Urho Kekkonen: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
144. rida: 144. rida:
Ametlikult lahkus Kekkonen Soome Vabariigi presidendi ametist 27. oktoobril 1981 ja oli riigipea nii-kaua, kuni [[Mauno Koivisto]] andis ametivande vabariigi 9. presidendina.<ref>http://yle.fi/aihe/artikkeli/2006/09/08/kekkonen-eroaa#media=2857</ref> Presidendi õigusnõunik [[Juhani Perttunen]] sai teisel korral veenda Kekkost kirjutama alla ettevalmistatud lahkumispalvele.<ref>http://www.is.fi/kotimaa/art-2000001927224.html</ref> Justiitsministeeriumi kantsler [[Kai Korte]] esitas Kekkose lahkumisavalduse, toetudes nii presidendi enda avaldusele kui ka eraarstide ütlustele. Nii välistati arutlemine selle üle, kas president oli lahkumisavaldust esitades teovõimeline.<ref>{{Raamatuviide|autor=Korte, Kai|pealkiri=|aasta=1992|koht=|kirjastus=|lehekülg=311-312}}</ref>
Ametlikult lahkus Kekkonen Soome Vabariigi presidendi ametist 27. oktoobril 1981 ja oli riigipea nii-kaua, kuni [[Mauno Koivisto]] andis ametivande vabariigi 9. presidendina.<ref>http://yle.fi/aihe/artikkeli/2006/09/08/kekkonen-eroaa#media=2857</ref> Presidendi õigusnõunik [[Juhani Perttunen]] sai teisel korral veenda Kekkost kirjutama alla ettevalmistatud lahkumispalvele.<ref>http://www.is.fi/kotimaa/art-2000001927224.html</ref> Justiitsministeeriumi kantsler [[Kai Korte]] esitas Kekkose lahkumisavalduse, toetudes nii presidendi enda avaldusele kui ka eraarstide ütlustele. Nii välistati arutlemine selle üle, kas president oli lahkumisavaldust esitades teovõimeline.<ref>{{Raamatuviide|autor=Korte, Kai|pealkiri=|aasta=1992|koht=|kirjastus=|lehekülg=311-312}}</ref>


==== Viimased eluaastad ====
===Viimased eluaastad===
Viimastel eluaastatel hoidis Kekkonen poliitikast eemale ja ei avaldanud oma arvamust päevakajalistel teemadel. Ta veetis oma viimased aastad Tamminiemi ametikorteris, mis muudeti tema hooldekoduks.
Kekkonen veetis oma viimased eluaastad Tamminiemi ametikorteris, mis oli pärast tema presidendiametist lahkumist muudetud hooldekoduks. Ta hoidis poliitikast eemale ja ei avaldanud oma arvamust päevakajalistel teemadel. Halvenenud tervise tõttu ei saanud ta enam ilma abita väljas käia.


Kekkonen suri 31. augustil 1986 oma kodus Tamminiemis (Helsingis) kolm päeva enne 86. sünnipäeva. Surma põhjuseks oli [[transitoorne isheemiline atakk (TIA)]].<ref name=":11" />
Kekkonen suri 31. augustil 1986 oma kodus Tamminiemis kolm päeva enne 86. sünnipäeva. Surma põhjuseks oli [[transitoorne isheemiline atakk]].<ref name=":11" />


Kekkonen õnnistati suurejooneliselt [[Helsingi toomkirik|Helsingi toomkirikus]] ja maeti 7. septembril Hietaniemi surnuaeda.<ref name=":11" /> Mälestuskõne pidas Soome Vabariigi president [[Mauno Koivisto]] ja õnnistuse andis peapiiskop [[John Vikström]]. Õnnistuse andmisel võrdles Vikström Kekkost üksildase suusatajaga, kes vaikselt mööda lõppevat suusarada horisondi poole kaob.<ref name=":11" />
Kekkoneni suurejooneline matuseteenistus toimus [[Helsingi toomkirik]]us. Ta maeti 7. septembril Hietaniemi surnuaeda.<ref name=":11" /> Mälestuskõne pidas Soome Vabariigi president [[Mauno Koivisto]] ja viimse õnnistuse andis peapiiskop [[John Vikström]]. Õnnistuse andmisel võrdles Vikström Kekkost üksildase suusatajaga, kes vaikselt mööda lõppevat suusarada silmapiiri poole kaob.<ref name=":11" />


⚫
Kirstu hauda langetades ei lastud aupauke, nagu oli tehtud varasemate presidentide matustel. Kuna Kekkonen oli rahupoliitik, austati tema ärasaatmist teisel moel: toomkirikust Hietaniemi surnuaia poole teele asudes lõid kõikide [[Helsingi]] kirikute kellad hingekella.
⚫
Kekkose haigusest ei ole avaldatud täpset meditsiinilist seletust. Arstid [[Pentti Halonen]] ja [[Erkki Kivalo]] andsid presidendi seisundist hinnangu, mis oli äärmiselt diplomaatiline. Haiguslugu on toimetatud [[Meilahti haigla]]st teadmata asukohta. Nende andmete põhjal, mis on teada, arvatakse et küsimus oli ilmselt ateroskleroosiga seotud vaskulaarne dementsus (sm ''ateroskleroosiin liittyvä vaskulaarinen dementia'').


⚫
Kekkose haiguse kohta ei ole antud täpset meditsiinilist selgitust. Presidendi ihuarstide [[Pentti Halonen]]i ja [[Erkki Kivalo]] tehtud avaldused presidendi seisundist olid äärmiselt diplomaatilised. Haiguslugu on [[Meilahti haigla]]st ära viidud teadmata asukohta. Teadaolevate andmete põhjal arvatakse, et ilmselt oli tegemist ateroskleroosiga kaasnenud vaskulaarse dementsusega (''ateroskleroosiin liittyvä vaskulaarinen dementia'').
⚫
Matustel oli suureks erandiks see, et ei lastud austuspauke hauda langetades, nagu oli tehtud varasematele presidentidele. Kuna Kekkonen oli rahupoliitik, austati tema ärasaatmist teisel moel: toomkirikust Hietaniemi surnuaia poole lahkudes mängisid kõikide [[Helsingi]] kirikute kellad mängisid ''sielunkellot'' viisi''.''


Peale Kekkose surma tehti Tamminiemist Urho Kekkose muuseum, mis avati avalikkusele aastal 1987.<ref name=":1" />
Pärast Kekkose surma tehti Tamminiemi ametikorterist Urho Kekkose muuseum, mis avati avalikkusele aastal 1987.<ref name=":1" />


== Tähtsus ja mõju ==
== Tähtsus ja mõju ==

Redaktsioon: 3. mai 2017, kell 14:15

Urho Kekkonen
Urho Kekkonen 1955 aastal.
Sünniaeg 3. september 1900
Sünnikoht Pielavesi vald
Surmaaeg 31. august 1986 (85-aastaselt)
Erakond Soome Keskerakond
Amet Soome president
Soome peaminister
Haridus õigusteaduse doktor (1936)
Õppeasutus Helsingi Ülikool

Urho Kaleva Kekkonen (3. september 1900 Pielavesi vald – 31. august 1986 Helsingi) oli Soome Vabariigi kaheksas president 1956–1982. Aastatel 1950–1953 ja 1954–1956 oli ta Soome peaminister.[1]

Kekkonen oli Soome ajaloo kõige kauem ametis olnud president. Ta oli esimene, kes valiti Soome Vabariigi presidendiks rohkem kui kaheks ametiajaks (uue põhiseaduse järgi pole see enam võimalik). Kekkonen oli Soome president katkematult aastast 1956 kuni 1982. aasta alguseni. Viimane presidendi ametiaeg jäi Kekkosel pooleli tervislikel põhjustel.

Elulugu

Päritolu

Kekkose sünnikodu asub Pielavesi vallas ja kannab nime Lepikon torppa (torppa tähendab 'torparimaja, popsimaja', Lepikon on omastav sõnast lepikko 'lepik'), aga Kekkonen ei olnud torparipäritolu, vaid maja oli ostetud. Urho Kaleva Kekkose esivanemad olid kuni kaheteistkümnenda põlveni kõik Ida-Soome talupoegade järeltulijad. Kekkose isapoolsed esivanemad olid alemaade omanikud ja emapoolsed esivanemad olid põlised taluperemehed. Urho Kekkose isapoolne vanaisa Eenokki oli siiski maatamees (neid tuli 19. sajandil aina juurde), kes hankis elatist juhutöödega ja talusulasena.[2]

Eenokki Kekkonen rändas talust tallu ja võttis lõpuks naiseks Anna-Liisa Koskise. Neil sündis neli poega, kes said nimeks Taavetti, Johannes, Alpertti ja Juho. Noorim poeg Juho Kekkonen, kelle kodu oli Korvenmökki Koivujärvi külas, oli Urho Kekkose isa. Urho Kekkose emapoolne vanaisa Aatu Pylväläinen, kes pidas Kangasniemi vallas Tarkkala talu, abiellus 1878. aasta suvel 16-aastase Amanda Mannisega. Neil sündis kolm tütart ja kaks poega: Emilia, Elsa, Siilas, Tyyne ja Eetu.[2]

Vaesest perest pärit Juho Kekkonen läks metsatöödele. Aastal 1898 tegi ta palgitööd Kangasniemi vallas. Kuvasmäki Tarkkala talu vanim tütar Emilia karjatas loomi Haahkala maade kaldaäärsetel aladel. Samadel kallastel liikus teiste parvepoiste seas ka Juho Kekkonen. Noored said tuttavaks ja 1899. aastal nad abiellusid. Noorpaar kolis Otavasse, kus Juho Kekkonen oli saanud tööd firma Halla Oy saeveskis Koivusaha. Hiljem sai temast metsatööde juhataja ja palgiagent.[2]

Varsti kolis noorpaar Juho uue töömaa lähedusse Pielavesi valda, kus osteti suitsutuba, mida peatne pereisa vähehaaval ümber tegi ja laiendas, nii et sellest sai korralik maja. Veidi enne esikpoja Urho sündi ehitas ta majale korstna. Urho Kekkonen sündis 3. septembril 1900 maja lähedal suitsusaunas. Maja taga kasvava ilusa lepiku järgi sai maja nimeks Lepikon torppa. Seal elas pere kuus aastat. Tütar Siiri sündis aastal 1904. Juho Kekkose uute töömaade tõttu pidi pere kolima 1906. aastal Kuopiosse ja 1908. aastal Lapinlahti valda. Pere pesamuna Jussi sündis aastal 1910.[2]

Lapsepõlv ja noorpõlv

"Sain kingituseks õnneliku lapsepõlve," on Kekkonen öelnud. Urho läks kooli Lapinlahti vallas. Kui ta oli õppinud kolm aastat algkoolis (kansakoulu), sai ta edasi õppida Iisalmi ühiskoolis. Juba järgmisel aastal kolis pere Kajaanisse, kuhu sajandivahetusel oli rajatud saeveski ja tselluloosivabrik. Urho isa Juho sai tööle firma Kajaanin Puutavara Osakeyhtiö palgiagendiks. Sügisel 1911 läks Urho Kajaani ühiskooli teise klassi. Ta oli klassi kõige noorem õpilane. Ta ei olnud sugugi eeskujulik õpilane, vaid distsiplineerimatu ja üleannetu. Vanemates klassides oli ta õpilasorganisatsiooni juhatuses ja toimetas selle lehte Mielikki. Iga-aastastel pidudel sai ta kõnet pidada. Ta luges huviga ajalooraamatuid ja ilukirjandust. Kui ta oli 12-aastaseks saanud, hakkas isa teda töö juurde kaasa võtma. Urho esimesed kirjutised ilmusid 1914. aastal linna vanasoomlaste ajalehes Kaikuja Kajaanista. Järgmisel aastal alustas ta kirjutamist linna kõige vanimasse lehte – noorsoomlaste Kajaanin Lehtisse. Hiljem kasutas Kekkonen ka koolisõprade väljamõeldud valenimesid, nagu näiteks Känä ja Urho Sorsimo.[3]

Kekkose vanemad võimaldasid pojale gümnaasiumihariduse.[4] Kekkosel oli kaks nooremat õde-venda: hiljem kindlustusametnikuna töötanud Siiri Kekkonen (1904–1969) ja major, tegevdirektor Uuno Johannes (Jussi) Kekkonen (1910–1962).

Aastal 1949, kui Kekkosest hakkas saama tõsine presidendikandidaat, retušeeriti Lepikon torppa fotolt korsten välja, et näidata Kekkost suitsutare poisina ning püüti teda muulgi kombel näidata rahva seast võrsunud haritud parvepoisina.[5] Juho Kekkonen ostis Lepikon torppa maja 1900. aasta suvel ja perekond elas seal kuni 1906. aastani. Seejärel koliti kõigepealt 1906. aastal Pielavesi vallast Kuopiosse ja hiljem pereisa töökoha muutuste tõttu Lapinlahti valda, Iisalmisse ja aastal 1911 koliti Kajaanisse. Juho Kekkonen oli töödejuhataja Kajaanin Puutavara Osakeyhtiö ettevõttes. Suurema osa kooliõpetusest sai Urho Kajaanis. Gümnaasiumiõpilasena astus ta Kajaani kaitseliitu ning osales Soome vabadussõjas Kajaani sissirügemendi koosseisus valgete poolel. Ta osales Soome vabadussõja lahingutes Kuopios, Varkauses, Mouhus ja Viiburis ning juhatas Hamina linnas üheksa punase hukkamist.

Spordikarjäär

Ka Kekkose sportlasekarjäär sai osaks tema legendist. Aastal 1924 võitis ta hoota hüpete Soome meistrivõistlused kõrgushüppes ja kolmikhüppes. 1924. aasta Kaleva mängudel tuli ta võitjaks kõrgushüppes ja teiseks 100 m jooksus. Kõrgushüppes võitis Kekkonen kolm pronksmedalit Kaleva mängudel aastatel 1923, 1927 ja 1928. Ta oli hoota kolmikhüppe Soome rekordiomanik tulemusega 9,72 m. Ka Kekkose tulemus 100 meetri jooksus oli üpris hea – 11,0 sekundit (käsitsi mõõdetud). Tema kõrgushüppe tulemus oli 185 cm ja kolmikhüppe tulemus 14,06 m.

Sportlasekarjääri järel töötas Kekkonen Soome Olümpiakomitee ja Soome Spordiliidu (SUL) juhatuses. 1932. aasta suveolümpiamängudel Los Angeleses oli Kekkonen Soome olümpiakomitee esimees. Paavo Nurmi ei saanud nendel mängudel osaleda, kuna IAAF-i president, rootslane Sigfrid Edström kõrvaldas Paavo Nurmi mängudelt süüdistatuna elukutselisuses. Kekkonen võitles Nurmi osalemise eest visalt ja isegi ärritavalt jonnakalt. Tagajärjena jäid mitmel järgneval aastal ära Soome ja Rootsi vahelised kergejõustiku maavõistlused. Vaidlus kujunes Edströmi ja Kekkose vaheliseks konfliktiks. Aastal 1950 autasustati Urho Kekkost sportlike saavutuste eest Soome kehakultuuri ja spordi suure teeneteristiga.[6] 

Haridus ja poliitilise karjääri algus

Kekkonen sai keskhariduse Kajaani lütseumis aastal 1919. Pärast seda oli ta ajateenistuses Helsingis, kus ülendati seersandiks. Kekkonen kolis Helsingisse 1921 ja sai õigusteaduskonna bakalaureusekraadi aastal 1926.[6]

Õigusteaduskonna tudengina ja asekohtunikuna töötas Kekkonen Soome riigi salapolitseis (Etsivä keskuspoliisi) ja sai tuttavaks kommunismivastase tegevusega. Arvo Tuomise arvates oli Kekkonen oma tegemistes vastastega asjalik ja professionaalne.[7] Salapolitseis tutvus Kekkonen masinakirjutaja Sylvi Uinoga, kes oli preestri tütar Karjala kannaselt ja kellest sai tema abikaasa.[8]

Kekkonen hakkas oma väitekirja kirjutama salapolitsei tegevusest, kuid pidi lahkuma salapolitsest pärast seda, kui oli avaldanud arvamust, et salapolitsei tuleks kaotada ja ühendada kriminaalpolitseiga. 1927. aastal asus ta tööle Maavaldade Liidu (Maalaiskuntien Liitto) juristina, kuid tema avaliku esinemise tõttu tööleping lõpetati aastal 1932.

Kekkonen kaitses doktoriväitekirja õigusteaduses aastal 1936. Tema doktoriväitekiri käsitles valdade valimisõigusi Soome seaduste järgi.[9]

Urho Kekkose aatelised juured olid rahvameelses üliõpilaspoliitikas ja selle loomulikuks jätkuks oli tema tegevus Akadeemilises Karjala Seltsis (Akateeminen Karjala-Seura). Kekkonen pidas tähtsaks rahva ühendamist, venelastevastalisust (ryssäviha), soome ja rootsi keele positsioonide pärast Soome ühiskonnas peetavat poliitilist võitlust ning Soome ja Nõukogude Liidu vahelisi suhteid halvendanud Ida-Karjala loovutamist Nõukogude Venemaale Tartu rahulepingu sõlmimisega aastal 1920. Pärast Soome iseseisvumist lootsid paljud, et Ida-Karjala liidetakse taas Soomega. Seda nimetati Ida-Karjala küsimuseks (Itä-Karjalan kysymys). Kekkonen kirjutas poliitilisi följetone AKS-i ajalehte Suomen Heimo ('Soome Hõim'), aastal 1930 sai temast AKS-i poolt kolm aastat varem vallatud Soomluse Liidu (Suomalaisuuden Liitto) esimees. Kekkonen lahkus koos paljude teistega AKS-ist aastal 1932, kui AKS-i enamus ei soovinud kohut mõista Mäntsälä mässu üle. Kekkonen jätkas följetonide kirjutamist Soomluse Liidu ajalehes Suomalaisessa Suomessa (hilisem Kanava), kus ta keskendus ülikoolide soomestamisele.[10]

Parteipoliitikasse astumine

Aastal 1932 käis Kekkonen Saksamaal ja oli Adolf Hitleri võimule tõusmise tunnistajaks. Suure tõenäosusega selle visiidi ajendil astus ta Maaliitu (Maalaisliitto) ja avaldas poliitilise pamfleti "Demokraatia enesekaitse".[5]

1936. aastal proovis Kekkonen teist korda astuda Eduskunda ja ta osutus valituks Viiburi lääni läänepoolsest valimisringkonnast. Ta nimetati otsekohe justiitsministri ametisse (1936–1937) Kyösti Kallio juhitud valitsuses ja pärast seda A. K. Cajanderi punamullavalitsuse siseministriks (punamultahallituksen sisäasiainministeri).[4]

1938. aastal ostsid Sylvi ja Urho Kekkonen Vahvialas Lõuna-Karjalas Paarmakallio-nimelise maakoha. Urho Kekkose soov oli nii saada hääli sealse ringkonna valijatelt. Koht oli halvas seisukorras, aga Kekkoste pere jõudis veel enne sõja algust alustada koha korrastamist. Talvesõda lõppes Moskva rahulepinguga ja uus piir, mis jooksis läbi nende valduse, jättis suurema osa ehitistest ja põldudest Nõukogude Liidule loovutatud alale.[11]

Risto Ryti juhitud Talvesõja-valitsuses Kekkonen ei olnud. Eduskundas oli ta vastu Moskvaga rahulepingu sõlmimisele 1940. aasta märtsikuus ja oli sõja jätkamise poolt. Aastatel 1940–1943 oli ta ümberasustatud elanikkonna hoolekeskuse Siirtoväen Huollon Keskus juhataja.[6]

1942. aasta alguses hakkas Kekkonen Pekka Peitsi varjunime all kirjutama ülevaateid välispoliitikast ja Teise maailmasõja sündmustest ajakirjale Suomen Kuvalehti. Varem oli neid kirjutanud major Wolf H. Halsti, kes oli aga sunnitud kirjutamise lõpetama peamaja nõudmisel.[6]

Peaministrist presidendiks

Kekkose välispoliitiline mõtlemine sai lõpliku kuju 1944. aasta käigus. Tema uus mõtlemine oli väga realistlik ja keskendus Nõukogude Liidu eelarvamuste hajutamisele ja vastastikuse usalduse tugevdamisele.[6]

Maaliidu üldkoosolekul aastal 1944 nõudis Kekkonen, et konservatiivne ja isamaalik partei võtaks suuna, mis sobituks uue maailmakorraga. See Kekkose suund sai hiljem tuntuks niinimetatud K-liinina. Liin jagas kõigepealt Maaliidu ja seejärel kogu Soome poliitilise elu selle järgi, kui usaldusväärne see välispoliitiliselt oli. Selline jaotus jätkus Kekkose karjääri lõpuni.[9]

Kekkonen pääses lõplikult võimu siseringi, kui temast sai 1944. aasta novembris Paasikivi juhitud valitsuse justiitsminister. Tema ülesannete hulka kuulus ka Nõukogude järelevalvekomisjoni poolt nõutud sõjakurjategijate üle kohtumõistmine, mille käigus mõisteti poliitilistes kuritegudes süüdi Soome Jätkusõja-aegne poliitiline juhtkond. Kohtuistungid toimusid Helsingis. Kui Paasikivi valiti 1946. aastal presidendiks, esitas Maaliit Kekkose uueks peaministriks, kuid Soome Rahva Demokraatliku Liidu (SKDL) vastuseis ei lasknud seda kavatsust ellu viia. Kekkonen nimetati siiski Soome Panga juhatusse ja hiljem Eduskunna esimeseks aseesimeheks.[9][12]

Kekkose suhtumine kommunistidesse oli alguses skeptiline, aga tema hoiak muutus ilmselt pärast seda, kui 1948. aasta suvel moodustati K.-A. Fagerholmi sotsiaaldemokraatide vähemusvalitsus ja nii Maaliit kui ka rahvusdemokraadid jäid valitsusest välja.[13]

Kekkonen valiti Eduskunna esimeheks 22. juulil 1948.[14] Ta valiti ka 1. veebruaril 1950 samal aastal toimunud riigipäevade esimeheks.[15] 1950. aasta presidendivalimistel oli Kekkonen Maaliidu kandidaat ja võistles president J. K. Paasikiviga. Valimistel sai Kekkonen 62 valijamehe häält, Mauno Pekkala SKDL-ist 67 ja valimised võitnud Paasikivi 171 häält.

Kui Fagerholmi valitsus 1. märtsil 1950 lagunes, käis Kekkonen Paasikiviga arutamas valitsusega seotud küsimusi. Kekkosele anti ülesandeks moodustada valitsus ja tema esimene valitsus nimetati ametisse 17. märtsil 1950.[16][17] Sellele järgnesid veel neli Kekkose valitsust, millest mõne tegevus jäi lagunenud poliitilise aja tõttu lühikeseks.[18]

Juba esimese valitsuse moodustamisel põhjendas Kekkonen nii oma juhtivat rolli kui ka valitsuse kokkupanemist Soome ja Nõukogude Liidu vaheliste suhete seisukohalt. Esimese valitsusaja lõppedes hakkas Kekkonen üha rohkem mainima 1948. aastal Soome ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud koostöö, sõpruse ja vastastikuse abi lepingut (YYA-sopimus). Sellest kujunes hiljem otse alustekst Soome poliitikas.[19]

Kekkonen alustas oma poliitilise positsiooni kindlustamist ida poolt ja tal õnnestus järjestikku tõrjuda katsed valitsused kukutada ja jätkata ise peaministrina. Kui 1953. aastal läks korda Kekkonen peaministri ametist tõugata, vihjas ta, et Nõukogude Liit võib kaotada usalduse Soome vastu. President Paasikivi arvates oli selline seostamine poliitiliselt ohtlik.[20]

1954. aastal nimetati ametisse Kekkose viies valitsus, mis tegutses Kekkose presidendiks saamiseni 1956. aasta märtsis.[21]

Aeg presidendina

1956–1962: Esimene ametiaeg

Soome vabariigi presidendiks valiti Urho Kekkonen aastal 1956, kui ta võitis vastaskandidaadi, sotsiaaldemokraat K. A. Fagerholmi, valijameeste häälte enamusega 151/149. Presidendivalimistel kavatses Kekkost valida 88 valijameest, seega oli vaja toetust lisaks teistelt valijameesterühmitustelt. Otsustav oli SKDL-i valijameesterühma üksmeelsus, ka Rahvapartei enamus hääletas Kekkose poolt. Puuduva ühe hääle andja jäi saladuseks.[19] Peetakse võimalikuks, et mitmeid hääli koguti ka rinde teiselt poolelt.[22] KGB kindral Viktor Vladimirov väitis, et Kekkose võidu garanteeris Nõukogude Liidu äraostmine – puuduvad hääled osteti ja Kekkose valimine oli sellega kindel. Ameerika Ühendriigid keeldusid Kekkost õnnitlemast. „Kekkose ametisse astumise tõttu me ei avalda õnnitlusi, " sõnas välisminister John Foster Dulles.[23]

Soome Ametiühingute Keskliit (SAK) kuulutas välja üldstreigi, mis algas uue presidendi ametisseastumise päeval 1. märtsil 1956. SAK ei ole tunnistanud streiki poliitiliseks aktsiooniks, aga väidetakse, et Kekkose valimine on mõjutanud ka tööliste ja tööandjate vahelisi suhteid. Presidendi ametiaja alguses üritas Kekkonen hoida madalat profiili, ennekõike sisepoliitikas.[20]

Kekkose presidendiperiood tähendas uude ajastusse astumist sellepärast, et tema esimese ametis oldud aasta lõppedes ei olnud enam elus mitte ükski eelkäinud presidentidest. Risto Ryti suri 1956. aasta oktoobris ja Paasikivi sama aasta detsembris.

28. jaanuaril 1957 kell 18 juhtus Porvoo maanteel, 18 kilomeetrit Helsingist ida suunas, autoõnnetus, kus sai surma kolm inimest. Samal ajal sündmuskohale sattunud Kekkonen käskis oma autojuhil Kalle Westerlundil viia üks haavatu (kiirabiauto juht) Helsingisse presidendi ametiautoga.[24]

President Kekkose teisel ametiaastal 1957 toimus tulistamine presidendi suvekodus Naantali Kultarantas samal ajal, kui Kekkoste pere veetis jaanipäeva. Tulistaja jäi teadmatuks. Kekkose isiklikust soovist vaikiti intsidendist. Kekkosele suunatud ähvardusi toimus pidevalt aga tema otsus oli end mitte hirmutada lasta. Kultaranta vahejuhtumi kohta kirjutas ta päevikusse vaid aknaklaasi purunemisest.[25]

Kui augustikuus 1958 moodustati Fagerholmi III valitsus, mida kutsuti hiljem ööpakase valitsususeks, ei olnud see Nõukogude Liidule meelepärane. President Kekkonen ühtis kriitikaga ja mõjutas osaliselt seda, et valitsus detsembris kukutati. Uurijad ei ole üksmeelsel arvamusel, mis oli Kekkose motiiv.[26]

Fagerholmi valitsuse kukutamise tagajärjel oli enamusvalitsuse moodustamine üha raskem ja selleks ei oldud mõnda aega suutelised. Tuli leppida vähemusvalitsusega, nt Maaliit. Sotsiaaldemokraatide erimeelsused lisasid sisepoliitika ebaühtlust. Kekkonen pürgis ikkagi sitkelt ühendama oma uue valiku, enamusvalitsuse moodustamise ja välispoliitilised eesmärgid ning saatis Nõukogu Liidu juhtkonnale kirju, millest keegi Soomes ei teadnud.[27]

Kekkonen plaanis juba aprillikuus 1961 kaotada Eduskunda ja mõjutada nii rühmitust, mis ähvardas astuda tema vastu presidendivalimistel endise õiguskantsleri Olavi Honka presidendikandidaadiga. Nõukogude Liit esitas oktoobrikuu lõpus Soomele diplomaatilise noodi. Tuure Junnila, Veikko Vennamo, Anatoliy Golitsyn, Viktor Vladimirov ja Hannu Rautkallio olid arvamusel, et poliitilise noodi oli planeerinud Kekkonen koos KGB-ga [28]. Olavi Honka loobus kandideerimast ja Kekkonen sai 111 valijamehe häält. Kekkonen valiti taaskord presidendiks 1962. aasta valimistel 199 häälteenamusega.[9]

1962–1968: Teine ametiaeg

Noodikriisi tagajärjeks on peetud seda, et Soomes ei eksisteerinud enam õiget opositsiooni ja Kekkonen sai poliitilise juhina endale tugeva positsiooni.[1]

Kekkonen proovis saada enamiku parteide poolehoidu tagasi, kuna ilma selleta poleks president võinud kasutada täielikult oma võimu. Selleks et partei pääseks valitsusse, pidi ta kõigepealt osutama oma välispoliitilise lojaalsuse Kekkosele ehk kiitma heaks Kekkonen ise ja tema välispoliitiline liin. Näiteks Koondpartei sai Johannes Virolaise valitsusse peale noodikriisi, kui ta osutas lojaalsust Kekkosele.[13]

Kekkonen kasutas ka palju võimu tänu isiklikele suhetele. Ta hoidis suhteid ülikooliaegsete seltsimeestega, aga samuti metsandus-, kalastus- ja suusasõpradega. Ta korraldas oma ametikorteris Tamminiemis tutvumisõhtuid, kuhu kutsus noori tõusvaid poliitikuid ning kultuuri- ja teaduse esindajaid. Ta suurendas enda usaldusisikute hulka kõikides tähtsamates erakondades, ärimaailmas ja ennekõike riigiettevõtetes. Tal oli ka palju loominguga tegelevaid sõpru, näiteks kunstikke. Kekkonen oli oma iseloomult otsekohene ja oskas erinevatest ühiskonnaelu valdkondadest inimestega suhelda.[1] Oma vaba aega veetis ta meelsamini teiste kui poliitikute ja assistentide keskmes.[29]

11.–14. märtsil 1964 külastas Kekkonen mitteametliku visiidil Eestit. Külastuse käigus pidas ta näiteks eestikeelse kõne Tartu Ülikooli peahoones, käis Kääriku spordibaasis suusatamas ning tegi ettepaneku Eesti ja Soome vahelise laevaliini avamiseks[2]

Kekkose teisel ametiajal Kesk-Euroopast Soome poliitikasse tuli mõiste „soomestumine“ (sm suomettuminen). Osaliselt selle mõistega kaasnes arusaam, et üksnes Kekkosel on õigus tõlgendada Nõukogude Liidu teateid.[30][31]

1968–1978: Kolmas ametiaeg

Aasta 1968. a valimistel sai Kekkonen enda parteile Maaliidule lisaks toetama Rahvarinde valitsuse(sm kansanrintamahallituksen), kuhu kuulusid SDP, SKDL ja TPSL. Kui Rahvarinde valitsuse tehtud ettepanek ei saanud piisavalt enamiku toetust, esitasid nad Kekkose presidendiks. Kekkonen valiti valimiste esimeses ringis 201 valijamehe toetusega.[19] Kekkost ikkagi ajas marru vastaskandidaadi ja kauaaegse poliitilise vastase Veikko Vennamo edu (33 valijamehe hääl) ja tema vastu suunatud Vennamo valimiskampaania.[32]

Sisepoliitikas oli Kekkonen sunnitud tegema koostööd, aga välispoliitikas tegi ta suveräänseid otsuseid. Ta ei küsinud nõu kelleltki teiselt kui ainult enda valitud usaldusisikutelt, kellest enamik kuulus välisministeeriumisse. 1963 tegi Kekkonen välispoliitilise algatuse Pohjola tuumarelvade vaba tsooni rajamiseks, mille kohaselt Põhjamaadest oleks moodustatud rahvusvahelise lepinguga püsiv tuumarelvavaba tsoon.[33] Eesmärgiks oli Soome ja Nõukogude Liidu vaheline sõjaline koostöö ja nii tugevdada Soome pürgimist poliitilise erapooletuse poole. Peale Tšehhoslovakkia okupatsiooni aastal 1968 oli erapooletus üha raskemini saavutatav. 1970. a teatas Kekkonen venelastele 1970, et ei jätka presidendi ametis ja YYA-leping tühistatakse, juhul kui Nõukogude Liit ei toeta Soome poliitilist erapooletust.[26]

1970. aastal toimuvatel Eduskunda valimistel lõppes koostöö Rahvarindega.

Kekkose kolmas presidendiaeg jätkus erandlikult. Ametiaeg pidi jätkuma vaid aastani 1974, aga 1973. aasta jaanuaris võeti vastu uus seadus, millega Kekkose ametiaega pikendati neli aastat. See oli Soomes kolmas kord, kui riigipea valiti ametisse ilma valimiste ja vastaskandidaatideta. Varem valiti Gustaf Mannerheim Soome riigihoidjaks 1918. aasta detsembris, kui taheti vabaneda Saksamaa poole suundumisest ja presidendiks 1944. aasta augustis, kui taheti vabaneda Jätkusõjast ja sidemetest Saksamaaga.[34]

Erakorralist seadusemuudatust ei olnud lihtne teostada, kuna selleks oli vaja 5/6 Eduskunda poolehoiust. Selleks, et enamus oleks nõus, loodi poliitiline kokkupanek, mis koosnes kolmes osast: erakorraline seadus (sm poikkeuslaki), vabakaubandusleping Euroopa Majandusühenduse EEC-ga ja majanduse võimu lisavad kaitse-seadused. Siiski ei saanud Kalevi Sorsa valitsus enamust kokku, seega Kekkonen ähvardas detsembris, et ta ei ole kättesaadav. Avalikult väitis ta, et põhjuseks oli avalikkuse ette jõudnud kõnelus Nõukogude Liidu juhtkonnast koos Leonid Brežneviga, Zavidovos. Erakorraline seadus võeti vastu jaanuaris 1973 häältega 170/28 ja Kekkose ametiaega pikendati neli aastat (kuni aastani 1978).[26]

Sylvi Kekkonen suri 1974. aasta detsembri alguses ja see oli Kekkosele väga raske hoop. Johannes Virolainen on öelnud, et Kekkose sisepoliitilised võtted muutusid peale seda endisest tugevamaks.[10]

Euroopa Julgeoleku- ja Koos­töö­konverents Helsingis 1975. aastal. Soome poliitikud Olavi J. Mattila, Keijo Liinamaa ning Urho Kekkonen.

1975 korraldas Kekkonen Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi Helsingis. Sündmust peetakse Kekkose karjääri kulminatsiooniks. Tollel aastal kandideeris Kekkonen ka Nobeli rahupreemia saajaks; Rootsi Keskpartei esimees Thorbjörn Fälldin oli teinud ettepaneku anda rahupreemia Kekkosele juba jaanuari lõpus enne konverentsi. Norra Nobeli Komitee andis preemia ikkagi nõukogudeliitlasele füüsik Andrei Sahharovile.[35]

1978–1982: Neljas ametiaeg

Kui tõsiselt võetavaid vastaseid ja tõsiseid vahetust pakkuvaid võitlejaid ei ilmunud, laienes Kekkose võim mõne spekulatsiooni kohaselt juba osaliselt liiga tugevaks. Tema võimu kulminatsiooniks võib pidada aastat 1975. Kekkonen oli löönud laiali Eduskunda ja korraldas Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi Helsingis. Ta pakkus ennast juba siis SDP ja Keskpartei presidendikandidaadiks järgmistele valimistele. SDP jõudis püüda riigipead kandidaadiks juba enne Keskparteid.[13]

1978. aasta presidendivalimised oli rõõmuvõit ametis olevale presidendile. Kui samuti Rahvuslik Koonderakond esitas Kekkose kandidaadiks, sai ta nelja suure erakonna toega 82 protsenti häältest (sh 260 valijamehe hääle). 1978. aasta suvel lükkasid Kekkonen ja kindral Lauri Sutela tagasi Soomet külastanud Nõukogude Liidu julgeoleku ministeri Dmitri Ustinovi ettepaneku korraldada Soome ja Nõukogude Liidu ühised sõjaväe-harjutused.[36]

1979. aasta suvel tegi Urho Kekkonen etteheiteid Eduskunda esimehele Johannes Virolaisele, et too oli andud ajakirjale Suomen Kuvalehti vale tunnistuse Soome välispoliitika kohta.[37]

1970ndatel hakkas liikuma kuulujutte riigipea tervise halvenemisest. Näiteks presidendi uueaastakõnedes oli näha tema enesetunde nõrgenemist. Avalikkus ja meedia suutsid ikkagi kuulujutud maha suruda, kuna taheti austada riigipea privaatsust.[38] Õigusministeeriumis asuti vaikselt valmistuma selleks võimaluseks, et Kekkonen võib jätta ameti enneaegselt ja kantsler Kai Korte deponeeris Kyösti Kallio ja Gustaf Mannerheimi lahkumisega seotud dokumendid.[39] Tagantjärele räägiti, et president Kekkose tervis olevat olnud eriti vilets 1980. aasta talvel. Talve ja kevade ajal olevat presidendi enesetunne olnud üsna muutlik ja juba siis olevat ta kaalutlenud ametiaja katkestamist.[40]

Kekkose suveräänse võimu kasutamise lõppemise saab paljude meelest paigutada 1981. aasta aprilli, kui peaminister Mauno Koivisto keeldus ametist taganemast, kuigi teda Tamminiemist selgesõnaliselt õhutati. Koivisto tegi märkuse, et Soome põhiseaduse järgi tuleb Soome valitsusel eeskätt järgida Eduskunda, mitte presidenti.[26] Sündmusega on arvatud, et pandi alus Kekkose tervise täielikule kokkuvarisemisele. President kannatas nii tõsise avaliku autoriteedi kaotuse ees, et ta ei toibunudki selle põhjustatud šokist.[41]

Näiteks tekkis suur kõmu 2011. aasta maikuus, kui Yleisradio ei soovinud näidata saates „Pressiklubi“ täisklippi sellest, et Kekkonen oli aastal 1980 lennujaamas kukkunud.[42] Eri arusaamade järgi taheti austada eakat härrat või siis peeti seda tsensuuriks. Kekkose adjutant Juha Engström selgitas, et kukkumise põhjuseks olid Kekkosele määratud liiga tugevad prillid, mille tõttu president ei näinud lennuki trepi kõige viimast astet. Juhtunu toimumise ajal sellest pilte ei avaldatud.[43]

Kekkose enda tervis vedas alt arvatavasti esimest korda Islandi kalastusretkel 1981. aasta augustis. Septembris jäi ta haiguspuhkusele ja oktoobrikuus pidi paluma ametist lahkumist.[44]

Ametlikult lahkus Kekkonen Soome Vabariigi presidendi ametist 27. oktoobril 1981 ja oli riigipea nii-kaua, kuni Mauno Koivisto andis ametivande vabariigi 9. presidendina.[45] Presidendi õigusnõunik Juhani Perttunen sai teisel korral veenda Kekkost kirjutama alla ettevalmistatud lahkumispalvele.[46] Justiitsministeeriumi kantsler Kai Korte esitas Kekkose lahkumisavalduse, toetudes nii presidendi enda avaldusele kui ka eraarstide ütlustele. Nii välistati arutlemine selle üle, kas president oli lahkumisavaldust esitades teovõimeline.[47]

Viimased eluaastad

Kekkonen veetis oma viimased eluaastad Tamminiemi ametikorteris, mis oli pärast tema presidendiametist lahkumist muudetud hooldekoduks. Ta hoidis poliitikast eemale ja ei avaldanud oma arvamust päevakajalistel teemadel. Halvenenud tervise tõttu ei saanud ta enam ilma abita väljas käia.

Kekkonen suri 31. augustil 1986 oma kodus Tamminiemis kolm päeva enne 86. sünnipäeva. Surma põhjuseks oli transitoorne isheemiline atakk.[44]

Kekkoneni suurejooneline matuseteenistus toimus Helsingi toomkirikus. Ta maeti 7. septembril Hietaniemi surnuaeda.[44] Mälestuskõne pidas Soome Vabariigi president Mauno Koivisto ja viimse õnnistuse andis peapiiskop John Vikström. Õnnistuse andmisel võrdles Vikström Kekkost üksildase suusatajaga, kes vaikselt mööda lõppevat suusarada silmapiiri poole kaob.[44]

Kirstu hauda langetades ei lastud aupauke, nagu oli tehtud varasemate presidentide matustel. Kuna Kekkonen oli rahupoliitik, austati tema ärasaatmist teisel moel: toomkirikust Hietaniemi surnuaia poole teele asudes lõid kõikide Helsingi kirikute kellad hingekella.

Kekkose haiguse kohta ei ole antud täpset meditsiinilist selgitust. Presidendi ihuarstide Pentti Haloneni ja Erkki Kivalo tehtud avaldused presidendi seisundist olid äärmiselt diplomaatilised. Haiguslugu on Meilahti haiglast ära viidud teadmata asukohta. Teadaolevate andmete põhjal arvatakse, et ilmselt oli tegemist ateroskleroosiga kaasnenud vaskulaarse dementsusega (ateroskleroosiin liittyvä vaskulaarinen dementia).

Pärast Kekkose surma tehti Tamminiemi ametikorterist Urho Kekkose muuseum, mis avati avalikkusele aastal 1987.[5]

Tähtsus ja mõju

Järelmaine ja pärand

Urho Kekkose suurimaks teeneks on peetud Soome ja idanaabri vaheliste suhete kiiduväärt hoidmist välispoliitiliselt raskel ajal. Poliitikuna ei rahuldunud Kekkonen üksnes kompromisside tegemisega, vaid alistas nii mõnedki sisepoliitilised konkurendid, osad ka rangete meetmetega. Ta kasutas ära isiklikke suhteid idanaabriga sisepoliitikas nii, et juba mõned poliitilised vastased hakkasid teda asendamatuks pidama. Kekkost on kritiseeritud Soome keerulise olukorra ärakasutamise pärast oma isiklike huvide saavutamiseks. Poliitika strateegilises võimumängus oli Kekkonen meister. Rootsi päevaleht Expresse pidas 25. septembril 1977 avaldatud juhtkirjas Kekkose liigset mõjuvõimu Soome poliitikas ohtlikuks.[48]

President Kekkose ametiaeg oli Läänemaade demokraatlike riikidega võrreldes erakordselt pikk. Seda on seletatud Kekkose karismaga, taktikaga, rahva soosinguga ja Külma sõja aegse poliitilise tundlikkusega. Soome poliitika oli (kui mitte terve Kekkose presidendiaja) varjatud suurriikide võimumängudega, kus Soome asend maailmakaardil oli ainukese läänemeelse piirinaabrina strateegiliselt õrn. Kekkonen säilitas austatud riigimehe positsiooni suurriikide surve all nii idas kui läänes. Tema poliitilise karjääri suurimaks rahvusvaheliseks tunnustuseks võib pidada Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi korraldamist Helsingis 1975, kus Kekkonen juhtis Külma sõja leevendamiseks kogunenud suurriikide tippkohtumist.

Pärast Urho Kekkose surma hakati meedias temast vabamalt kirjutama. On publitseeritud mitmeid teda käsitlevaid raamatuid ja avaldatud tema päevik aastatest 1958–1981.[49][50]

Presidendi õigusi on peale Kekkose presidendiaega vähendatud. Neid ülesandeid on 1980ndatest alates viidud üle Eduskundale ja valitsusele. 2000. aasta Soome põhiseaduse uuenduse järel jäi presidendi peamiseks ülesandeks koos riiginõunikuga lahendada välispoliitilised ülesanded[51]

Pärast Kekkose viimase presidendiaja poolelijäämist on järgnevad presidendid võtnud tavaks avalikkust teavitada oma tervislikust seisundist.[52][53]

Aastal 2004 toimunud küsitluses "Suured soomlased" sai Urho Kekkonen kolmanda koha 57 456 häälega, enne teda olid Carl Gustaf Emil Mannerheim ja Risto Ryti.[54]

Auavaldused

Tähelepanuavaldused eluajal

Kekkonen sai juba oma eluajal selliseid tänuavaldusi, mida tavaliselt antakse ainult lahkunud suurkujudele. Tema sünnikodu Lepikon torppa Pielavesi vallas muudeti muuseumiks juba 1966. aastal, tema teise valitsuse ajal. 75. sünnipäeva austusavalduseks sai ta oma portree Soome 500-margasele paberrahale. See tuli käibele tema sünnipäeval, 3. septembril 1975, ja oli kasutusel kuni 1986. aastani. Aastal 1980, kui Kekkonen sai 80-aastaseks, muutis Helsingi linn tema kodutänava Kampinkatu nime: Urho Kekkosen katu. Sama nimega tänav on ka Kajaanis ning Hamina linnas on Kekkosenkatu. Tampere linnas avati 1970.–1980. aastate vahetusel teeosa nimega Kekkosentie. Teid nimega Kekkosentie on ka Saarijärvis, Kankaanpääl, Salos ja Nurmeses.[55]

Kekkonen sai sporditeaduse audoktori nimetuse aastal 1969.

Nõukogude Liit andis 1980. aastal Kekkosele Rahvusvahelise Lenini rahupreemia. Kekkonen võttis vastu autasu viiendal ja viimasel riigivisiidil Nõukogude Liitu sama aasta novembris.[56] Lenini ordeni oli ta saanud juba 1964. aastal.[57]

Paasikivi Selts kutsus Urho Kekkose oma auliikmeks. Aastal 1973 teatas selts, et temast tehakse suuremõõtmeline portree, mille maalis tuntud vene kunstnik Ilja Glazunov. Teos äratas palju tähelepanu juba pooleliolevana ja Glazunovi hakati kutsuma Kekkose isiklikuks õukonnakunstnikuks. Paasikivi Selts kinkis teose Finlandia-talole, kust see viidi seltsi oma ruumidesse. Tänapäeval asub see Urho Kekkose muuseumis Tamminiemis. Hiljem paljastas ajakirjanik Mauri Lintera, et maali tellimine ja sellele eelnenud kõmu oli osa uue naisteajakirja teavituskampaaniast.[58]

1981. aasta kevadel vermiti Urho Kekkose 25 aastat kestnud presidendiametiaja auks 50-margane juubelimünt.[59]

1983. aastal jättis Kekkonen presidendiameti ja jäi pensionile, tema järgi nimetati Soome suuruselt teine rahvuspark – Urho Kekkosen kansallispuisto. Pärast Kekkose surma aastal 1986 tehti kodumuuseumiks tema ametikorter Tamminiemis, kus ta oli elanud 30 aastat. Aastal 1987 avati Tamminiemis Urho Kekkose muuseum Urho Kekkosen museo, mis esitleb lisaks Kekkose eluloole ka Soome lähiajalugu.[60]

Kujud ja mälestusmärgid

Urho Kekkosele püstitatud mälestusmärkidest kõige märkimisväärsem on skulptor Pekka Jylhä kujundatud Urho Kekkose mälestusmärk Urho Kekkosen muistomerkki Helsingis, Hakasalmi pargis. Mälestusmärk avati Kekkose 100. sünniaastapäeval, 3. septembril 2000. Kekkose noorpõlvelinnas Kajaanis on skulptor Pekka Kauhase käe all valminud Kekkose mälestusmärk Suuri aika ('suur aeg'), mis avati aastal 1990.[55]

Poliitika

Kuigi Kekkost on tihti kritiseeritud "soometumise", liigse võimu kasutamise ning vasakpoolsuse soosimise pärast, oli see tõenäoliselt tema taktika, kuidas hoida Soome erapooletuna. Aastate möödudes võttis Kekkonen omaks poliitilise seisukoha, mis oli ennekõike otstarbekas, ehkki ta oli alguses kuulunud Maaliidu parempoolsesse tiiba ja pärast 1944. aastat (1950. aastatel) vasakpoolsesse tiiba ning tundis poolehoidu 1960.–1970. aastate radikaalsete noorte vastu. Kekkose eesmärk oli tema enda sõnade järgi ühtlustada maa poliitiliselt vasakult paremale ja ta püüdis luua kõikidest erakondadest moodustatud koalitsioonivalitsusi, mis tal ebaõnnestus. Rahvusliku Koonderakonna (Kansallinen Kokoomus) osas see tal läbi ei läinud, kuna vasakpoolsed parteid olid selle vastu. Kekkonen proovis oma viimastel tegevuskuudel kukutada Koivisto II valitsust ja luua selle asemele Kesk- ja Koondpartei moodustatud parempoolse valitsuse. Ta põhjendas seda samamoodi, kui omal ajal SKP võtmist valitsusse: "neljandikku rahvast ei saa jätta välja poliitiliste otsuste tegemisest". Tervise halvenemise tõttu ei saanud ta seda siiski ellu viia. Kekkose arvates oli eriti tähtis hoida häid suhteid idaga ja see tal ka õnnestus mitmete Soomele kasulike kaubalepingute sõlmimisega. Kekkose üheks eesmärgiks oli saada ka Karjala lepingutega tagasi Soomele.

Uurimused

Kekkonen kandis ise hoolt selle eest, et tema arhiivid säiliksid ja oleksid uurijatele kättesaadavad. 18. augustil 1970 asutas Urho Kekkonen Vabariigi Presidendi arhiivfondi Tasavallan Presidentin arkistosäätiö. UKK-arhiiv asupaigaks sai Hovila mõis Orimattila linnas.[61] Kuna arhiivis oli palju välispoliitilise sisuga dokumente, siis oli selle kasutamine kaua aega piiratud. Aastatel 1995–2000 pidi arhiivi kasutamiseks olema uurimisluba. 2001. aasta algusest on peaaegu kõik materjalid olnud uurijatele vabalt kasutada.[62]

Kekkose-teemalised uurimused on põhiliselt käsitlenud tema võimukasutust ja välispoliitikat. Juhani Suomi kasutas arhiivi abi, kui ta kirjutas kaheksaosalise Urho Kekkose nn ametliku biograafia, mis ilmus aastatel 1986–2000. Soome ajaloouurija ja kirjanik, dotsent Hannu Rautkallio sai loa kasutada UKK-arhiivi ja lisaks veel NLKP Keskkomitee arhiivi. Ka Kimmo Rientola uuris Kekkose suhteid idanaabriga.[55][63]

Lasse Lehtinen ja Timo J. Tuikka on uurinud oma väitekirjades Kekkose sisepoliitikat.[63][64]

Kekkonen kunstis ja popkultuuris

Kujutav kunst ja sõnakunst

1975. aasta kevadel valmistas Urho Kekkonen Kimmo Pyykkö ateljees relieefi "Niin on jos siltä näyttää". Samuti tegi ta autoportree, mille tegemiseks kasutas leivalabidat ja hobuse suuraudu.[65]

Soome kunstis ja popkultuuris on Kekkost kasutatud rohkesti. Näiteks juba Kekkose presidendiajal joonistas Kari Suomalainen temast pilapilte ja Kekkosest avaldati naljalugudega raamatuid. Nendest esimene oli Pentti Huovise, Eino Sakari Repo ja Olavi Hurmerinta aastal 1966 ilmunud "Kekkoskaskut". Hilisemad teosed olid k.a Jari Tervo romaan "Myyrä" ja Karo Hämäläise kirjutatud satiir Urho Kekkose elust ja tegudest.

Rokkansambli Suomen Talvisota 1939–1940 kõige tuntum pala oli "Kekkonen-rock" (1970). Kekkonen on olnud paljude muusikapalade inspiratsiooniks, näiteks ansambel Sleepy Sleepersi enamik muusikapalasid ning kogumikalbum "Kekkonen". Meelelahutaja Jope Ruonansuu imiteeris Kekkost albumil "Me hirviöt" ja kirjutas Kekkosest jutustava laulu, mille pealkiri on "Kekkonen tulee kuin ukkonen" ('Kekkonen tuleb nagu välk'). Ansambel Sir Elwoodin hiljaiset värit on teinud Kekkosest muusikapala pealkirjaga "Kekkonen", kus Juha Lehti laulab Kekkose ajast Soomes. Humoorikas ansambel Eläkeläiset on teinud soome tõlke duo Simon & Garfunkel laulust "Mrs. Robinson" ja see sai endale pealkirja "Muistolles, Urho Kekkonen". Koomiksite näiteks Kekkosest on Matti Hagelbergi "Kekkonen".

Ilmajoen Musiikkijuhlat tõi aastatel 2013–2014 lavale Kekkose ooperi, mille komponeeris Uljas Pulkkis. Libreto kirjutas Lasse Lehtinen.

Filmid ja telesarjad

Kekkonen oli keskne tegelane Arvo Salo 1986. aastal televisoonile kirjutatud kolmeosalises lauluetenduses "Vallan miehet". Aastal 1987 valminud filmis "Jäähyväiset presidentille" kujutab Tarmo Manni presidenti, kes näeb välja nagu Kekkonen. Jari Alakoskela on lavastanud 1998. aastal lühifilmi "Kekkonen". Aastal 2013 valmis Marja Pyykkö lavastatud film "Kekkonen tulee!", mis räägib väikse Lapi küla elanikest, kes ootavad Kekkose külastust.

Aastal 2008 tehtud kuueosaline telesari "Piru ja peijooni" kirjeldab dramaatiliselt Kekkose kulissidetagust võimu kasutamist ning eriti tema koostööd Viktor Vladimiroviga.

Kekkost on kujutatud mitmetes ajalukku läinud soome filmides ja sarjades.

Kirjalik looming

Produktiivne kirjutaja

Kekkonen oli ka kirjanduslikult suurepärane mõjutaja. Ta avaldas kirjutisi nii enda kui ka varjunimede all, näiteks Esaijas Kohennuskeppi, Esaijas Ranstakka, K. Y. Laaksonen, Käna, Lakimies, Lautamies, Liimatainen, Mies suomalainen, Olli Tampio, Pekka Peitsi, Urho Sorsimo ja Veljenpoika.

1976. aastal avaldas Kekkonen kaheosalise kogumiku oma kirjavahetusest, mille pealkirjaks sai "Kirjeitä myllystäni". Nimetust myllykirje kasutati terava keelekasutusega kirjade kirjeldamiseks. Eriti on seda kasutatud Urho Kekkose presidendiajal tuntud isikutele saadetud kirjade kohta. Terminit myllykirje kasutati aastaid rohkesti ka poliitilises keelekasutuses.[66]

Kekkosel oli käsil kolmeosalise memuaarteose kirjutamine, millest ta jõudis välja anda ainult esimese osa – "Vuosisatani 1", mis käsitles tema eluaastaid 1936. aastani. "Tamminiemi" on Kekkose poolt aastal 1980 väljaantud teos, mida peetakse tema poliitiliseks testamendiks.[67]

Valitsused ja presidendi ametiajad lühidalt

Valitsused

  • Kekkose I valitsus 17.3.1950–17.1.1951
  • Kekkose II valitsus 17.1.1951–20.9.1951
  • Kekkose III valitsus 20.9.1951–9.7.1953
  • Kekkose IV valitsus 9.7.1953–17.11.1953
  • Kekkose V valitsus 20.10.1954–3.3.1956

Ametiajad

  • Esimene ametiaeg: 1. märts 1956 – 1. märts 1962
  • Teine ametiaeg: 1. märts 1962 – 1. märts 1968
  • Kolmas ametiaeg: 1. märts 1968 – 1. märts 1978 (aasta 1973 erakorralise seadusemuudatusega pikendati nelja aastaga)
  • Neljas ametiaeg: 1. märts 1978 – 27. jaanuar 1982 (oleks kestnud 1. märtsini 1984, aga Kekkonen loobus vabariigi presidendi ametist tervislikel põhjustel 26.10.1981)

Eraelu

Perekond

Urho Kekkonen abiellus 1926. aastal Sylvi (Sylvia Salome) Uinoga (12. märts 1900 – 2. detsember 1974). Aastal 1928 sündisid neil kaksikud pojad Taneli (4. september 1928 – 11. juuli 1985) ja Matti (4. september 1928 – 3. juuli 2013). Taneli Kekkonen oli suursaadik ja abiellus K.-A. Fagerholmi tütre Britaga aastal 1952.[10] Matti Kekkonen töötas valitsuse nõunikuna ja tema abikaasa oli Marja Linnankivi. Urho Kekkose lapselaps, Brita ja Taneli Kekkose poeg Timo Kekkonen töötab innovatsioonijuhina Soome tööandjate organisatsioonis Elinkeinoelämän keskusliitto ry.

Abieluvälised suhted

Urho Kekkose suhted naistega on pälvinud tohutult tähelepanu ja nendest on kirjutatud ennekõike pärast Kekkose surma. Kekkose sõbratar, suursaadik Jaakko Hallama abikaasa Anita Hallama on avaldanud päevikuid ja väljavõtteid Kekkoselt saadud kirjadest.[68] Raija Oranen on kirjeldanud oma romaanides Kekkose suhteid nii Hallama kui ka ajakirjanik Anne-Marie Snellmaniga.[69][70] Orase andmetel oli Kekkosel armusuhe endast 47 aastat noorema ajakirjaniku Maarit Tyrkköga.[71] Tyrkkö ise on rääkinud sellest oma raamatus "Tyttö ja nauhuri", mis ilmus aastal 2014.[72]

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Haataja, Lauri; Friman, Paavo. Presidenttikirja, Helsinki: Ajatus 2001, lk 150.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Ari Uino. Nuori Urho: Urho Kekkosen Kajaanin vuodet 1911-1921, Helsingi: Otava 1999, lk =7.
  3. ↑ Ari Uino. Nuori Urho: Urho Kekkosen Kajaanin vuodet 1911-1921, Helsinki: Otava 1999, lk 8–13.
  4. ↑ 4,0 4,1 Haataja, Lauri; Friman, Paavo (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 152.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 Haataja, Lauri; Friman, Paavo (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 151.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Haataja, Lauri; Friman, Paavo (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 157.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  7. ↑ Tuominen, Arvo (1958). Maan alla ja päällä. Helsingi: Tammi. Lk 180.
  8. ↑ Haataja, Lauri; Friman, Paavo (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 156.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Haataja, Lauri; Friman, Paavo (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 159.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 Haataja, Lauri; Friman, Paavo (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 154.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  11. ↑ Virolainen, Johannes (1982). Yöpakkasista juhannuspommiin. Helsingi: Otava. Lk 13-14.
  12. ↑ Blomstedt, Yrjö (1950). Mitä Missä Milloin 1951. Helsingi: Kustannusosakeyhtiö Otava. Lk 168.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 Haataja, Lauri; Friman, Paavo (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 160.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  14. ↑ https://www.eduskunta.fi/FI/kansanedustajat/Sivut/910708.aspx
  15. ↑ Simonen, Salama (1950). Mitä Missä Milloin 1951. Helsingi: Kustannusyhtiö Otava. Lk 14.
  16. ↑ Simonen, Salama (1950). Mitä Missä Milloin 1951. Helsingi: Kustannusyhtiö Otava. Lk 16-17.
  17. ↑ https://www.eduskunta.fi/FI/kansanedustajat/Sivut/910708.aspx
  18. ↑ Haataja, Lauri; Friman, Paavo (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 161.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 Haataja, Lauri; Friman, Paavo (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 163.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  20. ↑ 20,0 20,1 Haataja, Lauri; Friman, Paavo (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 164.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  21. ↑ http://valtioneuvosto.fi/tietoa/historiaa/hallitukset-ja-ministerit/raportti/-/r/v2 (Külastatud 21.04.2017)
  22. ↑ Jussila, Osmo; Hentilä, Seppo; Nevakivi, Jukka (2006). Suomen poliittinen historia 1809-2006.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  23. ↑ Rautkallio, Hannu (1990). Paasikivi vai Kekkonen. Suomi lännestö nähtynö 1945-1956. Helsingi: Tammi. Lk 365.
  24. ↑ Kaskimies, Einari (1967). Seitsemän presidentin kuljettaja. WSOY. Lk 147-148.
  25. ↑ http://yle.fi/aihe/artikkeli/2014/10/02/presidentti-kekkonen-murhayrityksen-kohteena
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 26,3 Haataja, Lauri; Friman, Paavo (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 165.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  27. ↑ Haataja, Lauri; Friman Paavo (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 164-165.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  28. ↑ http://vanha.verkkouutiset.fi/arkisto/Arkisto_1997/7.helmikuu/UKKKGB.HTM
  29. ↑ Tarkka, Jukka (2013). Karhun kainalossa: Suomen kylmä sota 1947-1990. Helsingi: Otava. Lk 251.
  30. ↑ http://yle.fi/aihe/artikkeli/2015/01/20/suomettuminen-syntyy-uudelleen (Külastatud 21.04.2017)
  31. ↑ Haaparanta, Pertti; Puhakka, Mikko (1/1997). "Suomettumisesta" (PDF). Kansantaloudellinen aikakauskirja. Vaadatud 21.04.2017. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  32. ↑ Tuomisalo, Tomi (2006). "Kokoomus, Kekkonen ja NKP:n luottamus" (PDF). Lk 20. Vaadatud 21.04.2017.
  33. ↑ http://yle.fi/aihe/artikkeli/2006/09/08/ydinaseeton-pohjola
  34. ↑ Haataja, Lauri; Friman, Paavo (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 168.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  35. ↑ http://www.is.fi/kotimaa/art-2000000802934.html
  36. ↑ http://valtioneuvosto.fi/tietoa/historiaa/hallitukset-ja-ministerit/raportti/-/r/v2
  37. ↑ http://yle.fi/aihe/artikkeli/2011/06/16/valtioneuvos-virolainen-muistelee-juhannuspommia
  38. ↑ Haataja, Lauri; Friman, Paavo (2001). Presidenttikirja. Helsingi: Ajatus. Lk 15.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  39. ↑ Korte, Kai (1992). Ministerit tulivat ja menivät. Jyväskylä: Gummerus. Lk 298-300.
  40. ↑ Blåfield, Antti; Vuoristo, Pekka (1982). Kun valta vaihtui. Helsinki: Kirjayhtymä. Lk 10 ja 48.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  41. ↑ Jakobson, Max (2003). Tilinpäätös. Helsingi: Otava. Lk 165.
  42. ↑ https://www.stara.fi/2011/05/20/mertaranta-selosti-urho-kekkosen-ilmaveivin-yle-sensuroi/
  43. ↑ Engstöm, Juha: Kekkonen kaatui häikäistyttyään. Helsingin Sanomat 22.5.2011, lk C 13.
  44. ↑ 44,0 44,1 44,2 44,3 http://yle.fi/aihe/artikkeli/2006/09/08/kekkosen-kuolinuutinen-ja-hautajaiset#media=5072
  45. ↑ http://yle.fi/aihe/artikkeli/2006/09/08/kekkonen-eroaa#media=2857
  46. ↑ http://www.is.fi/kotimaa/art-2000001927224.html
  47. ↑ Korte, Kai (1992). Lk 311-312. {{raamatuviide}}: puuduv või tühi pealkiri: |pealkiri= (juhend)
  48. ↑ Luoma, Jukka (1978). Mitä Missä Milloin 1979. Kustannusosakeyhtiö Otava. Lk 14-15.
  49. ↑ http://journal.fi/tt/article/view/56911
  50. ↑ http://www.formin.fi/public/default.aspx?contentid=56154&culture=fi-FI
  51. ↑ https://tampub.uta.fi/bitstream/handle/10024/82350/gradu04884.pdf?sequence=1
  52. ↑ http://www.presidentti.fi/halonen/Public/defaultbd2d.html?contentid=242649&nodeid=41416&contentlan=1&culture=fi-FI
  53. ↑ http://www.presidentti.fi/public/default.aspx?contentid=269782&nodeid=44809&contentlan=1&culture=fi-FI
  54. ↑ http://vintti.yle.fi/yle.fi/suuretsuomalaiset/tulosseuranta/
  55. ↑ 55,0 55,1 55,2 Häikiö, Martti. http://www.kansallisbiografia.fi/kansallisbiografia/henkilo/632
  56. ↑ http://www.doria.fi/handle/10024/8764
  57. ↑ http://w3.verkkouutiset.fi/arkisto/Arkisto_2000/15.syyskuu/ukk3700.htm
  58. ↑ http://www.is.fi/kotimaa/art-2000000172382.html
  59. ↑ https://www.kolikot.com/raha/741
  60. ↑ http://www.nba.fi/fi/ajankohtaista/tiedotearkisto?Article=5672
  61. ↑ http://www.ukk-arkisto.fi/?page_id=79
  62. ↑ http://www.ukk-arkisto.fi/?page_id=79
  63. ↑ 63,0 63,1 Mäntylä, Matti. 2013 Urho Kekkonen ja Pohjois-Suomi. Tutkijaseminaari. Oulun yliopisto http://www.ukk-arkisto.fi/?page_id=79
  64. ↑ https://www.jyu.fi/ajankohtaista/arkisto/2007/05/tiedote-2009-10-01-19-40-15-275760
  65. ↑ http://yle.fi/aihe/artikkeli/2010/05/17/ukk-taiteilijana#media=47245
  66. ↑ https://jyx.jyu.fi/dspace/bitstream/handle/123456789/11906/URN_NBN_fi_jyu-2005130.pdf?sequence=1Viitattu
  67. ↑ https://jyx.jyu.fi/dspace/bitstream/handle/123456789/13448/9789513928278.pdf?sequence=1
  68. ↑ http://agricola.utu.fi/julkaisut/kirja-arvostelut/index.php?id=392
  69. ↑ http://www.hs.fi/kulttuuri/kirja-arvostelu/art-2000002668892.html
  70. ↑ https://suomenkuvalehti.fi/jutut/kotimaa/tasta-syysta-sylvi-kekkonen-sieti-ukkn-muita-naisia/
  71. ↑ https://www.uusisuomi.fi/kulttuuri/63497-kirjailija-vaittaa-kekkosella-suhde-47-vuotta-nuorempaan
  72. ↑ Tyrkkö, Maarit (2014). Tyttö ja nauhuri. Helsingi: WSOY.

Kirjandus

Välislingid

Eelnev:
Juho Kusti Paasikivi 		Soome president
1956–1982 		Järgnev:
Mauno Henrik Koivisto
Soome presidendilipp

Kaarlo Juho Ståhlberg • Lauri Kristian Relander • Pehr Evind Svinhufvud • Kyösti Kallio • Risto Ryti • Carl Gustaf Emil Mannerheim • Juho Kusti Paasikivi • Urho Kekkonen • Mauno Koivisto • Martti Ahtisaari • Tarja Halonen • Sauli Niinistö • Alexander Stubb

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Urho_Kekkonen&oldid=4641418"