Kõrgalpinism

Kuuetuhandeline Chimborazo Andides alistus mägironijatele 1880. aastal

Kõrgalpinism (inglise keeles High Altitude Climbing) on mägironimine üle 6000 meetri kõrgustele mäetippudele.

Alpinistide tõusmist üle 6000 m kõrgusele mäele eesmärgiga tipule jõuda nimetatakse kõrgtõusuks.

Kõrgalpinism on kõige vähema-arvulisem harrastajaskonnaga mägironimise vorme.

Hapnikuvaegus ja selle kompenseerimine

Hapnikuvarustusega Edmund Hillary ja Tenzing Norgay 1953. aastal pärast Džomolungma vallutamist

Albert F. Mummery ronimas mäeseinal (1895)

Suurel kõrgusel õhurõhu ja hapniku osarõhu langusest tingituna tekib inimese organismis hapniku puudujääk (hapnikuvaegus).

Kõrgusvahemikku 6000–7000 m nimetatakse adaptatsioonitsooniks, kus inimorganism kohaneb vaid ajutiselt: kahe-kolme nädalaga kurnatakse kohanemismehhanismid välja. Kõrgusvahemikku 7000–8000 m nimetatakse osalise adaptatsiooni tsooniks, kus inimesel on võimalik viibida kuni nädal, kusjuures hapnikku ei jätku isegi elutähtsate organite küllaldaseks varustamiseks. 8000 m kõrgusel algab surmatsoon, kus ilma täiendava hapnikuta on võimalik viibida vaid 2–3 päeva.

Hapnikuvaeguse kompenseerimiseks hingab alpinist sisse sageli lisahapnikku, mida ta saab hapnikumaski kaudu kaasaskantavast hapnikuballoonist. Vähesed suudavad tõusta lisahapnikku kasutamata isegi Džomolungma (8848 m) tipule (esimestena Reinhold Messner ja Peter Habeler 1978. aastal).

Kõrgalpinismi sünd

Andide kõrgmägede uurimine ja tipuronimised algasid 1879–1880, kui briti mägironija Edward Whymper ronis Chimborazole (6268 m) ja uuris Ecuadori mägesid. Lõuna-Ameerika kõrgeima mäe Aconcagua (6960 m) tippu üritas 1883. aastal jõuda saksa geoloog ja mägironija Paul Güßfeldt, kuid edutult. Tipputõus õnnestus alles 1897. aastal šveitslasel Matthias Zurbriggenil mitu kuud kestnud Edward FitzGeraldi juhitud ekspeditsiooni käigus.

Himaalaja ja Karakorami kõrgmägesid uurisid esimestena britid sõjalis-strateegilistel kaalutlustel. 1892. aastal uuris Karakorami mägesid inglane Martin Conway ja jõudis 7000 meetri kõrgusele. 1895. aastal üritasid Himaalajas inglise mägironijad Albert F. Mummery ja John Norman Collie ronida kaheksatuhandelise Nanga Parbati (8125 m) tippu. Tipputõus nurjus kui Mummery ja kaks gurkhat hukkusid lumelaviinis. 1899. aastal uuris esimesena briti mägironija Douglas Freshfield Kangchenjunga (8586 m) läänenõlva.

Eesti kõrgalpinism

Peeter Varep (foto 1979)

Eesti kõrgalpinismi alguseks võib lugeda 1960. aastat, kui rühm eesti alpiniste võttis ette Peeter Varepi juhtimisel mägiekspeditsiooni Pamiiri mäestikus kuuetuhandelisele mäetipule (vallutati Estonia tipp).

Kõrgtõusud Pamiiris

Peeter Varepi poolt juhitud VSÜ Kalevi alpinismisektsioon kavandas alpinismi arenguplaani alates 1961. aastast. Kava sisaldas Eesti NSV ümmargustele tähtpäevadele pühendatud ekspeditsioonide läbiviimist NSV Liidu üle 7000 m kõrgustele mäetippudele: 1965. aastaks oli plaanitud ekspeditsioon Taga-Alai ahelikus Lenini mäetipule (7134 m), 1970. aastal Kommunismi (7495 m) ja Korženevskaja (7105 m) ning 1975. aastal Tian Shanis Pobeda mäetipule (7439 m).

Esialgu läks kõik plaanide kohaselt. 1965. aastal läbi viidud Peeter Varepi juhtimisel Taga-Alai ekspeditsiooni käigus tõusid 14 eestlast (treener Heino Paltser, tõusude juhid Heino Paltser ja Ragnar Palmre) 11. augustil Lenini mäetipule. Eestlaste tipputõus Leninile oli esimene Baltikumis. 1970. aastal korraldatud eestlaste Pamiiri-ekspeditsiooni käigus tõusid 12 meest Ilmar Priimetsa juhtimisel Korženevskajale ja 8 meest Heino Paltseri juhtimisel Kommunismi mäetipule. Eestlaste tipputõus Kommunismile oli esimene Baltikumis.

Järgnevatel aastatel valmistuti 1975. aastal plaanitavaks ekspeditsiooniks Tian Shanis Hiina piiri ääres asuvale Pobedale (7439 m) . Kavandati 2 ettevalmistavat ekspeditsiooni: 1973. aastal Edela-Pamiiri, et tõusta tehniliselt raskele kuuetuhandelisele mäetipule ja 1974. aastal Lenini tipule, et paika panna ekspeditsiooni lõplik koosseis. Need retked toimusidki 1973. ja 1974. aastal, kuid ekspeditsioon Leninile lõppes traagiliselt: hukkusid Priit Vürst, Eerik Reino ja Tõnu Tennisson, kui maavärina tõttu liikuma hakanud lumelaviin mattis nad suurde jääprakku.

1975. aastal kavandatud ekspeditsioon Pobedale jäi ära, sest aasta varem suleti alpinistidele Pobeda mägi Nõukogude Liidu teravate suhete pärast Hiinaga.

Kõrgtõusud teistes mäestikes

Teistesse kõrgmäestikesse jõudsid eesti mägironijad hiljem: 1983. aastal Tian Shani (Ilmar Priimets), 1997. aastal Andidesse (Tõivo Sarmeti ja Jaan Künnapi grupid), 1998. aastal Himaalajasse (Eesti esimene Himaalaja ekspeditsioon), 2001. aastal Karakorami mäestikku (Eesti esimene Karakorami ekspeditsioon) ja 2008. aastal Hiina haldusalasse jääva Kaxgari mäeahelikku Ida-Pamiiris (Jürgen Saarniidu grupp).

Baltikumi parimateks kõrgtõusudeks tunnistatud Eesti alpinistide kõrgtõusud

Tõivo Sarmeti juhitud 4 kõrgtõusu (1998, 1999, 2001, 2003) tunnistati Baltikumi parimateks (foto 1998)

Alar Sikk (foto 2015)

Baltikumi meistrivõistluste raames selgitatakse muuhulgas välja Baltikumi aasta parim alpinistlik kõrgtõus. Seitsmel aastal oli parim kõrgtõus sooritatud eesti alpinistide poolt:

• 1965 – Lenini mäetipp (7134 m; 5A): eesti alpinistide tipputõus (14 alpinisti kahes grupis, tõusujuhid Heino Paltser ja Ragnar Palmre) tunnistati Baltikumis parimaks
• 1970 – Kommunismi mäetipp (7495 m; 5B): Heino Paltser (tõusu juht), Ilmar Priimets, Jaak Sumeri, Tõnu Tennisson, Jüri Tohver, Ain Uusna, Priit Vürst, Kuldev Ääremaa
• 1982 – Tartu ülikool 350 (6258 m): tipputõus tunnistati Baltikumis parimaks
• 1998 – Balti mägironijate kokkutulekul tunnistati Baltikumi parimaks viie eestlase tipputõus Cho Oyule Tõivo Sarmeti juhtimisel (teistel andmetel Ilgvars Paulsi tipputõus Lhotsele)
• 1999 – Mount McKinley (6190 m): Esikohta jäid jagama Eesti ekspeditsiooni (Tõivo Sarmet, Ivar Lai, Urmas Leppmets, Ivar Mäerand, Raivo Plumer, Andrus Öövel, Raul Vahisalu) ja Leedu ekspeditsiooni tipputõusud samale mäele
• 2001 – Balti mägironijate iga-aastane kokkutulek tunnistas aasta parimaks tipputõusuks Tõivo Sarmeti juhitud ekspeditsiooni Broad Peakile (kaks alpinisti jõudsid eeltipule Rocky Summit; 8028 m)
• 2003 – Džomolungma (8848 m): Alar Sikk, Eesti, Saulius Vilius, Leedu (ekspeditsiooni juht Tõivo Sarmet)

Eesti alpinistid, kes on tõusnud üle 7500 m kõrgusele mäetipule

• Alar Sikk – Džomolungma (8848 m), 22. mai 2003
• Tanel Tuuleveski – Džomolungma (8848 m), 16. mai 2011
• Andras Kaasik – Džomolungma (8848 m), 16. mai 2011
• Aleksei Kovaltšuk – Lhotse (8516 m), 14. mai 2002
• Tarmo Riga – Cho Oyu (8188 m), 9. oktoober 1998
• Arne Sarapuu – Cho Oyu (8188 m), 9. oktoober 1998
• Raivo Plumer – Cho Oyu (8188 m) , 11. oktoober 1998
• Margus Proos – Cho Oyu (8188 m), 11. oktoober 1998
• Tõivo Sarmet – Cho Oyu (8188 m), 11. oktoober 1998
• Allan Valge – Cho Oyu (8188 m), 22. mai 2010
• Üllar Põld – Muztagata (7546 m), 4. august 2009
• Tiina Tamm – Muztagata (7546 m), 4. august 2009
• Uko Nõulik – Muztagata Ata (7546 m), 3. august 2011
• Anu Nõulik – Muztagata (7546 m), 3. august 2011

Eesti kõrgtõusude rekordi areng

• 6211 m (1960), Estonia mäetipp – 14 alpinisti: Hillar Kaal, Peeter Varep, Heino Paltser, Juhan Ahlberg, Albert Sulg, Kalju Jõeväli, Jukk Raudsepp, Jüri Martin, Väino Lepasepp, Feliks Jürna, Ilmar Milliste, Eduard Schults, Lea Kukk-Prunsveld ja Aita Lumiste-Eek
• 7134 m (1964), Lenini mäetipp – Enn Veerte, Kesk-Aasia sõjaväeringkonna ekspeditsiooni koosseisus
• 7495 m (1970), Ismoili Somoni mäetipp – 8 alpinisti: Heino Paltser, Ilmar Priimets, Jaak Sumeri, Tõnu Tennisson, Jüri Tohver, Ain Uusna, Priit Vürst ja Kuldev Ääremaa
• 8188 m (1996), Cho Oyu – Aleksei Kovaltšuk
• 8516 m (2002), Lhotse – Aleksei Kovaltšuk
• 8848 m (2003), Džomolungma – Alar Sikk

Helme Suuk

Eesti kõrgtõusude rekordi areng (naised)

• 6211 m (1960), Estonia mäetipp – Lea Kukk-Prunsveld ja Aita Lumiste-Eek
• 7134 m (1979), Lenini mäetipp – Helme Suuk
• 7495 m (1991), Ismoili Somoni mäetipp – Helme Suuk
• 7509 m (2009), Muztagata – Tiina Tamm

Vaata ka

• Baltikumi aasta parim kõrgtõus