Jüriöö ülestõus

Liivimaa 1260. aastal.

Jüriöö ülestõus oli aastatel 1343–1345 Põhja- ja Lääne-Eestis toimunud eestlaste vastuhakk, mille eesmärgiks oli sakslastest ja taanlastest võõrvallutajatest ning muistse vabadusvõitluse järel pealesurutud ristiusust vabanemine.

Ülestõusu taust

Saaremaa vallutamise järel Liivimaa ordu poolt 1261. aastal oli terve Eesti ala saksa ja taani võõrvallutajate võimu alla langenud. Kuigi maarahvale säilisid isikuvabadused, näiteks õigus relvi kanda, sundisid uued maaisandad vallutatud põliselanikele peale terve rea uusi makse ja koormisi. Lisaks ilmalike maaisandate nõudmistele rõhusid kohalikku elanikkonda veel kohustused kiriku ees.

Eesti ala oli ka poliitiliselt ebastabiilne. 13. sajandil Harjumaa ja Virumaa vallutanud ja need Eestimaa hertsogkonnaks ühendanud Taani kuningriigi võim oli 14. sajandi keskpaigaks oluliselt nõrgenenud ning Taani vasallid Eestimaa hertsogkonnas olid jagunenud taanimeelseks ja saksameelseks kildkonnaks. Kuigi hertsogkonna keskuseks olev Tallinna linn oli lojaalne emamaale, moodustasid tervelt 80% maavasallidest sakslased. Kriisis olev Taani riik polnud võimeline Eesti hertsogiriiki valitsema ning kohapealsed suurvasallid hakkasid aktiivselt oma huve taga ajama. Nii tekkis konflikt suurvasallide ja väikevasallide ehk eestlaste vahel.

Lisaks Harjumaale ja Virumaale hõlmas ülestõus ka Lääne-Eestit ja saari, mis 14. sajandi keskpaigas olid jagatud Saare-Lääne piiskopkonna ja Liivimaa ordu vahel. Liivimaa kodusõja käigus oli ordu piiskopkonnalt vallutanud mitmeid alasid, mis tagastati alles paavsti esindajate isikliku sekkumise järel..

Ülestõusu algus

Padise klooster.

Jüriöö ülestõus algas jüriööl (23. aprillil) 1343 Harjumaal ühel mäekünkal asuva maja süütamisega, mis andis märku, et kooskõlastatud kallaletung kõigile võõramaalastele on alanud. "Liivimaa noorema riimkroonika" andmetel tahtsid eestlased "korraga kallale tungida ja ära tappa kõik sakslased koos naiste ja lastega." Kroonik lisab, et nii see ka sündis, "sest nad hakkasid surnuks lööma neitseid, naisi, sulaseid, teenijatüdrukuid, aadlikke ja mitteaadlikke, noori ja vanu; kõik, kes olid saksa verest, pidid seal surema." Pärast ristimisvee mahapesemist põletasid ülestõusnud maha "kõik aadlikkude mõisad, käisid maa risti ja rästi läbi ja tapsid kõik sakslased, keda nad kätte said." Biograafiate järgi on teada üheksa 1343. aastal surnud vasalli, neist Vrovinus de Lemede tapeti teise vasalli poolt, kes põgenes seejärel Tallinna. Muu hulgas tungisid ülestõusnud Padise kloostrisse ja lõid seal surnuks 28 munka, misjärel klooster maha põletati. Kroonik lisab, et "kes [saksa verd] naistest ja lastest meeste käest pääses, need lõid mittesaksa [s.t. eesti] naised surnuks." Naised põletanuvat maha ka kirikud ja munkade onnid.

Esimese edu järel valisid ülestõusnud eneste seast neli kuningat. Ülestõusnute vägi kulges kuningate juhtimisel Tallinna alla ja asus seda 10 000 mehega piirama. Esimeses lahingus linnast välja tunginud rüütlitega oli eestlaste malev võidukas. Sellest hoolimata kartsid ülestõusu juhid, et eestlaste väest ei pruugi esimesest šokist üle saanud sakslaste ja taanlaste ühisjõudude vastu piisata. Seetõttu saatsid nad saadikud Rootsi võimu all olevasse Soome Turu ja Viiburi foogtide juurde teadaandega, et kõik sakslased Harjumaal on ära tapetud. Lisaks andsid nad foogtidele teada, et eestlased on Tallinna ümber piiranud, kuid nad on nõus linna Rootsi kuningale üle andma, kui viimane sõjalist abi saadab. Seda kuuldes lubasid foogtid väe koguda ja sellega Eestisse purjetada.

Ülestõusu levimine

Mõned päevad pärast ülestõusu Harjumaal kordusid samad sündmused Läänemaal: eestlased pesid maha ristimisvee ja lõid kõik kätte saadud sakslased maha. Pärast seda, kui maapiirkonnad olid kindlalt ülestõusnute kätes, suundus ülestõusnute vägi Saare-Lääne piiskopkonna keskuse Haapsalu alla ja asus seda piirama. "Liivimaa noorema riimkroonika" Renneri versiooni järgi tapeti Läänemaal kokku 1800 sakslast. Wartberge ja Russowi järgi tapeti 1800 või 2000 sakslast Harjumaal või Harjumaal ja Virumaal kokku.

Nelja kuninga mõrvamine

Paide ordulinnuse varemed.

Uudised Taani valdustes ja Saare-Lääne piiskopkonnas puhkenud ülestõusust jõudsid kiiresti Liivimaa orduni, kui tapatalgust põgenema pääsenud hirmunud sakslased ükshaaval ordu alale hakkasid saabuma. "Nii tulid mehed, naised ja lapsed alasti ja palja jalu joostes Paidesse ja teatasid foogtile sellest hirmsast tapmisest, mis Harjus oli sündinud." Sama sisuga kirjad saabusid ka Läänemaalt, kus ülestõusnud Haapsalut piirasid. Paide foogt omakorda saatis kirja Liivimaa ordu maameister Burchard von Dreilebenile ja teavitas viimast olukorrast. Tartu piiskopkonna piiridel Pihkva vürstiriigiga sõdiv ordumeister saatis ülestõusnute juurde otsekohe "ühe orduvenna, kes keelt tundis ja keda nad [eestlased] tundsid" (võimalik, et mõne eestlasest orduvenna) ning kutsus viimase suu läbi eestlasi Paidesse saadikuid läkitama, kes siis maarahva "äralangemise" põhjuseid selgitaksid. Lisaks lubas ta heastada kõik süü, millega sakslased ülestõusuks põhjust on võinud anda.

Eestlased saatsid saadikutena Paidesse oma neli kuningat, keda saatis kolm kannupoissi. Ülestõusnud lubasid ka Tallinna piiskopil läbi oma territooriumi Paidesse läbirääkimistele minna. Lisaks ordumeister Burchard von Dreilebenile saabusid Liivimaa ordu poolt Paidesse veel Viljandi ja Riia komtuurid, Järvamaa foogt ja palju teisi kõrgeid orduvendi. Suur rüütlite arv, kes Paidesse saabusid, vihjab sellele, et ordu kasutas läbirääkimisi vaid ajavõitmiseks ning peaeesmärgiks oli kuningate neutraliseerimine, et siis juhtideta jäänud ülestõusnute väesalkadele ükshaaval kallale tungida. Sellele viitab ka vahetult enne läbirääkimisi, veel enne Liivimaa ordu ametlikku sõjakuulutust, Kursi komtuuri Johan de Witte algatatud kallaletung Ravila külas laagris olevale 500-mehelisele eesti ratsasalgale, kellest vaid 200 olevat põgenema pääsenud.

Mälestusmärk neljale kuningale ja nende kolmele sulasele Paide Vallimäel.

4. mail 1343 algasid Paides läbirääkimised. Saksa poole eestkõnelejaks oli Liivimaa ordu maameister isiklikult. Eestlaste kuningad teatasid, et oleksid nõus Liivimaa ordu vasallideks hakkama, kuid seda ainult tingimusel, et nende üle ühtegi otsest isandat ei ole. Ordumeister päris kuningatelt aru selle kohta, miks eestlased nii palju sakslasi, teiste hulgas ka Padise mungad, ära olid tapnud. Selle peale vastasid kuningad, et neid (st maarahvast) "olevat nii kaua piinatud ja vaevatud, et nad seda kauem enam sallida ega välja kannatada ei suutnud." Mis aga puutub Padise munkadesse, siis olnud neilgi "küllalt süüd, ja oleks veel üks küünrapikkune sakslane, peaks seegi surema". Ordumeister Burchard von Dreileben kuulutas sellise "mõrtsukateo" karistuse vääriliseks ning teatas, et kuigi ta kuningaid ei puuduta ja nad vabaks jätab, ei luba ta neil ometi enne Paide ordulinnusest lahkuda, kuni ta eluga eestlastele kätte maksmast tagasi on tulnud. Kuningatest saadikud, kellele keskaegse kombe järgi oli antud turve, mis pidi neile kindlustama nende isikupuutumatuse, said sellise jämeda komberikkumise üle vihaseks ja nõudsid, et neid maleva juurde tagasi lastaks ja lubataks neil oma õnne ordurüütlite vastu lahinguväljal proovida, kuid tulutult.

Ordumeister tegi Järvamaa foogtile Luter Steckele ülesandeks eestlastest "külaliste" eest hoolitseda. "Liivimaa noorema riimkroonika" ja Marburgi Wigandi vastuoluliste kirjelduste järgi oleva eestlased Paide linnuse lahtises käigus kokkupõrke provotseerinud, mispeale sakslased neljale eestlaste kuningale ja nende kolmele sõjasulasele hulgakesi kallale tungisid ja nad kõik surnuks raiusid. Hilisemate tõlgenduste kohaselt peegeldavad need vastuolulised kirjeldused saksameelsete kroonikute kohmakat katset diplomaatilise etiketi vastu rängalt eksinud Liivimaa ordut õigustades viimase mainet kaitsta.

Ülestõusu edasine kulg Mandri-Eestis

Pärast eestlaste kuningate mõrvamist asus suur orduvägi Burchard von Dreilebeni juhtimisel Paidest Tallinna poole teele. Ometi ei liigutud otse Tallinna alla, vaid jäädi kõigepealt Oru mõisa (Kose khk) Kämbla külla üheks ööks ja päevaks laagrisse, et väesalgad seal koguneda saaksid. Turu ja Viiburi foogtide abivägesid ootavad eestlased kasutasid viivitust väesalkade saatmiseks orduga tõkestuslahingute pidamiseks.

Kämbla lahing

Esimene tõkestuslahing toimus pühapäeval 11. mail 1343 Kämbla külas, kus 200 eestlast laagris olevatele ordumeestele kallale tungisid. Neist olevat sada maha löödud ja teine sada põgenema pääsenud. Varsti pärast seda toimus Kämblas teine kokkupõrge sajamehelise eestlaste väesalgaga, kellest 60 olevat lahingus tapetud. Ordu kaotustest kroonikad vaikivad.

Kanavere lahing

 Pikemalt artiklis Kanavere lahing

Vaevalt oli Kämbla lahing lõppenud, kui ordu peaväe laagrisse saabus käskjalg, kes andis teada, et suur hulk eestlasi ohustab 3,5 km kaugusel Kanavere läheduses Põltsamaa foogti juhitud väesalka, mispeale orduvennad hobuste seljas tuhatnelja foogtile appi tõttasid. Eestlased taandusid raskerelvastuses ratsarüütlite eest taktikalise eelise võitmiseks Kanavere rappa. Ordumeister andis seepeale rüütlitele käsu hobuse seljast maha tulla ja eestlasi jalgsi rünnata. Esimesel Kanavere rabas toimunud lahingul kindlat võitjat ei olnud, kuigi elu kaotasid mitmed nimekad orduvennad. Uue rünnaku järel toimunud teine lahing lõppes sakslastele võidukalt ning kokku olevat Kanavere rabas elu kaotanud 1600 eestlast.

Sõjamäe lahing

Jüriöö park Sõjamäel

 Pikemalt artiklis Sõjamäe lahing

14. mail 1343 jõudis orduvägi Tallinna lähistele ja jäi linnast penikoorma (umbes 10 km) kaugusel paigale. Ordumeister kartis, et rüütlite raskeratsaväge nähes võib eestlaste malev jällegi taktikaliselt lähedal asuvasse sohu taanduda. Seetõttu otsustas ordumeister uuesti pettust kasutada. Ta saatis Võnnu ja Turaida foogtid kahe lipkonnaga aja võitmiseks rahu pakkumise ettekäändel eestlaste malevaga petteläbirääkimisi pidama. Foogtid jõudsidki eestlastega kokkuleppele ning ordu peavägi liikus Lasnamäele ülestõusnute laagri alla. Seejärel saatis ordumeister uue saadiku eestlaste juurde, kes andis teada, et ordu on leppest lahti öelnud ning eestlased valmistugu lahinguks. Ülestõusnute malev hakkas kohe varasema plaani järgi soo poole taganema, kuid selleks ajaks oli orduvägi tee sinna tõkestanud. Järgnenud Sõjamäe lahingus kaotas kroonikate andmetel elu 3000 eestlast. Ülestõusnute otsusekindlusest annab aimu krooniku kirjeldus langenut teeselnud eestlasest, kes tapluse järel ühele lahinguvälja uudistama tulnud Tallinna linnakodanikule veel poolsurnunagi kallale tunginud.

Liivimaa ordu ja eestlaste maleva vahel toimunud lahingu paika hakati rahvasuus nimetama Sõjamäeks, mis praegu on asum Tallinna Lasnamäe linnaosas.

Taani valdused Liivimaa ordu kaitse alla

Sõjamäe lahingu järel toodi ordumeister Burchard von Dreilebeni ette üks vangistatud sakslane, kes hirmul oma elu pärast oli eestlaste poole üle läinud ning kelle meister hiljem kannakõõluseid pidi üles puua laskis. Tema käest sai ordumeister esmakordselt kuulda, et rootslased, kes hiljuti Skandinaavias mitmed Taani valdused enestele olid vallutanud, viie päeva pärast suure väega eestlastele appi tulevad, sest Rootsi olevat juba ammu Tallinna enda kätte ihaldanud. Seda kuuldes palusid Tallinnast tulnud Taani kuninga 15 nõunikku ja 5 vasalli ning vasallkond, et Liivimaa ordumeister isiklikult Tallinna ja Rakvere ajutiselt eestlaste ja rootslaste eest oma kaitse alla võtaks ning kohustusid tasuma kõik sellega seoses tekkinud kulud. Meister soostus pärast tasu lubamist seda ka tegema ja määras Viljandi komtuuri Goswin von Herike nende alade asevalitsejaks.

18. mail saabus Viiburi foogt Dan Niclisson suure väega Tallinna alla ja päev hiljem ka Turu foogt. Seal said nad teada, et eestlaste malev on hävitavalt lüüa saanud ning Tallinna võimurid linna kaitse Liivimaa ordule kätesse usaldanud. Läbirääkimistel Goswin von Herikega nõudsid nad linna Taani kuninga poolt Rootsi kuningale tehtud kahjude eest kompensatsiooniks saada, kuid neile öeldi ära. Mõlemad foogtid lahkusid peatselt reidilt, kuid enne seda riisusid nad Tallinna lähistelt linna kariloomad.

Ülestõusu lämmatamine Mandri-Eestis

Varbola Jaanilinna varemed.

16. mail suundus orduvägi meister Burchard von Dreilebeni juhtimisel ümber piiratud Haapsalule appi. Eestlaste vägi taandus rüütlite raskeratsaväe eest taktikalist eelist otsides ilma lahinguta rappa.

Vahepeal kutsusid ülestõusnud Liivimaa ordu jõudude killustamiseks Pihkva vürstiriiki ordu ja Tartu piiskopkonna maadele tungima. Kaks Pihkvasse läkitatud saadikut rääkisid venelastele, kuidas kõik sakslased ühes meistri ja orduvendadega Harjus maha olla löödud ning õhutasid venelasi soodsat juhust kasutama, et Tartu piiskopkonda rüüstama minna. Seda venelased ka 5000 mehega tegid, tungides röövides ja põletades ning inimesi ja kariloomi tappes kuni Otepääni. Kuna ülestõus Põhja-Eestis juba suuresti maha oli surutud, suutis ordu piisavalt vägesid koguda, et hulljulge rünnakuga tuhatkonda rüüstajat tapetuna lahinguväljale jättes ülejäänud Venemaale tagasi ajada.

Kuigi eestlaste peavägi oli Sõjamäe lahingus lüüa saanud, olid maapiirkonnad ja kohaliku tähtsusega linnused endiselt ülestõusnute kätes. Nendest jagu saamiseks palus von Dreileben Saksa ordu kõrgmeistrilt vahepeal juba ka Saaremaale levinud ülestõusu mahasurumiseks lisavägesid. Preisimaalt saabuski septembris Riiga kaks komtuuri 700 hästirelvastatud ratsamehega, kellest üks osa Viljandit ja teine Paidet kindlustama saadeti, samas kui suurem osa ühines Liivimaa ordu peaväega, mis pärast mardipäeva Harjumaad laastama läks. Ordumeister andis preisimaalastega tugevdatud sõjaväele korralduse Harjumaal kõik vanad koos noortega maha tappa, mis ka täide olevat saadetud. Viimased talve hakul orduväe kätte langenud linnused olid Varbola Jaanilinn ja Lohu Jaanilinn. Pärast seda kirjeldati Harjumaad kui "tühja ja paljast maad".

Bartholomeus Hoeneke kaudu on kroonikatesse jõudnud ka legendilaadne lugu sellest, kuidas eestlased päev enne toomapäeva (20. detsember) Viljandit katsunud ära vallutada. Et see jõuga võimalik ei olnud, siis katsusid nad linnust kavalusega oma kätte saada. Selleks peitsid nad relvis mehi rukkikottidesse, mida iga-aastase andamina linnusesse veeti. Plaan luhtus, kui ühe vandenõulase ema lubaduse eest oma pojale elu kinkida plaani sakslastele reetis. Kui voor regedel olevate rukkikottidega Viljandi linnuse ette jõudis, torkasid sakslased kottidesse peitunud vandenõulased odadega surnuks.

Põhja-Eesti müümine Liivimaa ordule

Pärast ülestõusu läksid Liivimaa ordu kätte kõik tähtsamad Taani linnused Eestimaa hertsogkonnas – Tallinn ja Rakvere 1343. ning Narva 1345. aastal. 1346. aastal müüsid Taani kuningas Valdemar IV ja Brandenburgi markkrahv Ludwig Eestimaa hertsogkonna Liivimaa ordule, kes maksis selle eest Taani kuningale 19 000 hõbemarka (4 tonni hõbedat) ja markkrahv Ludwigile 6000 hõbemarka.

Ülestõus saartel

Pöide ordulinnuse ja algkiriku põhiplaan.

24. juulil 1343, päev enne jaagupipäeva, kordusid jüriöö sündmused saartel, kui korraga tõusid võõrvõimu vastu üles osaliselt Saare-Lääne piiskopkonnale ja osaliselt Liivimaa ordule kuuluvad Saaremaa ja Muhumaa. "Liivimaa noorema riimkroonika" sõnul "lõid saarlased maha kõik sakslased, noored ja vanad, nii nagu see Harjus oli sündinud, uputasid preestrid merre ja läksid samal päeval Pöide linnuse alla, mille ees nad olid kaheksa päeva, sest nad teadsid hästi, et linnust piirajaist vabastada ei võidud." Pöide foogt Arnold sai aru, et linnust ei ole võimalik kaitsta ning loovutas ümberpiiratud kantsi neile lubatud vaba läbipääsu eest ülestõusnutele. Ometi ei pidanud ülestõusnud sõna ning lõid maha kõik linnusest välja tulnud ordurüütlid ja teised sinna pakku läinud sakslased.

Sarnaselt harju- ja virumaalastega valisid ka saarlased endale Vesse-nimelise kuninga. Huvitava kokkusattumusena valitses Tartus samal ajal Wescelinuse-nimeline piiskop.

Saaremaa ja Muhumaa jäid iseseisvaks talveni. 1344. aasta veebruaris tungis Preisimaalt saabunud abivägedega täiendatud orduvägi meister Burchard von Dreilebeni juhtimisel üle kinnikülmanud mere saartele ning liikus röövides ja põletades Purtsa maalinna alla, kuhu oli varjunud suur hulk rahvast. Lahing Purtsa pärast kestis hommikust ööni, kuni orduväel õnnestus kaitserinnatistest läbi murda. Linnas olevat tapetud 2000 inimest, sakslasi langes 500. Sakslaste kätte langes vangi kuningas Vesse, keda kõigepealt piinati ja siis välja väänatud jalgadega küünarnukke pidi piiramismasina külge üles poodi. Esialgsele edule vaatamata ei õnnestunud ordul ülestõusu Saaremaal maha suruda. Märtsis enne merejää sulamist oli orduvägi sunnitud tagasi mandrile pöörduma, sest pikema viivituse korral oleksid lumesulamisaegsed teed Preisimaale naasvatele abivägedele läbipääsmatuks muutunud.

1345. aasta talvel naasis meister orduväega Saaremaale ja rüüstas Karja ümbruses kaheksa päeva jooksul maa paljaks. Lõpuks palusid saarlased rahu. Läbirääkimiste tulemusena soostusid saarlased otsekohe pantvange andma ning lubasid kõik oma relvad Lihula ordulinnusesse viia. Lisaks lubasid nad maha lõhkuda oma Maansaare linnuse, mille asemele ordu hiljem Maasilinna ordulinnuse püstitas. Linnuse ehitus määrati karistuseks saarlastele, millest tuleneb ka selle saksakeelne nimi Soneburg ('trahvi- ehk karistuslinnus').

Kaks aastat iseseisvad olnud saarlaste tingimusliku alistumisega 1345. aastal sai läbi kokkuvõtlikult Jüriöö ülestõusuna ajalukku läinud maarahva viimane suurejooneline katse pealesunnitud ristiusku maha raputada ja muistset iseseisvust tagasi saada. Ülestõus halvendas järsult eesti rahva reaalset olukorda ja lülitas eestlased mitmeks sajandiks maa poliitilisest juhtimisest välja.

Jüriöö ülestõus kirjanduses ja kunstis

Jüriöö ülestõusu 665. aastapäev Paides.

Jüriöö ülestõusu sündmustel põhineb mitmete rahvusromantiliste kirjandus- ja kunstiteoste ning filmide ainestik. Kirjanduses on tuntumad näited Eduard Bornhöhe jutustused "Tasuja" (1880) ja "Villu võitlused" (1890) ning Aadu Hindi "Vesse poeg" (1948).

Jüriöö sündmustik on aluseks ka Enn Vetemaa romaanile "Risti rahvas" ja seda on kasutanud ka Tamur Kusnets oma romaanis "Püha Jüri kutsikad".

Vaata ka

• Skoone ülestõus, 1332. aastal Lõuna-Rootsis asuva, Taani kuninga valdustes asuva Skåne aadlikud ja vaimulikud otsustasid valida enda kuningaks Magnus II Erikssoni Rootsist, kes omakorda taastas kõigi Skoone vaimulike ja vasallide õigused 1340. aastal ja ostis taanlaste poolt Holsteini sakslastele panditud maa 1343. aastal 34 000 hõbemarga eest vabaks. Põhja-Eesti alad (Harju- ja Virumaa) olid enne Jüriöö ülestõusu Taani kuninga poolt panditud Brandenburgi markkrahv Ludvigile.

Kirjandust

• Uku Masing. "1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult" / Ilmamaa 2002
• Edgar V. Saks. Eesti soost vasallkond taaniaegsel Virumaal. Jüriöö mäss: Revideerivaid seisukohti ürikute valgusel. Philadelphia, 1971.
• Sulev Vahtre. Jüriöö [1343. aasta ülestõus]. Tallinn: Eesti Raamat, 1980.
• Sulev Vahtre (tõlkija ja kommenteerija). (Bartholomäus Hoeneke) Liivimaa noorem riimkroonika: (1315-1348). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960.

Välislingid

• "Eestlaste vabadusvõitlus 1343. a." – Tänapäev nr. 3 1939
• Karl Kello, "Jüriöö ülestõus: teeme oma riigi?" Kultuur ja Elu, 1/2002.
• Urmas Kiil, "Saarlaste vastuhakust Jüriöö sündmuste ajal" Meie Maa, 26. juuli 2008
• Mikk Sarv, "Jüriöö ülestõusu tõlgendusi" Postimees, 14. aprill 1998
• Enn Tarvel, Saarlaste jaagupilaupäeva ülestõus 1343. aastal, Tuna, 2005 nr 2