Hesseni kuurvürstkond

See artikkel räägib Hesseni kuurvürstkonnast. Preisimaa provintsi kohta vaata artiklit Kuurhesseni provints.

---

Kurfürstentum Hessen Hesseni kuurvürstkond
[[Fail:|125px|ääris]] [[Fail:|75px]] Lipp Vapp (1818)
Valitsusvorm	absoluutne monarhia
Osa	Saksa-Rooma riigi osariik Saksa Liidu liikmesriik
Pealinn	Kassel
Religioon	protestantism (kalvinism)
Riigikeeled	saksa
Rahaühik	Hessen-Kasseli taaler (aastani 1858) Hessen-Kasseli ühistaaler (1858–1873)

Hesseni kuurvürstkond (ka Hessen-Kassel) oli riik, milleks Napoleon ta aastal 1803 Hessen-Kasseli maakrahvkonnast ülendas. Kui Saksa-Rooma riik aastal 1806 lõpetati, otsustas Hesseni kuurvürst jääda kuurvürstiks, kuigi keisrit enam ei valitud. Aastal 1807 annekteeriti ala Tilsiti rahuga Vestfaali kuningriiki, kuid aastal 1814 taastas Viini kongress kuurvürstkonna.

Riik, mille koosseisus oli mitu eraldi territooriumi Frankfurdist põhjas, säilis kuni 1866. aastani kuurvürstkonna nimega Saksa Liidu koosseisus. Selle pindala oli 9581 km² ja rahvaarv oli 1864. aastal 745 063.

Ajalugu

Hessen-Kasseli maakrahvkond tekkis aastal 1567 Hesseni maakrahvkonna jagunemisega Philipp I ("Suuremeelse") pärijate vahel pärast tema surma. Philippi vanem poeg Wilhelm IV sai Hessen-Kasseli, mis moodustas umbes poole Hesseni maakrahvkonna pindalast, sealhulgas pealinna Kasseli. Wilhelmi vennad said Hessen-Marburgi ja Hessen-Rheinfelsi, kuid nende liinid surid ühe põlvkonna jooksul välja ja territooriumid läksid siis Hessen-Kasseli ja Hessen-Darmstadti maakrahvkondadele.

Maakrahv Wilhelm IX valitsemine oli tähtis aeg Hessen-Kasseli ajaloos. Saades aastal 1785 troonile, võttis ta mõni aasta hiljem osa Esimese koalitsiooni sõjast Prantsusmaa Esimese Vabariigi vastu, kuid aastal 1795 sõlmiti Baseli rahu. Aastal 1801 kaotas ta oma valdused Reini vasakkaldal, kuid aastal 1803 sai ta vastutasuks mõned endised Prantsuse territooriumid Mainzi ümbruses ja samal aja ülendati ta kuurvürst (Kurfürst) Wilhelm I-eks, selle tiitli säilitas ta ka pärast Saksa-Rooma riigi lõpetamist.

Aastal 1806 sõlmis Wilhelm I neutraliteedilepingu Napoleon Bonapartega, kuid pärast Jena ja Auerstedti lahingut okupeeris viimane, kahtlustades Wilhelmit sobingus, tema riigi ja ajas ta minema. Hessen-Kassel liidendati Vestfaali kuningriiki Jérôme Bonaparte võimu alla.

Pärast Leipzigi lahingut aastal 1813 aeti prantslased Hessen-Kasselist minema ja 21. novembril tuli kuurvürst triumfiga tagasi oma pealinna Kasselisse. Tema ja koalitsiooni vahel sõlmitud leping (2. detsembril) sätestas, et ta pidi tagasi saama kõik oma endised territooriumid või nende ekvivalendid ja samal ajal taastama riigi iidse põhiseaduse. See leping, kuivõrd puudutas territooriume, jõustati suurriikide poolt Viini kongressil. Kuid nad lükkasid tagasi kuurvürsti nõude tema tunnistamisest kui "katide kuningas" (König der Katten), see nõue esitati uuesti aastal 1818 Aacheni kongressil. Seetõttu säilitas Wilhelm nüüd tühja tiitli kuurvürst, predikaadiga "kuninglik kõrgus".

Wilhelm I tähistas oma restauratsiooni kõigi Prantsuse režiimi poolt kehtestatud reformide kaotamisega, öeldes lahti Vestfaali võlast ja kuulutades tühiseks kroonimaade müügi. Kõik seati tagasi 1806. aasta 1. novembri seisundisse; isegi ametnikud taandati endisele tasemele ja armees taastati vanad vormid ja tärgeldatud patsid.

Tõepoolest kutsuti märtsis 1815 kokku seisused (parlament), kuid katse välja töötada põhiseadus kukkus läbi; nende kaebusest liidunõukogule Bundesversammlungile Frankfurdis kutsuda kuurvürst korrale võla ja valduste küsimuses ei tulnud midagi, tänu Klemens von Metternichi sekkumisele; ja mais 1816 saadeti seisused laiali ega kutsutud enam kunagi kokku.

Wilhelm I suri 27. veebruaril 1821 ja tema järglaseks sai tema poeg Wilhelm II. Tema ajal tõusis Kasselis esile põhiseaduslik kriis. Ta oli kapriisne, nagu tema isagi, ja šokeeris pealegi avalikku arvamust oma naise, populaarse Preisi printsessi kohtlemisega, ja oma suhetega oma armukese, kellegi Emilie Ortlöppiga, kellest ta tegi Reichenbach-Lessonitzi krahvinna ja kelle ta rikkusega üle külvas.

Juulirevolutsioon Pariisis andis tõuke rahutustele; Wilhelm II oli sunnitud seisused kokku kutsuma ja 6. jaanuaril 1831 allkirjastati tavalistel liberaalsetel alustel põhiseadus. Kuurvürst taandus nüüd Hanausse, nimetas oma poja Friedrich Wilhelmi regendiks ja ei võtnud enam avalikust elust osa.

Friedrich Wilhelm, ilma oma isa jämeduseta, oli täiesti isevaldne ja kapriisne. Põhiseaduslikud piirangud olid talle väljakannatamatud; ja sellest tulenevalt süvenes hõõrumine esinduskoguga (alamkojaga), kui aastal 1832 pandi valitsuse etteotsa Ludwig Hassenpflug. Kõik Wilhelm II ja tema ministri jõupingutused olid suunatud esinduskogule kuuluva põhiseadusliku kontrolli õiguse nullimiseks; ning opositsiooniga võideldi valimistega manipuleerides, kohtuvõimu kammitsedes ning poliitilisi "kahtlusaluseid" tüütult ja väiklaselt taga kiusates, ja see poliitika jätkus pärast Hassenpflugi vallandamist aastal 1837.

Tagajärjed tekkisid revolutsioonilisel 1848. aastal avaliku rahulolematuse üldise ilminguna; ja Friedrich Wilhelm, kes oli saanud kuurvürstiks seoses oma isa surmaga (20. novembril 1847), oli sunnitud tagandama oma tagurliku ministri ja nõustuma demokraatlike reformide tervikliku programmiga. Kuid see oli lühiealine. Pärast Frankfurdi Rahvuskogu laialisaatmist ühines Friedrich Wilhelm Preisimaa Põhjaliiduga ja Hessen-Kasseli saadikud saadeti Erfurti parlamenti. Kuid kui Austria taastas oma tugevuse, kuurvürsti poliitika muutus.

23. veebruaril 1850 pandi Hassenpflug taas valitsuse etteotsa ja ta asus võitlusesse põhiseaduse ja Preisi kuningriigi vastaste vastu. 2. septembril saadeti esinduskogu laiali; makse koguti jätkuvalt kuurvürsti korraldusel; ja riigis kehtestati sõjaseisukord. Kuid oli kohe selge, et kuurvürst ei saa loota oma ohvitseridele või sõduritele, kes jäid ustavaks oma truudusele põhiseaduse ees. Hassenpflug veenis kuurvürsti lahkuma Kasselist salaja koos temaga ja pöördus 15. oktoobril abi saamiseks taastatud liidunõukogu poole, kes võttis meeleldi vastu "sissetungimääruse". 1. novembril marssis Austria ja Baieri vägi kuurvürstkonda.

See oli otsene väljakutse Preisimaale, kes konventsioonidega kuurvürstiga omas õigust kasutada sõjateid läbi Hesseni, mis oli tema ainus ühendusviis eksklaavidega Reini provintsides. Sõda näis ähvardavat; Preisi väed sisenesid ka riiki ja tugipunktide vahel oli tulevahetust. Kuid Preisimaa ei olnud seisus väljakutset vastu võtma; ja järgnenud diplomaatiline võistlus andis Austriale triumfi Olmützis (1851). Hessen alistus liidunõukogule; liiduväed kogusid makse ja kõik ametnikud, kes keeldusid tunnistamast uut korda, vallandati.

Märtsis 1852 tühistas liidunõukogu 1831. aasta põhiseaduse koos 1848. aasta reformidega ja aprillis andis välja uue ajutise põhiseaduse, mille kohaselt omas uus esindajatekogu väga vähe võimu; ja kuurvürst oli vaba ellu viima oma raha kokkukuhjamise poliitikat, keelates raudteede ja tehaste ehitamise ning kehtestades range ortodoksia kirikutes ja koolides. Kuid aastal 1855 vallandati Hassenpflug, kes oli koos kuurvürstiga tagasi tulnud; ja viis aastat hiljem, pärast kasvavat agitatsiooni kehtestati liidunõukogu nõusolekul uus põhiseadus (30. mail 1860).

Uued kojad nõudsid 1831. aasta põhiseadust; ja pärast mitmeid laialisaatmisi, mis lõppes alati samade liikmete tagasitulekuga, otsustas liidunõukogu taastada 1831. aasta põhiseaduse (14. mail 1862). Seda tehti Preisi okupatsiooniohu tõttu; ja oli vaja veel üht sellist ohtu, et veenda kuurvürsti kodasid kokku kutsuma, mille ta esimeste vastuseisumärkidega laiali saatis; ja ta maksis endale kätte, keeldudes mistahes avaliku asja tehingust.

Aastal 1866 tuli lõpp. Kuurvürst Friedrich Wilhelm, täis rahulolematust Preisimaa vastu, sidus oma saatuse Austriaga; kuurvürstkonna vallutasid korraga Preisi väed; Kassel okupeeriti (20. juunil); ja kuurvürst viidi vangina Stettinisse. Praha rahuga annekteeriti Hessen-Kassel Preisimaasse. Kuurvürst Friedrich Wilhelmi (suri aastal 1875) perele tagati troonist loobumise lepingu sätetega vajaminev varandus. See aga arestiti aastal 1868 seoses tema intriigidega Preisimaa vastu; osa tulust maksti siiski vanimale pärijale, maakrahv Friedrichile (suri aastal 1884), ja osa, koos mitme lossi ja paleega, määrati ka võõrandunud Hessen-Philippsthali ja Hessen-Philippsthal-Barchfeldi harudele.