilise visuaal-ruumi semiootikast.

Aastatel 2009–2014 oli koos Aivar Riisaluga TV3 iganädalase uudiste-analüüsi saate ("Nädala kokkuvõte") autor. 2013–2014 oli ta koos Andres Raidiga vestlussaate "Poolkuu" autor Tallinna TV-s. Saade võeti eetrist maha (TTV juhtide Toomas Lepa ja Masrt Ummelase poolt) seoses Gräzini poliitilise kriitikaga Savisaare aadressil vabariigi trükiajakirjanduses.

Õpetab rahvusvahelist äriõigust Tallinna Ülikooli Õigusakadeemias ja Tallinna Majanduskoolis ning Rooma õigust ja õigusfilosoofiat TÜ ingliskeelsetes voorudes Tallinnas ja Helsingis.

Strateegiliste uuringukeskuste ISSA (USA, Virginia) ja FDI (Austraalia, Perth) vanemanalüütik, W.Wilsoni keskuse (Washington, D.C.) emeriit-teadur.

Isiklikku

Igor Gräzinil on endise abikaasa Jelenaga poeg Anton.

4. mail 2001 sündis Igor Gräzinil ja Maret Maripuul poeg Kaspar Gräzin. Juunis 2017 abiellus Igor Gräzin oma pikaaegse elukaaslase Maret Maripuuga.

2003. aasta veebruaris tabati Igor Gräzin autoroolist 3,84-promillise joobega. Paradoksaalsel moel seejärel Gräzini reiting hoopis tõusis ning ta sai Riigikogu liikmeks asendusliikmena pärast seda, kui tema erakonnakaaslased Peep Aru ja Toomas Tein olid ise pärast baaris laamendamist saadikukoha maha pannud. Seltskonnaajakirjanduse tähelepanu pälvisid omal ajal mitte ainult Gräzini pummelungid elitaarses seltskonnas, vaid ka suhted mitmete avalikus elus tuntud daamidega. Episoodiline roll "kuulsustefilmis" "Jan Uuspõld läheb Tartusse". Gräzin oli portreelugude kangelane seltskonnaajakirjanduses, sealhulgas ajakirjas Playboy (aprill 2009).

Välislingid

• Igor Gräzin Eesti Teadusinfosüsteemis
• Tutvustus
• Virtuaalvangla
• Igor Gräzin: Räimed küüditatakse Siberisse Maaleht, 25. november 2008
• Reporter.ee: Gräzin võrdleb Savisaare tegusid Tallinnas riigipöördega Tallinna Postimees, 20. veebruar 2009.
• Igor Gräzin. Numbrite impressionistlik udu. Tööpuudus, opleht.ee, 28. mai 2010

Eelnev Reno Laidre

Eesti Reformierakonna Tartu maakonnaorganisatsiooni esimees 25. mai 2011 –

Järgnev praegu ametis