Hermann Weyl: erinevus redaktsioonide vahel
| 19. rida: | 19. rida: | ||
Weyli tööd rakendusliku [[lineaaralgebra]] alal andsid oma panuse matemaatika aluste ja [[matemaatiline loogika| matemaatilise loogika]] valdkonda ning olid olulised hilisema [[matemaatiline programmeerimine|matemaatilise programmeerimise]] loomisel. Oma filosoofias kuulub Weyl [[intuitsionism]]i pooldajate hulka, oma seisukohtadelt lähedane [[Henri Poincaré]]le ja [[Lёytzen Egbert Jan Brouwer]]ile. |
Weyli tööd rakendusliku [[lineaaralgebra]] alal andsid oma panuse matemaatika aluste ja [[matemaatiline loogika| matemaatilise loogika]] valdkonda ning olid olulised hilisema [[matemaatiline programmeerimine|matemaatilise programmeerimise]] loomisel. Oma filosoofias kuulub Weyl [[intuitsionism]]i pooldajate hulka, oma seisukohtadelt lähedane [[Henri Poincaré]]le ja [[Lёytzen Egbert Jan Brouwer]]ile. |
||
Olulised on tema tööd ka [[matemaatiline füüsika|matemaatilise füüsika]] valdkonnas, kus ta varsti pärast [[üldrelatiivsusteooria]] loomist [[Albert Einstein]]i poolt hakkas tegelema [[ühtse välja teooria]]ga. Kuigi ta gravitatsiooni ja elektromagnetismi ühendada ei suutnud on tema seisukohad [[kalibreeritud invariantsus]]est saanud suure tähelepanu osaliseks. Weyl on tuntud ka [[rühmateooria]] kasutamise pärast [[kvantmehaanika]]s, mis ilmestab [[sümmeetria|sümmeetriaideed]] füüsikas. |
Olulised on tema tööd ka [[matemaatiline füüsika|matemaatilise füüsika]] valdkonnas, kus ta varsti pärast [[üldrelatiivsusteooria]] loomist [[Albert Einstein]]i poolt hakkas tegelema [[ühtse välja teooria]]ga. Kuigi ta gravitatsiooni ja elektromagnetismi ühendada ei suutnud, on tema seisukohad [[kalibreeritud invariantsus]]est saanud suure tähelepanu osaliseks. Weyl on tuntud ka [[rühmateooria]] kasutamise pärast [[kvantmehaanika]]s, mis ilmestab [[sümmeetria|sümmeetriaideed]] füüsikas. |
||
Weyli nimega on seotud paljud matemaatilised atribuudid nagu [[Weyli integraal]], [[Weyli kvantiseering]], [[Weyli lemma]], [[Weyli moodul]], [[Weyli rühm]], [[Weyli seadus]], [[Weyli summa]], [[Weyli teisendus]], [[Weyli tensor]], [[Weyli tingimus]] ja [[Weyli võrrand]]. |
Weyli nimega on seotud paljud matemaatilised atribuudid nagu [[Weyli integraal]], [[Weyli kvantiseering]], [[Weyli lemma]], [[Weyli moodul]], [[Weyli rühm]], [[Weyli seadus]], [[Weyli summa]], [[Weyli teisendus]], [[Weyli tensor]], [[Weyli tingimus]] ja [[Weyli võrrand]]. |
||
Redaktsioon: 18. mai 2017, kell 14:01
Hermann Klaus Hugo Weyl (9. november 1885 Elmshorn – 8. detsember 1955 Zürich) oli saksa matemaatik, laia huviringiga arvuteooriast kuni teoreetilise füüsika ja filosoofiani välja, üks viimaseid matemaatika universaliste.
Elulugu
Weyl sündis kõrge pangaametniku perekonnas. Aastal 1904 astus ta Göttingeni ülikooli, kus temast sai David Hilberti õpilane. Aastal 1908. aastal lõpetas ta õpingud, kaitses väitekirja ja jäi viieks aastaks tööle ülikooli õppejõuna. Aastatel 1913–1930 töötas ta professorina ETH Zürichis, kus ta kohtus Albert Einsteiniga. Weylist, kes oli tõsiselt huvitatud füüsikalistest probleemidest, sai üks esimesi Einsteini üldrelatiivsusteooria toetajaid. Ta luges kursust sellel teemal ja mõtiskles selle edasise arendamise võimaluste üle. Need mõtted pani ta kirja oma 1918. aastal laineid löönud raamatus "Raum, Zeit, Materie" ('Ruum, aeg ja mateeria'[1]).
Aastatel 1913–1923 avaldas ta viis raamatut ja 40 artiklit mitmesugustel aktuaalsetel matemaatika ja füüsika teemadel, sealhulgas topoloogia, arvuteooria, matemaatilise loogika, diferentsiaalvõrrandite ja diferentsiaalgeomeetria alal, samuti elektromagnetlainete levimise, üldrelatiivsusteooria, statistilise füüsika, matemaatikafilosoofia ja teadusfilosoofia teemal. Weyl osales paljudes aruteludes kvantmehaanika aluste arengu küsimustes, kus see on kajastatud tema teoses "Gruppentheorie und Quantenmechanik" ( 'Rühmateooria ja kvantmehhaanika'), milles esitatud sümmeetriailmingud olid vahetult seotud kvantväljateooria ja aatomifüüsikaga[2].
1930. aastal pensionile jäänud David Hilberti soovitusel naasis Weyl Göttingeni oma õpetaja õigusjärglasena. Aastal 1933, pärast natside võimuletulekut, emigreerus ta (tema abikaasa oli juudi rahvusest) Ameerika Ühendriikidesse ja asus tööle Princetonis asuvasse instituuti Institute for Advanced Study. Aastal 1951 läks ta pensionile ja naasis Zürichisse.
Teaduslik pärand
Tema paljud tööd on pühendatud trigonomeetrilistele ridadele ja diferentsiaal- ja integraalvõrranditele. Weyl tõi arvuteooriasse nn Weyli summa.
Üks olulisemaid Weyli tõid algebra vallas puudutab rühmateooriat ja kompleksmuutuja funktsioonide teooriat, kus tema raamat „Riemanni tasandi idee“ (1913) sai klassikaks – esimest korda määratleti Riemanni tasand rangelt nii, et seda võis laieneda suvalisele muutkonnale[3].
Weyli tööd rakendusliku lineaaralgebra alal andsid oma panuse matemaatika aluste ja matemaatilise loogika valdkonda ning olid olulised hilisema matemaatilise programmeerimise loomisel. Oma filosoofias kuulub Weyl intuitsionismi pooldajate hulka, oma seisukohtadelt lähedane Henri Poincaréle ja Lёytzen Egbert Jan Brouwerile.
Olulised on tema tööd ka matemaatilise füüsika valdkonnas, kus ta varsti pärast üldrelatiivsusteooria loomist Albert Einsteini poolt hakkas tegelema ühtse välja teooriaga. Kuigi ta gravitatsiooni ja elektromagnetismi ühendada ei suutnud, on tema seisukohad kalibreeritud invariantsusest saanud suure tähelepanu osaliseks. Weyl on tuntud ka rühmateooria kasutamise pärast kvantmehaanikas, mis ilmestab sümmeetriaideed füüsikas.
Weyli nimega on seotud paljud matemaatilised atribuudid nagu Weyli integraal, Weyli kvantiseering, Weyli lemma, Weyli moodul, Weyli rühm, Weyli seadus, Weyli summa, Weyli teisendus, Weyli tensor, Weyli tingimus ja Weyli võrrand.
Tunnustus
Weyl oli valitud mitme teadusakadeemia liikmeks, sealhulgas:
Mälestuse jäädvustamine
Hermann Weyli nimi anti 1970. aastal ühele kuu vastasküljel asuvale kraatrile.
Veel Weyli teoseid
- 1918. Das Kontinuum – kritische Untersuchungen über die Grundlagen der Analysis, Leipzig, von Veit und Comp.
- 1918. Gravitation und Elektrizität, Sitzungsberichte Preuss. Akademie der Wiss.
- 1924. Was ist Materie? – Zwei Aufsätze zur Naturphilosophie, Springer, Berlin.
- 1927. Philosophie der Mathematik und Naturwissenschaft, München: Oldenbourg Verlag.
- 1936. Elementary theory of invariants, Institute for Advanced Study.
- 1943. Meromorphic functions and analytic curves, Princeton University Press.
- 1955. Symmetrie, Birkhäuser (zuerst 1952, Princeton).
- 1956. Selecta Hermann Weyl, Birkhäuser Verlag (ausgewählte Aufsätze).
- 1966. Algebraische Zahlentheorie, BI Hochschultaschenbuch.
- 1968. Gesammelte Abhandlungen, 4 Bde., Hrsg. K. Chandrasekharan, Springer Verlag.
- 1988. Riemanns geometrische Ideen, ihre Auswirkung und ihre Verknüpfung mit der Gruppentheorie, Springer.
Viited
- ↑ H. Weyl. 1918. Raum, Zeit, Materie – Vorlesungen über Allgemeine Relativitätstheorie, 8. Auflage, Springer 1993 (zuerst 1918, 5. Auflage 1922)
- ↑ H. Weyl. 1928. Gruppentheorie und Quantenmechanik, Wissenschaftliche Buchgesellschaft 1977 (Nachdruck der 2. Auflage 1931, zuerst Leipzig, Hirzel 1928)
- ↑ H. Weyl. 1913. Die Idee der Riemannschen Fläche, Teubner 1997 (zuerst 1913, in Neuauflage mit Beiträgen von Patterson, Hulek, Hildebrandt, Remmert, Schneider; Hrsg: R. Remmert