Eesti

See artikkel on riigist; teiste tähenduste kohta vaata Eesti (täpsustus).

---

Eesti Vabariik
Eesti lipp Eesti vapp
Riigihümn	Mu isamaa, mu õnn ja rõõm
Pealinn	Tallinn
Pindala	45 339 km²
Riigikeel	eesti
Ametlikud keeled	eesti
Rahvaarv	1 366 491 (1.01.2024)
Rahvastikutihedus	Kontrolli pindala ja rahvaarvu väärtust (?)
Riigikord	parlamentaarne vabariik
President	Kersti Kaljulaid
Peaminister	Jüri Ratas
Iseseisvus	24. veebruaril 1918 taastati 20. augustil 1991
SKT	29,16 miljardit USD (2016)
SKT elaniku kohta	29,239 USD (2016)
Rahaühik	euro (EUR)
Ajavöönd	Ida-Euroopa aeg +2 GMT talveaeg, +3 GMT suveaeg
Tippdomeen	.ee
ROK-i kood	EST
Telefonikood	372

Eesti Vabariik on riik Põhja-Euroopas. Eesti piirneb põhjas üle Soome lahe Soome Vabariigiga, läänes üle Läänemere Rootsi Kuningriigiga, lõunas Läti Vabariigiga ja idas Venemaa Föderatsiooniga.

Eesti pindala on tänapäeval 45 339 ruutkilomeetrit, Teise maailmasõja eel oli see praegusest suurem. Kaugemas ajaloos oli nüüdne Eesti Vabariigi territoorium üks osa Liivimaa territooriumist ning kuulus osaliselt või täielikult Saksa, Rootsi, Vene, Taani ja Poola riikide koosseisu.

Tänapäeval on Eesti demokraatlik parlamentaarne vabariik. Eesti Vabariigi territoorium on jagatud viieteistkümneks maakonnaks. Iga maakond on omakorda jagatud valdadeks. Suurim linn on pealinn Tallinn. 1,31 miljoni elanikuga on Eesti Euroopa Liidu üks väiksema elanikkonnaga riike.

Eesti oli 22. septembrist 1921 Rahvasteliidu liige ning kuulub 17. septembrist 1991 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja OSCEsse, 13. novembrist 1999 WTOsse, 29. märtsist 2004 NATOsse, 1. maist 2004 Euroopa Liitu, 21. detsembrist 2007 Schengeni ruumi, 9. detsembrist 2010 OECDsse ja 1. jaanuarist 2011 euroalasse. Eesti rahaühik on euro. Eesti on alla kirjutanud keskkonnakaitsealasele Kyōto protokollile ja Pariisi kliimaprotokollile.

Eesti rahvastikust moodustavad enamiku (69%) eestlased, suurimaks vähemusrahvuseks on venelased (25%).

Nimi

 Pikemalt artiklis Eesti nimi

Eesti nime algupära on sageli nähtud aestide nimes, keda teadaolevalt esimest korda mainis Rooma ajaloolane Tacitus oma raamatus "Germania" (kujul Aestiorum gentes, Aestii, umbes 98. aastal), hilisemates allikates esines see nimi kujul Hestis (Cassiodorus, 523–526), Aesti (Jordanis, 551), Aisti (Einhard, 830), Esto, Estum (Wulfstan, 887), Iste (Widsith, 10. saj). Aeste peetakse tavaliselt balti rahvasteks või konkreetsemalt mõneks preislaste hõimuks, kuna mitmed aestide kirjeldused osutavad selgelt nende asualale, praegusele Kaliningradi piirkonnale. Samas on mitmed autorid oletanud, et aestide all võidi mõelda ka kõiki Läänemere idakalda elanikke – nime üheks võimalikuks etümoloogiliseks allikaks ongi peetud germaani tüve ost- (öst-, est-), tähendusega "ida". Aja jooksul võis nime kasutusala kitseneda ja lõpuks püsima jääda vaid praeguse Eesti ala ning selle asukate tähistajana.

Selles tähenduses oli nimi esimesena käibel ilmselt skandinaavlastel, kes kasutasid saagades (kirja pandud alates 13. sajandist, aga kirjeldavad sündmusi alates 1. aastatuhande keskpaigast) nimekujusid Aistland (Gutasaga) ja Eistland (Ynglingrite saaga, Saaga Harald Kaunisjuuksest, Olaf Trygvessoni saaga, Saaga Olaf Pühast, Svirrerasaaga, Örvar-Oddri saaga). Ühel 11. sajandil Rootsi ruunikivil on kirjas i estlatum, "Eesti maadel". Umbes 1216. aastal valminud Saxo Grammaticuse kroonikas on tarvitusel nimevormid Hestia ja Estia ning etnonüüm Esto (mitmuses Estones). Sama tähendusega võib olla ka Al-Idrisi 1154. aastal kasutatud Astalānda. Skandinaavlastelt kandus nimi üle alamsaksa (pika algvokaaliga Ehstland) ja ladina keelde (nt 13. saj alguse Henriku Liivimaa kroonikas Estonia, teoses Descriptiones terrarum ka Hestonia). Ladina keele kaudu levis nimi hiljem omakorda edasi vene (Эстония) ja teistesse keeltesse. Mõnes neist varastest, kuni 13. sajandi allikatest tähistab see nimi selgelt enam-vähem tänase Eestiga kattuvat territooriumit, teistes on selle tähendus ebamäärasem või vastab ainult osale praegusest Eestist.

Vanadel kaartidel esinevad nimekujud Estonia, Esthonia, Estonie, Esthonie, Estlandia või lihtsalt Esten ("eestlased"). Need nimetused käisid praeguse Eesti põhjaosa (tolleaegse Eestimaa provintsi ja kubermangu) kohta), kuid 15.–17. sajandil eristub ka Päris-Eesti (Estonia Propria) Liivi lahe ja Võrtsjärve vahel. Kujunevasse eesti kirjakeelde laenati nimi (algselt Estimah, Esthi Mah) alamsaksa või idaskandinaavia keelekujust 17. sajandil. Eestlaste asuala hakati sõnaga Eesti(maa) tähistama alates 19. sajandi keskpaigast. Samal ajal võeti kasutusele ka sõna eestlased ja eesti keel, mis asendasid varasemad omanimetused maarahvas ja maakeel. 1918. aastal sai see Eesti riigi nimeks.

1930. aastate lõpuni kirjutati seda nime inglise keeles enamasti Esthonia.

Asend

Satelliidipilt Eestist.

Eesti asub Läänemere idakaldal. Läänemere rannikul asuva Eestiga on Lääne-Euroopas samal laiusel Kesk-Rootsi ja Šotimaa põhjatipp. Põhja-Ameerikas läbib Eesti keskmine laiuskraad Labradori poolsaart ja Alaska lõunarannikut.

Äärmuspunktid

 Pikemalt artiklis Eesti äärmuspunktid

Mandri-Eesti põhjapoolseim punkt asub Purekkari neemel. Põhjapoolseim saar on Vaindloo saar. Lõunapoolseim punkt asub Mõniste vallas endise Naha küla territooriumil Naha talu lähedal.

Mandri-Eesti kõige läänepoolsem punkt asub Ramsi neemel. Eesti läänepoolseim saar on Nootamaa. Idapoolseim punkt on Narva linn.

Piir

 Pikemalt artiklis Eesti piir

Maismaapiiri kogupikkus on 633 km. Sellest 339 km on Eestil ühist piiri Lätiga ja 294 km Venemaaga.

Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel 1991. aastal tunnustas Nõukogude Liit de jure Eesti Vabariiki. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel moodustati ajutine kontrolljoon, mis järgis endiste Eesti NSV ja Vene NFSV piire. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist jäi kontrolljoon eraldama Eesti Vabariiki ja Venemaa Föderatsiooni.

Eestil on merepiir Soomega (Eesti-Soome piir) ja Rootsiga (Eesti-Rootsi piir).

Loodus

Tabasalu pank talvel.

 Pikemalt artiklites Eesti loodus, Eesti looduskaitse, Eesti elustik, Eesti geoloogiline ehitus ja Eesti geograafia

Eestit mõjutab parasvöötme hooajaline kliima. Keskmine kõrgus on 50 meetrit merepinnast ja kõrgeim koht on Suur Munamägi Eesti kaguosas 318 meetrit merepinnast.

Eestil on 3794 kilomeetri pikkune rannajoon paljude lahtede, väinade ja abajatega. Eestis on 2222 meresaart ja laidu, neist vaid 318 on suuremad kui 1 hektar. Kaks saart, Saaremaa ja Hiiumaa, on piisavalt suured, et moodustada eraldi maakonna põhiosa.

Eesti maismaa pindala kõlvikuline jaotus 2015.a.
statistilise metsainventeerimise järgi

Jrk	Kõlvik	Pindala, ha	Osakaal, %
1	Metsamaa	2309400	50,94
2	- sh metsaga metsamaa	2145900	47,33
3	- sh metsata metsamaa	163500	3,61
4	Põõsastik	71700	1,58
5	Põllumajandusmaa	1287700	28,40
6	- sh haritav maa	1038300	22,90
7	- sh looduslik rohumaa	249400	5,50
8	Soo	221000	4,88
9	Siseveed	71500	1,58
10	Muud veekogud	187000	4,12
11	Asustusala	184000	4,06
12	Teed	64800	1,43
13	Trassid	65300	1,44
14	Karjäärid	22100	0,49
15	Muud maad	49100	1,08

Koos soometsadega on soode pindala 1009101 ha, mis moodustab 22,3% Eesti maismaa pindalast.

Rõuge Suurjärv on Eesti sügavaim järv (38 m).

Veestik

 Pikemalt artiklis Eesti veestik

Eestis on üle 1400 järve. Enamik neist on väga väiksed, suurim, Peipsi-Pihkva järv, võtab enda alla aga 3555 km² ja on sellega Euroopas suuruselt viies. Teised suuremad järved on Võrtsjärv, Narva veehoidla, Mullutu-Suurlaht ja Ülemiste järv.

Eestis on palju jõgesid. Pikimad on Võhandu (162 km), Pärnu (144 km), Põltsamaa (135 km), Pedja (122 km) ja Keila jõgi (115 km).

Eestil on 24838 km² territoriaalmerd, sh kuulub täielikult Eestile üks sisemeri – Väinameri. Lisaks Väinamerele kuulub Eestile osa Läänemerest, sh Soome lahe lõunaserv, suur osa Liivi lahest ja arvukalt väiksemaid Läänemere lahtesid.

Kliima

 Pikemalt artiklis Eesti kliima

Eestis valitseb mandrilise ja merelise kliima vaheline üleminekuline paraskliima. Tänu Atlandi ookeani ja Golfi hoovuse mõjule on Eesti ilmastik tunduvalt pehmem samale laiuskraadile iseloomulikust mandrilisest kliimast. Rannikualadel ja saartel on ilmad pehmemad kui sisemaal.

Aastas sajab 550–880 mm. Kõige vähem sajab saartel, kõige rohkem kõrgustikel.

Aasta keskmine õhutemperatuur on +5 °C ringis või sellest veidi kõrgem (2008. aastal +7,4 °C). Kõige külmem kuu on tavaliselt veebruar, mil keskmine õhutemperatuur on −5 °C. Talvekuudel on keskmine õhutemperatuur −4...–5 °C. Kõige soojemaks kuuks peetakse juulit, mil keskmine õhutemperatuur on +18 °C. Juunist septembrini on keskmine õhutemperatuur 15...18 °C. Küllaltki sagedased on olulised kõrvalekalded normidest (nii külma kui ka sooja puhul). Absoluutselt madalaim õhutemperatuur −43,5 °C on registreeritud Jõgeval 1940 ja kõrgeim +35,6 °C on mõõdetud 1992 Võrus.

Alates 20. sajandi keskpaigast Eesti keskmine õhutemperatuur tõusnud ja seda rohkem kui maailmas keskmiselt (0,2–0,3 °C dekaadi kohta). Lumikattega päevade arv on vähenenud (aastatel 1961–2002 keskmiselt 25,9 päeva võrra) ja sademete hulk kasvanud (5–15%). Seoses globaalse soojenemisega prognoositakse nende trendide jätkumist.

Pikima suvepäeva pikkus on ligi 19 tundi, lühim talvepäev kestab vaid 6 tundi. Valged ööd kestavad mai algusest juuli lõpuni.

Taimestik

 Pikemalt artiklis Eesti taimestik

Eesti floora on tänu kohaliku mullastiku mitmekesisusele ja klimaatiliste tingimuste erinevusele suhteliselt liigirikas. Elurikkuse kasvule on kaasa aidanud ka pikaajaline inimmõju, mille tulemusena on pärismaisest elustikust kujunenud ka pärandkooslused.

Eestis elab pärismaiseid soontaimi 1440 liiki ja samblaid 560 liiki. Endeemsetest taimeliikidest kasvavad Eestis saaremaa robirohi ja eesti soojumikas.

• 
  Mukri soo
• 
  Tarvasjõgi
• 
  Loopealne Keilas
• 
  Väimela Alajärv
• 
  Laelatu puisniit

Suitsupääsuke on Eesti rahvuslind.

Loomastik

 Pikemalt artiklis Eesti loomastik

Hajaasustus ja laiad metsased alad on võimaldanud ilveste, metssigade, pruunkarude ja põtrade karjakaupa säilimist teiste loomade seas. Eesti huntide arv on arvatavasti umbes 200. Lindude hulgas on kaljukotkad ja valge-toonekured. Eestis on viis rahvusparki, neist suurim on Lahemaa Rahvuspark põhjarannikul. Soomaa Rahvuspark Pärnu lähedal on tuntud laiade märgalade tõttu. Matsalu Rahvuspargis on esindatud palju linnuliike.

Riigikord

 Pikemalt artiklis Eesti riigikord

 Pikemalt artiklis Eesti poliitika

 Pikemalt artiklis Eesti valimised

Toompea loss, kus asub Riigikogu

Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu valimise ja rahvahääletusega.

Eesti Vabariik kuulub Euroopa Liitu, Schengeni ruumi ja euroalasse, mis tähendab seda, et Eesti Vabariik on vabatahtlikult loobunud oma suveräänsuse teatud osast (nt oma monetaarpoliitikast ja rahaühikust) ja nõustus täitma Euroopa Liidu õigusnorme. Vastavalt Riigikohtu selgitusele on Euroopa Liidu õigus Eesti jaoks ülimuslik, Eesti põhiseadusest saab kohaldada ainult seda osa, mis on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas või reguleerib suhteid, mida Euroopa Liidu õigus ei reguleeri. Tänu Euroopa Liitu kuulumisele on kõik Eesti kodanikud automaatselt ka Euroopa kodanikud.

Võimude lahususe printsiibi järgi on seadusandlik, täidesaatev võim ja kohtuvõim seatud üksteist tasakaalustama ning on seega teatud mõttes vastandlike huvidega.

Eesti on parlamentaarne vabariik, kus seadusandlikku võimu teostab parlament Riigikogu, millel on 101 liiget. Riigikogu liikmed valitakse neljaks aastaks. Riigikogu valib iga 5 aasta tagant Vabariigi Presidendi.

Presidendiloss, Vabariigi Presidendi kodu ja töökoht

Võim on jagatud kolmeks haruks:

• Seadusandlik: Riigikogu võtab vastu seadusi ja otsuseid, kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni, võtab vastu riigieelarve, esineb avalduste ja deklaratsioonidega ning pöördumistega Eesti rahva, teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide poole ning lahendab mitmeid muid riigielu küsimusi.
• Täidesaatev: Vabariigi Valitsus viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat, suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust, korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist ning annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi.
• Kohtulik: I astme kohus on maakohus, II astme ringkonnakohus ja III astme kohus Riigikohus, mis vaatab kassatsiooni korras kohtulahendeid läbi, parandab kohtuvigu ja täidab põhiseaduslikkuse järelevalvet. Riigikohus koosneb 19 kohtunikust. Riigikohtu esimehe nimetab parlament presidendi ettepanekul.

Vabariigi President on Eesti riigipea. President on Eesti riigikaitse kõrgeim juht ja ta kuulutab Eesti vastu suunatud agressiooni korral välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni. Ühtlasi esindab ta Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises, kuulutab välja Riigikogu valimised, annab seadlusi ja algatab põhiseaduse muutmist. President nimetab Riigikohtu ettepanekul ametisse kohtunikud, nimetab ja vabastab Vabariigi Valitsuse ja Kaitseväe juhataja ettepanekul ametist Eesti Kaitseväe juhtkonna, annab riiklikke autasusid, sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid ning nimetab ametisse kaitseväe ülemjuhataja.

Valitsus

 Pikemalt artiklis Eesti Vabariigi Valitsus

Vabariigi Valitsuse moodustamisel on määrav jõuvahekord Riigikogus. Valitsuse moodustab peaminister, kelle määrab ametisse president. Valitsuses on 15 liiget. Valitsuse määrab ametisse president pärast parlamendi heakskiitu.

Täidesaatvat võimu teostab Vabariigi Valitsus riigiasutuste abil, mille hulka kuuluvad ministeeriumid, maavalitsused, ametid, inspektsioonid ja muud valitsusasutused.

Haldusjaotus

 Pikemalt artiklites Eesti haldusjaotus ja Eesti maakonnad

Eesti maakonnad.

Eesti Vabariik on jagatud 15 maakonnaks. Maavalitsust juhib maavanem, kes esindab Vabariigi Valitsust kohalikul tasandil. Maavanemad määratakse Vabariigi Valitsuse poolt ametisse viieks aastaks. Maakonnad on jagatud valdadeks ja linnadeks, mida juhib omavalitsus.

Eesti haldusjaotus on välja kujunenud sajandite jooksul ja seda on aeg-ajalt kohandatud aja nõuetest tulenevatele vajadustele. Enamik praegusi maakondi olid moodustatud juba 18. sajandil. 20. sajandi esimesel poolel loodi kaks uut maakonda, Valgamaa ja Petserimaa. Eesti oli enne Teist maailmasõda jagatud 11 maakonnaks: Lääne-, Harju-, Järva-, Viru-, Pärnu -, Viljandi-, Tartu-, Valga-, Võru-, Petseri- ja Saaremaaks. Teised, nagu Hiiu, Jõgeva, Põlva ja Rapla, on loodud hiljem vanemate maakondade küljest osade lõikamise teel.

Pärast Eesti Vabariigi loomist 1918. aastal kujunesid vallad Eesti tähtsaimateks haldusüksusteks. Varem olid peamiseks haldusüksuseks sajandite vältel välja kujunenud kihelkonnad. Valdadega liideti ka mõisamaad, mis varem valdade alla ei kuulunud. Tollest ajast alates on valdade arvu järk-järgult vähendatud. 1939. aastal moodustati 248 uut valda. 1990. aastate alguses hakkasid tekkima linnade ja maavaldade ühisomavalitsused, mis tähendas seda, et valla territooriumisse võisid hakata kuuluma ka linnad. Kohalikul tasandil on mitmed vallad, linnad ja alevid üksteisega liitunud ning moodustanud tugevamaid omavalitsusüksusi.

Valdade ja linnade esinduskoguks on volikogu, mis valitakse võrdelise valimissüsteemi alusel neljaks aastaks. Volikogu suurus sõltub valla või linna elanike arvust. Omavalitsuse täidesaatev organ on valla- või linnavalitsus. Vallad ja linnad võivad ühiste huvide kaitsmiseks ja täitmiseks moodustada omavalitsusüksuste liite.

Eesti maakonnad

Maakond	Keskus	Pindala (km2)	Rahvaarv (seisuga 31. detsember 2011)
Harju maakond	Tallinn	4333	552 643
Hiiu maakond	Kärdla	989	8 470
Ida-Viru maakond	Jõhvi	3364	149 244
Jõgeva maakond	Jõgeva	2604	31 398
Järva maakond	Paide	2623	30 553
Lääne maakond	Haapsalu	2383	24 184
Lääne-Viru maakond	Rakvere	3627	59 861
Põlva maakond	Põlva	2165	27 452
Pärnu maakond	Pärnu	4807	82 584
Rapla maakond	Rapla	2980	34 905
Saare maakond	Kuressaare	2673	31 344
Tartu maakond	Tartu	2993	150 287
Valga maakond	Valga	2044	30 158
Viljandi maakond	Viljandi	3422	47 594
Võru maakond	Võru	2305	33 439

Sümbolid ja tähised

 Pikemalt artiklis Eesti sümboolika

• Eesti riigilipu värvid on sinine, must ja valge. Need esindavad taevast, mulda ning eestlaste püüdlemist õnne ja valguse poole. Esimese sinimustvalge lipp õnnistati Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna Otepääl 4. juunil 1884. 1918. aastal pärast Eesti Vabariigi loomist sai Eesti rahvuslipp ka riigilipuks. Kogu järgnenud ajaloo vältel on sinine, must ja valge olnud Eesti rahvusvärvid (näiteks Vabadussõjas ja Teises maailmasõjas).

Eesti lipp

• Eesti riigivapil on kaks kuju: suur riigivapp ja väike riigivapp. Suure vapi kilpi ümbritseb külgedelt ja alt kaks kilbi alaosas ristuvat kuldset tammeoksa. Riigivapp kinnitati 1925. aastal.
• Eesti rahvuslill on rukkilill.
• Eesti rahvuslind on suitsupääsuke.
• Eesti rahvuskivi on paas.
• Eesti rahvuskala on räim.
• Eesti Vabariigi riigihümn on "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". See võeti ametlikult kasutusele pärast Vabadussõja lõppu 1920. aastal. Laulu esmaesitus toimus 1869. aastal Tartus I üldlaulupeol. Laulu viisi autor on Fredrik Pacius ja eestikeelsete sõnade autor Johann Voldemar Jannsen.

• 
  Rukkilill, Eesti rahvuslill.
• 
  Suur riigivapp.
• 
  Pikk Hermann ja sinimustvalge Eesti lipp

Rahvastik

Eesti inimesed XIX üldtantsupeol.

 Pikemalt artiklites Eesti rahvastik ja Eesti asustus

2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse esialgsetel andmetel elas Eestis 2011. aasta lõpus püsivalt 1 294 236 inimest. 1. jaanuaril 2012 elas Eestis arvestuslikult 1 316 500 inimest ja 1. jaanuaril 2011 1 320 976 inimest. 1. jaanuaril 2010 oli Eesti elanikke 1 322 845 (rännet arvestamata 1 340 127 inimest). 1. jaanuaril 2008 olid samad näitajad 1 325 408 ja 1 340 935 .

Eesti põhirahvus on eestlased, kes moodustavad 69,72% elanikest.Suurim vähemusgrupp on venelased, kes moodustavad 24,8% elanikest.

Eesti elanike arv vähenes aeglaselt negatiivse loomuliku iibe ja väljarände tõttu. 2010. aastal immigreerus Eestisse 2810, Eestist lahkus aga 5294 inimest, seega ületas väljaränne sisserännet 2484 inimese võrra. 2009. aastal oli väljarände ülekaal kolm korda väiksem – 774 inimest. Loomulik iive kasvas 2011. aastani ning oli −0,13% (2007) ja −0,045% (2008). Aastal 2010 muutus see esimest korda viimase 20 aasta jooksul positiivseks, kuid jäi taas negatiivseks 2011. aastal. Eesti venelaste iive on eestlaste omast veelgi madalam, seega kasvab aja jooksul eestlaste osatähtsus.

Paljudel Eesti elanikel ei ole rahvastikuregistris kirjas tegelik elukoht. Peamiselt puudutab see maapiirkonnast suurtesse linnadesse viimase kümne aasta jooksul elama asunuid. Näiteks Tallinnas arvatakse elavat mitukümmend tuhat inimest, kelle ametlik elukoht on kusagil mujal.

2008. aasta 20. juulil oli Eestis 47 linna, 10 alevit, 177 alevikku ja 4437 küla.

Suurimad linnad ja nende rahvuslik koosseis (seisuga 31. detsember 2011)
Järjekord	Linn	Maakond	Elanikke	Eestlaste osakaal	Venelaste osakaal	Tallinn Tartu Narva
1	Tallinn	Harjumaa	393 222	55,3%	36,8%
2	Tartu	Tartumaa	97 600	81,7%	14,7%
3	Narva	Ida-Virumaa	58 663	5,2%	87,7%
4	Pärnu	Pärnumaa	39 728	83,1%	12,8%
5	Kohtla-Järve	Ida-Virumaa	37 201	16,1%	73,9%
6	Maardu	Harjumaa	17 524	24,8%	61,9%
7	Viljandi	Viljandimaa	17 473	94,1%	3,7%
8	Rakvere	Lääne-Virumaa	15 264	88,1%	9,0%
9	Sillamäe	Ida-Virumaa	14 252	4,8%	87,5%
10	Kuressaare	Saaremaa	13 166	97,7%	1,2%
11	Võru	Võrumaa	12 667	92,0%	6,3%
12	Valga	Valgamaa	12 261	64,3%	26,3%
13	Jõhvi	Ida-Virumaa	10 775	34,5%	55,7%
14	Haapsalu	Läänemaa	10 251	82,0%	13,9%
15	Keila	Harjumaa	9763	84,9%	11,0%
16	Paide	Järvamaa	8228	92,4%	4,3%

Keel

 Pikemalt artiklites Eesti keel ja Lõunaeesti keel

Lõunaeesti keeleala.

Riigikeel on eesti keel. Eesti keele oskajate osatähtsus oli aastaks 2000 rahvastikus tõusnud 80,4%-ni, eesti keele oskajate üldarv oli 1 102 133. Suurenemine on saavutatud tänu sellele, et mitte-eestlaste seas on eesti keele oskus rohkem kui kahekordistunud.

Eesti keeles on kaks suuremat murderühma – põhjaeesti ja lõunaeesti murded. Mõnedes käsitlustes eristatakse kolmanda rühmana kirderanniku murdeid.

Lõuna-Eestis räägitakse võru keelt, mida vahel peetakse eesti keele murdeks, vahel eraldiseisvaks keeleks. Murdekõnelejate arvu kohta täpsed andmed puuduvad, hinnanguliselt elab Eestis võrokesi 70 000 ja setosid 10 000; ülejäänud murrete ja kohalike keelte kõnelejaid on vähem.

Vene keel Eestis

 Pikemalt artiklis Vene keel Eestis

Narvas, Kohtla-Järvel, Sillamäel ja veel mõnes linnas on ülekaalus vene keele kõnelejad.

Inglise keel Eestis

 Pikemalt artiklis Inglise keel Eestis

2009. aastal Eurostati tehtud uuringu järgi valdab Eesti elanikest enda arvates inglise keelt väga hästi 28%, kuuludes selle näitaja poolest EL-i paremate hulka.

Riigikaitse

 Pikemalt artiklis Eesti riigikaitse

Eesti kaitsejõud põhinevad Eesti Kaitseväel, mis koosneb Maaväest, Mereväest ja Õhuväest, ning vabatahtlikul sõjaväelisel ühendusel Kaitseliidul. Kaitsejõudude tööd juhib ja planeerib Kaitseväe Peastaap.

Kirde kaitseringkonna reservväelased õppekogunemisel.

Peastaabi peamine ülesanne on tagada kaitsejõude valmisolek riigi kaitsmiseks sõjalise tegevusega ning planeerib ja teostab Eestis operatsioone kõiki väeliike kaasates.

Kaitseväe ülesandeks rahuajal on õhuruumi ja territoriaalvete järelevalve ja kontroll, pideva kaitsevalmiduse tagamine, ajateenijate väljaõpetamine ja reservvägede ettevalmistamine, üksuste ettevalmistamine ja osalemine rahvusvahelistel operatsioonidel ning tsiviilvõimude abistamine loodusõnnetuste või inimtegevuse tõttu aset leidnud katastroofide tagajärgede ja kriisisituatsioonide likvideerimisel.

Ajateenistus Eestis on kohustuslik 18–28-aastastele meestele. Kutsealuste teenimisaeg on olenevalt väeliigist 8–11 kuud.

Pärast Eesti ühinemist NATOga 2004. aastal kuulub Eesti Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ning organisatsiooni põhikirja artikli 5 järgi on Eesti kaitsepoliitika aluseks organisatsiooni liikmesriikide kollektiivse kaitse põhimõte.

• 
  Eesti Õhuväe lennuk Aero L-39
• 
  Eesti Sõjaväe Sisu Pasi soomusmasin
• 
  Eesti Sõjaväes on kasutusel CV90 lahingumasinad

Majandus

Euroalasse kuuluvad riigid Austria, Belgia, Eesti, Holland, Hispaania, Iirimaa, Itaalia Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Läti, Malta, Portugal, Prantsusmaa, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia ja Soome on kaardil märgitud tumesinisega ja euro ühepoolselt kasutusele võtnud riigid Andorra, Montenegro ja Kosovo helesinisega.

 Pikemalt artiklis Eesti majandus

Eesti on kõrge sissetulekuga turumajanduslik riik. Eesti tähtsaimad kaubanduspartnerid on Soome, Rootsi ja Saksamaa. 13. novembril 1999 liitus Eesti Maailma Kaubandusorganisatsiooniga.

Eesti keskmine brutopalk oli 2008. aasta neljandas kvartalis 13 117 krooni (838,33 EUR). Statistikaameti andmetel oli keskmine brutokuupalk 2016. aasta teises kvartalis 1163 eurot ja mediaanpalk 858 eurot.

2008. aasta teises kvartalis tõusis tarbijahinnaindeks võrreldes 2007. aasta teise kvartaliga 11,4% (kaupade hinnad 10,6%, sealhulgas toidukaubad 15,8% ja tööstuskaubad 6,5%, teenuste hinnad 12,9%; kõige rohkem toidu, eluasemekulutuste ja mootorikütuse hindade arvel) ja võrreldes 2008. aasta esimese kvartaliga 2,2% (üle poole langes toidu ja mootorikütuse arvele).

2011. aasta aprilli alguses oli töötus 10,1%.

SKP jaotumine sektoritesse (2009) Sektor Osakaal Põllumajandus 2,7% Tööstus 26,3% Teenindus 74,5%

Tööjõu jaotumine sektoritesse (2008) Sektor Osakaal Põllumajandus 2,8% Tööstus 22,7% Teenindus 74,5%

Eksport

Kiviõli Keemiatööstus.

Eesti suurimad ekspordiartiklid on

• masinad ja seadmed (29%)
• puit ja paber (13%)
• metallid (10%)
• toidukaubad (8%)
• tekstiilid (5%)
• keemiatooted

Eesti tähtsaimad ekspordipartnerid:
Soome 18,57%, Rootsi 12,52%, Läti 9,51%, Venemaa 9,33%, Saksamaa 6,09%, Leedu 4,76%, Ameerika Ühendriigid 4,26% (2009).
Rootsi 17%, Soome 16.3%, Venemaa 11,9%, Läti 8,6%, Saksamaa 4,9%, Leedu 4,9%, Ameerika Ühendriigid 4,26% (2011).

Import

Eesti suurimad impordiartiklid on

• masinad ja seadmed (35%)
• tekstiilid (19%)
• mineraalsed kütused (19%)
• keemiatooted (9%)
• toidukaubad (6%)

Eesti tähtsaimad impordipartnerid on Soome 14,52%, Leedu 10,84%, Läti 10,47%, Saksamaa 10,33%, Venemaa 8,59%, Rootsi 8,34%, Poola 5,63% (2009).

Rahandus

Fail:Estonia 1kr lira.jpg

Eesti ühekroonine münt (1933).

 Pikemalt artiklites Eesti rahandus, Eesti maksusüsteem ja Eesti pangandus

1992. aasta rahareformiga võeti Nõukogude rubla asemel kasutusele Eesti kroon. Rahvuslik valuuta oli algul seotud saksa margaga ja seejärel euroga. Alates 1. jaanuarist 2011 on kasutusel euro. Varem on kasutusel olnud Eesti margad (1918–1927) ning pärast 1928. aasta rahareformi Eesti kroonid.

Keskpanga ülesandeid täidab Eesti Pank, mis on alates 2011. aastast üks euroala keskpankadest. Nõnda on Eesti rahapoliitika integreeritud Euroala rahapoliitika osaks.

Eesti maksusüsteem on valdavalt proportsionaalne: maksumäärad ei sõltu maksustatavast summast.

Eesti 2013. aasta riigieelarve tulud olid 7,61 miljardit eurot ja kulud 7,74 miljardit eurot. Suurim maksulaekumine saadi sotsiaalmaksust (2,07 mld €) ja käibemaksust (1,55 mld €).

2000. aastatel hakkas oluliselt laienema taastuvenergia kasutamine Eestis. Pildil Virtsu tuulikud.

Energeetika

 Pikemalt artiklis Eesti energeetika

Primaarenergia allikana domineeris 2006. aasta seisuga põlevkivi (55%). Sellele järgnesid vedelkütused (17%), maagaas (15%) ja taastuvad energiaressursid (11%).

Maailmas ainulaadsena põhineb Eesti energeetika põlevkivil. Näiteks 2009. aastal kaevandati Eestis 12,6 miljonit tonni põlevkivi. Seejuures annab põlevkivisektor 4% Eesti SKPst ning on üks põhilisi tööstusharusid Ida-Viru maakonnas. Samas kritiseeritakse põlevkivi, kui taastumatu loodusvara, liiga aktiivset kasutust ja leitakse, et põlevkivisektor annab lõviosa Eesti jäätmetest ning CO₂ heitmest. Jäätmete hulgalt oli Eesti 2008. aastal Euroopa Liidus Bulgaaria, Luksemburgi ja Soome järel neljandal kohal 14,6 tonni jäätmetega elaniku kohta aastas.

2007. aastal toodeti 11,46 miljardit kWh elektrienergiat. 2008. aastal eksporditi 2,31 miljardit kWh elektrienergiat.

Kasvab taastuvate energiaressursside kasutamine energiatootmises. Näiteks 2011. aastal moodustas taastuvenergia toodang 12,9% Eesti elektritarbimisest ning võrreldes 2010. aastaga tähendas see 35% kasvu. Põhilise osa toodangust andsid jäätmed ja biomass (66%) ning tuuleenergia (31%).

Põllumajandus ja metsandus

Loomalaudad Vagula külas.

 Pikemalt artiklites Eesti põllumajandus ja Eesti metsandus

Põllumajandus on Eestis üks traditsioonilisi majandusharusid, millel pikka aega seisis kogu Eesti majandus. Ehkki Eesti linnad hakkasid industrialiseeruma juba 19. sajandi lõpus, jäid Eesti Vabariigis põllumajandustooted üheks põhiliseks ekspordiharuks ning ka nõukogude ajal rahuldas Eesti põllumajandus kohaliku vajaduse ja selle toodangust jätkus ka massiliseks väljaveoks ülejäänud NSV Liitu. Põllumajanduse osakaal Eesti majanduses langes järsult alles pärast taasiseseisvumist ja omandireformi, mille käigus suurmajandid (kolhoosid ja sovhoosid) lagundati ja erastati. 1990. aastate lõpust on põllumajanduses hakanud taas valitsema suurettevõtted, väikefarmid aga tegelevad maaturismi, mahepõllunduse ja nišiturgudega.

Eesti suur metsasus (2006. aastal 49,8% riigi pindalast) soodustab metsanduse ja puidutööstuse arengut. Lisaks on Eesti metsade pindala kasvanud viimase poole sajandi jooksul 2 korda ning metsatagavara 2,5 korda. Praegune metsa juurdekasv võimaldab aastas kasutada 12–15 miljonit m³ metsamaterjali ohustamata seejuures metsa taastumisvõimet. Samas on senised raiemahud jäänu alla optimaalse koguse ning seega peetakse vajalikuks mahtude kasvatamist. Puidutööstus annab olulise panuse Eesti eksporti. Seal töötab üle 15 tuhande inimese ja tegutseb ligi tuhat ettevõtet. Sellega on see sektor üks Eesti suuremaid tööstusharusid.

Stadler FLIRT Keila jaamas. 2013. aastal asendati kõik vanemad elektrirongid uuematega ning 2014. aastal võeti kasutusse uued diiselrongid.

Transporditaristu

Eesti transporditaristu moodustavad geograafilisest asukohast tingituna: Eesti sadamad, põhimaanteedevõrk ja transiitkaupade transpordi kindlustavad Eesti Raudtee ning vähesel määral lennujaamad.

Eestis on seitse E-teed: E20, E67, E77, E263, E264, E265, mille ühendusi on kirjeldatud ka Eesti maanteede loendis. Põhimaanteesid on 12 ja need võtavad enda alla 1609 km, mis moodustab kogu riigimaanteede võrgust 9,7%. Igapäevane läbisõit põhimaanteedel moodustab aga umbes 50% kogu maanteeliiklusest.

Eesti raudteetranspordisüsteem on umbes 1200 km pikkune. Koostöös naabritega Euroopa Liidus kavandatakse Rail Baltic ehitamist. Idee tasandil on arutluse all Tallinna ja Helsingi vahelise tunneli rajamine.

Eesti ja ühtlasi terve Baltikumi suurim sadamaoperaator on riigiettevõte AS Tallinna Sadam.

• 
  Kunda sadam
• 
  Heltermaa sadam
• 
  Tartu–Valga raudtee
• 
  Kiiruskaamera Tartu maanteel
• 
  Tallinna–Narva maantee Tallinna piiril
• 
  Tallinna lennujaam

Tervishoid

 Pikemalt artiklis Eesti tervishoiusüsteem

Eesti tervishoiu ehk tervisesüsteemi all peetakse silmas siin elavate inimeste tervise kaitseks, haiguste vältimiseks ja raviks rakendatavaid peamiselt riiklikke abinõusid. Eesti tervishoiusüsteem on üles ehitatud kohustuslikule solidaarsuse põhimõttest lähtuvale ravikindlustusele ja eraõiguslike teenuseosutajate pakutavate teenuste üldisele kättesaadavusele.

Eesti tervisesüsteemi korraldavad ja juhivad Sotsiaalministeerium, Justiitsministeerium, Kaitseministeerium ja Rahandusministeerium. Peamised tervisesüsteemi funktsioonide planeerimise, haldamise, reguleerimise ja rahastamise eest vastutavad asutused Eestis on Sotsiaalministeerium ja tema haldusalas asuvad asutused nagu Ravimiamet ja Terviseamet ning avalik-õiguslik iseseisev asutus Eesti Haigekassa.

Rahvatervise valdkonnas on peamised osapooled riigi tasandil Sotsiaalministeerium (rahvatervise osakond), Tervisekaitseinspektsioon, Tervise Arengu Instituut, Eesti Haigekassa, Tööinspektsioon, Keskkonnainspektsioon, Tervishoiuamet ja Keskkonnaministeerium.

Tervishoidu rahastatakse Eestis riigieelarvest ravikindlustuse eelarve vahenditest Eesti Haigekassa kaudu, samuti otseeraldistena riigieelarvest, valla- ja linnaeelarvetest, patsiendi rahast ja teistest allikatest.

Tänapäeval on valdav osa Eestis töötavaid arste ja hambaarste lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna.

Eestis elavatel inimestel esineb ka tänapäeval mitmesuguseid nakkushaigusi. Eestis vastutab nakkushaiguste järelevalve ja kontrolli eest Tervisekaitseinspektsioon ning seda reguleerivad mitmed õigusaktid, näiteks rahvatervise seadus (1995, muudetud viimati 2007), nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus ning valitsuse ja Sotsiaalministeeriumi määrused. 2005. aasta maist alates vastab nakkushaiguste tõrje süsteem ELi direktiividele ja määrustele.

Ajalugu

 Pikemalt artiklis Eesti ajalugu

Esiajalugu

 Pikemalt artiklis Eesti esiajalugu

Kunda kultuuri tööriistad.

Eesti ala vanimad teadaolevad inimasustuse jäljed on leitud Pulli asulakohast Pärnu lähedalt ja pärinevad umbes aastatest 9000–8550 eKr. Veidi hilisemad on Kunda Lammasmäel ja Sindi-Lodjal olnud asulapaigad. Kunda Lammasmäe leiukoha järgi on kogu piirkonna keskmise kiviaja (kestis kuni umbes aastani 5000 eKr) arheoloogilist kultuuri nimetatud Kunda kultuuriks. Samas on tõenäoliseks peetud, et esimesed inimesed jõudsid kohale siiski varem, vahetult pärast jääaja lõppu (Eesti ala vabanes täielikult jääkattest umbes 10 500 aastat eKr) või isegi juba enne jääaega.

Noorema kiviaja alguseks Eesti alal loetakse keraamika kasutuselevõttu umbes aastal 5000 eKr, mil Kunda kultuuri asendas Narva kultuur. Umbes 4000 eKr toimus materiaalses kultuuris järgmine pööre, algas kammkeraamika kultuuri ajajärk (nimetatud sellele iseloomuliku kammornamendiga keraamika järgi). Kuna muutus toimus lühikese aja jooksul ja uued ilmingud olid laialdasel alal suhteliselt sarnased, siis peetakse selle põhjuseks tugevat välist mõju või teatud määral uue rahvastiku saabumist. Varasem ajalookirjutus seletas kammkeraamika kultuuri ilmumist soomeugrilaste rändega Läänemere äärde, uuemate hinnangute järgi polnud selleks ajaks aga soomeugri algkeelt (ega ka uurali algkeelt) veel tekkinud. Kammkeraamika perioodist pärinevad esimesed märgid maaviljelusest, mis esialgu jäi küttimise, kalastuse ja koriluse kõrval siiski vähetähtsaks tegevusalaks. Kui varem elati tihti ajutistes elupaikades, mida püügiretkede käigus vahetati, siis nüüd sai domineerivaks aastaringsetest paarikümne kuni poolesaja elanikuga küladest koosnev asustuspilt.

Umbes 3200–3100 aastat eKr ilmus Eesti alale sarnaselt suure osa Euroopaga nöörkeraamika ehk venekirveste kultuur, mille esindajate majanduselus oli põlluharimine ja loomakasvatus märksa suurema tähtsusega. Nad asustasid looduslike karjamaade ja algeliseks maaharimiseks sobivate muldadega piirkonnad, elades külade asemel üksiktaludes. Nöörkeraamika kultuuri suhteliselt äkilist ilmumist seletatakse indoeurooplaste esivanemate tugeva mõju või/ja rändega. Uue kultuuriga kõrvuti eksisteeris kohati kuni kiviaja lõpuni edasi ka kammkeraamika küttide-kalastajate kultuur.

Pronksiaegsed kivikirstkalmed Põhja-Eestis.

Pronksiaja algus Eesti alal paigutatakse umbes aastasse 1800 eKr. Pronksesemete kasutamine jäi esialgu siiski harvaks ja suuresti jätkus varasem eluviis. Suurem muutus toimus nooremal pronksiajal (umbes 1100–500 eKr), mil Eesti rannikupiirkonnas hakati kohapeal pronksi valama, põllumajandus sai domineerivaks majandusharuks (sh võeti alepõllunduse kõrval kasutusele ka põlispõllud), tekkis maa eraomandus ja ühiskondlik hierarhia, ehitati kivikalmeid ja rajati kindlustatud asulaid. Samal ajal ilmnes Eesti rannikualal tugev Lõuna-Skandinaaviast lähtunud kultuuri mõju, mida on osaliselt seletatud ka skandinaavlaste mõningase rändega Läänemere idakaldale. Eesti sisemaale uuendused ei levinud ja see moodustas nooremal pronksiajal eraldiseisva kultuuripiirkonna.

Rauaaja alguseks Eestis loetakse aastat 500 eKr, ehkki märkimisväärsema rolli tööriistade ja relvade valmistamisel omandas raud alles umbes aastal 200 eKr, mil seda metalli hakati sulatama kohapealsest maagist. Pronksi- ja rauaaja vahetusel kujunes välja ühiskonnakorraldus, kus üksiktalulise asustusviisi juures hakkasid mõned jõukamad talud teiste üle domineerima. Rooma rauaajal (50–450 pKr) tihenes inimasustus Kesk-, Ida- ja Kagu-Eesti alal, sinnagi levis kivikalmete rajamise komme ja üldine ühiskondlik mahajäämus Lääne- ja Põhja-Eesti aladest vähenes. Eesti ala jaotumine kaheks erinevaks kultuuripiirkonnaks – merelähedaseks ja sisemaiseks – jäi siiski püsima ja on säilinud osalt tänapäevani. Keskmisel rauaajal (450–800) tekkisid külad ja kaheväljasüsteem põlluharimises, sotsiaalne diferentseeritus süvenes, sõjaliste konfliktide hulk kasvas ning suurema võimutäiusega ülikud hakkasid rajama linnuseid.

Noorema rauaaja (800–13. sajandi I pool) alguses hakkasid Eesti rannaalale retki tegema viikingid. Ida pool tekkis Vana-Vene riik (selle lagunemise järel jäid Eesti ala naabrusse Novgorodi ja Pihkva vürstiriigid), kust samuti lähtusid mitmed Eesti alale tehtud sõjakäigud. Nendega seoses mainitakse Skandinaavia saagades, ruunikividel ja muudes allikates ning Vene letopissides esmakordselt kirjasõnas Eesti ala. Kumbki jõud ilmselt püsivamat ülemvõimu Eesti alal kehtestada ei suutnud ja sageli ei soovinudki. Ainsa teadaoleva erandina rajas pärast võitu tšuudide üle 1030. aasta paiku Tartusse oma tugipunkti Kiievi suurvürst Jaroslav Tark. Kiievi-Vene võimuperiood lõppes 1061. aastal, mil sossolid Tartu vallutasid. Sõjakäike toimus ka vastupidises suunas, muuhulgas on peetud tõenäoliseks eestlaste osalemist Rootsi kaubalinna Sigtuna rüüstamisel 1187. aastal. Kirjalikes allikates mainitakse muude praegust Eesti ala või selle osi tähistavate nimede hulgas ka nime "Eesti" varaseid kujusid, esmakordselt arvatavasti 11. sajandi Rootsi ruunikivil väljendiga i estlatum ("Eesti maadel").

Kumnast leitud ehted.

Hilisrauaajal (1050–13. sajandi I pool) muutus tõhusamaks maaharimistehnika (võeti kasutusele raudteraga harkader, rangid hobuse rakendamiseks), hakati kasvatama talirukist ja see võimaldas asustusel laieneda. 11. sajandil jäeti enamik senistest linnustest maha ja rajati uued, mis olid märksa suuremad ja tugevamini kindlustatud. Linnused olid ühtlasi võimukeskused, kust kohalik eliit valitses ümbruskonna rahvastiku üle. Selliseid suuremal või vähemal määral iseseisvaid poliitilisi üksusi – linnusepiirkondi või muinaskihelkondi – oli Eesti alal 13. sajandi alguses kuni poolsada. 13. sajandi kirjalikud allikad mainivad ka suuremaid geograafilisi üksusi – maakondi (Ugandi, Sakala, Läänemaa, Saaremaa, Revala, Harjumaa, Järvamaa, Virumaa) – mida on arvatud koosnevat kas omavahel liidu sõlminud kihelkondadest või peetud naaberaladest looduslikult ja keelelis-kultuuriliselt eristuvateks territooriumiteks.

Muinas-Eesti maakonnad 13. sajandi alguses. Tähtsamad linnused on tähistatud punasega.

Läänemere idakallas oli 12. sajandi lõpul üks väheseid Euroopa ristiusustamata piirkondi. 1180. aastatel liivlaste juures alanud rahumeelne misjonitöö edu ei saavutanud ja 1198. aastal alustati paavsti toetusel kohalike paganate vastu ristisõda, mis laienes alates 1208. aastast ka Eesti alale. Vägivaldse kristianiseerimise eestvedajad olid Riia piiskop Albert ja Mõõgavendade ordu, kes koos juba alistatud liivlaste ja liitlaseks hakanud Tālava latgalitega alustasid sõjakäike Eesti lõunapoolsetesse piirkondadesse. Nende vastu võitlemiseks moodustasid mitmed Eesti maakonnad (või kihelkonnad/linnusepiirkonnad) omavahelise liidu, alates 1216. aastast alustasid piiskopi ja ordu vastu sõjategevust ka Novgorodi ja Pihkva vürstid. 1219. aastal ühines piiskopi abipalve peale sõjaga Taani kuningas Valdemar II. 1227. aastaks olid piiskopi, ordu ja Taani jõud allutanud ja ristinud kogu Eesti ala peale praeguse Setumaa, mis jäi Pihkva vürstiriigile.

Vana-Liivimaa

 Pikemalt artiklis Eesti keskaeg

 Pikemalt artiklis Vana-Liivimaa

Kuressaare linnus Saaremaal.

Pärast Eesti ristiusustamist moodustati 1224. aastal Ugandist ja sellest põhja poole jäänud kihelkondadest Tartu piiskopkond ning 1234. aastal osast Saaremaast ja Läänemaast (enne seda Riia piiskopi valduses) Saare-Lääne piiskopkond. Mõõgavendade ordule, mis 1236. aastal formeeriti ümber Liivi orduks, kuulus alates 1224. aastast Sakala, alates 1234. aastast osad Läänemaast ja Saaremaast ning alates 1238. aastast Järvamaa. Taani alluvusse jäänud Harjumaal, Revalas ning Virumaal (1227–1238 ordu valduses) moodustati 1271. aastal Eestimaa hertsogkond. Osaliselt vanade muinaskihelkondade põhjal moodustati ligikaudu kaks korda suurem arv kirikukihelkondi.

13. sajandil korraldati Saaremaal mitu ülestõusu ebasobivate lepingutingimuste vastu. Suurem eestlaste mäss, Jüriöö ülestõus, algas 1343. aastal, mis küll mõne aastaga maha suruti. 1346. aastal müüs Taani veidi enam kui kolme tonni hõbeda eest Saksa ordule Põhja-Eesti.

16. sajandi algul keelati talupoegadel relva kandmine, see oli aga tol ajal vaba mehe tunnus.

Riia kaudu 1520. aastate algul levima hakanud reformatsioon suurendas Eestis sisevastuolusid. Tallinnas ja Tartus toimus pildirüüste, mille käigus said kannatada nii katoliku kirikud kui ka kloostrid. Eesti talupojad jäid üldiselt usupuhastusest puutumata, kuigi reformaatorid püüdsid ka nendele kohati tähelepanu pöörata. Reformatsioon nõudis rahvakeelset jumalateenistust ja andis sellega tõuke eestikeelsete raamatute avaldamiseks.

1558. aasta jaanuaris algas Liivi sõda. 2. augustil 1560 peetud Härgmäe lahingus purustasid Moskva tsaaririigi väed Liivi ordu väed ning ordu lakkas sõjalise jõuna eksisteerimast. 1562. aastal alistus Liivi ordu Poolale, Põhja-Eesti oli läinud Rootsi ja Lääne-Eesti Taani võimu alla, Ida-Eesti oli aga Moskva kontrolli all. Liivi sõjas osalesid ka eestlased. 1560. aastal piirasid talupojad Koluvere piiskopilinnust (1560. aasta talurahvaülestõus). Sõja teisel poolel mängis lahingutes tähtsat osa Ivo Schenkenbergi maameeste lipkond. Liivi sõda lõppes 1583. aastal.

Rootsi kuningriik

 Pikemalt artiklis Rootsi aeg

Liivi sõja tulemusena jagati Eesti Rootsi, Poola, Taani ja Venemaa vahel. Ajapikku allutas Rootsi endale ka Poola ja Taani valdused Eestis. Rootsi ajal edenes oluliselt hariduselu. Kuningas Gustav II Adolfi ajal rajati Eestisse Tartu Ülikooli ning mitu gümnaasiumit. Sajandi lõpus tegutses talurahva harimise alal edukalt Bengt Gottfried Forselius.

Rootsi vägede võit Narva lahingus

Rootsi võimu ajal suutsid aadlikud läbi suruda talupoegade sunnismaisuse, millega algas pärisorjus. Karl XI ajal toimunud suure mõisamaade reduktsiooniga sai riik endale üle 80% Liivimaa ja ligi 20% Eestimaa põllumaadest. Riigitalupoegade õiguslikku seisundit asuti ühtlustama Rootsi talupoegkonna omaga, mis tähendas sisuliselt liikumist tugeva vabatalupoegkonna kujundamise suunas. Samas piirati ka Liivimaa rüütelkonna tegevusvabadust. Paraku takistas neid arenguid näljahäda 1695–1697 ning Karl XI surm, lõplikult aga Põhjasõda.

Venemaa

1700–1721 kestnud Põhjasõja tulemusena läks Eesti Venemaa koosseisu. Olulist osa mängis Harku mõisas 28. septembril 1710 sõlmitud leping, millega Eestimaa rüütelkond kui kohalik aadliomavalitsus vandus truudust Vene keisrile tingimusel, et säilivad aadli ja linnade endised privileegid, säilib luteri usk ning saksa keel asjaajamiskeelena. See rajas Balti erikorra ja muutis Eesti Vene tsaaririigi omanäoliseks laialdase omavalitsusega piirkonnaks.

A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel.
Sauniku eluhooned on tüüpiliseks näiteks eestlaste tolleaegsetest eluhoonetest.

1816. ja 1819. aastal kehtestati Eestis uus talurahvaseadus, millega senine pärisorjast talupoeg tunnistati isiklikult vabaks. Talumaa jäi siiski mõisniku omandiks. Et talupoegadel ei olnud liikumisvabadust ega võimalust elukutset valida, pidid nad leppima mõisniku määratud teorendiga. Mõisamajanduse vajaduste ja talurahva vastupanu survel koostati mõisnike maapäevadel uued talurahvaseadused, mis kinnitati Liivimaal 1849, Eestimaal 1856 ja Saaremaal 1865. Need soodustasid talude päriseksostmist. Teoorjuse keelamisega 1868. aastal läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele. 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis talupoegade omanduses üle 80%, Põhja-Eestis 50% talumaast, osa talusid jäi rendile. Täisperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem rühm.

Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerimine, industrialiseerimine, linnastumine ja rahvusluse levik. 19. sajandi keskel algas eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes sarnaselt teiste Euroopa väikerahvastega. Eesti rahva ärkamisele panid teadliku aluse kõrghariduse saanud Kristian Jaak Peterson, Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald. Eesti rahvusideoloogia alusepanija Jakob Hurt kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet, mitte riiklik kuuluvus. Liikumise radikaalset suunda juhtis Carl Robert Jakobson, kes sõnastas Eesti rahvuslaste majandusliku ja poliitilise programmi, nõudes selles eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi. 20. sajandi alguses kujunesid välja esimesed eestlaste poliitilised rühmitused, sealhulgas Jaan Tõnissoni juhitud rahvuslased ja Konstantin Pätsi juhitud tsentralistid.

Iseseisvus

 Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda

Iseseisvusmanifesti väljakuulutamine Pärnus 23. veebruaril 1918

1914. aastal puhkenud Esimesse maailmasõtta mobiliseeriti Vene poolel umbes 100 000 eestlast. Pärast 1917. aasta Märtsirevolutsiooni sai võimalikuks Eesti rahvusväeosade moodustamine. 23. veebruaril 1918 Pärnus ja 24. veebruaril Tallinnas kuulutas Eestimaa Päästekomitee välja iseseisvusmanifesti. Praegu tähistatakse iga aasta 24. veebruaril Eesti Vabariigi aastapäeva.

Ajutiselt oli Eesti 1918. aastal okupeeritud Saksa vägede poolt, seejärel ründasid Eestit Nõukogude Venemaa väed ja algas Eesti Vabadussõda. Bolševikud lootsid maailmarevolutsiooni kohesele puhkemisele.

Artur Sirk kõnelemas, 1933.

Pärast Punaarmee kaotusi 1919. aastal Narva, Paju ja Krivasoo lahingutes tunnustas Venemaa Tartu rahuga 2. veebruaril 1920 Eesti iseseisvust, ühtlasi määrati kindlaks Eesti ja Venemaa piir. Peagi tunnustasid Eestit kui iseseisvat riiki kõik tolleaegsed maailma riigid. Eesti võeti septembris 1921 vastu Rahvasteliitu.

Senine mõisatel põhinenud suurpõllumajandus likvideeriti 1919. aasta maareformiga. Riik asutas arvukalt väikepõllupidamisi. Eestile mittevajalikud suurtööstusettevõtted suleti. 1930. aastaiks muutusid Eesti tähtsaimaks väljaveokaubaks põllumajandussaadused, näiteks peekon, piimasaadused, munad; riik soodustas põlevkivi ja selle saaduste, sealhulgas bensiini tootmist ja eksporti.

1920. aastal Asutava Kogu poolt vastu võetud põhiseaduse alusel oli Eesti ilma riigipeata ja Riigikogust sõltuva valitsusega riik. See põhjustas poliitilise ebastabiilsuse ja sagedased valitsuskriisid. Suurimaks ohuks iseseisvusele olid Nõukogude Liidu toetatud kommunistid, kes püüdsid 1924. aastal korraldada riigipööret. Tallinnas, Nõmmel, raudteedel ja piiri ääres kehtis pidevalt kaitseseisukord.

1930. aastate algul saavutas mõju Vabadussõjalaste liikumine. Liikumine suleti esimest korda 1933. aastal Jaan Tõnissoni valitsuse ja 1934. aastal Konstantin Pätsi poolt. 1934 korraldasid Konstantin Päts ja Johan Laidoner riigipöörde, kogu riigis kehtestati kaitseseisukord ja algas vaikiv ajastu. Moodustati kutsealaseid omavalitsusi. 1938. aastal võeti vastu uus põhiseadus.

Teine maailmasõda

 Pikemalt artiklites Eesti Teises maailmasõjas, Sõjategevus Eestis (1944) ja Nõukogude okupatsioon Eestis

Fail:Metsavennad 1941. a.-l.jpg

Pärnumaa metsavennad

Teise maailmasõja algul 1939 jäi Eesti erapooletuks. Sama aasta 28. septembril sõlmiti Nõukogude Liiduga, kuna viimane oli ähvardanud keeldumise korral jõu kasutamisega, vastastikune abistamise leping, mis tõi Nõukogude väed Eestisse. 17. juunil 1940 okupeerisid Nõukogude väed Eesti. Seejärel kuulutasid kommunistid Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks.

Järgnes Eesti riikluse kavakindel hävitamine. Toimusid massilised arreteerimised, eraettevõtted riigistati, enamik kodanikuühendusi ja seltse suleti, väljapaistvaid kultuuri- ja riigitegelasi hakati taga kiusama. 14. juunil 1941 viidi läbi esimene massküüditamine Siberisse, mis puudutas kogu Eesti Vabariigi poliitika-, majandus- ja kultuurieliiti.

Tallinna vallutamine augustis 1941.

See kõik suurendas eestlaste meelepaha Nõukogude võimu vastu. Kui 22. juunil 1941 puhkes sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, hoogustus metsavendade tegevus. Esimeste kokkupõrgetega Eesti partisanide ja Punaarmee üksuste vahel algas Suvesõda. Kui Saksa väed jõudsid Eesti aladele, võeti neid vastu kui vabastajaid, kuna suurem osa eestlastest nägi sakslastes bolševistlikust hirmuvalitsusest vabastajaid.

Sõdurid Narva rindepiirkonnas tankiga Tiger I.

Pärast Suvesõja võitu astusid paljud eestlased 1941–1944 vabatahtlikena Saksa sõjaväkke ja Relva-SS-i. Paljud neist tahtsid isiklikult bolševikele kätte maksta hukatud või Siberisse küüditatud lähedaste eest. Seda võimendas Saksa poliitika, mis toonitas, et Eesti iseseisvuse taastamine on tulevikus võimalik, kui Eesti ja eestlased annavad piisava panuse võitluses bolševismi vastu.

Pärast Nõukogude vägede uut rünnakut Narva rindel jaanuaris 1944 algas massiline eestlaste astumine Relva-SS-i. Hjalmar Mäe kuulutas välja mobilisatsiooni ning Jüri Uluots pöördus rahva poole kutsega kaitsta kodumaad, kuna oli näha, et sõjaõnn pöördub Nõukogude Liidu kasuks. Eesti SS-leegionist moodustati 20. Eesti diviis.

Jaanuarist juulini peeti ägedaid lahinguid Narva rindel ja Auvere piirkonnas. Sinimägede lahingus, mis kujunes Eesti ajaloo ohvriterikkaimaks, suutsid 20. Eesti diviis, teiste Euroopa maade vabatahtlikud ja Wehrmachti väeosad Punaarmee pealetungi peatada.

Septembri teisel poolel alustasid sakslased rindejoone lühendamise otstarbel oma vägede Eestist väljatõmbamist. Umbes 100 000 eestlast jõudsid sõjapõgenikena Rootsi ja Saksamaale. Hiljem sealt edasi USAsse, Kanadasse ja mujale emigreerununa panid nad aluse väliseestlaste elujõulisele kogukonnale.

18. septembril pandi Tallinnas kokku Otto Tiefi juhitud valitsus, mis ei suutnud pidurdada Punaarmee edasitungi. 1944. aasta lõpus kontrollis Punaarmee kogu Eestit. Eesti valitsus läks eksiili.

Nõukogude okupatsioon

 Pikemalt artiklites Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991) ja Eesti NSV

Nõukogude vanglauksed Okupatsioonide Muuseumis.

Taasvallutatud Eestis kehtestati uuesti nõukogude võim. Siiski jätkasid paljud metsavennad võitlust metsades. Nõukogude võim võitles metsavendade vastu nende peamiste toetajate, talupoegkonna küüditamistega. 25.-29. märtsil 1949 toimus teine massiline küüditamine – märtsiküüditamine, mille käigus saatsid Nõukogude okupatsioonivõimud Eestist loomavagunites Venemaale – Krasnojarski kraisse, Novosibirski, Tomski, Omski ja Irkutski oblastisse nn. eriasumisele üle 22 000 inimese. Küüditamisnimekirjadesse kokku oli aga kantud kuni 30 000 inimest. Küüditamisele järgnes sundkollektiviseerimine, millega kaotati talud kui majandusüksused. Põhiliselt Tallinnasse ja Ida-Virumaale rajati suurtööstusi, mille tööjõud toodi sisse Venemaalt. Vene keel hakkas omandama järjest tähtsamat rolli. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal.

Iseseisvuse taastamine

1987. aasta kevadel elavnes Eestis vastupanuliikumine, algasid fosforiidisõda ja laulev revolutsioon. 23. augustil 1989 moodustati "Balti kett". 1990. aasta alguses taastati Eesti Kaitseliit. 20. augustil 1991 tunnistas ka Ülemnõukogu oma otsusega Eesti riiklikku iseseisvust.

17. septembril 1991 võeti Eesti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks. Juunis 1992 läbi viidud rahareformiga tunnistati rubla Eestis kehtetuks ja uuesti võeti kasutusele Eesti kroon. Samal aastal võeti vastu uus põhiseadus. 1994. aastal viis Venemaa enamiku okupatsioonivägesid Eestist välja, jättes need siiski Petserimaale ja Viru Ingerisse. Samuti ei viidud välja tsiviilkoloniste.

 Pikemalt artiklis Eesti taasiseseisvumine

Tänapäev

1994. aasta uppus parvlaev Estonia, mis on suurim rahuaegne laevahukk Läänemere.

1996. aastal kuulutas president Lennart Meri välja Eesti arvutistamise ehk "tiigrihüppe" programmi, milles nähakse ühte esimest sammu Eesti liikumises infoühiskonna suunas.

1998. aastal asutatakse Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused ja 1999. aastal Balti Kaitsekolledž. Võetakse suund riigi kaitsekulutuste suurendamisele. Novembris 2002 saab Eesti NATO-lt ametliku liitumiskutse. 2003. aastal puhkenud Iraagi sõjas osalesid ka Eesti rahuvalvajate üksused.

2004. aastal võeti Eesti NATO ja Euroopa Liidu koosseisu. Nende organisatsioonidega liitumine oli varasema kümnendi põhieesmärgiks Eesti välispoliitikas.

Rahutused Tallinnas 2007.

2005. aastal nurjus Venemaa vastuseisu tõttu Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu sõlmimine. Vene poolt ärritas viitamine Nõukogude okupatsioonile ja Tartu rahulepingule. Lepingu sõlmimiseni jõuti viimaks 2014. aastal.

2008. aastal alanud Eesti tudengisatelliidi programm viis 2013. aastal esimese Eestis loodud tehiskaaslase orbiidile saatmiseni. Kunstniku nägemus Eesti esimesest tudengisatelliidist ESTCube-1 Maa orbiidil.

2005. aastal sai peaministriks Andrus Ansip, kes püsis sellel kohal 2014. aastani. 2006. aastal valiti presidendiks Toomas Hendrik Ilves.

Arvamusfestival 2014.

Aprillis 2007 korraldasid Eesti venelased pronkssõduri teisaldamise tõttu tänavarahutused, pinged jõudsid riikidevahelisele tasandile. Toimusid Eesti vastased küberrünnakud.

2008 viidi läbi üle-eestiline koristuskampaania Teeme ära!, millest kasvas välja rahvusvaheline aktsioon Let's Do It! World.

2008. aasta alguses peatus ülemaailmse surutise tõttu Eesti majanduskasv ja algas majanduskriis. Valitsus tegi radikaalseid eelarvekärpeid ning saavutati Euroopa ühisrahale eurole üleminekuks vajalike kriteeriumite täitmine. 1. jaanuaril 2011 sai Eestist eurotsooni liige.

2012 märgib kodanikuaktiivsuse tõusu. Kui aasta alguses toimusid ulatuslikud ACTA-vastased streigid, siis märtsis nõudsid töötasu tõstmist õpetajad ning aasta lõppu jäi meditsiinitöötajate streik. Eesti poliitilist elu raputasid mitmed skandaalid. Neist tähelepanuväärseimaks kujunes Reformierakonna rahastamisskandaal, mis viis Harta 12 avalduseni, kodanikuliikumiseni Aitab valelikust poliitikast ja Rahvakogu kokkukutsumiseni.

Kultuur

 Pikemalt artiklis Eesti kultuur

Eesti kultuur ühendab traditsioonilist pärandit Põhjamaade ja Euroopa kultuurivooluga. Ajaloo jooksul on kultuurilisi mõjusid siia levinud igast suunast. Eestit on sageli vaadeldud kui Lääne ääreala Ida vastas. Seda väljendab muu hulgas eriline ühendus protestandi ja õigeusu kiriku vahel.

Praeguseni säilinud traditsioonide hulgas on käimine saunas. Paljud eestlased on hingeliselt seotud maakohtade ja loodusega, linnastumine on alanud üsna hiljuti.

Eestlaste tähtsamad etnilised allrühmad on võrukesed, mulgid, saarlased, hiidlased ja setud, kes on siiani alal hoidnud oma põliseid traditsioone. Eesti territooriumi ja eesti kultuuriga on seotud ka baltisakslaste, rannarootslaste ja vene vanausuliste kultuur.

Kaader Eesti esimesest joonisfilmist "Kutsu-Juku seiklusi" (1931).

Film

 Pikemalt artiklites Eesti filmikunst ja Eesti filmide loend

Kino Sõprus on Tallinna vanim repertuaarikino.

Auguste ja Louis Lumière pidasid esimese avaliku filmiseanssi 28. detsembril 1895 Pariisis. Järgmise aasta 4. oktoobril (ukj) võis kinematograafi näha juba Tallinnas ja alates 13. novembrist ka Tartus.

Esimene paikne kino, Illusioon, avati 17. aprillil 1908 Tartus. Sama aasta 30. aprillil toimusid esimesed filmivõtted, kui salvesti Rootsi kuninga peatust Tallinnas tema visiidil Peterburi.

Eesti filmi algust seostatakse Sergei Utotškini õhulennu salvestamisega 1912. aastal. Johannes Pääsuke jäädvustas vigurlendu 27. ja 28. aprillil Tartus ning dokumentaalkaadreid demonstreeriti 30. aprillil Tartu Illusionis.

Vanimaks Eesti mängufilmiks peetakse arvatavasti 1913. aastal filmitud komöödiat "Laenatud naene". Esimeseks täispikaks mängufilmiks oli aga 1923. aastal valminud "Must teemant".

Kui 2012. aastal kuulutati välja Eesti filmi sajandiauhinnad, siis nii filmitegijate arvamuse kui ka rahvahääletuse tulemusel nimetati sajandi filmiks Arvo Kruusemendi "Kevade". Samast filmist tulid ka sajandi filmimotiiv – paljutähenduslikud silmad – ja sajandi filmipaar – Arno ja Teele. Sajandi naistäheks valiti Elle Kull ja meestäheks Lembit Ulfsak. Filmimuusikast tõsteti esile Uno Naissoo ja Paul-Eerik Rummo loodud "Viimse reliikvia" laulud ning samast leiti ka sajandi filmikild – "Meie reliikvia on vabadus!". Sajandi animatäheks valiti Lotte.

Kirjandus

 Pikemalt artiklis Eesti kirjandus

Vanimateks kirjalikeks allikateks, kus leidub andmeid eesti rahvaluule kohta, on keskaegsed kroonikad. Esimene säilinud eestikeelne raamat, Wanradti ja Koelli katekismus, trükiti 1535. aastal, Uus Testament tervikuna tõlgiti lõunaeesti keelde 1686. aastaks.

Ärkamisaja alguses koostas Friedrich Reinhold Kreutzwald Eesti rahvuseepose "Kalevipoeg", toetudes sealjuures teiste estofiilide, Õpetatud Eesti Seltsi liikmete (sealhulgas Friedrich Robert Faehlmanni ja Georg Julius von Schultzi) tööle, eesti rahvalauludele ning Garlieb Merkeli ja James Macphersoni proosapoeemidele.

Pärast Eesti Vabariigi loomist arenes rahvuslik kirjandus kiiresti. Kõrgelt hinnatud proosateoseid lõid August Gailit, Friedebert Tuglas, A. H. Tammsaare ja teised. Pärast Teist maailmasõda tegutsesid paguluses kirjanikud, nagu Karl Ristikivi ja Arved Viirlaid. Uuema aja kirjanikest on tuntuimad Jaan Kaplinski, Jaan Kross ja Andrus Kivirähk.

Kunst

 Pikemalt artiklis Eesti kunst

• 
  Michel Sittowi "Diego de Guevara portree" (u 1515–1518)
• 
  Amandus Adamsoni ja Nikolai Thamm noorema loodud Russalka monument (1901–1902)
• 
  Konrad Mägi "Itaalia maastik. Rooma" (1922–1923)
• 
  Kreutzwaldi monument Võrus (1926)
• 
  Ants Laikmaa "Taebla maastik" (1936)
• 
  Edward von Lõnguse "Alasti keiser" (2015)

Muusika

Hetk enne XXV üldlaulupeo esimese kontserdi algust.

 Pikemalt artiklis Eesti muusika

Eesti vanemaid rahvalaule kutsutakse regilauludeks, mille poeetilist meetrikat, regivärssi, kannavad kõigi balti-soome rahvaste traditsioonid. Regilaulud olid eestlaste seas laialt levinud kuni 18. sajandini, mil need hakkasid rütmikate folklauludega asenduma.

1869. aastal toimus Tartus Janseni algatusel esimene üldlaulupidu. Selle kavas olid ka kaks eesti helilooja laulu, Aleksander Kunileidi "Mu isamaa on minu arm" ja "Sind surmani". Kunileid oli muusikalise hariduse omandanud Cimze seminarist, kust võrsusid esimesed eesti kultuuritegelased. 19. sajandi teises pooles tekkis ka arvukalt laulu- ja mänguseltse ning esimesi orkestreid.

Sajandivahetusel kujunesid olulisemateks muusikaelu suunajateks Heino Eller, Miina Härma, Artur Kapp, Mihkel Lüdig, Mart Saar, Rudolf Tobias jt. Kandev roll muusikute väljaõppel oli Peterburi konservatooriumil. Kõrgemad muusikakoolid rajati Eestisse alles iseseisvumise järgselt. 1920. aastatel asutati esimesed kutseorganisatsioonid ning Estonia ja Vanemuine saavutasid kõrge professionaalse taseme. Eesti muusikaelu saavutas nö küpsuse ning esile tõusid esimesed vabas Eestis hariduse omandanud muusikud (nt Eduard Tubin).

Metsatöll esinemas Rakuuna rokifestivalil Soomes.

Seoses Nõukogude okupatsiooniga lahkusid paljud muusikud läände, mõned hukkusid ja osa sattud põlu alla. Tunduvalt muutusid ootused muusikaloomingule. Eesti muusika areng taastus 1950. aastatel, kui hakkas esile tõusma uus põlvkond, kelle sekka kuulusid Gustav Ernesaks, Ester Mägi, Eino Tamberg, Veljo Tormis, Arvo Pärt, Kuldar Sink jt. Lauljatest kogusid tuntust Georg Ots ja Tiit Kuusik.

Eesti taasiseseisvumise järel mitmekesistus muusikalooming. Mitmed eesti heliloojad (Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür jt), dirigendid (Neeme Järvi jt) ning lauljad ja ansamblid (Ewert and The Two Dragons, Kerli, Metsatöll jt) on saavutanud laialdase rahvusvahelise tuntuse.

21. sajandi algul on rahvamuusika on teinud läbi teatava taassünni. On hoogustunud pärimusmuusika õppimine ja õpetamine, tekkinud on mitmeid muusikafestivale (Viljandi Pärimusmuusika Festival, Viru Folk jt) ning folkmuusika kuulajaskond on laienenud. Samuti luuakse palju folgimõjutustega muusikat.

Von Krahli Teatri etendus "Võluflööt".

Teater

 Pikemalt artiklis Eesti teater

Esimene kutseline teater oli 1809. aastal avatud Tallinna Linnateater ehk Tallinna saksa teater. Aastal 1819 lavastati esimene eestikeelne etendus ("Häbi sel, kes petta tahab") ning 1870. aastal esimene Eesti päritolu etendus (Lydia Koidula "Saaremaa onupoeg").

1906 muutusid kutselisteks Estonia ja Vanemuine ning 1911. aastal Pärnu Endla. 1920. aastatel loodi kutselised teatrid ka Viljandis ja Narvas. Nõukogude ajal on asutatud Rakvere Teater, Vene Draamateater, Nukuteater ja Noorsooteater (nüüdne Linnateater). Taasiseseisvumise järel loodud teatritest on tuntuim NO99.

Teadus

 Pikemalt artiklis Eesti teadus

Tuntuimate Eestiga seotud teadlaste sekka kuuluvad näiteks astronoomid Friedrich Georg Wilhelm Struve, Ernst Öpik ja Jaan Einasto, bioloogid Karl Ernst von Baer ja Jakob von Uexküll, keemikud Wilhelm Ostwald ja Carl Ernst Heinrich Schmidt, majandusteadlane Ragnar Wilhelm Nurkse, matemaatik Edgar Krahn, meditsiiniteadlased Ludvig Puusepp ja Nikolai Pirogov, füüsik Thomas Johann Seebeck, politoloog Rein Taagepera, psühholoogid Endel Tulving ja Risto Näätänen ning semiootik Juri Lotman.

Sport

Suusatamine on üks populaarsemaid spordialasid Eestis. Pildil Priit Narusk Tour de Ski'l Prahas 2007. aastal.

Eestis leiutatud kiiking.

 Pikemalt artiklites Eesti sport ja Eesti sportlaste loend

Vaata ka

• Eesti jäähokikoondis
• Eesti jalgpallikoondis
• Eesti jalgpallikoondislaste loend
• Eesti naiste jalgpallikoondis
• Eesti võrkpallikoondis
• Eesti olümpiamängudel
• Eesti olümpiavõitjad
• Eestlaste olümpiamedalivõidud
• Aasta sportlane
• Eesti jalgpalliklubide loend
• Eesti korvpalliklubide loend
• Jalgpall Eestis
• Eesti meistrivõistlused Kreeka-Rooma maadluses

Teised Eestist

• 2010. aastal Ameerika Ühendriikide ajakirja Newsweek poolt maailma riikide majanduse, hariduse, tervise, elukvaliteedi ja poliitilise olukorra alusel koostatud edetabelis asus Eesti 32. kohal.
• 2010. aastal avaldatud ÜRO inimarengu aruandes tõusis Eesti väga kõrge inimarenguga riigiks, paiknedes 169 riigi hulgas 34. kohal. 2009. aastal oli Eesti 40. kohal, millega oli kõrge inimarenguga riikide eesotsas.
• 2010. aastal antud intervjuus ETV-le nentis Ameerika Ühendriikide suursaadik Eestis Michael C. Polt: "Mõnikord on raske mõista, miks eestlastel pole soovi tunnustada kõike seda head, mida nad on saavutanud."
• 2010. aastal Briti telekanali BBC korraldatud uuringu andmetel viidati Eestile kui maailma kõige uskmatumale riigile, Eestis nimetas religiooni enda jaoks oluliseks 16% inimestest.
• 2011. aastal, The Moscow Times, Anders Åslund: "Kõikidest postkommunistlikest riikidest on reformide läbiviimises kõige edukamaks osutunud väike Eesti"
• 2011. aastal avaldatud Freedom House uuringu kohaselt oli Eesti internetivabaduselt maailmas esimesel kohal.
• 2011. aastal toimunud maailma parimate e-lahenduste konkursil World Summit Award (WSA) võitis Eesti e-aruandluskeskkond maailma parima e-lahenduse tiitli e-valitsuse kategoorias.
• 2011. aastal, Euroopa finantskriisi ajal, avaldas Suurbritannia majandusajakiri Economist, Brüsselis paikneva mõttekoja Lissaboni Nõukogu uuringu alusel Eestist artikli pealkirjaga "Ei pea olema suur, et jõuda tippu".
• 2012. aastal lastekaitseorganisatsiooni Save the Children korraldatud uuringu kohaselt on Eesti emade heaolu indeksi järgi maailmas 10. kohal..

Vaata ka

• Eesti filosoofia
• Eesti haldusjaotus
• Eesti haridus
• Eesti järved
• Eesti keel
• Eesti kloostrid
• Eesti kodakondsus
• Eesti kuritegevus
• Eesti loodus
• Eesti looduslike pühapaikade loend
• Eesti luure
• Eesti meedia
• Eesti mitmekeelne kohanimede loend
• Eesti NSV
• Eesti planeerimissüsteem
• Eesti regionaalarengu strateegia
• Eesti regionaalpoliitika
• Eesti riigiametid
• Eesti riigipeade loend
• Eesti riiklik e-tervise projekt
• Eesti riiklikud tähtpäevad
• Eesti saared
• Eesti saja-aastased

• Eesti skaudiliikumine
• Eesti teenetemärgid
• Eesti trükitoodangu statistika
• Eesti tähestik
• Eesti Töörahva Kommuun
• Eesti Vabariigi ministeeriumid
• Eesti Vabariigi põhiseadus
• Eesti valitsejad
• Eesti valitsusjuhtide loend
• Eesti õigeusu koguduste loend
• Eestimaa Kommunistlik Partei (NLKP)
• Eestis viibinud kuulsused
• Eesti-Venemaa suhted
• Holokaust Eestis
• Islam Eestis
• Maavald
• Nõukogude Eesti
• Nõukogude okupatsioon Eestis
• Siseränne Eestis
• Organiseeritud kuritegevus Eestis
• Eesti-Rootsi suhted
• E-Eesti
• Religioon Eestis

Välislingid

• Eesti Vabariik Eesti riigiportaal
• Estonica — esseistlik teabekogu Eestist
• The National Archives, Search results for Estonia
• "Pingeridadest pingevabalt" Eesti Statistikaameti Statistikablogi, 21. veebruar 2017