Aikidō

Morihei Ueshiba, aikidō looja.

Aikidō [aikidoo] (jaapani keeles kaasaegses kirjaviisis 合気道, vanemas kirjaviisis 合氣道; aiki 'energiate koosmõju' + dō 'tee') ehk aikidoo on kaasaegne jaapani enesekaitse süsteem ja võitluskunst, mille lõi Morihei Ueshiba (1883–1969) vanade budō (武道) koolide põhjal 20. sajandi alguses.

• 合 ai – 'liitmine, ühendus, kooskõla'
• 気 ki – 'hing, eluenergia, meel, kavatsus'
• 道 dō – 'tee, rada, meetod, viis'

Mis on Aikido

Kui vaadata seda budoala kitsalt füüsilisel tasandil, on aikido võitluskunst, mis sisaldab põhiliselt heiteid, kukutamisi, liigeste lukke, mitmesuguseid sidumistehnikaid, aga ka hoiatavaid lööke (atemi). Tehnikad on tuletatud aiki jiu-jitsu’st (jūjutsu) jo-jutsust ja kenjutsu liikumistest (vt ka kendo kohta). Aikidod harjutades püüame vabaneda vastase kuvandist oma meeles. Me õpime kasutama ründaja oma liikumisenergiat, sellega liitudes, ja heidame uke endast eemale. Aikido ei ole staatiline kunst – liikumisele ja liigutuste dünaamilisusele pööratakse suurt tähelepanu.

Treeningul võivad harjutajad leida aikidost kõike seda, mida nad on otsinud; olgu see siis rakendatavad enesekaitse tehnikad, vaimne eneseleidmine, füüsiline tervis või meelerahu. Muidugi kulub selleks palju aega ja vaeva. O-Sensei rõhutas aikido moraalseid, eetilisi ja vaimseid külgi, asetades seejuures fookusesse harmoonia ja rahu arendamise nii kitsamas kui ka laiemas tähenduses. Üks võimalusi mõiste aikidō tõlkimisel eesti keelde on 'kooskõla (leidva) meele tee'. See on nii ka tänapäeva aikidos, kuigi eri stiilid rõhutavad aikido-meele vaimset, religioosset aspekti erineval määral. Olgugi, et idee võitluskunstist, mis püüdleb rahu ja armastava (jah, just seda sõna kasutas M. Ueshiba aikido-meele iseloomustamiseks oma viimastel eluaastatel) harmoonia poole võib tunduda paradoksaalne, on see aikido keskne kontseptsioon.

Sõna aikido tähistavad (kanjimärgid) on üles ehitatud hiina kirjasüsteemi ehituskividest. Väike sissevaade:

合 ai – harmoonia tähendab sobivust, millegagi kooskõlas olemist. Kui seda kanjit etümoloogiliselt uurida, võib seda tõlgendada umbes nii: alumised jooned kujutavad suud või näiteks teekannu avaust. Ülemised kolm joont moodustavad kaane kuju. Nende kahe seose abil näidatakse piltlikult kahe vastandliku (tühja ja täisoleva, nõgusa ja kumera) nähtuse või asja omavahelisele vastavusele. Nagu potile sobib kaas täpselt peale või kork pudelile, sulgurina avause ees. Ei saa aga unustada, et tegemist on vana keele ähmase algusajaga ja sellest tulenevalt pole mingeid tõendeid ainuõigest seletusviisist. Seega on selline tõlgendus ainult üks võimalik etümoloogilne seletusviis.

氣 ki – hingus, meel, kavatsus. Ki-märk tuleb hiina ideogrammist, mis varasemal ajal oli lihtsam: 气 qi – aur või ka õhk... 氣: Ülemised kolm joont märgivad riisipotist tõusvaid aurupilvi, märk 米 tähistab riisi. Need märgid kokku moodustavad semiootilise sümboli, mis osutabki aurule, hingamisele või elujõule (soe toit) ja nii ka kaudsemalt tahtele, kavatsusele.

道 dō – tee, suund, rada. Märgi parempoolsed nn kirdeosad kujutavad inimese peas olevaid juukseid ja nägu silmadega. Radikaaliks on vasakult alla jooksev jalgade tee... jalgrada. Siis kokkuvõttes: jalad viivad sinna, kuhu pea juhib... kujutluspilt mööda teed kõndivast inimesest. Do on selle kanji on-yomi, hiinapärane hääldus, mis tähistabki teed, rada või kulgemist üldises tähenduses. Laiendatult võib see tähendada ka meetodit, viisi, arenguteed või kogu eluteed.

Aikido stiilid

Aikido on algselt arendatud ühe inimese poolt, kelleks on O-Sensei. Mitmed õpilased, kes harjutasid O-Sensei juhtimise all, otsustasid jagada oma teadmisi aikido’st, avades oma enda dojo’d. Mitmetest asjaoludest tulenevalt ja aikido dünaamilisest iseloomust sõltuvalt, interpreteerisid O-Sensei õpilased aikido’t erinevalt. Seeläbi sündisid aikido erinevad stiilid. Tuntumad neist on ära toodud allpool, koos lühikese seletusega stiilide eripärast. Igal stiilil on oma tugevad ja nõrgad küljed, kuid kõik nad juurduvad tugevalt alustõdedesse, mis teeb aikido unikaalseks nagu ta on. Ühtegi stiili ei tohiks pidada paremaks või halvemaks teisest, vaid igaüks peaks ise leidma endale sobiva stiili. Loomulikult võivad välised tingimused (nagu näiteks maa geograafiline asukoht) piirata või mõjutada valikut. Millist stiili keegi ka ei valiks, õpetatakse ikka konkreetse instruktori aikido interpretatsiooni, ning ka õpilasele endale jääb võimalus arendada oma enda isiklikku aikido’t. Öeldakse, et on olemas niipalju erinevaid aikido stiile kui palju on aikido harrastajaid.

Kuna alljärgnev nimestik on juba iseenesest piisavalt väljakutsuv, piirdume me oma aikido mõistes stiilide kirjeldusega, mis selgelt lähtuvad Ueshiba O-Sensei’st. Klassifitseerimine kategooriatesse on suhteliselt meelevaldne.

"Vanad" koolid

Siin me nimetame koolkondi, mis arenesid ennesõjaaegseist õpetustest.

Aiki-Budo

Nii nimetati kunsti, mida O-Sensei õpetas oma arengu alguses. See on väga lähedane eelnevalt olemas olnud Jutsu vormidele nagu Daito-ryu Aiki-jutsu. Seda on peetud üheks aikido n-ö jäigemaks vormiks. Enamik varasematest O-Sensei õpilastest alustasid selle perioodi ajal ja enamik varasematest harjutamistest välismaal olid selles stiilis (nt Abbe-sensei õpetused Suurbritannias 1950. aastail).

Yoseikan

Selle koolkonna arendaja oli Minoru Mochizuki, kes oli üks O-Sensei varajastest õpilastest ja ka Kano-sensei õpilane Kodokanist. See stiil sisaldab Aiki-Budo, karate, judo ja teiste võitluskunstide elemente.

Yoshinkan

Seda stiili õpetas kadunud Gozo Shioda. Shioda-sensei õppis koos O-Senseiga alates 1930. aastate keskelt. Pärast sõda kutsuti ta õpetama ja ta moodustas organisatsiooni, mida tuntakse kui Yoshinkan. Erinevalt sellele järgnenud koolkondadest, on Yoshinkan alati püsinud heades suhetes Aikikai’ga nii enne kui ka pärast O-Sensei surma. Yoshinkan on aikido jäigem stiil, mille põhjuseks on praktiline efektiivsus ja füüsiliselt robustsed tehnikad. Seda õpetatakse mitmetes Jaapani politseijaoskondades. Rahvusvahelist organisatsiooni, mida seostatakse aikido Yoshinkan stiiliga, tuntakse kui Yoshinkai, millel on mitmeid aktiivseid koole üle terve maailma. Viimastel aastatel on kasvanud sellest stiilist mitmeid uusi võsusid, mis põhiliselt arenevad poliitilistel põhjustel.

"Kaasaegsed" koolid

See sisaldab enamasti variante, mida õpetatakse tänapäeval. Enamikku nendest "stiilidest" õpetavad O-Sensei vanemad õpilased, mõningaste kõrvalekalletega pärast Algataja surma. Enamik neist väidavad, et õpetatav kunst on just see, mida O-Sensei neile õpetas. Võib-olla on see ka tõsi, kuigi mõnedel stiilidel on vähe sarnasusi teistega. Võttes kokku üldtuntud segaduse O-Sensei stiili õpetamisel, võiks lugu elevandist ja pimedast mehest anda meile ettekujutuse sellest, kuhu see kõik oleks võinud välja viia. Enamikul meist on oma eelarvamused ja lemmikud erinevate stiilide seas, kuigi nendel kõigil on oma nõrgad ja tugevad küljed, ning meil kõigil on neist midagi õppida.

"Traditsioonilised" koolid

Aikikai

Aikikai on üldine nimi stiilile, mille eestvedajaks on O-Sensei poeg Kisshomaru Ueshiba (suri 4. jaanuar 1999 ning nüüd on teenäitajaks ehk doshu'ks O-Sensei Morihei Ueshiba noorem poeg Moriteru Ueshiba; Morihei poeg Mitsuteru Ueshiba on samuti juba laialt tuntud ning ilmselt jätkab isa teed). Seetõttu õpetatakse ja soositakse seda stiili ka Rahvusvahelise Aikido Föderatsiooni (International Aikido Federation) poolt. Enamus peavad seda koolkonda aikido arengu põhijooneks. Tegelikkuses on see stiil rohkem katuseks teistele, mitte eraldi stiil, kuna tundub, et ka organisatsiooni siseselt õpetatakse seda stiili kaunis erineval moel. Aikido, mida õpetas O-Sensei, on üldiselt avar ja lainetav, rõhuga põhiprogrammile ning väga vähese rõhuga relvadega treenimisele. Teised soositumad aikikai õpetajad (nagu Saito sensei) panevad rohkem rõhku relvadega harjutamisele.

Iwama-ryu

Stiili, mida õpetab Morihiro Saito, on peetud piisavalt erinevaks oma põhiliikumisest Aikikai’st. Olenemata erinevustest on ta seetõttu saanud omaette nime, jäädes ikkagi Aikikai osaks. Saito-sensei oli pikka aega O-Sensei uchi-deshi, alustades 1946. aastal ja jäädes temaga kuni surmani. Mitmed peavad Saito-sensei’d õpilaseks, kes veetis kõige enam aega koos O-Sensei’ga õppides. Saito-sensei ütleb, et ta püüab säilitada ja õpetada seda kunsti täpselt nii, nagu oli seda temale õpetanud Algataja. Tehniliselt tundub Iwama-ryu sarnanevat aikido’ga, mida õpetas O-Sensei 1950. aastate alguses peamiselt Iwama dojos. Tehniline repertuaar on laiem kui teistes stiilides ja päris suurt rõhku asetatakse relvadega treenimisele.

Ki koolid

Üks tähelepanuväärsemaid kõrvalepõikeid aikido maailmas oli 1947. aastal, kui Koichi Tohei, olles siis veel vaneminstruktor Aikikai’s, lahkus sellest organisatsioonist ja algatas Ki no Kenkyukai, et õpetada aikido’t tugeva rõhuga Ki kontseptsioonile. Sellest ajast saadik pole traditsioonilised ja Ki koolid eriti omavahel läbi käinud. Kõik need kunstid kipuvad end kutsuma Ki Aikido'ks, isegi kui osadel stiilidel on üpris vähe sellega midagi pistmist.

Shin-shin Toitsu Aikido

Stiil, millele pani aluse Koichi Tohei; aikido, kus Mõte ja Keha on ühendatud. Tohei-sensei asetab suurt rõhku Ki kontseptsiooni mõistmisele ja selle aspekti arendamisele eraldi aikido treeningutest kasutamiseks tervise ja igapäevase elu juures. See stiil on üks pehmematest aikido stiilidest ja teda ilmestavad pehmed liigutused, millega tihti kaasneb harjutaja hüppamine või keksimine liigutuse sooritamise ajal. Enamus koole pole mures tehnikate praktilise kasutamise küljega, pidades neid harjutusteks Ki edasisel treenimisel. Viimastel aastatel on Tohei-sensei liikumas üha kaugemale ja kaugemale aikido’st ja on pühendanud ennast peaaegu eranditult Ki arendamisele. Viimane uudis on see, et Ki no Kenkyukai on üles näidanud initsiatiivi, et Shin-shin Toitsu Aikido muuta rahvusvaheliseks võistlusspordiks.

"Võistluslikud" stiilid

Ilmnes veel üks suur murrang Aikido ajaloos O-Sensei eluaja jooksul, kui Kenji Tomiki esitas ettepaneku "ratsionaliseerida" Aikido harjutamine kasutades Kata’t ja Võistlusi. Sellest ajast saadik on olnud vähe sarnasusi Tomiki koolide ja põhivoolu Aikido koolide vahel. Viimastel aastatel on aga esinenud arvukaid kõrvalepõikeid Tomiki-ryu’st, kes on loobunud võistlemise mõttest.

Tomiki-ryu

Loodud Kenji Tomiki ja Jigoro Kano (judo rajaja) poolt. Tomiki-sensei uskus, et Aikido harjutamise "ratsionaliseerimine" koos suundadega, mida Keno-sensei järgis Judo puhul, muudaks õpetamise palju kergemaks (eriti Jaapani ülikoolides). Lisaks sellele uskus ta, et lisades võistluslikku elementi, teravdab ja fokuseerib see harjutamist, kuna selleks ajaks ei saanud enam kontrollida oskusi tõelises võitluses. See viimane vaade põhjustas lahkhelid O-Sensei’ga, kes kindlalt uskus, et Aikido harjutamises ei ole kohta võistlusel. Tomiki-ryu’d ilmestab kata’de (eelnevalt kokkulepitud liigutused) kasutamine õpetamisel ja võistluste korraldamine, nii tühjade käte kui kummist noaga.

Välislingid

• EESTI AIKIDOLIIT – www.estaikido.ee / facebook
• Aikidoklubi AGATSU – www.agatsu.ee / facebook / https://plus.google.com/+AikidoklubiAGATSU
• Aikidoklubi DOJIN – www.aikido.ee / facebook
• Aikidoklubi MARUBASI – www.aikidotallinn.eu / facebook
• Aikidoklubi MOMIDZI – facebook
• Aikidoklubi MUSUBI – www.musubi.ee / facebook
• Ki-aikodo Narva dojo – Narva dojo /Narva dojo facebook
• Tallinna Aikidoklubi TAIKIKAI – www.taikikai.ee / facebook / https://plus.google.com/10842189889715153925
• Tartu Aikidoklubi – www.tartuaikido.ee
• Aikidoklubi YAMANEKO facebookis – www / facebook
• Viljandi Aikidoklubi – [1]