Kõrgalpinism: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
|||
| 29. rida: | 29. rida: | ||
===Baltikumi parimateks kõrgtõusudeks tunnistatud Eesti alpinistide kõrgtõusud=== |
===Baltikumi parimateks kõrgtõusudeks tunnistatud Eesti alpinistide kõrgtõusud=== |
||
<small>Põhiallikas:<ref name="alpipdf"/></small> |
<small>Põhiallikas:<ref name="alpipdf"/></small> |
||
*1965 – [[Lenini mäetipp]] (7134 m; 5A): eesti alpinistide tipputõus (14 alpinisti kahes grupis, tõusujuhid [[Heino Paltser]] ja [[Ragnar Palmre]]) tunnistati Baltikumis parimaks<ref name="jk"/> |
*'''1965''' – [[Lenini mäetipp]] (7134 m; 5A): eesti alpinistide tipputõus (14 alpinisti kahes grupis, tõusujuhid [[Heino Paltser]] ja [[Ragnar Palmre]]) tunnistati Baltikumis parimaks<ref name="jk"/> |
||
*1970 – [[Kommunismi mäetipp]] (7495 m; 5B): [[Heino Paltser]] (tõusu juht), [[Ilmar Priimets]], [[Jaak Sumeri]], [[Tõnu Tennisson]], [[Jüri Tohver]], [[Ain Uusna]], [[Priit Vürst]], [[Kuldev Ääremaa]] |
*'''1970''' – [[Kommunismi mäetipp]] (7495 m; 5B): [[Heino Paltser]] (tõusu juht), [[Ilmar Priimets]], [[Jaak Sumeri]], [[Tõnu Tennisson]], [[Jüri Tohver]], [[Ain Uusna]], [[Priit Vürst]], [[Kuldev Ääremaa]] |
||
*1982 – [[Tartu ülikool 350]] (6258 m): tipputõus tunnistati Baltikumis parimaks<ref name="jk"/> |
*'''1982''' – [[Tartu ülikool 350]] (6258 m): tipputõus tunnistati Baltikumis parimaks<ref name="jk"/> |
||
*1998 – Balti mägironijate kokkutulekul tunnistati Baltikumi parimaks viie eestlase tipputõus [[Cho Oyu]]le [[Tõivo Sarmet]]i juhtimisel<ref name="jk"/> (teistel andmetel [[Ilgvars Pauls]]i tipputõus [[Lhotse]]le<ref name="alpipdf"/>) |
*'''1998''' – Balti mägironijate kokkutulekul tunnistati Baltikumi parimaks viie eestlase tipputõus [[Cho Oyu]]le [[Tõivo Sarmet]]i juhtimisel<ref name="jk"/> (teistel andmetel [[Ilgvars Pauls]]i tipputõus [[Lhotse]]le<ref name="alpipdf"/>) |
||
*1999 – [[Mount McKinley]] (6190 m): Esikohta jäid jagama Eesti ekspeditsiooni ([[Tõivo Sarmet]], [[Ivar Lai]], Urmas Leppmets, [[Ivar Mäerand]], [[Raivo Plumer]], [[Andrus Öövel]], Raul Vahisalu)<ref name="epl"/> ja Leedu ekspeditsiooni tipputõus samale mäele |
*'''1999''' – [[Mount McKinley]] (6190 m): Esikohta jäid jagama Eesti ekspeditsiooni ([[Tõivo Sarmet]], [[Ivar Lai]], Urmas Leppmets, [[Ivar Mäerand]], [[Raivo Plumer]], [[Andrus Öövel]], Raul Vahisalu)<ref name="epl"/> ja Leedu ekspeditsiooni tipputõus samale mäele |
||
*2001 – Balti mägironijate iga-aastane kokkutulek tunnistas aasta parimaks tipputõusuks [[Tõivo Sarmet]]i juhitud ekspeditsiooni [[Broad Peak]]ile (kaks alpinisti jõudsid eeltipule [[Rocky Summit]]; 8028 m)<ref name="epl"/><ref name="jk"/> |
*'''2001''' – Balti mägironijate iga-aastane kokkutulek tunnistas aasta parimaks tipputõusuks [[Tõivo Sarmet]]i juhitud ekspeditsiooni [[Broad Peak]]ile (kaks alpinisti jõudsid eeltipule [[Rocky Summit]]; 8028 m)<ref name="epl"/><ref name="jk"/> |
||
*2003 – Džomolungma (8848 m): [[Alar Sikk]] (Eesti), [[Saulius Vilius]] (Leedu) |
*'''2003''' – Džomolungma (8848 m): [[Alar Sikk]] (Eesti), [[Saulius Vilius]] (Leedu) |
||
==Viited== |
==Viited== |
||
Redaktsioon: 30. jaanuar 2017, kell 23:31
Kõrgalpinism (inglise keeles High Altitude Climbing) on mägironimine üle 6000 meetri kõrgustele mäetippudele.[1]
Alpinistide tõusmist üle 6000 m kõrgusele mäele eesmärgiga tipule jõuda nimetatakse kõrgtõusuks.
Kõrgalpinism on kõige vähema-arvulisem harrastajaskonnaga mägironimise vorme.[1]
Hapnikuvaegus ja selle kompenseerimine
Suurel kõrgusel õhurõhu ja hapniku osarõhu langusest tingituna tekib inimese organismis hapniku puudujääk (hapnikuvaegus).[2]
Kõrgusvahemikku 6000–7000 m nimetatakse adaptatsioonitsooniks, kus inimorganism kohaneb vaid ajutiselt: kahe-kolme nädalaga kurnatakse kohanemismehhanismid välja. Kõrgusvahemikku 7000–8000 m nimetatakse osalise adaptatsiooni tsooniks, kus inimesel on võimalik viibida kuni nädal, kusjuures hapnikku ei jätku isegi elutähtsate organite küllaldaseks varustamiseks. 8000 m kõrgusel algab surmatsoon, kus ilma täiendava hapnikuta on võimalik viibida vaid 2–3 päeva.[2]
Hapnikuvaeguse kompenseerimiseks hingab alpinist sisse sageli lisahapnikku, mida ta saab hapnikumaski kaudu kaasaskantavast hapnikuballoonist.[1] Vähesed tõusevad lisahapnikku kasutamata isegi Džomolungma (8848 m) tipule.
Eesti kõrgalpinism
Eesti kõrgalpinismi alguseks võib lugeda 1960. aastat, kui rühm eesti alpiniste võttis ette Peeter Varepi juhtimisel mägiekspeditsiooni Pamiiri mäestikus kuuetuhandelisele mäetipule (vallutati Estonia tipp).
Kõrgtõusud Pamiiris
Peeter Varepi poolt juhitud VSÜ Kalevi alpinismisektsioon kavandas alpinismi arenguplaani alates 1961. aastast. Kava sisaldas Eesti NSV ümmargustele tähtpäevadele pühendatud ekspeditsioonide läbiviimist NSV Liidu üle 7000 m kõrgustele mäetippudele: 1965. aastaks oli plaanitud ekspeditsioon Taga-Alai ahelikus Lenini mäetipule (7134 m), 1970. aastal Kommunismi (7495 m) ja Korženevskaja (7105 m) ning 1975. aastal Tian Shanis Pobeda mäetipule (7439 m).[3]
Esialgu läks kõik plaanide kohaselt. 1965. aastal läbi viidud Peeter Varepi juhtimisel Taga-Alai ekspeditsiooni käigus tõusid 14 eestlast (treener Heino Paltser, tõusude juhid Heino Paltser ja Ragnar Palmre) 11. augustil Lenini mäetipule. Eestlaste tipputõus Leninile oli esimene Baltikumis. 1970. aastal korraldatud eestlaste Pamiiri-ekspeditsiooni käigus tõusid 12 meest Ilmar Priimetsa juhtimisel Korženevskajale ja 8 meest Heino Paltseri juhtimisel Kommunismi mäetipule. Eestlaste tipputõus Kommunismile oli esimene Baltikumis.[3]
Järgnevatel aastatel valmistuti 1975. aastal plaanitavaks ekspeditsiooniks Tian Shanis Hiina piiri ääres asuvale Pobedale (7439 m) . Kavandati 2 ettevalmistavat ekspeditsiooni: 1973. aastal Edela-Pamiiri, et tõusta tehniliselt raskele kuuetuhandelisele mäetipule ja 1974. aastal Lenini tipule, et paika panna ekspeditsiooni lõplik koosseis. Need retked toimusidki 1973. ja 1974. aastal, kuid ekspeditsioon Leninile lõppes traagiliselt: hukkusid Priit Vürst, Eerik Reino ja Tõnu Tennisson, kui maavärina tõttu liikuma hakanud lumelaviin mattis nad suurde jääprakku.[3]
1975. aastal kavandatud ekspeditsioon Pobedale jäi ära, sest aasta varem suleti alpinistidele Pobeda mägi Nõukogude Liidu teravate suhete pärast Hiinaga.[3]
Kõrgtõusud teistes mäestikes
Teistesse kõrgmäestikesse jõudsid eesti mägironijad hiljem: 1983. aastal Tian Shani (Ilmar Priimets), 1997. aastal Andidesse (Tõivo Sarmeti ja Jaan Künnapi grupid), 1998. aastal Himaalajasse (Eesti esimene Himaalaja ekspeditsioon), 2001. aastal Karakorami mäestikku (Eesti esimene Karakorami ekspeditsioon) ja 2008. aastal Hiina haldusalasse jääva Kaxgari mäeahelikku Ida-Pamiiris (Jürgen Saarniidu grupp).
Baltikumi parimateks kõrgtõusudeks tunnistatud Eesti alpinistide kõrgtõusud
Põhiallikas:[4]
- 1965 – Lenini mäetipp (7134 m; 5A): eesti alpinistide tipputõus (14 alpinisti kahes grupis, tõusujuhid Heino Paltser ja Ragnar Palmre) tunnistati Baltikumis parimaks[3]
- 1970 – Kommunismi mäetipp (7495 m; 5B): Heino Paltser (tõusu juht), Ilmar Priimets, Jaak Sumeri, Tõnu Tennisson, Jüri Tohver, Ain Uusna, Priit Vürst, Kuldev Ääremaa
- 1982 – Tartu ülikool 350 (6258 m): tipputõus tunnistati Baltikumis parimaks[3]
- 1998 – Balti mägironijate kokkutulekul tunnistati Baltikumi parimaks viie eestlase tipputõus Cho Oyule Tõivo Sarmeti juhtimisel[3] (teistel andmetel Ilgvars Paulsi tipputõus Lhotsele[4])
- 1999 – Mount McKinley (6190 m): Esikohta jäid jagama Eesti ekspeditsiooni (Tõivo Sarmet, Ivar Lai, Urmas Leppmets, Ivar Mäerand, Raivo Plumer, Andrus Öövel, Raul Vahisalu)[5] ja Leedu ekspeditsiooni tipputõus samale mäele
- 2001 – Balti mägironijate iga-aastane kokkutulek tunnistas aasta parimaks tipputõusuks Tõivo Sarmeti juhitud ekspeditsiooni Broad Peakile (kaks alpinisti jõudsid eeltipule Rocky Summit; 8028 m)[5][3]
- 2003 – Džomolungma (8848 m): Alar Sikk (Eesti), Saulius Vilius (Leedu)
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Mägironimine. firn.ee
- ↑ 2,0 2,1 Eesti Matkaliit. Väike matkaterminoloogia sõnastik. funholiday.org
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Ülevaade Eesti alpinismi ajaloost. jkalpiklubi.ee
- ↑ 4,0 4,1 BALTIJOS ŠALIŲ ALPINIZMO ČEMPIONAI. alpinizmo.vikis.lt
- ↑ 5,0 5,1 Eesti mägironijad on Baltikumi parimad. 3.12.2001. epl.delfi.ee