Mõisnik: erinevus redaktsioonide vahel
Midagi Märgised: Visuaalmuudatus Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu |
Resümee puudub Märgised: Visuaalmuudatus Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu |
||
| 3. rida: | 3. rida: | ||
Sõna ''mõisnik'' kasutatakse eesti keeles tavaliselt [[Baltimaad]]e, [[Venemaa]], [[Poola]] või [[Skandinaavia]], harvem [[Saksamaa]], [[Prantsusmaa]] või [[Lõuna-Euroopa]] kontekstis, enamasti ajalooliselt. Ehkki mõisateks nimetatakse ka [[riigimõis]]u ja [[veinimõis]]u, ei kutsuta nende haldajaid või omanikke mõisnikeks. |
Sõna ''mõisnik'' kasutatakse eesti keeles tavaliselt [[Baltimaad]]e, [[Venemaa]], [[Poola]] või [[Skandinaavia]], harvem [[Saksamaa]], [[Prantsusmaa]] või [[Lõuna-Euroopa]] kontekstis, enamasti ajalooliselt. Ehkki mõisateks nimetatakse ka [[riigimõis]]u ja [[veinimõis]]u, ei kutsuta nende haldajaid või omanikke mõisnikeks. |
||
Mõisnike elu kirjeldab oluline osa [[baltisaksa kirjandus|baltisaksa]] ja [[vene kirjandus]]est (nt [[Nikolai Gogol|Gogol]], [[Ivan Turgenev|Turgenev]], [[Anton Tšehhov|Tšehhov]]). [[Eesti kirjandus]]es keskendutakse mõisnike igapäevaelule harva, kirjeldades neid pigem talupoegade vaatepunktist. Seetõttu kujutatakse mõisnikke eesti kirjanduses ja ajalookäsituses enamasti |
Mõisnike elu kirjeldab oluline osa [[baltisaksa kirjandus|baltisaksa]] ja [[vene kirjandus]]est (nt [[Nikolai Gogol|Gogol]], [[Ivan Turgenev|Turgenev]], [[Anton Tšehhov|Tšehhov]]). [[Eesti kirjandus]]es keskendutakse mõisnike igapäevaelule harva, kirjeldades neid pigem talupoegade vaatepunktist. Seetõttu kujutatakse mõisnikke eesti kirjanduses ja ajalookäsituses enamasti nii nagu su ema. |
||
==Mõisnikud Eesti ajaloos== |
==Mõisnikud Eesti ajaloos== |
||
Redaktsioon: 26. märts 2017, kell 20:18
Mõisnik on isik, kellele kuulub lääni- või omandiõiguse alusel mõis või kes rendib mõisa – suurt haldusüksust ja põllumajanduslikku tootmisüksust, mille hulka traditsiooniliselt on kuulunud isemajandavad talud. Tavaliselt maksavad talupidajad mõisnikule makse rendi, teopäevade või muude koormiste kujul.
Sõna mõisnik kasutatakse eesti keeles tavaliselt Baltimaade, Venemaa, Poola või Skandinaavia, harvem Saksamaa, Prantsusmaa või Lõuna-Euroopa kontekstis, enamasti ajalooliselt. Ehkki mõisateks nimetatakse ka riigimõisu ja veinimõisu, ei kutsuta nende haldajaid või omanikke mõisnikeks.
Mõisnike elu kirjeldab oluline osa baltisaksa ja vene kirjandusest (nt Gogol, Turgenev, Tšehhov). Eesti kirjanduses keskendutakse mõisnike igapäevaelule harva, kirjeldades neid pigem talupoegade vaatepunktist. Seetõttu kujutatakse mõisnikke eesti kirjanduses ja ajalookäsituses enamasti nii nagu su ema.
Mõisnikud Eesti ajaloos
Praeguste Eesti alade majandus tugines mõisateks organiseeritud põllumajandusele pikka aega, ligikaudu 13.–15. sajandist 20. sajandi alguseni. Seepärast oli mõisnikel kui ühiskonnaklassil või sotsiaalsel grupil suur poliitiline mõjujõud.
Mõisnikud kuulusid tavaliselt alamaadli hulka. Eesti- ja Liivimaal olid mõisnikud enamasti baltisakslased ja kõnelesid saksa keelt; harvem võis nende seas leida venelasi, rootslasi jt.
Tavaliselt elasid mõisnikud suvel mõisas ja talvel linnas. Seepärast keskendus ajale sügisest kevadeni ka seltskondlik ja poliitiline tegevus, näiteks ballid ja rüütelkondade Maapäevade istungid.
Eesti aladel natsionaliseeriti mõisad pärast Vabadussõda 1919. aastal, jättes mõisnikele vaid mõisasüdamed; konfiskeeritud mõisamaad jagati Vabadussõja veteranidele, kes rajasid sinna asundustalud. Sellega võeti mõisnikelt kui ühiskonnagrupilt ära majanduslik baas. Mõisnike tähtsus sõdadevahelises Eesti Vabariigis oli eelkõige ajalooline ja kultuuriline. Enamik endistest mõisnikest lahkus Eestist Umsiedlungi ajal, müües oma varad suhteliselt odavalt.
Tänapäeval nimetatakse mõisnikeks ka isikuid, kellele kuulub vaid ajalooline mõisasüda ja kes sageli majandavad kunagisse mõisa rajatud ettevõtteid, näiteks hotelle, restorane ja spaasid.