Mari Möldre

See artikkel räägib näitlejast; tšellisti kohta vaata artiklit Mari Möldre (muusik).

---

Mari Möldre (sündinud Elviine Annuk, hiljem Elviine Möller, Mari-Ann Möller ja Mari-Ann Tarmo; 13. oktoober 1890, Saadjärve vald Äksi kihelkond – 5. jaanuar 1974 Tallinn) oli eesti näitleja.

Nime lugu

Mari Möldre sünninimi oli Elviine Annuk, seda kandis ta 1910. aastani. Nimetatud aastal abiellus ta Hartius Mölleriga ning mängis Vanemuise teatris A. Schitzleri "Armumängus" Mizzi rolli, millest peale tunti teda Mizzi Mölleri hüüdnime all.

1936. aastal võttis ta endale eesnimeks Mari-Ann. Hiljem lahutas ta oma abielu ning abiellus uuesti Ruut Tarmoga. Aastast 1937 kandis ta ametlikku nime Mari-Ann Tarmo.

Elulugu

Noorus

Mari Möldre sündis 13. oktoobril (vkj 1. oktoobril) 1890 Saadjärve vallas Äksi kihelkonnas. Isa Jakob oli ehitustööline, ema Mari Tormi mõisas päevaline ning lisaks Marile, oli peres ka teine tütar, viis aastat vanem Ida-Alisabeth. 6-aastasena hakkas ta käima lehma- ja lambakarjas ning 7-aastaselt läks Äksi vallakooli, kus õppis kuni pere kolimiseni Narva tädi ja tädimehe juurde.

Narvas läks ta õppima Vladimiri venekeelsesse kirikukooli, kuna ema lootis, et nii saab ta kiiremini keele selgeks. Võõras keeles õppimine käis üle jõu ja nii hakkas Mari uuest kooliaastast käima Jumalaema Ilmutamise kiriku koolis, kus õppimine oli eesti keeles. Seal kutsuti teda ka kiriku koori laulma ning tänu sellele sai osa võtta ka õigeusu kiriklikest talitustest, kuigi ta ise ei olnud usklik. Selle kohta on ta mälestusteraamatus öelnud: "...vaatasin juba koolilapsena kiriklikele tseremooniatele, välja arvatud matused, kui etendustele või lavastustele".

Hiljem õppis Mari Narvas Mohri tütarlastekoolis. Samal ajal elas ta oma onu juures, kes pidas toiduainete kauplust, kus ta oma onule abiks oli.

Teatriga tutvumine

Pärast Wiera-teatri külalisetenduste nägemist Narvas tekkis tal unistus saada ka ise lavale ning kui karskusselts Võitlejad kutsus oma asjaarmastajatele näitejuhiks Wiera-teatri silmapaistva koomiku August Puna, õnnestus tal kaasa teha kahes lavastuses.

Pärast kooli lõpetamisel matemaatika eksamil põrumist võttis Mari kätte ja kirjutas Tartu Vanemuise teatri juhile Karl Menningule, tänu millele sai võimaluse ennast Menningule näidata.

Vanemuise aeg

Alguses anti talle võimalus kaasa teha Ernst Wildenbruchi "Lõokeses", et näha, kas teda tasub palgata. Pärast esietendust määratigi talle palk ja teatritee võis alata.

Mari on öelnud, et oma armastuse tõsisesse muusikasse on ta saanud Vanemuise teatri aias korraldatud kontserte kuulates. Neid käis ta vaatamas niipalju kui võimalik ja vaba aega oli. Neil kontsertidel käies sai alguse ka tema lähem tutvus Hartius Mölleriga, kes oli samuti Vanemuise näitleja. Karl Menning aga, kes hoidis silma peal ka näitlejate eraelul, ei kiitnud nende tihedat läbikäimist heaks, kuna arvas, et Hartius ajab tüdrukule lihtsalt kärbseid pähe. Nii andis Menning Marit Hartiusest eemal hoidmiseks talle lugemiseks raamatuid, ning kui Mari haigestus, soovitas ta Maril ema juurde Narva kosuma sõita. Teatriga Narvas ringreisil olles palus Hartius Mari ema käest tema kätt. Pulmad peeti 23. juulil 1910 Hartiuse vanemate talus Hellemäel Rakvere lähedal ühes Hartiuse õe Roosi pulmadega.

Kokku töötas Mari Vanemuises viis aastat, kuid pärast Karl Menningi lahkumist lahkus ka tema ning sõitis abikaasaga Peterburi, kus ta sünnitas poja Caiuse. Peterburis elades sai ta õelt teate, et ema on haige ning suremas ning ta sõitis Eestisse ema viimast korda vaatama. Mõni aeg pärast Peterburi tagasijõudmist sai ta teate ema surmast.

Soomes

Kui Esimene maailmasõda möllas juba teist aastat, siis määrati Hartius Põhja-Soome sõjavarustuse praakeriks. Mari jäi lapse ning ammega üksi ning sõitis Peterburi lähedal asuvasse suvituskohta Lahtasse. Mõne aja pärast lahkus temast ka amm. Pärast seda Caius haigestus ning kuna ümbruses suri lapsi palju, siis otsustas Mari vaatamata riskidele Tartusse sõita. Pärast Tartusse jõudmist, hakkas laps taas kosuma.

Tagasi Eestis

Tartusse tagasisaabumine langes ühte ajaga, mil Vanemuisest lahkus 11 näitlejat, kuna Ants Simm ei olnud võimeline Karl Menningu tööd jätkama. Mari ühines lahkujatega ning koos mindi Tallinnasse. Seal avati Pandorini seltsi juures 1916. aastal uus teater, kuid kahjuks ei jäänud see püsima.

Jälle Soomes

1917. aasta kevadtalvel otsustas Mari Soome Hartiuse juurde sõita ning nii reisiti kolmekesi (Mari, poeg Caius ja õde Ida) Põhja-Soome Pietarsaarei linna. Sõja ajal oli Soomes toidu saamine keeruline. Näljast päästsid neid vene ohvitserid, kes oma pajukit jagasid ning ise restoranis söömas käisid. Hartius enam tööl ei käinud ning nii polnud ka sissetulekut. Ka ära sõita polnud võimalik, kuna rongid ei käinud. Hiljem, kui avanes sõiduvõimalus, panditi kõik oma vähene hõbe, sõideti rongiga Helsingisse ja edasi laevaga Tallinnasse, kust edasi mindi Hellemäele Hartiuse vanemate juurde.

Abielud

Hartiusel oli probleeme alkoholiga ning nii palus ta, teades oma nõrka iseloomu, Maril endale teatrisse pärast proovi või etendust vastu tulla. See siiski ei päästnud ning nii kolis Mari lõpuks koos lapsega õe juurde elama.

Kord ühel väljasõidul olles Mari haigestus ning lamas nädalaid voodis. Iga päev hakkas teda vaatamas käima Rudolf Klein, kellega tekkis neil sõprus, mis hiljem kasvas armastuseks.

Rudolf Kleini ehk Ruut Tarmoga abiellus ta 1937. aastal.

Taas Vanemuises

Pärast Draamateatri ja Vanemuise teatri ühinemist kolis Mari jälle Tartusse, jättes poja siiski Tallinnasse õe hoole alla. Tartu publik oli harjunud Vanemuises pakutavate operettidega ning tõsisema repertuaari vastu suurt huvi ei tuntud. Tartus oli "õhk täis elektrit", mis tulenes nii teatrite mitte just sõbralikust ühinemisest tulenevast pingest ning palgamaksmise süsteemist või süsteemitusest, nagu Mari oma mälestustes kirjutab. Teatrisiseste intriigide tõttu otsustas teater Mari lepingu lõppedes seda enam mitte pikendada.

Ringreisid

Pärast Vanemuisest lahkumist teenis Mari elatist ümbruskonna pidudel esinedes, kuid 1927. aasta jaanuaris sündis Lavakunstiühing Rändteater, milles temagi kaasa tegi. Rändteatril oli suur menu, ning seda tehti suure mõnuga ning energiliselt.

Draamateatriga esimesel ringreisil olles käidi ka Tartus, kus elasid Rudolfi lapsed ja nende ema. Seal tegi Mari ettepaneku Ruudu tütar Ly enda juurde elama võtta ning aasta hiljem võeti ka Ruudu poeg Elgas enda perre.

Lõpuks oli Mari aastatepikkusest mustlaselust väsinud ning teda kutsuti Estoniasse, otsustas ta pakkumise vastu võtta ning alates 1941. aastast asus ta taas Estonia ridadesse.

Tootsi terav keel

1936. aastal esines Mari Joosep Tootsina raadios fašismivastase kõnega, mille tõttu pani sisekaitseülem Mari kuueks kuuks musta nimekirja, mis tähendas raadios esinemise keeldu. Kuulajatelt sai Mari hiljem aga 67 toetavat kirja.

Poja pääsemine

Mari poeg Caius tegi pere teadmata sisseastumiseksamid merekooli, kus ta 240 soovija hulgas oli mõnekümne äravalitu seas. 16-aastasena hakkas Caius merd sõitma. 8. veebruaril 1940 sai Mari oma suureks ehmatuseks telegrammi, milles teatati, et Caius on pääsenud laevahukust. Aurik „Anu“, mille mehaanik Caius oli, oli Šoti vetes miini otsa sattunud ning uppunud.

Sõjaaeg

Sõda tõi kaasa ärevad ajad. Elgas valmistas suure üllatuse, kui teatas oma soovist abielluda ning kitsas perekondlikus ringis peeti väga tagasihoidlikud pulmad. Caiusest polnud mingeid kindlaid teateid ja enam neid ei tulnud ka. Reservohvitseridena mobiliseeriti Paul Pinna ja Ants Lauter. Pommitamise ajal paigutati Estonia ette suurtükid ning Estonia ja Draamateatri rahvas koos teiste linnaelanikega olid all varjendis. Nendega liitus ka Ly, kes oli olnud Narvas sanitar ja läbi raskuste Tallinna jõudnud.

Ühest nõukogude asutuse majast, mis nende elukoha lähedal põles, tõi Ruut koju ühe Repini maali ning kaks kirjutusmasinat. Seepeale saatis majaperenaine neile kaela saksa politsei, kuna kahtlustas, et nad trükivad kirjutusmasinatel punastele lendlehti. Läbiotsimise käigus õnnestus Maril peita ära need 67 kirja, mille oli kuulajatelt saanud pärast raadios Tootsina fašismivastase kõne esitamist. Hiljem põletas ta need kirjad ära, kuna kartis kirjasaatjate elude pärast, kui need peaks leitama.

Porhovi rajoonis saadeti Elgas koos oma väeosaga rindele, kus ta sai käest haavata. Sakslased võtsid ta vangi ning ta saadeti Pihkvasse vangilaagrisse, kus ta üle kuulati ning koju saadeti.

Näitlejatele teatati, et nad on kõik linnavalitsuse ametnikud ning hakkavad sealt palka ja toidukaarte saama. Teater pidi ennast ise ära majandama hakkama. Sellel süngel ajal tõi Mari ja Ruudu ellu rõõmu esimese lapselapse sünd, nimelt sündis Elgasel poeg Alar.

Pärast sõda

1950. aastal otsustas Mari teda aastaid vaevanud seljanärvipõletikku Pärnus sanatooriumis ravida. Selle aja sees külastas teda Epp Kaidu ja Kaarel Ird ning kutsusid teda Vanemuisesse, kuid Mari lükkas pakkumise tagasi. Augustis, kui tehti teatavaks uue hooaja näitlejate koosseis, puudus sealt Mari nimi. Põhjused olid "põiklevad ja udused".

Nüüd tegeles Mari estraadiga ning talle tehti ettepanek korraldada loominguline õhtu. Mõned minutid enne kontserdi algust ütles üks tundmatu mees talle, et täna õhtul otsustatakse, kas teda edaspidi üldse lavale lastakse. See viis aga Mari rööpast välja ja keset kontserti ütlesid Mari närvid üles ning ülejäänud kontserdi andis ta automaatselt, seda ise hiljem mäletamata. Teadvusele tuli ta alles kell kaks öösel ning see oli tema jaoks suur löök.

Vangistus ja vabanemine

21. novembril 1951 arreteeriti Mari süüdistatuna Nõukogude-vastase repertuaari esitamises. Kuigi põhjendused ei olnud kuigi vettpidavad, määrati Marile kümme aastat vangistust koos kõigi õiguste äravõtmise ja kogu vara konfiskeerimisega. Sama karistuse sai ka Ruut väidetavalt Nõukogude-vastase anekdoodi rääkimise eest.

Laagrisse saabus Mari 8. märtsil 1952 ning hakkas seal juhtima näiteringi. Etendus anti ka meestevanglas, kus Mari nägi ka Ruutu. See kogemus vapustas teda väga, tal tekkis südamega probleeme ning ta paigutati haiglasse.

Varsti hakkasid poliitikas puhuma teistsugused tuuled, vanu ja haigeid vange hakati vabastama. Kuna Maril oli kõrge vererõhk ning haige süda, mille pärast ta neljal korral haiglas oli olnud, samuti tunnistati tema käitumine üliheaks, vabastati ta 5. juulil 1954.

Elu pärast laagrit

Pärast vabanemist käis Mari külas Lyl, kes töötas nüüd Pärnu teatris. Seal olles pakkus Kaarel Ird Marile taas kord tööd, kuid taas ütles Mari ära, kuna Ruudu huvides oli vaja, et Mari oleks Tallinnas.

28. jaanuaril 1955 vabastati ka Ruut. Mõlemad alustasid taas töötamist ning mõne aja pärast, pärast pingelist asjaajamist nad mõlemad ka rehabiliteeriti ning maksti välja neilt võetud vara.

Mari Möldre suri 5. jaanuaril 1974 Tallinnas.

Muu

Mari Möldre oli Eesti Näitlejate Liidu (1934) ja ENSV Teatriühingu liige (1956). Ta esines ka kuuldemängudes ("Hanekarjus", 1968).

Aastast 1937 oli ta abielus Ruut Tarmoga.

Inimesed Mari Möldre elus

Ema

Oma ema Mari kohta on Mari öelnud, et temalt on ta pärinud energia, töötahte ja pisut luulemeelt. Kuigi ema oli käinud vaid külakoolis, oskas ta hästi lugeda ja kirjutada ning koguni luulekeeles mõtelda. Ema oli suuremalt osalt pere ülalpidaja. Kuna isa teenitud raha kulus enamjaolt kõrtsis aega viites ja ka sageli kaarte mängides, siis jäi isa palgast perele üsna vähe üle. Seepärast tuli emal töötada nii oma aiamaal ja põllulapikesel kui ka Tormi mõisas päevalisena. Narvas elades haaras ema kinni igast võimalusest raha teenida ning näiteks kudus ta kangaid nii oma perele kui ka võõrastele.

Isa

Mari isa Jakob oli ehitustööline ning Narvas elades puusepp. Ta oli lüheldast kasvu, laiaõlgne, kuid väga tugev ning huumori- ja jutumees. Mari oli tema lemmiklaps. Tihtipeale eelistas ta lõbusat seltskonda kõrtsis kodusele elule, nii kulus tema teenistus sõprade ringis ning perele jäi vähe alles.

Pere majanduslikust olukorrast ja isast on kirjutanud: "Kõigest piisas vaid vaevaliseks äraelamiseks, sest isalt ei näinud me kopikatki. Kui vabanes hoovipealses majas tuba lahtise vaheseinaga, kolisime sinna isata."

Õde

Mari õde Ida-Elisabeth oli viis aastat noorem ning Mari sõnul tuli tema õel lapsepõlves taluda palju raskusi: üle jõu käivad kodused toimetused ja Mari järele vaatamine. 10-aastaselt pandi ta juba võõraste juurde karja. Narvas elades aitas emal perele elatist teenida õmblemisega. Ida õhutusel ja õpetusel käis Mari 1905. aastal Kreenholmi vabriku väravas lendlehti jagamas.

Mari on öelnud, et tema õe elus oli vähe õnne, sest suurema osa oma elust abistas ja põetas ta rohkem teisi. Ta oli abielus August Vilmanniga, kuid mehe südamehaigus tegi Ida leseks ning nii oli ta Mari peres igapäevane külaline. Ruudu tütre Lyga sidus teda eriti südamlik sõprus. Ida suri 1947. aastal.

Hartius Möller

Hartius Möller oli Mariga kohtumise ajal Vanemuises suhteliselt keskpärane näitleja, kuid varsti algas ka tema lend. Hartiusest oleks võinud saada ka maalikunstnik, kuna oli Peterburis kunstikoolis õppinud. Ka mängis ta klaverit ja oli eraelus suur vembumees.

Karl Menning

Väljaspool teatrit oli Karl Menning lihtne ja mõnus seltsimees, kuid Mari tundis tema ees suurt aukartust ning ei tundnud ennast Menningu juuresolekul kunagi päris vabalt. Kuigi ta suhtus näitlejaisse väga rangelt, suhtus ta Marisse "karmi isalikkusega". Menningu kohta on Mari kirjutanud, et ta oli range ja ülimal määral nõudlik, mõnigi ei pidanud vastu ning lahkus. Üllatas teda aga vanemuislaste ülikiire rääkimine laval. Menning nõudis, et kiirkõne oleks puhas, selge ja arusaadav. Nii roogiti välja ebaloomulik kõneviis ja ka muud asjaarmastajatele iseloomulikud pahed.

Rudolf Klein ehk Ruut Tarmo

Klein oli Draamateatris näitleja ning Mariga sidus neid sõprus, mis hiljem armastuseks kasvas. Mari on oma mälestustes kirjutanud: "Nägin temas palju kauneid inimlikke jooni, osavõtlikkust ja lihtsat südamlikkust."

1935. aastal eestindas Rudolf Klein oma nime Ruut Tarmoks.

Ruut töötas Draamateatris ka näitejuhina, kuid sellegipoolest ei soosinud ta Marit kunagi, pigem vastupidi. Ka olid nad teineteise kõrval töötades teineteisele kõige suuremad kriitikud.

Teatri lugu

Algus

Onu juures elas Mari perega ühes majas ka Wiera teatri endine etteütleja Martin, kelle kaudu oli Maril võimalik sisse pääseda August Wiera näitetrupi etendustele, kui trupp Narvas külalisetendusi andmas käis. Mari on enda kohta öelnud, et pärast neid etendusi oli ta "kadunud inimene" – ei söönud ega maganud ja õppimine näis ülearusena. Ta kordas lavalt kuuldud lauseid ja laulis laule. Sellest kogemusest innustununa ostis ta endale näitemänguraamatuid, õppis osi pähe ja mängis neid üksi.

Teatritegevust alustas 1908. aastal Narva seltsis Võitleja. Karskusselts kutsus oma asjaarmastajatele näitejuhiks Wiera-teatri silmapaistva koomiku August Puna, pärast mida püüdis Mari tema jutule saada. Pärast pikka Martini palumist õnnestus Maril saada August Puna juurde proovile. Mari sai väikese osa laulumängus "Staabi kornist", seejärel rolli Lev Tolstoi näidendis "Pimeduse võimuses". Sellel ajal kuulusid Võitleja näitetruppi ka Salme Peetson, Albert Üksip, Alfred Sällik, Julius Põder ja Karl Ots. Seal hakati teda hüüdma Ninnupojaks ning Salme Peetsoni ja Alfred Sälliku jaoks jäi ta selleks ka hiljem.

Vanemuine

Mari eluteel sai saatuslikuks kooli lõpetades matemaatika eksamil ebaõnnestumine, mis tähendas, et see tuli uuesti sooritada, kuid alles järgmisel õppeaastal. Soov kutseliseks näitlejaks saada oli suur. Nii mõtles ta vahepeal õnne katsuda ning saatis Tartusse Karl Menningule oma foto sõnadega: "Soovin astuda Vanemuise näitlejaks. Kui suur on palk?" Õige pea sai ta lakoonilise vastuse: "Tulge näidake, mida te võite, siis räägime palgast!" Sellest kirjavahetusest sai alguse Mari teatritee.

Vanemuises mängis ta aastatel 1909–14, 1916–18 ja 1925.

Esimene lavastus, milles Mari Vanemuises prooviks (see tähendas ilma palgata) kaasa tegi, oli Ernst Wildenbruchi "Lõoke". Prooviperiood Karl Menningu range käe all oli pingeline ja kurnav. Karl Menningu kohta on Mari kirjutanud: "Oma autoriteedi, karmi nõudlikkuse ja distsipliiniga rajas Karl Menning noorele näitlejale nagu kindla aluse terveks eluks. Tema sihiks oli näitleja kui kohusetruu, oma tööd armastav ja mitmekülgselt arenenud inimene." Mari sõnul suhtus Karl Menning temasse karmi isalikkusega.

Esietenduse järgsel päeval tahtis Mari küsida Menningult midagi esietenduse kohta, kuid teades, et Menningul polnud kombeks kedagi kiita, küsis hoopis: "Kas mulle määrati palk?" Menning vastas selle peale heatahtlikult muiates: "Ma tõesti imestan, et juhatus määras teile kakskümmend viis rubla palka kuus!" Kõrgema kategooria näitlejate palk oli siis kolmkümmend viis rubla kuus. Hiljem sai Mari teada, et Menning oli juhatuse all siiski ennast mõelnud.

Mari Möldre oli eesti kutselises teatris esimene naine, kes mängis poissi. Seda tegi ta Lydia Koidula "Säärases mulgis" Jütsi mängides. Menu oli suur. Oskar Luts kirjutas esietenduse ööl Mari mängitud Jütsist inspireerituna luuletuse, mille saatis Marile. Hiljem on Mari seda luuletust palju kordi üritustel poisiriietuses ette kandnud.

Mari töötas Karl Menningu käe all viis aastat. Pärast Menningu lahkumist võttis teatri ohjad enda kätte Ants Simm. Peagi lahkus Mari Möldre Vanemuise teatrist ja sõitis Hartiusega Peterburi.

Pärast Vanemuist

Peterburis hakkas ta 1916. aastal tegutsema Peterburi Eesti Seltsis, kus mängis kaasa mitmes lavastuses.

Tartusse tagasi tulek 1916. aastal langes kokku ajaga, mil Vanemuisest lahkus 11 näitlejat, kuna Ants Simm ei olnud suuteline Karl Menningu tööd jätkama. Mari ühines lahkuvate näitlejatega ning koos mindi Tallinna, et Pandorini seltsi tiiva all uus teater avada. Läbirääkimised olid juba mõnda aega käinud ning 13. augustil avati uus teater Christian Rutoffi näidendiga "Vastu vett" samades ruumides, kus kümme aastat tagasi oli Estonia alustanud. Kahjuks ei olnud huvi tõsise teatri vastu nii suur, kui loodeti ning teatri ülalpidamiseks vajalik. Nii pidid "Menningu-teatri ideede ja õilsate eesmärkide kandjad" veenduma, et "tõsine kunst ei toida".

Estonia

1919. aastast töötasid Mari Möldre ja Hartius Estonia teatris. Kõigepealt tehti kaasa „Sõber Jackis“, mille kohta Päevalehes kirjutati: „Nad mõlemad on välja kujunenud head komöödianäitlejad, tarvilise vilumuse ja andekusega „Estonia“ kokkusulanud näiteseltskonda otse vajalikud.“. Mari osatäitmise (Maria) kohta Charles R. Kennedy „Teenris“ läksid kriitikute arvamused lahku.

1920. aastal mängis Mari Pjotr Tšaikovski "Jevgeni Oneginis" Olgat, mis kriitikutelt kiita ei saanud. Pigem leiti, et "ooperi stiil" Marile ei sobi. Ta oli selleks ajaks neli aastat laulmise tunde võtnud, kuid ei saatnud vaatamata oma "suure ulatusega mahlakale häälele" lauljana midagi nimetamisväärset korda, oma liiga tugeva närveerimise tõttu enne etteastet.

Estonias olles elas Möldre nii-öelda vanast rasvast ja mängis peamiselt osi, mis olid juba Vanemuise ajast tuttavad. Kuna uute osade ettevalmistamisele eriti aega ei kulunud, luges Mari palju ajalehti ja ajakirju ning hoidis end põnevate päevaprobleemidega kursis. Selle põhjal, mis ta luges, nägi ja kuulis, hakkas ta kokku panema Joosep Tootsi vesteid, mida esitas sageli Estonia Valges saalis. Tootsi vested olid tõmbenumbrid ning tema populaarsus aina kasvas ning kippus isegi varjutama Mari loomingut näitlejana. Mari kirjutab oma mälestusteraamatus seigast, mil ta vahetult enne Tootsi etteastet kohtus tänu Paul Pinnale ühe mehega, kes oli just tulnud valitsuse koosolekult ning jutustas Marile koosolekul toimunust. Ministrid, kes pärast koosolekut Valges saalis meelt lahutasid, imestasid, kuidas Toots juba pool tundi tagasi lõppenud koosolekul toimunust vesta teab.

Draamateater

1921. aastal läks Mari tööle Draamateatrisse, mille poole tema hing rohkem ihkas. Esimene osatäitmine Draamateatris P. Appeli "Ants Pilvelõhkuja põrgusõidus" Minnina võeti hästi vastu. Osatäitmise kohta muusikalises komöödias "Lahkumise reis" kirjutati Päevalehes: "Oma suure hääle, temperamendi ja mänguga viskab ta kõik senised meie ooperiprimadonnad sadulast välja."

Kuigi etendusi anti väljamüüdud saalidele, oli teater siiski majanduslikes raskustes, kuna teatrimaja omanik tõstis pidevalt üüri. Lõpuks võttis valitsus haridusministeeriumi soovitusel vastu otsuse Draamateater likvideerida ning nii ühineti Vanemuise teatriga.

Jälle Vanemuises

Uuesti vanemuislaste ridades mängis Möldre esimese osana Violetat D. Garricki lavastuses "Naine, kes tappis". Sellele järgnes C. Sternheimi komöödia "Püksid", milles Mari mängis Luise Masket. Üldiselt mängiti alguses Draamateatrist kaasatoodud repertuaari, kuid võeti kavasse ka uusi tükke nagu C. Sternheimi "Päranduslaegas" ja K. Söhnherri "Naiskurat", milles Maril oli nimiosa. Vanemuises esines Mari ka Tootsina. Mari osatäitmisi võtsid kriitikud üldiselt hästi vastu, kuid teatrisiseste intriigide tõttu ei uuendatud Mariga lepingut.

Rändteater

August Sunne eestvedamisel pidasid mitmed näitlejad Vanemuisest lahkumise ja rändteatri loomise plaane. 1927. aasta jaanuaris, mil mitmed näitlejad Vanemuisega lepingu üles ütlesid alustas Lavakunstiühingu Rändteater kõigi raskuste kiuste oma elu. Rändteater koosnes inimestest, kes pidasid au sees ning õigeks printsiipe, millele ka Karl Menning oli tuginenud. Esimene ringreis algas 19. jaanuaril 1927. Rändteatrit saatis menu. Esimesel ringreisil mängiti täissaalidele ning oma üllatuseks avastati, et maal ja väikelinnades oli suur nõudmine just tõsisema repertuaari järele. Menule ja innule vaatamata oli noor teater majanduslikes raskustes.

Pärast August Sunne lahkumist Rändteatrist hakati rääkima teatri ühendamist Draamastuudioga.

Draamateater

Uus teater sündis Lavakunstiühingu Rändteater ja Draamastuudio ühinemisest, tööd alustati 1. augustil 1928. Ka saadi uue teatri toetuseks Kultuurkapitalilt abiraha. Kuigi etendusi anti Tallinnas, jätkati ka ringreisidel käimist. Suur õnnestumine oli 1929. aastal ilmunud Hugo Raudsepa "Mikumärdi" lavale toomine, etendust mängiti kokku üle kahesaja korra.

1930. aastal toodi välja A. Nicholsi "Iiri roos", millega mindi kohe ringreisile, vastupidiselt tavale enne esietendus Tallinnas ära anda ja siis ringreisile minna. Reisi ajal saadi teada, et ka Estonia plaanib "Iiri roosi" lavale tuua. Tekkis suur ärevus. Otsustati tagasi Tallinnasse pöörduda ning mõni päev enne Estonia esietendust anti enda lavastusega etendus. Draamateatri "Iiri roosi" võtsid publik ja kriitikud paremini vastu kui Estonia oma.

1931. aastal käidi "Mikumärdiga" ka Riias ringreisil ning neid võeti väga hästi vastu.

Küllaltki varakult hakkas Mari mängima vanu eitesid ja prouakesi. Kui rollide ettevalmistusel fantaasiast puudus kätte tuli, käis Mari mööda turgusid hulkumas ja inimesi jälgimas.

Draamateatri kümnendal aastapäeval autasustas teatri juhatus Mari ja Rudolfit kuldrinnamärgiga, samal ajal kui ülejäänud said hõbemärgi.

1935. aastal käis Draamateater "Mikumärdi" ja Aleksis Kivi "Seitsme vennaga" ka Soomes ning see oli esimene kord, mil eesti teater terve koosseisuga seda tegi. Henrik Visnapuu "Maa-alustes" mängis Mari Antsu ning tema õde mängis noor Ly Tarmo, kelle jaoks oli see esimene näitlejasaavutus.

1937. aastal võeti repertuaari Oskar Lutsu "Kevade", milles Mari mängis Joosep Tootsi. Kuigi kaheldi, kas Mari suudab mängida n-ö päris Tootsi pärast aastatepikkust estraadi-Tootsi kehastamist. Kahtlustel ei olnud siiski alust ning "Kevades" nägi publik hoopis teistsugust Tootsi kui oli harjunud nägema.

1940. aastal lahkus Mari Draamateatrist.

Jälle Estonias

Estonias tagasi olles oli Mari esimeseks rolliks proua Kurvits Eduard Vilde "Sides". Osatäitmisega, mis kriitikute silmis leidis heakskiitu, Mari ise rahul ei olnud. Oma mälestustes kirjutab ta isegi: "Esmakordselt elus oli mul piinlik vastu võtta lilli." Ta tahtis teha head sissejuhatust, kuid tundis, et ei suutnud panna välja kõiki oma võimeid.

Edaspidi tundis Mari oma osatäitmiste üle aga jälle rõõmu ja uhkust ning kahetses, et Maksim Gorki "Vassa Železnova", kus ta mängis sekretär Annat, ei olnud tema esimene osatäitmine pärast Estoniasse naasmist. Ka Marja Korsunova osatäitmisega Gorki "Emas" jäi ta rahule.

Sõjaga saabusid ebakindlad ajad. Paul Pinna ja Ants Lauter mobiliseeriti reservohvitseridena. Näitlejatele teatati, et nad on linnavalitsuse ametnikud ning saavad sealt palka ja toidukaarte. Teater ise pidi ennast ise ära majandama ning enamasti aeti kuidagi läbi, ilma loominguliste otsinguteta.

Siiski püsisid Mari sõnul vormis Liina Reiman ja Ruut Tarmo. Kuigi tal endal oli peaaegu igas sõnalavastuses osa, oli nende hulgas vähe "loominguliselt erutavaid kujusid". Nendeks kujudeks oli pesunaine Anne A. H. Tammsaare "Elus ja armastuses", Molière’i "Ebahaiges" Toinette ja "Tartuffe'is" Dorine.

1942. aasta mais koostas Estonia direktsioon okupatsioonivõimude käsul brigaadi lauljatest, tantsijatest ning näitlejatest. Mari ja Ruut olid nende hulgas ning nad saadeti Poola-Tšehhoslovakkia piiri äärde Heidelaagrisse eesti leegionäridele kontserte andma. Teel nägid ja kogesid nad sõjaga kaasnevat koledust. Nad olid ka paljasjalgsete pataljonis, mille jaoks Mari lubas korraldada korjanduse. Kuuldused sellest rändasi ka Tallinnasse. Suures kitsikuses ja äärmiselt viletsates tingimustes käidi ka lähematel ringreisidel.

Tootsina vestes kartis Mari oma terava keelega öeldu pärast, kuna rahvas võttis selle marulise aplausiga vastu. Okupatsiooni ajal oli Toots võrdlemisi sõnakas, kuid öeldu pärast tuli tal ka sekeldusi. Ühe Tootsi veste peale kutsuti ta SS-majja, kuna teda süüdistati ühe sakslaste "kambamehe" au haavamises. Seal soovitati tal Tootsi vestetest loobuda.

Pärast pommitamist jäid Estonia teatrihoonest terveks vaid välisuks ja vestibüül, kus hakati koos käima. Hiljem saadi oma käsutusse kino Gloria ruumid, kus koos naasnud Ants Lauteri ja Paul Pinnaga alustati jälle tõsist tööd. Glorias avas teater uksed 7. novembril 1944 Pjotr Tšaikovski "Jevgeni Oneginiga". Nüüd algas taas teatris viljakas periood.

Uus mõõnaaeg saabus siis, kui Gloriasse mahajäänud sõnalavastuse trupp kolis samuti taastatud teatrihoonesse, kus olid juba ees ooper, operett ja ballett. Viimased aga ei olnud eriti rahul asjade sellise käiguga ning oli kuulda nurinat. Mari enda kohta hakkas kõlama arvamusi selle kohta, et tal oleks aeg estraadi peale minna ning see küsimus oli ka Kunstide Valitsusel päevakorral olnud, kuid tänu Kaarel Irdile jäi Mari siiski teatrisse.

1950. aastal valmistas Mari Gurmõžškaja rolli Aleksandr Ostrovski "Metsas" ette kui oma hüvastijättu teatrilavaga. Pärast suve selgus, et teda on näitlejate koosseisust välja arvatud.

Hiljem

Nii tegeles Mari edasi estraadiga ning talle pakuti Riiklikust Filharmooniast võimalust ringreisil osaleda. Pärast vanglast vabanemist sõlmis Mari lepingu Riikliku Filharmooniaga, mille estraadiorkestriga ka ringreisidel käis. Filharmoonia trupiga andis Mari sadu kontserte, millest viimane oli 30. mail 1960.

Mälestuse jäädvustamine ja mõju kultuuris

Diana Leesalu ja Paavo Piik on ajaloolase Mart Laari abiga kirjutanud näidendi "Mari ja Ruut" Mari Möldre ja Ruut Tarmo probleemidest võimudega Pätsi vabariigis, Eestimaa kindralkomissariaadis ja Eesti NSV-s, mis lõpuks viisid mõlema vangistamiseni. 2010. aastal võttis lavastaja Merle Karusoo selle lugemisele Eesti Draamateatris, Möldre rolli esitas Anu Lamp ja Tarmo rolli Elmo Nüganen.

Osatäitmised

• M. Gorki "Põhjas" (Nastja)
• Wildenbruch "Lõoke" (Lene)
• L. Tolstoi "Pimeduse võimus" (Anjutka )
• Schnitzler "Armumäng" (Mizzi)
• L. Koidula "Säärane mulk"(Jüts)
• A. Kitzberg "Libahunt" (Mari)
• Ibsen "Tondid" (Kummitused) (Regine)
• A. Kitzberg "Kauka jumal"
• Jerome "Võõras" (räpane tüdruk)
• A. Kitzberg "Okasroosike" (Kaval-Ants)
• Strindberg "Surmatants" (Jenny ja Judith)
• E. Vilde "Pisuhänd" (Matilde)
• Rosenow "Kust varjud ei kao" (Trina)
• Kennedy "Teener" (Maria)
• P. Tšaikovski "Jevgeni Onegin" (Olga)
• Apel "Ants Pilvelõhkuja põrgusõit" (Minni)
• B. Shaw "Ei või iial teada" (Polly)
• Molière "Arst vastu tahtmist" (Martine)
• Sternheim "Püksid" (Luise)
• Claudel "Vahetus" (Lechy)
• Garrick "Naine, kes tappis" (Violeta)
• Schönherr Naiskurat" (Naine)
• Blaumanise "Rätsepad Sillamatsil" (Ruudi)
• W. Shakespeare "Veneetsia kaupmees" (Lancelot)
• "Šampanjeri kork" (Anna)
• Strindberg "Isa" (Laura)
• Schiller "Salakavalus ja armastus" (Luise)
• H. Raudsepp "Mikumärdi" (Mimm)
• Nichols "Iiri roos" (Malke)
• Metsanurk "Agulirahvas läheb ajalukku" (preili Toots)
• H. Raudsepa "Roosad prillid" (Melisande)
• H. Visnapuu "Maa-alused" (Ants)
• Mälk "Mees merelt" (Tapu Juula)
• O. Luts "Kevade" (Joosep Toots)
• Jakobsoni "Purunenud vaas" (Ema)
• E. Zālīte "Igavesti mehelik" (Laila)
• Gehr "Kuues majakord" (Kunstniku naine)
• M. Gorki "Vassa Železnova" (0Anna)
• M. Gorki "Side" (Proua Kurvits)*
• M. Gorki "Ema" (Marja Korsunova)
• Molière "Tartuffe" (Dorine)
• A. H. Tammsaare ja Särev "Elu ja armastus" (Anne)
• M. Gorki "Vaenlased" (Polina)
• Ostrovski "Pärast tarku palju" "Turussina"
• H. Raudsepp "Rotid" (Emma)
• Nušić "Proua minister" (Siiva)
• Suhhovo-Kobõlin "Kretšinski pulm" (Atujeva)
• Gogol "Revident" (Anna)
• Hint "Kuhu lähed, seltsimees direktor" (Sillukse Eva)
• Ostrovski "Mets" (Gurmõškaja)
• J. Smuul "Polkovniku lesk" (Lesk)

Teosed

Mari Möldre kirjutas mälestusteraamatud "Eesriie avaneb" (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963) ja "Ruut Tarmo" (1971).

Kirjandus

• Haan, K. & Aassalu, H. & Paalma, V. 2000. Eesti teatri biograafiline leksikon. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, Eesti Teatriliit, 2000

Välislingid

• Andres Laasik [http://www.epl.ee/news/kultuur/kuidas-staarnaitlejatest-abielupaar-vangi-pandi.d?id=51277170 "Kuidas staarnäitlejatest abielupaar vangi pandi" EPL, 2. juuni 2010
• Mari Möldre Eesti biograafilises andmebaasis ISIK