Genova doodž

Giovanni Francesco II Brignole Sale – Genova doodž aastatel 1746 kuni 1748.

Genova lipp

Genova doodž (ladina keeles Januensium dux et populi defensor, "Genova hertsog ja rahva kaitsja") oli keskaegse Genova vabariigi, Saksa-Rooma riigi ühe osa, valitseja aastast 1339 kuni riigi okupeerimiseni Napoleon I poolt aastal 1797. Esialgu valiti doodžid eluajaks, kuid aastast 1528 valiti neid kaheks aastaks. Tegelikkuses oli vabariik (või Dogate) oligarhia, mida valitses väike rühm kaupmeeste perekondi, kelle hulgast valiti ka doodžid.

Christine Shaw on kirjutanud: "Genova doodžid olid peaasjalikult kildkondade juhid, kes vastutasid Genova ja tema territooriumi kaitsmise eest ... Mõnele nendest meeldis end näha linna tegelike valitsejatena, kuid nad ei olnud seda".

Ajalugu

Vaade Genova doodžide paleele Piazza Matteotti väljakult.

Esimene Genova doodž Simone Boccanegra, kelle nime hoiab elus Giuseppe Verdi 1857. aasta ooper "Simon Boccanegra", nimetati avalikkuse heakskiidul ametisse 1339. aastal. Esialgu valiti doodže ilma piiranguteta ja üldise hääleõiguse alusel ning nad jäid oma ametisse eluajaks (nn igavene dogate), kuid peale Andrea Doria poolt 1528. aastal teostatud reformi vähendati doodži ametis olemise aega kahele aastale. Samal ajal tunnistati lihtrahvas valimiskõlbmatuks ja doodžide ametisse määramine usaldati võimsa kohaliku nõukogu Gran Consiglio, kes kasutas selleks eesmärgiks poliitilist süsteemi, mis oli pea sama keerukas kui hilisem Veneetsia süsteem, kuue liikme kätte.

Genova doodžide paleed, mida algselt tunti nimega Palazzo Pubblico, laiendati 1388. aastal, et majutada uut valitsejat ja valitsusviisi ning tegemist oli esimesega seeriast radikaalsetest ümberehitustest. 16. sajandil ehitati palee suurejooneliselt ümber ja selle uueks nimeks sai Palazzo Ducale. Veel hiljuti asusid palees kohtud, kuid nüüd toimib see Genova kultuurikeskusena.

Kõigist "igavestest" Genova doodžidest, kes valiti Genovat oma elu lõpuni valitsema, kestis vaid ühe doodži valitsusaeg rohkem kui kaheksa aastat. Paljud astusid kas tagasi või kihutati juba enne ametisse asumist riigist välja. Mõnel ei õnnestunud ka ainsat päeva võimul olla. Vahemikus 1339 ja 1528 valiti vaid neli doodži seaduste järgi.

Genova ei usaldanud oma doodže – Genova valitsev klass sidus neid täidesaatvate komiteedega, hoidis neid väikese eelarve peal ja hoidis neid eemal Casa di San Giorgio's hoitavatest kogukondlikest tuludest. Seega ei ole üllatav, et Genova doodžid on olnud vähem kuulsusrikkad kui Veneetsia doodžid.

Siiski oli doodži seisus riigi eestseisuse esiotsas ja linna juhtivate kaubandusperekondade sisering võistles omavahel selle nimel, et saada oma mees sellele ametikohale. On ka teateid doodžide palees aset leidnud konkureerivatest valimistest. 1389. aastal tuli üks pettunud kandidaat üllatuslikult tagasi sunniviisilisest eksiilist, saadetuna 7000 toetaja poolt ning peale ametisoleva doodžiga sõbralikult lõunastamist sundis ta viimase viisakalt, kuid kindlalt lahkuma, tänades teda selle eest, et too teenis nii võimekalt tema asetäitjana tema "vältimatu eemaloleku" ajal.

Giovanni Battista Cambiaso, Genova doodž aastatel 1771–1773. Büst Varssavi kuningalossis.

Kaks mõjukat Genova perekonda hoidsid dogate positsiooni mitme põlvkonna jooksul peaaegu enda ainuvalduses: keskaja keiserlikku võimu toetanud Adorno perekond ja paavsti võimu toetanud Campofregoso ehk Fregoso perekond. Tomaso di Campofregoso valiti doodžiks kolm korda: aastatel 1415, 1421 ja 1437.

1461. aastal meelitas Genova peapiiskop Paolo Fregoso tollase doodži oma paleesse, hoidis teda pantvangis ja lasi tal valida ametist lahkumise või üles poomise vahel. Kui aga Fregoso omakorda kukutati, põgenes ta sadamasse, kaaperdas neli galeeri ja võttis ette täiesti uue karjääri piraadina. Kui Veneetsia doodžide paleesse kogunesid aastate jooksul suurepärane sisustus ja suurepärased kunstitööd, eeldati Genovas, et iga doodž saabub koos oma sisustusega ja teeb lahkudes palee seinteni lagedaks.

Genova võim jõudis oma kõrgpunktini varakult ja Veneetsia mõjuvõim varjutas selle peagi. 16. sajand tõi kaasa vabariigi taassünni admirali, riigimehe ja kunstide patrooni Andrea Doria juhtimise all. Doria valitses riiki tegeliku diktaatorina, kuigi temast ei saanud kunagi doodži. Genova sai uuesti rikkaks tänu Hispaania impeeriumi saavutustele Uues maailmas. Doria teenis Hispaania Habsburge ja Genova pankurid käsitsesid Hispaania rahanduslikke tegevusi, mis rikastas tohutult Genova pangandusoligarhiat.

Napoleoni sõjad kaotasid Genova doodži ametikoha. Aastal 1797, mil Napoleon Bonaparte muutis Genova vastloodud Liguuria vabariigi osaks, rüüstasid Prantsusmaa sõdurid ja linna rahvahulk doodžide palee.

Genova doodžide täieliku nimekirja leiab itaaliakeelsest Vikipeediast: Elenco dei Dogi della Repubblica di Genova.

Välislingid

• Genova doodžide täielik nimekiri veebilehel "Regnal Chronologies"
• Liguuria vabariigi ajalugu (1797–1805)
• Genova doodžide vapid