Gupi

Mall:Taksonoomia Gupi ehk miljonikala (Poecilia reticulata) on kirevkala perekonda kuuluv kalaliik.

Liik pärineb Lõuna- ja Kesk-Ameerikast (Venezuela, Barbados, Trinidad, Põhja-Brasiilia ja Guyana), kuid teda on bioloogilise "moskiitotõrjevahendina" aklimatiseeritud paljudesse regioonidesse üle maakera.

Looduses elab gupi soojades allikates ja nendest moodustunud veekogudes, rohtukasvanud kraavides ja ojades. Grupp kalaliigi esindajaid viidi ka Hollandisse, kus nad elavad Coruse terasetehase jahutusvees. See avaldas ootamatut mõju liigi arengule: sealne arvukus kasvab jõudsalt ja kalade suurus on läbi teinud drastilise muutuse – normaalsuuruses gupid on seal 12 cm pikad.

Gupit on palju kasutatud bioloogiaalastes uurimustes, eriti tänuväärseks objektiks on liik olnud geneetika ja loodusliku evolutsiooni uurimisel. Konkreetsemalt on palju uuritud gupide populatsiooni Trinidadi saarel (Venezuela rannikust kirdes), kus gupid asustavad väga piiratud mahuga magedaveelist asuala.

Rahuliku loomuse ja vastupidavuse tõttu on gupi ideaalne kalaliik algajatele akvaariumipidajatele ja üks armastatumaid akvaariumikalu üldse. Ta eelistab pigem karedaveelist akvaariumi ja talub erakordselt hästi vee liigset soolsust.

Gupi kuulub elussünnitajate hulka ja liigi aretamine on väga lihtne. Kui betta puhul on kõige iseloomulikum tunnus agressiivsus, siis gupi puhul on selleks soodumus sigida. Looduslik gupi on hall kuni oliivroheline ent valikulise aretustöö tulemusena on tänapäeval poodides saadaval kõikvõimalikes värvitoonides ja erikujuliste uimedega variatsioone.

Isased on emastest väiksemad (emased umbes 5 cm, isased 3,5 cm pikad) ja iseloomuliku mõõgakujulise pärakuuimega (gonopood), mis on omane kõigile elussünnitajatest hammaskarplaste (Poeciliidae) sugukonna liikmetele. Kui emased on reeglina helepruuni või -halli värvi (va kollakasvalged albiinod), siis isastel on värviline sabauim ning kõikvõimalike mustritega kaetud kere.

Toitumine

Gupid on toidu suhtes väga leplikud – nad söövad kõiki kalatoite ja kuna neil on väikesed kõhud, on neid väga kerge üle toita. Gupide võimetus toiduga piiri pidada seab kalaomanikele piirangu – kunagi ei tohi neile anda rohkem süüa, kui see, mida kalad jaksavad ära süüa kahe minuti jooksul. Muidu lähevad nad paksuks, samuti kujutab ülejäänud ja akvaariumi põhja vajunud toit riknedes ohtu akvaariumivee kvaliteedile.

Juhul kui omanik peab mingil põhjusel kodust eemal olema (puhkusel vms) ei pea gupide pärast muretsema – nad saavad toitmata edukalt hakkama kuni kaks nädalat. Asjatundjad isegi soovitavad toitmatajätmist selle asemel, et usaldada oma kalad kogemusteta naabrite või sugulaste hoole alla. Pikemaajalise eemaloleku puhul soovitatakse automaatset kalatoitjat.

Gupid on segatoitlased st eelistatud on võimalikult lai toiduvalik. Elustoit on akvaariumikaladele parim ent seda ei ole alati hõlpsasti saadaval. Sellepärast loovad kogenud aretajad oma eluskultuurid. Eestis müüakse elustoitu üha vähemates poodides. Väidetavalt võib ostetud elustoiduga akvaariumisse sattuda ohtlikke bakterikultuure ent usaldusväärse müüja puhul ei tohiks sellist probleemi olla. Tüüpilised elustoidud on vesikirbud, sääsevastsed, valgeliimukad, mudatuplased, alamad vähid ja väiksed limukad. Väga heaks alternatiiviks elustoidule on sügavkülmutatud toidud. Selline toit on külmutatud nii, et selles on võimalikult vähe lisaniiskust ja see säilib väga pikka aega. Kolmas võimalus on helvestoit, mis sisaldab samuti palju toitaineid ja on seetõttu eelnevatele väga hea alternatiiv.

Sääsevastsed on gupide looduslik toit. Neid võib loodusest ka ise püüda, eriti palju on erinevaid vastseid leida kevaditi veekogude pinnal. Valgeliimukad ja surusääskede vastsed sisaldavad väga palju rasva ning seetõttu tuleb neid anda vaid mõõdukates kogustes ja üksnes täiskasvanud gupidele. Valgeliimukad tuleb lõigata väikesteks tükkideks, kuna nad on gupide suhu mahtumiseks liiga suured. Soolavähid sisaldavad palju proteiini ja on seetõttu parimaks valguallikaks.

Paljunemine ja eluviis

Isane gupi. Näha on kõhu all paiknev eriliselt väljaarenenud anaaluim (gonopood).

Gupidel on katkematu, saadavalolevatest ressurssidest sõltumatu ja mitteterritoriaalne paaritumissüsteem. Nad on ideaalseks näiteks ekstreemsest sugulisest kahekujulisusest – isased on eredalt värvunud ja polümorfsed, samas kui emased vastupidiselt on elukohaga kokkusulanduvat (kaitse)värvi. Lisaks ilmneb soost olenev kahekujulisus keha pikkuses. Ilma sabata on isaste kehapikkus 12–17 mm, emaste kehapikkus aga ületab sageli 20 mm. Emaste kehapikkuse ja viljakuse vahel on otsene seos, isaste puhul sellist seost ei esine. Suguline dimorfism on seksuaalse valiku, röövloomade surve ja ajalooliste tegurite koostoime vili.

Seksuaalne valik on protsess, milles indiviidid erinevad teineteisest võime alusel konkureerida teistega paaritumise protsessis või ligi tõmmata vastassoo esindajaid. Teisesed seksuaalsed karakteristikud, nagu näiteks oranž pigmentatsioon ja liikumine omavad gupide seksuaalse valiku arengus väga olulist rolli. Nimetatud omadused isase gupi puhul näitavad emasele, et tegemist on osava toiduhankijaga, kes on terve ja kannab häid geene. Nii ongi isased gupid arenenud värvuselt erksamaks ja kurameerimis-käitumiselt ärksamaks. On teaduslikult tõestatud, et emastel on aistinguline eelarvamus, justkui seostuksid erksad värvid haruldaste toitumiskohtadega. Näiteks eelistavad emased oranži värvusega isast isegi juhul, kui see pole värvust põhjustavate haruldaste karotenoididega kunagi kokku puutunud, tuhmi värvi suguvennale, kes on kasvanud just karotenoidipõhise toidu peal.

Lisaks sellele eelistavad emased valiku olemasolul pigem suurt kui väikest kasvu isaseid. Eelpooltoodu põhjendab selgelt mingite eelistatud omaduste esilekerkimise või kinnistumise vabalt sigivate gupide populatsioonis.

2004. aastal Leedsi ja Bathi ülikoolides läbi viidud uurimus näitas, et gupid elavad keerukates võrgustikes, valides ja meelde jättes oma sotsiaalseid partnereid. Elussünnitajate hammaskarplaste puhul esineb marja arenemine emaorganismis. Isaskala juhib seemneniidid gonopoodi abil emaskala munajuhasse, kust need tungivad edasi ja viljastavad munarakud, mis seejärel arenevd munasarjas looteiks. Loodete arenemisprotsess kestab umbes 35–40 päeva. Emakala võib 3–4 kuu möödudes sünnitada ka isaskalata, kuna munajuhas säilinud seemneniidid viljastavad munarakud.

Enesekaitsekäitumine

Loomad muudavad oma käitumist vastavalt neid ohustavate erinevate röövloomade mitmekesisusele. Trinidadi gupid on olnud oluliseks allikaks süsteemina, mille abil uurida enesekaitsekäitumise evolutsiooni. Seda, kuna sealsed geograafiliselt isoleeritud gupipopulatsioonid kogevad erinevaid kokkupuuteid vees elavate röövloomadega. Kuigi selliste röövloomade mõju on põhjalikult kirjeldatud ei teata veel eriti palju teist tüüpi kiskjate mõjust looduslikule valikule.

Denisoni Ülikooli bioloogia osakonnas viidi läbi ulatuslik töö, uurides loodusest püütud indiviidide reageeringut veeloomast- ja tehislikule „õhu”kiskjale (linnule). Sealjuures uuriti eraldi nii allavoolu kui ülesvoolu elavate populatsioonide käitumist. Nagu ka varem oli tõestatud, näitas ka see uurimus, et allavoolu-populatsioonidest pärit isendid vastasid vees olevale ohule palju ärksamalt ja tugevama reageeringuga kui nende ülesvoolu-populatsioonidest liigikaaslased.

Gupid näitasid käitumisega välja ka tugevat reageeringut potentsiaalsele õhust tulevale ohule. Kuigi sel puhul demonstreerisid mõlemast katsegrupist isendid sama suurt käitumuslikku vastust, erinesid reageeringud. Ülesvoolu-kalad kaldusid neelduma paigale akvaariumi põhja, samas kui allavoolu omad proovisid leida varju, mille alla hädaohu eest peituda. Vaatlustulemused annavad põhjust oletada, et sellised enesekaitse-strateegiad lähtuvad liigi elukoha omadustest. Kuna käitumine õhust tuleva ohu suhtes nii suurel määral erines veelise röövlooma ohu puhul ilmnenust, võib väita, et erinevat tüüpi kiskjad avaldavad vastuolulist mõju enesekaitsekäitumise evolutsioonile. Allavoolu gupid peavad end kaitsma nii veeliste kui teiste kiskjate eest ja on seepärast omandanud universaalsema käitumise kui ülesvoolu-populatsioonidesse kuuluvad.

See uurimus tõestas ka edukalt, et uurides mingi liigi enesekaitsestrateegia kujunemise ajalugu, peaksime kaaluma ka võimalust, et subjekti käitumise kujunemist võisid korraga suunata mitut eri tüüpi kiskjad, kes liigi elupiirkonnas esinevad.

Samuti on välja toodud erinevusi Trinidadi gupide fenotüübis, mis puudutab sotsiaalset käitumist, seksuaalkäitumist ja elukohavaliku strateegiaid populatsioonides, mis elavad erineva röövlooma ohuga piirkondades. Samas peab ka arvestama, et võib ka olla teisi keskkonnaerinevusi, mis tingisid röövloomade paljususe/vähesuse ning samas muutsid gupide käitumist. Alati ei saa populatsioonide käitumise erinevuses „süüdistada” enesekaitsevajadust.

Välislingid

• Gupi (Poecilia reticulata), miksike.ee
• Gupi vs Siiami tapluskala