Raku

See artikkel on keraamikatehnikast. Tallinna allasumi kohta vaata Raku (allasum) ja järve kohta Raku järv.

---

Läänepärane raku-põletus

Raku ehk rakuyaki on Jaapanis 17. sajandil välja kujunenud madalkuumuskeraamika põletusviis. Samuti kannavad nimetust "raku" raku-põletuse läbinud tooted, mida Jaapanis kasutatakse teetseremooniatel.

Ajalugu

Tänu zen-budismile levisid Jaapanis laialdaselt teetseremooniad. Nendeks tseremooniateks oli vaja nõusid ja nõnda olevat Jaapani teemeister Sen no Rikyū (千利休; 1522–1591) esitanud tellimuse Chōjirōle, kelle valmistatud nõud äratasid Rikyūs imetlust oma ilu ja rafineeritud vormiga. Chōjirō valmistas keraamilisi esemeid, mis olid kas täiesti mustad või punased ning mis paistsid silma oma lihtsuse ja dekoori puudumisega ning mis seeläbi peegeldasid hästi wabi-sabi ideaale.

Kyōto keraamik Chōjirō (長次郎; 1516–1592) olevat ajalooürikute kohaselt osalenud Jurakudai palee ehituse juures katusekivide valmistamisel, töötades seejuures daimjo Toyotomi Hideyoshi (豊臣 秀吉; 1536/37–1598) heaks. Viimane olevat kinkinud talle pitsati, millel asetses sümbol "raku" (樂). Chōjirō võttis selle endale perekonnanimeks ja tema lapsendatud pojal Jōkeil, kes jätkas isa tööd, lubati tema talendi tunnustamise märgina seda nime edasi kasutada. Niimoodi algas Raku dünastia, kus põlvest põlve pärandus keraamikatehnika ja nimi "raku" ning mille järeltulijad elavad tänase päevani Jaapanis ja jätkavad keraamikaga tegelemist.

Kui 18. sajandil ilmus raku-tehnikat käsitlev õpetus, siis asutasid paljud Jaapani keraamikud Kyōto lähedusse keraamikatöökodasid sellega tegelemiseks.

1925. aastal tutvustas Euroopas raku-tehnikat inglise keraamik Bernard Leach (1887–1979), kes oli Jaapanis seda lähemalt tundma õppinud.

Väljaspool Jaapanit saavutas raku 20. sajandi teisel poolel lausa erakordse populaarsuse, ehkki see arenes täiesti teises suunas. Võrreldes kodumaa loodusliku, minimalistliku ja tarbelise funktsiooniga, muutus läänes tähtsaks värvide mäng ja vormikäsitlus ning tarbelisus suures osas välistati.

Kyōtos 1979. aastal toimunud konverentsil toimus kirgi üleskütnud vaidlus läänepärast raku-tehnikat kasutavate keraamikute Paul Soldneri ja Rick Hirshi ning Raku dünastia noorima liikme Kichiemoni (neljateistkümnendast põlvkonnast) vahel "raku"-nimetuse kasutusviiside üle. Jaapani keraamikute arvates võiks iga keraamiku loodud nõud kanda nende enda nime (ehk siis Soldneri nõud ja Hirshi nõud).

Raku-põletus

Tehnika

Eristatakse kahte rakutehnikas valmistatud teejoomisnõude tüüpi.

Punane raku on valmistatud punasest savist ja põletatud madalamal temperatuuril (umbes 900 °C). See on kaetud läbipaistva pliiglasuuriga.

Musta raku glasuuri põhimaterjaliks kasutatakse musta kivimit, mis on saadud Kyōto lähedalt Kamo jõe sängist. Mustaks põlev glasuur kobrutab kergelt. Põletus toimub kõrgemal temperatuuril kui punase raku korral.

Mõlemal juhul toimub varem eelpõletus 900 °C juures. Glasuurpõletuse jaoks kaetakse nõud paksu glasuurikihiga, misjärel nad kuivatatakse täielikult. Seejärel asetatakse pihtide abil esemed juba põletustemperatuuri saavutanud ahju, mis töötab tavaliselt puidu- või gaasiküttel. Kui glasuur sulama hakkab ja sulamisel tekkinud mullid on tasandunud, võetakse esemed tangidega välja.

Raku-põletus

Edasi on kaks võimalust.

Jaapanipärase raku tegemisel asetatakse ese jahtuma, kuni tuleb välja glasuuri põhivärvus. Seejärel kastetakse ese külma vette, mistõttu glasuur praguneb ja tekib krakleevõrgustik.

Läänepärase raku tegemisel asetatakse hõõguvkuumad esemed süsinikurikkasse keskkonda (tavaliselt tünni, mis on täidetud saepuru, õlgede, puulehtede, paberi või muu sarnasega). Anum kaetakse kaanega ja esemel lastakse tekkinud suitsuses keskkonnas paar minutit seista. Suits tungib poorsesse savisse ja värvib nii selle kui ka glasuuripraod mustaks. Pärast redutseerimist tõstetakse ese külma vette ja puhastatakse tahmast.

Glasuuri saab efektsemaks muuta metallisoolade kasutamisega. Näiteks annab rakuglasuuris olev vaseühend reduktsiooni tõttu glasuurile punaka värvuse. Glasuuris olevatest metallisooladest tekib glasuuri peale puhastest metallidest kile, mis aitab tekitada lüstrile omast pinnaefekti.

Tingimused savimassile

Raku-tehnikas teenõu Jaapanist
16. sajand
Tōkyō Rahvusmuuseum

Põhiline tingimus on see, et kasutatav savimass peab vastu pidama termilisele šokile, kuna põletuse käigus tuleb keraamilistel esemetel üle elada väga suuri temperatuurikõikumisi. Seejuures ei tohi nad aga kiirel jahtumisel puruneda ega praguneda.

Keraamiline mass peaks sisaldama rohkelt šamotti (20–40%), mis aitab vähendada soojuspaisumise mõju. Samalaadselt mõjuvad ka näiteks kvarts ja küaniit, kuid neist esimene võib liiga rohkel kasutamisel esile kutsuda glasuuridefekte. Poorsuse tagamiseks on vajalik orgaaniliste materjalide (saepuru, aganad jm.) sisaldus, mida võib olla kuni 20%. Vajalik on ka väikese soojuspaisumisega ainete (näiteks spodumeen ja pataliit) ning aeglaselt klaasistuvate ainete (näiteks põldpagu ja vollastoniit) sisaldus.

Kollakas toon tuleneb raudkloriidi kasutamisest, tumedad triibud aga sissepõlenud jõhvidest.

Valmisesemed

Raku-tehnikas valmistatud esemete puudused on haprus ja vähene mehaaniline vastupidavus, kuid esemete ehe väljanägemine on muutnud raku-tehnika väga populaarseks.

Tehnikast Eestis

Eestisse jõudis tehnika 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses ning selle viljelemises oli üks esimesi Kaido Kask, kes tutvus raku-põletusega 1990. aastal Saksamaal. Algselt Tartu ARS-is katsetanud kunstnik jõudis peatselt oma enda ahju konstrueerimiseni ja selles vallas käesoleva ajani jätkates on ta üks väheseid Eesti keraamikuid, kelle loomingu põhiosa moodustavad just raku-tehnikas loodud teosed. 1990. aastatel tutvus rakuga ka Ingrid Allik, kes viis ühtlasi läbi mitmeid demonstratsioonesinemisi üle Eesti.

Eesti Kunstiakadeemias alustati raku-põletustega 1992. aastal ning 2000. aastate teises pooles jõudis see ka EKA madalkuumuskeraamika-alasesse õppeprogrammi.

1993 toimus Tiina Schönbergi algatusel Muhu saarel Eesti esimene raku-laager, millele järgnes peagi teine Keilas. Need andsid alust järgmisel aastal A. H. Tammsaare majamuuseumis toimunud näituse korraldamiseks.

Alates 2001. aastast on keraamikute ühendus Asuurkeraamika korraldanud Tallinna Vanalinna Päevade raames ka raku-põletusi.

Vaata ka

• Jaapani keraamika

Kirjandus

• Leo Rohlin. "Keraamika käsiraamat", Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia 2003. ISBN 9985946545
• Ingrid Allik. "Raku. Kujunemine ja kogemus", Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia 2010. ISBN 9789985994658

Välislingid

• Raku muuseumi kodulehekülg (inglise ja jaapani keeles)
• Raku-põletuseks sobiliku ahju ehitamine (inglise keeles)
• http://www.justraku.com/ (inglise keeles)
• What is Raku Pottery? (inglise keeles)
• Raivo Raigna: "Uudekülas Kassaka talu õuel valmistati jaapanlaste kombel keraamikat" Virumaa Teataja, 15. september 2007

Videoid

• Raku-tehnikas esemete loomine
• Françoise Busin
• Filmijupp raku-põletusest
• Raku-põletus