Tabulatuur

Numbrilise vihuelatabulatuuri näide raamatust "Orphenica Lyra" (Miguel de Fuenllana, 1554). Punased numbrid märgivad lauldavat meloodiat.

Tabulatuur ehk tablatuur (ld. k. tabulatura) on omapärane praktiline noodikiri, kus ei panda kirja mitte helikõrgusi, vaid pigem mänguvõtteid (sõrmestust).

Tabulatuuri kasutamine on tavaline krihvide ehk astmetraatidega instrumentide, näiteks lauto, vihuela või kitarri, aga ka paljude vabade aerofonide, näiteks suupilli mängimisel.

Tabulatuur oli levinud 14.–18. sajandil (renessanss- ja barokkajastul). Tänapäeval kasutatakse seda rokk-, pop-, rahvamuusika, ragtime'i ja bluusi noodistamisel. Tabulatuuri on peamiselt kasutatud soolorepertuaari jaoks.

Lautotabulatuuris on noodijoonte asemel kujutatud lauto keeled, millele märgitakse numbrite või tähtedega sõrmestus. Orelitabulatuuris kasutatakse oreli klahve tähistavaid tähti. Euroopas kasutati saksa, hispaania ja itaalia tüüpi orelitabulatuure. On mitut tüüpi okariinitabulatuure. Hispaanias ja Walesis kasutati tabulatuuri harfi mängimiseks.

Kitarri tabulatuur

Kitarri tabulatuur koosneb horisontaalsete joonte süsteemist, mis sarnaneb standardnoodikirja noodijoonestikuga, kuid kus iga joon tähistab ühte kitarrikeelt. Seega on tavalise kitarri tabulatuuril kuus joont, basskitarri tabulatuuril neli. Tabulatuuri kõige ülemine joon tähistab kõige kõrgema häälestusega keelt. Jooned võivad olla märgistatud vastavaid keeli tähistavate tähtede või numbritega (kõrgeim E-keel tähega E või numbriga 1, järgmine B-keel tähega B või numbriga 2 jne).

Joontele kirjutatud numbrid tähistavad krihve, mida kasutatakse soovitud helikõrguse saavutamiseks. Näiteks kõige ülemisele joonele kirjutatud number 3 tähendab, et mängija peab vajutama E-keelt kolmanda krihvi kohal. Number 0 tähistab sadulat – see tähendab, et mängida tuleb lahtist keelt. Akordide puhul märgib täht tabulatuuri all või kohal akordi alusnooti.

Akordid E, F ja G:

E|--0--1--3--
B|--0--1--3--
G|--1--2--0--
D|--2--3--0--
A|--2--3--2--
E|--0--1--3--
     E   F   G