Carl Robert Jakobson: erinevus redaktsioonide vahel
P Tühistati kasutaja 217.71.45.106 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Kuriuss. |
|||
70. rida: | 70. rida: | ||
[[Kategooria:Eesti põllumajandustegelased]] |
[[Kategooria:Eesti põllumajandustegelased]] |
||
[[Kategooria:Eesti Kirjameeste Seltsi presidendid]] |
[[Kategooria:Eesti Kirjameeste Seltsi presidendid]] |
||
[[Kategooria:Cimze seminari vilistlased]] |
|||
[[Kategooria:Sündinud 1841]] |
[[Kategooria:Sündinud 1841]] |
||
[[Kategooria:Surnud 1882]] |
[[Kategooria:Surnud 1882]] |
Redaktsioon: 23. mai 2017, kell 15:06
See artikkel räägib Carl Robert Jakobsonist; ansambli kohta vaata artiklit Linnutaja (ansambel); ansambli Linnutaja samanimelise plaadi kohta vaata artiklit Linnutaja (plaat) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Carl Robert Jakobson (pseudonüüm C. R. Linnutaja; 26. juuli 1841 Tartu – 19. märts 1882 Kurgja) oli Eesti ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog.
Noorusaastad
Carl Robert Jakobsoni isa oli Torma kihelkonnakooli õpetaja Adam Jakobson. Natalie Auguste Johanson-Pärna oli tema õde ja Eduard Magnus Jakobson oli tema vend.
Jakobson elas noorpõlves Tormas ning sai alghariduse isalt ja kohalikus kihelkonnakoolis. Aastatel 1856–1859 õppis ta Valgas Cimze seminaris.
Aastatel 1859–1862 oli Jakobson isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja. 1862 läks ta Torma mõisniku ja pastoriga vastuollu ning lahkus sellelt ametikohalt. Ta asus õpetajaks Jamburgi. Aastast 1864 töötas ta kooli- ja koduõpetajana Peterburis. 1865 omandas ta saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse.
Jakobson liitus Peterburi patriootide ringiga ning alustas selle rühma mõjul tegevust publitsisti ja koolikirjanikuna. 1865 hakkas ta saatma kaastööd Eesti Postimehele, hiljem ka liberaalsetele vene- ja saksakeelsetele ajalehtedele. 1868 jäi rahuldamata Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eestikeelne ajaleht.
Jakobson osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses, olles alates 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige.
1868 ja 1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm isamaakõnet, mis 1870 ilmusid raamatuna.
1871 asus Jakobson elama Tallinna, kuid ei saanud ka seal luba eestikeelse ajalehe asutamiseks.
1872–1874 töötas Jakobson Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutajana.
1874 ostis Jakobson Vändra lähedal Kurgja talu, millest ta kavatses teha näidismajapidamise. Samal aastal korraldas ta Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Jakobson valiti Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks. Nendes seltsides pidas ta põllumajandusealaseid teadmisi ja uuendusi tutvustavaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid ja esitas põllumajanduse edendamise kava.
Aastast 1878 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala. Tema lähemad abilised toimetuses olid Jaak Järv ja Jakob Kõrv. Ajaleht kritiseeris kehtivat agraarkorraldust, aadlivõimu ja seisuslikke asutusi ning taotles ajakohaseid reforme, samuti nõudis rahvakooli vabastamist kiriku hooldusest. See tõi kaasa konflikte eestlastest kirikuõpetajatega ja lõpuks rahvusliku liikumise mõõdukamate tegelaste kaugenemise Sakalast. Konflikt kandus ka suurtesse rahvuslikesse organisatsioonidesse.
1881 valiti Jakobson Jakob Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.
Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhiseid. Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu "Teadus ja Seadus põllul" (I osa 1869) ning raamatud "Kuidas põllumees rikkaks saab" (1874), "Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad" (1876), "Sakala Kalender põllumeestele" (1880) ja mõned teised. Nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele.
Jakobsoni kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. Tema "Kooli Lugemise Raamatu" (3 osa; 1867–1876) I osa ilmus 40 aasta jooksul 15 trükis. Laialdaselt tulid kasutusele ka "Uus Aabitsaraamat..." (1867), "Veikene Geograafia" (1868) ja tütarlastekoolide lugemik "Helmed" (1880). Ajakirjanduses võitles ta koolide olukorra parandamise ja kiriku mõjust vabastamise eest.
- Pikemalt artiklis Carl Robert Jakobsoni esimene isamaaline kõne
Ta taotles eesti laulukooridele algupärast repertuaari ning andis välja noodikogud "Wanemuine Kandle healed" (2 vihku, 1869–1871) ja "Rõõmus laulja" (1872). Ühiskondlikust tegevusest lahutamatu on Jakobsoni patriootiline luule (kogu "C. R. Linnutaja laulud"; 1870; sisaldab ka tõlkeid, peamiselt saksa luuleklassikast) ja palju mängitud näidend "Artur ja Anna" (1872), mis taunib seisuste ebavõrdsust.
Kõik Jakobsoni teosed avaldati uues kirjaviisis ning aitasid kaasa selle võidulepääsule.
Jakobson haigestus 1882. aasta kevadtalvel kopsupõletikku (eestlased kahtlustasid tapmist arsti poolt, sest kuidas siis nii suur, tugev ja terve mees võis surra loomulikku surma). C. R. Jakobson on maetud perekonnakalmistule Kurgjal. Tema lesk ja tütred kuulusid Vändra saksa kogudusse.[1]. Aastal 1948 avati Kurgjal tema tegemiste jäädvustamiseks muuseum.
1956. aastal anti Viljandi 1. Keskkoolile C. R. Jakobsoni nimi. 2012. aastast kannab kool nime Viljandi Jakobsoni Kool. Aastatel 1992–2010 kaunistas tema portree Eesti suurimat, 500-kroonist rahatähte. C. R. Jakobsoni nime kannavad tänavad paljudes Eesti linnades ja väiksemateski asulates.
1957. aastal püstitati Jakobsoni mälestussammas Torma kooli juurde (skulptor Roman Haavamägi, 1993. aastal avati monument ka Viljandis (kujur Mati Karmin ja arhitekt Tiit Trummal).
Eesti Telefilm on teinud dokumentaalfilmi "Carl Robert Jakobson" (režissöör Mati Põldre, 1982).
Teoseid
- Valitud teosed I-II, koostanud Rudolf Põldmäe, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1959
Personaalia
- "C. R. Jakobson ja tema ajastu" (artiklikogumik), koostanud Ea Jansen, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1957
- Ea Jansen, Rudolf Põldmäe, "Carl Robert Jakobson". Lühimonograafia, sari Eesti kirjamehi, Eesti Raamat, Tallinn 1968
- Ea Jansen, "C. R. Jakobsoni "Sakala"", Eesti Raamat, Tallinn 1971
- Rudolf Põldmäe, "C. R. Jakobsoni teedest ja töödest". Eesti Raamat, Tallinn 1985
- Ea Jansen, "Carl Robert Jakobson muutuvas ajas", Eesti Raamat, Tallinn 1987
- Herbert Laidvee, "Carl Robert Jakobsoni bibliograafia 1863–1980", 1991
- Jänkimees. Saatus, mille määras laulupidu. Uus Eesti, 23. juuni 1938, nr 170, lk 8.
- T. Rebane. Veel jüriööst ja Jakobsonist. Uus Eesti, 30. juuni 1938, nr 176, lk 13.
Viited
Välislingid
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Carl Robert Jakobson |
Vikitekstides on artikliga seotud alliktekste: Carl Robert Jakobson |
- Carl Robert Jakobson Eesti biograafilises andmebaasis ISIK