Küte: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
21. rida: 21. rida:
Enam levinud on [[kahetoruküttesüsteem]] (joon 2). Radiaatorid on soojuskandja liikumise suhtes rööbiti. Radiaatoritele mõjuv rõhulang sõltub radiaatori kaugusest soojusallika suhtes. Kaugemal asuvale radiaatorile toimib väiksem rõhuvahe. Selline süsteem vajab rõhkude ühtlustamist. Rõhkude ja seega ka vooluhulkade ühtlusta­miseks varustatakse jaotustorustikud reguleerventiilidega ja püstikud liiniseade­ventiilidega. Kahetorusüsteemid võivad olla soojuskandja vertikaalse või horisontaalse jaotusega ja need mõlemad omakorda alt- või ülaltjaotusega.<ref name="Küte">Tenisberg, V. Küte ja ventilatsioon. Valgus. Tallinn, 1979, 360 lk.</ref>
Enam levinud on [[kahetoruküttesüsteem]] (joon 2). Radiaatorid on soojuskandja liikumise suhtes rööbiti. Radiaatoritele mõjuv rõhulang sõltub radiaatori kaugusest soojusallika suhtes. Kaugemal asuvale radiaatorile toimib väiksem rõhuvahe. Selline süsteem vajab rõhkude ühtlustamist. Rõhkude ja seega ka vooluhulkade ühtlusta­miseks varustatakse jaotustorustikud reguleerventiilidega ja püstikud liiniseade­ventiilidega. Kahetorusüsteemid võivad olla soojuskandja vertikaalse või horisontaalse jaotusega ja need mõlemad omakorda alt- või ülaltjaotusega.<ref name="Küte">Tenisberg, V. Küte ja ventilatsioon. Valgus. Tallinn, 1979, 360 lk.</ref>


Küttekehade (radiaatorite, konvektorite) vajalik küttevõimsus (soojusväljastus) ruumi kütteks arvtatakse iga ruumi [[soojuskadu]]de järgi. Peamised soojuskaod on [[piirdekadu|piirdekaod]] ja kaod [[ventilatsioonikadu|ventilatsiooniõhu soojendamiseks]], kui ventilatsioon puudub, siis arvestatakse [[infiltratsioonikadu]]sid.<ref name="Standard2">Hoonete kütte projekteerimine, Eesti standard, EVS 839:2003 Eesti standardikeskus.</ref>
Küttekehade (radiaatorite, konvektorite) vajalik [[küttevõimsus]] (soojusväljastus) ruumi kütteks arvtatakse iga ruumi [[soojuskadu]]de järgi. Peamised soojuskaod on [[piirdekadu|piirdekaod]] ja kaod [[ventilatsioonikadu|ventilatsiooniõhu soojendamiseks]], kui ventilatsioon puudub, siis arvestatakse [[infiltratsioonikadu]]sid.<ref name="Standard2">Hoonete kütte projekteerimine, Eesti standard, EVS 839:2003 Eesti standardikeskus.</ref>


== Viited ==
== Viited ==

Redaktsioon: 9. veebruar 2017, kell 17:04

Küte on eluruumide ja esemete temperatuuri tõstmine kõrgemale ümbritseva kekkonna temperatuurist ja hoidmine sellel tasemel. Külma kliimaga aladel tuleb kütta elamuid, kontoreid, koole, lasteaedu, tootmis-, loomapidamis-, kasvuhooneid jms.[1] Kütmiseks kasutatakse erinevaid küttesüsteeme ja soojusallikaid. [2]

Küttesüsteemid

Kesk­küttesüsteemis köetakse ühest soojusallikast, katlamajast kas paljusid hooneid, siis on tegemist kaugküttega, või katel kütab ühe hoone ruume siis on räägitakse lokaalküttest. Soojuskandja liigist sõltuvalt võivad keskküttesüsteemid olla aur-, vesi-, või õhkküttesüsteemid. Aurkütet kasutatakse peamiselt tööstushoonetes, kui tehnoloogilises protsessis on vaja auru kasutada. Aur on siin üle 100°C temperauuriga ja küttekeha ning aurutorustik peab olema ohutuse tagamiseks inimeste puutepiirkonnast väljaspool, seda on raske tagada eluruumides. See-eest on aga aurkütte torustik väiksema läbimõõduga ja radiaatorid väiksema pinnaga võrreldes vesiküttega. Elamutes ja ühikondlikes hoonetes on kasutusel peamiselt vesiküte. Soojuskandja (vee) liikumisviisist lähtuvalt on loomuliku või sundringlusega (tsirkulatsiooniga) küttesüsteeme. .

Ruumis saadakse soojusenergia küttetekehalt, mille ülesandeks on soojuse ülekandmine soojuskandjalt ruumi õhku. Soojus kandub ruumi kiirguse, konvektsiooni ja soojusjuhtivuse teel. Mida siledam on küttekeha, seda enam annab ta soojust ruumi kiirguse teel, kuid seda väiksem on ta kogupind. Küttekehale esitatakse peale tehniliste nõuete ka esteetilisi, hügieeni- ja majanduslikke nõudeid. Küttekeha pinnatemperatuur ei või olla üle 80…90°C.

Konvektorid annavad üle 75% soojusest konvektsiooni teel ja radiaatorid anna­vad üle 25% kiirguse teel. Üldjuhul võivad küttekehad olla toruküttekehad, ribi­torud ja eluruumides ning ärihoonetes kasutamiseks plaat- või ribiradiaatorid. Keskküttesüsteemis reguleeritakse küttevõimsust hoone kogu süsteemis soojussõlmes vastavalt välisõhu temperatuurile ja iga küttekeha võimsust eraldi termostaadiga ruumi temperatuuri järgi. Soojuskandja temperatuuri reguleerimist nimetatakse kvalitatiivseks reguleerimiseks ja soojuskandja hulga reguleerimist kvantitatiiv­seks reguleerimiseks.[2]

Keskkütte kasutamisel võib katlamajast soojusenergia tarbijale edastada kas sõltuva (avatud) või sõltumatu (suletud) küttesüsteemi vahendusel. Sõltuvas kütte­süsteemis saadakse soe tarbevesi küttetorustikust ja külma vett lisatakse süsteemi katlamajas. Sõltumatus süsteemis on välissoojusvõrgud sisevõrkudest eraldatud soojusvahetite abil ja külm vesi lisatakse soojaveesüsteemi tarbimiskohal (igas majas). Viimasel ajal eelistatakse sõltumatuid küttesüsteeme sõltuvatele. Sõltumatu süsteemi kasutamisel väheneb oluliselt soojustorustiku ja küttekehade sisepindade korrodeerumine ning saastumine katlakivi ja teiste mehaaniliste lisanditega.[3]

Vesiküttesüsteemid

Joon 1. Ühetoruküttesüsteem: a – vertikaalse jaotusega, b – horisontaalse jaotusega

Vesiküttesüsteemid võivad olla: Ühe- ja kahetoruküttesüsteemid. Hoones võivad küttetorustikud olla paigutatud horisontaalselt, vertikaalselt või segasüsteemina. Viimases jaotatakse vertikaalpüstikutest soojuskandja korteritesse ja korteri sees horisontaaltorudega, näiteks kollektorite vahendusel. Ühetoruküttesüsteemis on radiaatorid paigutatud jadamisi, soojuskandja liigub ühest radiaatorist teise. Torustik võib olla vertikaalne või horisontaalne . Ühetorusüsteemis on torude pikkus väiksem, kuid torude läbimõõt peab olema suurem kui kahetorusüsteemis. Soojuskandja temperatuur langeb selle liikumise suunas, nii et radiaatorite pind tuleb valida seda suurem, mida kaugemal soojuskandja andvast torust (pealevoolust) arvates asub radiaator. Torustike skeem ja soojuskandja liikumine võib olla ühetorusüsteemides väga mitmesugune (joon 1).[3]

Joon 1. Kahetoruküttesüsteem: a – vertikaalse jaotusega, b – horisontaalse jaotusega

Enam levinud on kahetoruküttesüsteem (joon 2). Radiaatorid on soojuskandja liikumise suhtes rööbiti. Radiaatoritele mõjuv rõhulang sõltub radiaatori kaugusest soojusallika suhtes. Kaugemal asuvale radiaatorile toimib väiksem rõhuvahe. Selline süsteem vajab rõhkude ühtlustamist. Rõhkude ja seega ka vooluhulkade ühtlusta­miseks varustatakse jaotustorustikud reguleerventiilidega ja püstikud liiniseade­ventiilidega. Kahetorusüsteemid võivad olla soojuskandja vertikaalse või horisontaalse jaotusega ja need mõlemad omakorda alt- või ülaltjaotusega.[2]

Küttekehade (radiaatorite, konvektorite) vajalik küttevõimsus (soojusväljastus) ruumi kütteks arvtatakse iga ruumi soojuskadude järgi. Peamised soojuskaod on piirdekaod ja kaod ventilatsiooniõhu soojendamiseks, kui ventilatsioon puudub, siis arvestatakse infiltratsioonikadusid.[4]

Viited

  1. Küte, Eesti Entsüklopeedia, 5. kd, Tallinn: Kirjastus, Valgus, 1990.341. lk.
  2. 2,0 2,1 2,2 Tenisberg, V. Küte ja ventilatsioon. Valgus. Tallinn, 1979, 360 lk.
  3. 3,0 3,1 Liiske, Matti. Sisekliima, Tartu: Eesti Põllumajandusülikooli kirjastus, 2002. 188 lk.
  4. Hoonete kütte projekteerimine, Eesti standard, EVS 839:2003 Eesti standardikeskus.