Hermann Weyl: erinevus redaktsioonide vahel
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) PResümee puudub |
|||
| 4. rida: | 4. rida: | ||
==Elulugu == |
==Elulugu == |
||
Weyl sündis kõrge pangaametniku |
Weyl sündis kõrge pangaametniku perekonnas. Aastal [[1904]] astus ta [[Göttingeni ülikool]]i, kus temast sai [[David Hilbert]]i õpilane. Aastal [[1908]]. aastal lõpetas ta õpingud, kaitses [[Doktoritöö|väitekirja]] ja jäi viieks aastaks ülikooli õppejõuks. Aastatel [[1913]]–[[1930]] töötas ta professorina [[ETH Zürich]]is, kus ta kohtus [[Albert Einstein]]iga. Weylist, kes oli tõsiselt huvitatud füüsikalistest probleemidest, sai üks esimesi Einsteini [[üldrelatiivsusteooria]] toetajaid. Ta luges kursust sellel teemal ja mõtiskles selle edasise arendamise võimaluste üle. Need mõtted pani ta kirja oma [[1918]]. aastal laineid löönud raamatus "Raum, Zeit, Materie" ('Ruum, aeg ja mateeria'<ref> H. Weyl. 1918. ''Raum, Zeit, Materie – Vorlesungen über Allgemeine Relativitätstheorie'', 8. Auflage, Springer 1993 (zuerst 1918, 5. Auflage 1922) </ref>. |
||
Aastatel [[1913]]–[[1923]] avaldas |
Aastatel [[1913]]–[[1923]] avaldas ta viis raamatut ja 40 artiklit mitmesugustel aktuaalsetel matemaatika ja füüsika teemadel, sealhulgas [[topoloogia]], [[arvuteooria]], [[matemaatiline loogika|matemaatilise loogika]], [[diferentsiaalvõrrand]]ite ja [[diferentsiaalgeomeetria]] alal, samuti [[elektromagnetlained|elektromagnetlainete]] levimise, üldrelatiivsusteooria, [[statistiline füüsika | statistilise füüsika]], [[matemaatikafilosoofia]] ja [[teadusfilosoofia]] teemal. Weyl osales paljudes aruteludes [[kvantmehaanika]] aluste arengu küsimustes, kus see on kajastatud tema teoses "Gruppentheorie und Quantenmechanik" ( |
||
'Rühmateooria ja kvantmehhaanika'), milles esitatud sümmeetriailmingud olid vahetult seotud [[kvantväljateooria]] ja [[aatomifüüsika]]ga<ref> H. Weyl. 1928. ''Gruppentheorie und Quantenmechanik'', Wissenschaftliche Buchgesellschaft 1977 (Nachdruck der 2. Auflage 1931, zuerst Leipzig, Hirzel 1928)</ref>. |
|||
[[1930]]. aastal pensionile |
[[1930]]. aastal pensionile jäänud David Hilberti soovitusel naasis Weyl Göttingeni oma õpetaja õigusjärglasena. Aastal [[1933]], pärast [[natsism | natside]] võimuletulekut, emigreerus ta (tema abikaasa oli juudi rahvusest) [[USA]]sse ja asus tööle [[Princeton]]i instituudis [[Institute for Advanced Study]]. Aastal [[1951]] läks ta pensionile ja naasis Zürichisse. |
||
==Tunnustus== |
|||
Weyl oli mitme rahvusvahelise teadusinstitutsiooni liige nagu [[Londoni Kuninglik Selts]], Rootsi [[Kuninglik Teaduste Akadeemia]] ja [[Paavstlik Teaduste Akadeemia]]. |
|||
Weyl oli valitud mitme [[teadusakadeemia]] liikmeks, sealhulgas: |
|||
*[[Londoni Kuninglik Selts]] |
|||
Novembris [[1955]] tähistas maailma teadlaskond tema 70. sünnipäeva; kuu aega hiljem ta suri. |
|||
*Rootsi [[Kuninglik Teaduste Akadeemia]] |
|||
*[[Paavstlik Teaduste Akadeemia]] |
|||
== Teaduslik pärand == |
== Teaduslik pärand == |
||
Redaktsioon: 18. mai 2017, kell 12:59
Hermann Klaus Hugo Weyl (9. november 1885 Elmshorn – 8. detsember 1955 Zürich) oli saksa matemaatik, laia huviringiga arvuteooriast kuni teoreetilise füüsika ja filosoofiani välja, üks viimaseid matemaatika universaliste.
Elulugu
Weyl sündis kõrge pangaametniku perekonnas. Aastal 1904 astus ta Göttingeni ülikooli, kus temast sai David Hilberti õpilane. Aastal 1908. aastal lõpetas ta õpingud, kaitses väitekirja ja jäi viieks aastaks ülikooli õppejõuks. Aastatel 1913–1930 töötas ta professorina ETH Zürichis, kus ta kohtus Albert Einsteiniga. Weylist, kes oli tõsiselt huvitatud füüsikalistest probleemidest, sai üks esimesi Einsteini üldrelatiivsusteooria toetajaid. Ta luges kursust sellel teemal ja mõtiskles selle edasise arendamise võimaluste üle. Need mõtted pani ta kirja oma 1918. aastal laineid löönud raamatus "Raum, Zeit, Materie" ('Ruum, aeg ja mateeria'[1].
Aastatel 1913–1923 avaldas ta viis raamatut ja 40 artiklit mitmesugustel aktuaalsetel matemaatika ja füüsika teemadel, sealhulgas topoloogia, arvuteooria, matemaatilise loogika, diferentsiaalvõrrandite ja diferentsiaalgeomeetria alal, samuti elektromagnetlainete levimise, üldrelatiivsusteooria, statistilise füüsika, matemaatikafilosoofia ja teadusfilosoofia teemal. Weyl osales paljudes aruteludes kvantmehaanika aluste arengu küsimustes, kus see on kajastatud tema teoses "Gruppentheorie und Quantenmechanik" ( 'Rühmateooria ja kvantmehhaanika'), milles esitatud sümmeetriailmingud olid vahetult seotud kvantväljateooria ja aatomifüüsikaga[2].
1930. aastal pensionile jäänud David Hilberti soovitusel naasis Weyl Göttingeni oma õpetaja õigusjärglasena. Aastal 1933, pärast natside võimuletulekut, emigreerus ta (tema abikaasa oli juudi rahvusest) USAsse ja asus tööle Princetoni instituudis Institute for Advanced Study. Aastal 1951 läks ta pensionile ja naasis Zürichisse.
Tunnustus
Weyl oli valitud mitme teadusakadeemia liikmeks, sealhulgas:
Teaduslik pärand
Tema paljud tööd on pühendatud trigonomeetrilistele ridadele ja diferentsiaal- ja integraalvõrranditele. Weyl tõi arvuteooriasse nn Weyli summa.
Üks olulisemaid Weyli tõid algebra vallas puudutab rühmateooriat ja kompleksmuutuja funktsioonide teooriat, kus tema raamat „Riemanni tasandi idee“ (1913) sai klassikaks – esimest korda määratleti Riemanni tasand rangelt nii, et seda võis laieneda suvalisele muutkonnale[3].
Weyli tööd rakendusliku lineaaralgebra alal andsid oma panuse matemaatika aluste ja matemaatilise loogika valdkonda ning olid olulised hilisema matemaatilise programmeerimise loomisel. Oma filosoofias kuulub Weyl intuitsionismi pooldajate hulka, oma seisukohtadelt lähedane Henri Poincaréle ja Lёytzen Egbert Jan Brouwerile.
Olulised on tema tööd ka matemaatilise füüsika valdkonnas, kus ta varsti pärast üldrelatiivsusteooria loomist Albert Einsteini poolt hakkas tegelema ühtse välja teooriaga. Kuigi ta gravitatsiooni ja elektromagnetismi ühendada ei suutnud on tema seisukohad kalibreeritud invariantsusest saanud suure tähelepanu osaliseks. Weyl on tuntud ka rühmateooria kasutamise pärast kvantmehaanikas, mis ilmestab sümmeetriaideed füüsikas.
Weyli nimega on seotud paljud matemaatilised atribuudid nagu Weyli integraal, Weyli kvantiseering, Weyli lemma, Weyli moodul, Weyli rühm, Weyli seadus, Weyli summa, Weyli teisendus, Weyli tensor, Weyli tingimus, Weyli võrrand jt, mis kõik vääriksid omaette kajastamist.
Hermann Weyli nimi anti 1970. aastal ühele kuu vastasküljel asuvale kraatrile.
Viited
- ↑ H. Weyl. 1918. Raum, Zeit, Materie – Vorlesungen über Allgemeine Relativitätstheorie, 8. Auflage, Springer 1993 (zuerst 1918, 5. Auflage 1922)
- ↑ H. Weyl. 1928. Gruppentheorie und Quantenmechanik, Wissenschaftliche Buchgesellschaft 1977 (Nachdruck der 2. Auflage 1931, zuerst Leipzig, Hirzel 1928)
- ↑ H. Weyl. 1913. Die Idee der Riemannschen Fläche, Teubner 1997 (zuerst 1913, in Neuauflage mit Beiträgen von Patterson, Hulek, Hildebrandt, Remmert, Schneider; Hrsg: R. Remmert
Veel Weyli teoseid
- 1918. Das Kontinuum – kritische Untersuchungen über die Grundlagen der Analysis, Leipzig, von Veit und Comp.
- 1918. Gravitation und Elektrizität, Sitzungsberichte Preuss. Akademie der Wiss.
- 1924. Was ist Materie? – Zwei Aufsätze zur Naturphilosophie, Springer, Berlin.
- 1927. Philosophie der Mathematik und Naturwissenschaft, München: Oldenbourg Verlag.
- 1936. Elementary theory of invariants, Institute for Advanced Study.
- 1943. Meromorphic functions and analytic curves, Princeton University Press.
- 1955. Symmetrie, Birkhäuser (zuerst 1952, Princeton).
- 1956. Selecta Hermann Weyl, Birkhäuser Verlag (ausgewählte Aufsätze).
- 1966. Algebraische Zahlentheorie, BI Hochschultaschenbuch.
- 1968. Gesammelte Abhandlungen, 4 Bde., Hrsg. K. Chandrasekharan, Springer Verlag.
- 1988. Riemanns geometrische Ideen, ihre Auswirkung und ihre Verknüpfung mit der Gruppentheorie, Springer.