Veneetsia vabariik: erinevus redaktsioonide vahel

	Venezia vabariik; Serenissima Repubblica di Venezia
	[[Fail:\|125px\|ääris]] [[Fail:\|75px]] Venezia vabariigi lipp Venezia vabariigi vapp
Riigipea	Doodž
Pealinn	Venezia
Religioon	katoliiklus, õigeusk

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 27. mai 2017, kell 11:43

Venezia vabariik (ka Veneetsia vabariik; itaalia Serenissima Repubblica di Venezia) oli riik Aadria mere ääres aastatel 697–1797. Riigi keskus oli Venezias ja riiki valitsesid doodžid.

Esialgu kuulusid vabariiki ainult Venezia ümbruse alad, kuid hiljem hõlmas riik ka Itaalia kirdeosa, Aadria mere idaranniku ning Joonia ja Egeuse mere saared. 9. sajandiks saavutas Venezia poliitilise iseseisvuse ja omandas tänu soodsale geograafilisele asendile ja kaubavahetuse kasvule Lääne-Euroopa ja Levandi vahel suure majandusliku mõju. Oma kõrgaegadel oli Venezia vabariik Vahemere piirkonna võimsamaid ja rikkamaid riike.

Riigivalitsemine

697. aastal asendati senine kõrgeim Bütsantsi tribuun, eluks ajaks valitava doodžiga. Esimene Veneetsia doodž oli Paolo Lucio Anafesto (Paulucius Anafestus ehk Anafestus Paulicius), kuid juba Orso Ipatot tunnistas valitsejana Ida-Rooma keisririigi keiser ning tunnustas teda tiitliga hypatus (konsul) ja dux (doodž).

12. sajandiks oli Veneetsia vabariigis välja kujunenud võimuorganid: Veneetsia doodžid valiti eluaegseks valitsusajaks Veneetsia linnriigi aristokraatia poolt. Doodžid valiti linnriigi auväärsemate perekondade esindajatest moodustatud Ülemnõukogu poolt, millele eelnesid konsultatsioonid Väikese Nõukoguga, mis koosnes kuuest nõunikust ja doodžist, Pregadi Nõukoguga (Senatiga), mis oli välispoliitika asjatundjate kooslus, Kümne Nõukoguga, kes tagas riikliku julgeoleku ja Quarantiaga, mis oli kõrgeim kohtuvõim. Doodži valitsuskeskus asus Eracleas, seejärel Rialtos. 1172. aastaks lõppes aga päritava doodživõimu ajastu ning kujunes Veneetsia parlamendi valitsus.

Vaata ka Venezia doodžide loend

Ajalugu

Riigi eksistentsi algusaastail pidas Veneetsia sõjategevust nende iseseisvust ohustanud Frangi riigi, Langobardide kuningriigiga 8. sajandil; Aadria merel ülemvõimu eest võistleva Nizza laevastiku, Abbassiidide kalifaadiga 9. sajandil ja 10. sajandil ungarlaste sõjaretkedega.

Saksa kuningas Otto I oli vallutanud Itaalia kuningriigi ja krooninud end 962 Roomas Saksa-Rooma keisriks. Sellest ajast alates olid Itaalia kuningad alati ka Saksa kuningad ja Itaaliast sai seega Saksa-Rooma riigi osastiskuningriik, koos Saksa kuningriigi (regnum Teutonicorum) ja – aastast 1032 – Burgundiaga. Üldiselt jättis asjaolu, et monarh viibis peamiselt eemal, veetes oma aja Saksamaal, Itaalia kuningriigi vähese keskvõimuga. Võimuvaakumi täitsid järk-järgult paavst ja piiskopid, samuti üha rikkamad Itaalia linnad, mis haarasid järk-järgult ümbritsevaid maapiirkondi.

Lombardia Liiga

1158. aastal toimus Milano linnas ülestõus, mille keiser Friedrich I Barbarossa maha surus ja nõudis 1158. aasta Roncaglia riigipäeval keisririigi otsest kontrolli Itaalia üle ja alustas Itaalia linnade ametnike (podestà) asendamist enda esindajatega. 1164. aastal moodustasid keisrivastase Lombardia Liiga Verona, Padova, Vicenza linnad ja Veneetsia vabariik. 1177. aastal Venezias, paavstivõimu ja selle liitlaste (Lombardia Liigasse kuulunud Põhja-Itaalia linnriigid) ning Rooma keisri Friedrich I Barbarossa vahel sõlmitud Veneetsia rahuleping ja saavutatud rahu määras seeläbi mitmeks järgmiseks aastaks ära kogu Itaalia poliitilise suuna.

Ristisõjad

11. sajandi lõpus osales Veneetsia Rooma paavsti poolt algatatud Esimeses ristisõjas, mille eest sai Jeruusalemma kuningas Godfrey de Bouillonilt õiguse maksuvabale kaubandusele Püha maaga; 1123. aastal pidas Veneetsia laevastik võiduka merelahingu Fatimiidide kaliifaadi Egiptuse laevastikuga Ashkeloni juures; aastatel 1143–1144 sõdis Veneetsia Padovaga kontrolli üle Brenta jõe ümbruses ja oli võidukas.

Venezia mängis tähtsat rolli Neljandas ristisõjas (1202–1204), suunates "Ladina" energia oma endise patrooni ja nüüdse kaubandusrivaali Ida-Rooma riigi hävitamisele. Ida-Rooma riigi alad jaotati Venezia ning ristisõdijate juhtide vahel, Konstantinoopolisse rajati Ladina keisririik. Veneetslased leidsid, et venna maavalduste tõttu on Bonifazio endise keisririigiga liiga tihedalt seotud, ning panid troonile hoopis Flandria krahv Baudoini. Veneetslased rajasid Egeuse merre Saarestiku hertsogiriigi. Kokkuriisutud rikkused jõudsid peaaegu kõik Veneziasse. Venezia toetus äsjaloodud Ladina keisririigile tähendas, et Venezia kaubandusõigused jõustusid ja Veneetsia saavutas kontrolli suure osa kaubanduse üle Vahemere idaosas. Venezia sai tasuks Ida-Rooma keisririigi pealinna Konstantinoopoli vallutamises osalemise eest, vallutatud keisririigi parim osa. Doodži võimu alla kuulus seejärel 37,5% endise Ida-Rooma keisririigi territooriumist. Venezia vabariik omandas Kreekas ulatuslikud valdused, mis moodustasid osa selle Stato da Marist: 1206. aastal vallutas Venezia Küklaadide ja Sporadese saared, 1207. aastal Kérkyra saar (Korfu), Methoni ja Koroni. Kreeta (Candia kuningriik või Candia hertsogkond oli aastatel 1211–1669 Venezia olulisemaid ülemereprovintse; Korfu saare vallutasid veneetslased genovalastelt 1207. aastal pärast Neljandat ristisõda ja kaotasid selle omakorda 1214. aastal Epeirose despootkonnale. 1258–1386 kuulus saar Sitsiilia kuningriigile, misjärel Venezia 1386. aastal taastas kontrolli saare üle ja valdas seda 1797. aastani.

Pikemalt artiklis Frankokraatia

1238. aastal liitus Venezia Genova vabariigi ja Rooma paavstiga Saksa-Rooma keisri (1220–1250), Saksa kuninga (1212–1220) ja Sitsiilia kuninga (1197–1250) Friedrich II vastasesse sõtta. Friedrich oli Saksa kuningaks saamise järel mitmel korral lubanud minna ristisõtta, kuid seda pidevalt edasi lükanud. 1221. aastal said kristlased aga Viiendas ristisõjas Damietta juures Egiptuses hävitavalt lüüa. Ristisõdijad olid oodanud keisri saabuvat väge ning seetõttu lükanud tagasi ka sultani Al-Kamili pakkumise, et sõja lõpetamiseks võiks ta Jeruusalemma kristlastele tagasi anda. 1228. aastal pani paavst keisri kirikuvande alla.

Võimuvõitlus Genovaga

1257–1270 pidas Venezia Genovaga 13-aastast sõda ülemvõimu pärast. Genova vabariik, et taastada kaubanduskontroll, asus liitu Nikaia keisri Michael VIII Palaiologosega, kes tahtis Konstantinoopoli tagasivallutamisega Bütsantsi taastada. Märtsis 1261 sõlmiti liiduleping Nymphaionis. 25. juulil 1261 vallutasid Nikaia väed Alexios Strategopoulose juhtimisel Konstantinoopoli tagasi. Seetõttu kaldus vaekauss Genova suunas, kes oli saanud vabakaubanduse õigused Ladina keisririigis; Genova kaupmeeste käes oleva kaubanduskontrolli kõrval omandas Genova sadamaid ja vahejaamu paljudel saartel ja asundustes Egeuse mere ääres. Chíose ja Lesbose saared muutusid Genova kaubajaamadeks, samuti Smürna linn (İzmir).

1274–1294 reisis Veneetsia kaupmees Marco Polo Hiina keisri Kublai Khani juurde, kelle õukonnas viibis ta 17 aastat.

1489. aastal loobus Küprose kuninga Jacques III de Lusignani lesk, Veneetsiast pärit kuninganna Caterina Cornaro, troonist Veneetsia vabariigi kasuks, kes saare annekteeris. Enamiku oma ajaloost Lusignani kuningate võimu all oli Küpros olnud edukas keskaegne kuningriik, läänekristluse majanduskeskus Lähis-Idas. Kuningriigi langus algas, kui see segati Itaalia kaubandusvabariikide Genova ja Veneetsia vahelisse võitlusse. Sõda Genovaga aastatel 1373–1374, lõppes peamise sadama Famagusta okupeerimisega. Lõpuks sai Küpros Veneetsia abiga Famagusta tagasi. Veneetsia võim Küprosel kestis veidi üle 80 aasta – kuni 1571. aastani, kui Osmanite riik sultan Selim II juhtimisel kogu saare vallutas.

Kõrghetkel jagunesid Veneetsia valdused administratiivselt kolme peamisse ossa:

Dogado (sõna-sõnalt "doodžile alluv territoorium"), mis koosnes linna saartest ja laguuni ümbritsenud algsetest Veneetsia aladest;
Stato da Mar ("mereriik"), kuhu kuulusid Istria, Veneetsia Dalmaatsia, Albaania rannik, Apuulia sadamad, Veneetsia Joonia saared, Kreeta, Egeuse saared, Veneetsia Küpros ja paljud kindlused ning kaubanduslikud kolooniad Kagu-Euroopa ja Lähis-Ida suuremates linnades ning sadamates;
Domini di Terraferma ("maismaariik"; ka Stato di Terraferma), kuhu kuulusid Veneto, Friuli, nn Julia mark, Lombardia idaosa ja Romagna.

18. sajandil hakkas Venezia vabariigi tähtsus vähenema ja vabariik kaotati 1797. aastal pärast Napoleon I poolt vallutamist. Venezia vabariigi alad jaotati Prantsusmaa ja Austria vahel.

Vaata ka

Itaalia Liiga

Välislingid

Republic of Venice, AD 697 – 1797

@@ 37. rida: / 37. rida: @@
 [[1158]]. aastal toimus [[Milano]] linnas ülestõus, mille keiser [[Friedrich I Barbarossa]] maha surus ja nõudis [[1158]]. aasta [[Roncaglia riigipäev]]al keisririigi otsest kontrolli Itaalia üle ja alustas Itaalia linnade ametnike (''[[podestà]]'') asendamist enda esindajatega. [[1164]]. aastal moodustasid keisrivastase  [[Lombardia Liiga]] [[Verona]], [[Padova]], [[Vicenza]] linnad ja Veneetsia vabariik.  [[1177]]. aastal Venezias, [[paavst]]ivõimu ja selle liitlaste ([[Lombardia Liiga]]sse kuulunud Põhja-Itaalia linnriigid) ning [[Saksa-Rooma keiser|Rooma keisri]] [[Friedrich I Barbarossa]] vahel sõlmitud [[Veneetsia rahu]]leping ja saavutatud rahu määras seeläbi mitmeks järgmiseks aastaks ära kogu [[Itaalia]] poliitilise suuna.
 ===Ristisõjad===
-[[11. sajand]]i lõpus osales Veneetsia [[Rooma paavst]]i poolt algatatud [[Esimene ristisõda|Esimeses ristisõjas]], mille eest sai [[Jeruusalemma kuningas]] [[Godfrey de Bouillon]]ilt õiguse maksuvabale kaubandusele [[Püha maa]]ga; 1123. aastal pidas Veneetsia laevastik võiduka merelahingu [[Fatimiidide kaliifaat|Fatimiidide kaliifaadi]] Egiptuse laevastikuga [[Ashkelon]]i juures; aastatel [[1143]]–[[1144]] sõdis Veneetsia [[Padova]]ga kontrolli üle [[Brenta]] jõe ümbruses ja oli võidukas.
+[[11. sajand]]i lõpus osales Veneetsia [[Rooma paavst]]i poolt algatatud [[Esimene ristisõda|Esimeses ristisõjas]], mille eest sai [[Jeruusalemma kuningas]] [[Godfrey de Bouillon]]ilt õiguse maksuvabale kaubandusele [[Püha maa]]ga; 1123. aastal pidas Veneetsia laevastik võiduka merelahingu [[Fatimiidide kalifaat|Fatimiidide kaliifaadi]] Egiptuse laevastikuga [[Ashkelon]]i juures; aastatel [[1143]]–[[1144]] sõdis Veneetsia [[Padova]]ga kontrolli üle [[Brenta]] jõe ümbruses ja oli võidukas.
 [[Pilt:Venezianische Kolonien.png|pisi|left|Veneetsia koloniaalimpeeriumi kaart]]
 [[Pilt:Eastern Mediterranean 1450 .svg|pisi|Veneetsia ülemere territooriumid 1450. aastal (rohelisega)]]
 [[File:Map of Italy (1494)-it.svg|pisi|Itaalia alade riigid 1494, Venezia alad lillaga]]
-Venezia mängis tähtsat rolli [[Neljas ristisõda|Neljandas ristisõjas]] (1202–1204), suunates "Ladina" energia oma endise patrooni ja nüüdse kaubandusrivaali [[Konstantinoopol]]i hävitamisele. Bütsants jaotati Venezia ning ristisõdijate juhtide vahel, Konstantinoopolisse rajati [[Ladina keisririik]]. Veneetslased leidsid, et venna maavalduste tõttu on Bonifazio endise keisririigiga liiga tihedalt seotud, ning panid troonile hoopis [[Flandria]] [[Baudoin I (Konstantinoopol)|Baudoini]].  Veneetslased rajasid [[Egeuse meri|Egeuse merre]] Saarestiku hertsogiriigi. Kokkuriisutud rikkused jõudsid peaaegu kõik Veneziasse. Veneetsia toetus äsjaloodud [[Ladina keisririik|Ladina keisririigile]] tähendas, et Veneetsia kaubandusõigused jõustusid ja Veneetsia saavutas kontrolli suure osa kaubanduse üle Vahemere idaosas. Veneetsia sai tasuks Ida-Rooma keisririigi pealinna [[Konstantinoopol]]i vallutamises osalemise eest, vallutatud keisririigi parim osa. Doodži võimu alla kuulus seejärel 37,5% endise Ida-Rooma keisririigi territooriumist. Veneetsia vabariik omandas Kreekas ulatuslikud valdused, mis moodustasid osa selle ''[[Stato da Màr]]''ist: [[1206]]. aastal vallutas Veneetsia [[Küklaadid]]e ja [[Sporades]]e saared, [[1207]]. aastal [[Kérkyra saar|Kérkyra saar (Korfu)]], [[Methoni]] ja [[Koroni]].
+Venezia mängis tähtsat rolli [[Neljas ristisõda|Neljandas ristisõjas]] (1202–1204), suunates "Ladina" energia oma endise patrooni ja nüüdse kaubandusrivaali [[Ida-Rooma riik|Ida-Rooma riigi]] hävitamisele. Ida-Rooma riigi alad jaotati Venezia ning ristisõdijate juhtide vahel, Konstantinoopolisse rajati [[Ladina keisririik]]. Veneetslased leidsid, et venna maavalduste tõttu on Bonifazio endise keisririigiga liiga tihedalt seotud, ning panid troonile hoopis [[Flandria krahvkond|Flandria]] [[Flandria krahv|krahv]] [[Baudoin I (Konstantinoopol)|Baudoini]].  Veneetslased rajasid [[Egeuse meri|Egeuse merre]] Saarestiku hertsogiriigi. Kokkuriisutud rikkused jõudsid peaaegu kõik Veneziasse. Venezia toetus äsjaloodud [[Ladina keisririik|Ladina keisririigile]] tähendas, et Venezia kaubandusõigused jõustusid ja Veneetsia saavutas kontrolli suure osa kaubanduse üle Vahemere idaosas. Venezia sai tasuks Ida-Rooma keisririigi pealinna [[Konstantinoopol]]i vallutamises osalemise eest, vallutatud keisririigi parim osa. Doodži võimu alla kuulus seejärel 37,5% endise Ida-Rooma keisririigi territooriumist. Venezia vabariik omandas Kreekas ulatuslikud valdused, mis moodustasid osa selle ''[[Stato da Mar]]''ist: [[1206]]. aastal vallutas Venezia [[Küklaadid]]e ja [[Sporades]]e saared, [[1207]]. aastal [[Kérkyra saar|Kérkyra saar (Korfu)]], [[Methoni]] ja [[Koroni]].
-[[Kreeta]] ([[Candia kuningriik]] või [[Candia hertsogkond]] oli aastatel 1211–1669 Veneetsia olulisemaid ülemereprovintse; [[Korfu]] saare  vallutasid veneetslased genovalastelt 1207. aastal pärast Neljandat ristisõda ja kaotasid selle omakorda 1214. aastal Epeirose despootkonnale. 1258–1386 kuulus saar [[Sitsiilia kuningriik|Sitsiilia kuningriigile]], misjärel Veneetsia 1386. aastal taastas kontrolli saare üle ja valdas seda 1797. aastani.
+[[Kreeta]] ([[Candia kuningriik]] või [[Candia hertsogkond]] oli aastatel 1211–1669 Venezia olulisemaid ülemereprovintse; [[Korfu]] saare  vallutasid veneetslased genovalastelt 1207. aastal pärast Neljandat ristisõda ja kaotasid selle omakorda 1214. aastal Epeirose despootkonnale. 1258–1386 kuulus saar [[Sitsiilia kuningriik|Sitsiilia kuningriigile]], misjärel Venezia 1386. aastal taastas kontrolli saare üle ja valdas seda 1797. aastani.
 {{Vaata|Frankokraatia}}
 [[1238]]. aastal liitus Venezia [[Genova vabariik|Genova vabariigi]] ja [[Rooma paavst]]iga [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisri]] ([[1220]]–[[1250]]), [[Saksa kuningas|Saksa kuninga]] ([[1212]]–[[1220]]) ja [[Sitsiilia kuningriik|Sitsiilia]] [[Sitsiilia kuningas|kuninga]] ([[1197]]–[[1250]]) [[Friedrich II (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich II]] vastasesse sõtta. Friedrich oli Saksa kuningaks saamise järel mitmel korral lubanud minna [[ristisõda|ristisõtta]], kuid seda pidevalt edasi lükanud. [[1221]]. aastal said kristlased aga [[Viies ristisõda|Viiendas ristisõjas]] [[Damietta]] juures [[Egiptus]]es hävitavalt lüüa. Ristisõdijad olid oodanud keisri saabuvat väge ning seetõttu lükanud tagasi ka [[sultan]]i Al-Kamili pakkumise, et sõja lõpetamiseks võiks ta Jeruusalemma kristlastele tagasi anda. [[1228]]. aastal pani paavst keisri kirikuvande alla.