Ernő Gerő

Ernő Gerő (sünninimi Ernő Singer; 8. juuli 1898 Terbegec (tänapäeval Trebušovce, Slovakkia – 12. märts 1980 Budapest) oli juudi rahvusest Ungari kommunistlik partei- ja riigitegelane.

Ernő Gerő oli pärit juudi kingsepa perekonnast. Gümnaasiumi lõpetamise järel alustas ta 1916. aastal õpinguid Budapesti Meditsiiniülikoolis, kuid ei lõpetanud seda. 1918. aastal astus ta Ungari Kommunistlikku Parteisse. 1919. aastal Ungari Nõukogude Vabariigi ajal töötas ta Noorte Tööliste Kommunistlikus Föderatsioonis. Pärast Ungari Nõukogude Vabariigi mahasurumist põgenes ta Viini, kus osales kommunistlikus tegevuses. 1922. aastal saadeti ta Ungarisse põrandaalusele parteitööle. Kuid ta vahistati varsti Ungari ametivõimude poolt ja 1923. aasta mais mõisteti talle 15-aastane vabaduskaotus. Ent vangide vahetuse korras saadeti ta 1924. aastal Nõukogude Liitu, kus ta esialgu töötas vabrikutöölisena. 1925. aastal saadeti ta aga Prantsusmaale parteitööle ungari kommunistlike emigrantide hulgas. 1928. aastal saabus ta Moskvasse tagasi ja asus õppima Rahvusvahelises Lenini Koolis, kus ta 1929 sai ungari ja prantsuse sektsiooni juhatajaks. 1931. aastal sai Ernő Gerő Kominterni Täitevkomitee liikmeks ja oli seejärel parteitööl Prantsusmaal, Belgias, Hispaanias ja Portugalis. Ta võttis Komiterni instruktorina osa Hispaania kodusõjast. 1939–1941 oli ta Ungari Kommunistliku Partei esindaja Kominterni juures ja toimetas ka partei ajakirja. Kominterni laialisaatmise järel oli Ernő Gerő Punaarmee alluvuses ja tegeles propaganda ja agitatsiooniga vaenlase sõdurite ja sõjavangide hulgas. 1944. aasta novembris võttis ta Moskvas osa Ungariga peetud vaherahuläbirääkimistest. Seejärel pöördus ta Ungarisse tagasi. Kuni Mátyás Rákosi tagasitulekuni 1945. aasta veebruaris oli ta faktiliselt kõrgeim kommunistlik võimumees Ungaris. Ta valiti partei Keskkomitee ja Poliitilise Komitee liikmeks. Alates 1945. aasta maist oli Gerő kaubanduse ja transpordi minister, 15. novembril 1945 sai ta transpordiministriks. 1948. aastal mängis Gerő olulist rolli Ungari Kommunistliku Partei ja Ungari Sotsiaaldemokraatliku Partei ühendamisel Ungari Töötajate Parteiks ja sama aasta novembris valiti ta partei peasekretäri asetäitjaks. 1948. aasta novembris määrati ta Ungari rahandusministriks, kuni 1949. aasta veebruarini jäi ta Ungari ka transpordiministriks. 1949. aastal sai ta Rahvusliku Majandusnõukogu esimeheks. 15. novembril 1952 sai Ernő Gerő Ungari Rahvavabariigi Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks. 1953. aastal vabastati ta küll Ungari Töötajate Partei peasekretäri asetäitja kohalt, kuid ta jäi partei Poliitilise Komitee liikmeks. Alates 1953. aasta juulist oli ta Ungari siseminister. 1954. aasta juulis vabastati ta Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja ja siseministri ametikohalt. 1954. aasta juuli lõpus sai ta Keskkomitee Majanduspoliitika Komitee esimeheks. 18. juulil 1956 valiti ta Ungari Töötajate Partei esimeseks sekretäriks. 1956. aasta 23. oktoobri õhtul pidas Ernő Gerő Nõukogude-meelse raadiokõne, mis ajas rahva raevu ja aitas kaasa Ungari ülestõusu puhkemisele. Samal õhtul helistas ta ka Nikita Hruštšovile ja palus Nõukogude sõjalist sekkumist. Kohalesaabunud Anastass Mikojani ja Mihhail Suslovi ettepanekul astus ta 25. oktoobril 1956 Ungari Töötajate Partei esimese sekretäri ametikohalt tagasi. 28. oktoobril viidi ta koos perekonnaga Moskvasse. Ungari Sotsialistliku Töörahvapartei Ajutine Täitevkomitee keelas 1957. aasta veebruaris Geről viie aasta jooksul Ungarisse tagasi pöörduda. Tegelikult saabus ta Ungarisse tagasi 1961. aasta algul. Ungari Sotsialistliku Töörahvapartei Keskkomitee viskas ta isikukultuse perioodil sooritatud kuritegude eest 1962. aastal parteist välja. 1977. aastal esitas Ernő Gerő avalduse parteisse tagasivõtmiseks, kuid seda ei rahuldatud.