Vene Õigeusu Kirik: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
95. rida: 95. rida:
*[[Õigeusu kirik Eestis]], [[Eesti õigeusu koguduste loend]], autonoomne [[Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik]]
*[[Õigeusu kirik Eestis]], [[Eesti õigeusu koguduste loend]], autonoomne [[Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik]]
*[[Kirikuslaavi keel]]
*[[Kirikuslaavi keel]]
*[[Vanausulised]]


==Välislingid==
==Välislingid==

Redaktsioon: 17. jaanuar 2017, kell 12:52

Vene Õigeusu Kirik
Asutatud 1589
Peakorter Moskva
Tegevuspiirkond Venemaa Föderatsioon, Ukraina, Valgevene, Moldova, Kasahstan, Kõrgõstan, Usbekistan, Turkmenistan, Tadžikistan, Aserbaidžaan, Leedu, Läti, Eesti
Ametlikud keeled kirikuslaavi keel (liturgiline keel), vene keel (suhtlemis- ja asjaajamiskeel)
Juhtkond Moskva ja kogu Venemaa patriarh
Veebileht www.patriarchia.ru

Vene Õigeusu Kirik (vene Русская Православная Церковь; lühend VÕK, РПЦ) ehk Moskva patriarhaat on õigeusu kirik, mis allub Moskva ja kogu Venemaa patriarhile.

Vene Õigeusu Kirikusse kuuluvad lisaks Venemaa Föderatsioonis asuvate kirikuorganisatsioonide ka Venemaa Keisririigi ajaloolisel territooriumil väljakujunenud õigeusukiriku organisatsioonid: Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik ja 1917. aasta revolutsioonide järel emigratsioonis tegutsenud, kuid Moskva Partiarhaadiga taasliidetud Vene Õigeusu Kirik Välismaal jt.

Kiievi suurvürst (980–1015) Vladimir Svjatoslavitš
Patriarh Kirill

Kirikuorganisatsioon ja hierarhia

  • Patriarh (kõnetlusvorm "Teie pühadus" (Ваше Святейшество))
  • metropoliit ("Teie üli­pühitsetu" (Ваше Высокопреосвященство))
  • peapiiskop ("Teie üli­pühitsetu" (Ваше Высокопреосвященство));
  • piiskop ("Teie kõrgestipühitsetu" (Ваше Преосвященство));
  • arhimandriit ("Teie kõrgeausus" (Ваше Высокопреподобие))
  • iguumen ("Teie kõrgeausus" (Ваше Высокопреподобие))
  • preester ("Teie auväärsus" (Ваше Преподобие))

Ajalugu

988. aastal võttis Kiievi-Vene suurvürst Vladimir Svjatoslavitš vastu ristiusu Bütsantsist ja tegi sellest Kiievi-Vene riigis riigiusu, millest sai alguse Vene Õigeusu kirik. Kiievi-Venemaale loodi Konstantinoopoli Õigeusu Kiriku Kiievi metropoolia ning Kiievisse asutati Kiievi ja kogu Venemaa metropoliidi Mihhaili aujärg. Bütsantsi keisririigi preestreid, arhitekte ja kunstnikke kutsuti Kiievi-Venemaa kirikute ja katedraalide ehitamisele, kus nad suurendasid veelgi Bütsantsi kultuurilist mõju. Kiievi-Venemaale lähetati usu levitamiseks peamiselt kreeklastest munki ja õpetajaid. Kiievi-Venemaal segunes nende õpetus kohalike paganlike kommetega.

Algselt oli kultuse raskuskese liturgial (avalik jumalateenistus) sealhulgas valjuhäälsel palvete esitamisel ja armulaual, ka piht oli selle osa. Usuti, et inimese edasist saatust (pärast surma) ei määra mitte üksnes tolle eluajal tehtud teod, vaid ka elavate palved nende eest. Nende palvete lugemiseks tekkisid niiöelda matmata surnud – need on mungad, kes loevad eestpalveid surnute ja üldse kõigi vastavasse raamatusse kantute eest. Kloostris või kirikus asuvasse raamatusse kandmise eest võeti materiaalset hüvitust. Algselt arvati ka, et iga kloostrisse maetud inimene saavutab lunastuse, hoolimata tehtud pattudest. Pühakuks saamise tingimuseks oli algselt ka surnud isiku säilmete kõdunematus, hiljem see põhimõte muudeti.

Algselt olid paikkonniti erinevad pühakud (näiteks seal elanud munkadest imetegijad), hiljem püüti nende arvu vähendada ja koosseisu ühtlustada. Mõned peamised – Boriss, Gleb, Dmitri, Georgi, Antonius, Theodosios, Nikita, Vassili, Pjotr, Aleksei, Sofia, Vsevolod, Moissei, Leonti, Jona, Sergi, Jossif.

Bütsantsi pikkade tseremooniate lühendamiseks hakkas varsti palveid ja psalme lugema mitu pappi samaaegselt. Iseloomulik on ikoonide kummardamine. Algsele kirikule (vanausulisele) omased kellade pidev kasutamine, halleluuja lausumine 2 korda, ristimärgi tegemine 2 sõrmega, habemekandmine, kasutusel oli võidmine mürriga. 1370. aastatel algasid nõiaprotsessid. Iseseisvumine Bütsantsist toimus 1448. aastal.

Suured muudatused kombetalitustes ja tekstides toimusid, Nikon juhtimisel 1654. aasta kirikukogu parandustega. Jumalateenistustes ja rituaalides naasti algse kreeka õigeusu põhimõtete juurde. Kaheksast ristiharust sai 4, risti pidi lööma 2 sõrme asemel kolme sõrmega, palved lühenesid ja neid hakati taas lugema ükshaaval. Uues usus tauniti ka habemekandmist, vanaaegse lõikega rõivaid, kehtestati kahekordne maks vanast usust kinnipidajatele (vanausulistele). Samas olid vanausulised vabad muudest koormistest ja maksudest äärealadel (need käisid vaid õigeusklike kohta). Vanausulised tunnistati mitteõigeusklikeks ja pandi 1667 vande alla. Vanausulised said ohtralt tunda tagakiusamist. Aastat 1666 (maailmalõpu ootuses) hakkasid paljud vanausulised, nii protestiks kui tagakiusamise vältimiseks, end põletama. Sihiks oli muidugi ka pääsemine kurjast, lunastus ja hinge puhastus. 17. sajandi lõpuks oli end põletanud umbes 9000 inimest.

18. sajandil tsaaririigi võim kiriku üle tugevnes veelgi, kiriku maad sekulariseeriti, kirikule jäi vaid usu- ja kombetalituste täitmise funktsioon. Tsaari (keisrit) hakati üha ülistama, seostades tema isikut jumalaga. Seda nii oma koha säilitamiseks, tagakiusamise vältimiseks, kõrgemasse ametisse pääsemiseks. Sellest perioodist hakati ka pühapiltidel kujutama tsaari ja tema soosikud.

Vanausulistele pandud kirikuvanne eemaldati alles 1929. aastal, seda eemaldamist kinnitati ka 1971. aastal. Siiski on lõhe siiani säilinud.

Iseloomulikud jooned ja sektid

Vene õigeusule iseloomulikud jooned tulenevad suurel määral tema Bütsantsi (Konstantinoopoli) päritolust ning on paljuski ühised kõigile Ida õigeusu kirikutele. Kirikute arhitektuuris on kasutusel sibulakujulised kuplid, ristil on üks või kaks lisapõikpuud, ikoonide ees kummardatakse, iseendale lüüakse risti ette ja nii edasi.

Tugevasti on vene õigeusk olnud seotud vene rahva enesemääratlusega ja tähendusotsingutega. Vene õigeusku on peetud venelaste poolt ainsaks õigeks ristiusuks, Moskvat „kolmandaks Roomaks” ning vene rahvast ainsaks „jumalakandjaks” rahvaks maailmas. Uskumus, nagu oleks vene rahvale määratud eriline missioon maailma lunastamisel, seostus 19. sajandil paljude revolutsiooniliste liikumistega ning kandus antiklerikaalsel ja ateistlikul kujul edasi 20. sajandil valitsenud kommunistliku režiimi ekspansionistlikku poliitikasse.

Vene õigeusust on välja kasvanud paljud erinevad usulised liikumised. Kirik on neid mõnikord tauninud, pannud kirikuvande alla ja isegi jälitanud, kuid samal ajal on kirik ka paljusid sallinud ja tunnustanud (pühakuks kanoniseerimisega jm).

Üks omapärasemaid nähtusi on vene õigeusus olnud läbi sajandite „jurodivõi” kultus. Jurodivõi on pühaks peetav lollike või värdjas, sisuliselt rändjutlustaja või munk, kelle vaimupuuet peetakse jumalikuks tunnuseks. Seetõttu on jurodivõi püha ja puutumatu ning võib jutlustada mida iganes. Tuntuim on Grigori Rasputin Nikolai II õukonnas.

Strigolnikud olid 14.-15. sajandil Novgorodi, Pihkva ja Tveri kubermangus levinud ketserlikust liikumisest osavõtjad, käsitöölised ja alamvaimulikud. Eitasid kiriku hierarhiat, munklust ja mõningaid usudogmasid, protesteerisid kirikumaksude vastu, propageerisid sotsiaalset võrdsust.

Juuditsemine (juuditsejad) oli Novgorodi-Moskva ketserlus Vene õigeusu kirikus. Algus umbes 1476. aastal Novgorodis. Ilmus ühes eshatoloogiliste ootuste elavnemisega, kuid arvestades kalendrilist aja erinevust juudi Piibli ja selle Aleksandria tõlke vahel ei pooldanud seda. Rajanes põhjalikumal piiblitundmisel, samuti oldi kursis kabala, astroloogia ja astronoomiaga. Kritiseerisid ikoonikummardamist. Kristust pidasid lihtsalt prohvetiks, mitte jumalinimeseks. Jumal on vaid üks ja ainus. Armulaua atribuute pidasid lihtsalt sümboliteks. Ei uskunud hauatagusesse ellu. Kiriku hierarhiat pidasid valeks, kuna see oli paika pandud raha eest ("kasu eest").

Suur hulk liikumisi ja rahutusi tekkis 17. sajandil seoses ulatuslike kirikureformidega. Vanadele kommetele truuks jäänud õigeusklikke nimetatakse vanausulisteks.

Hlõstid (jumalainimesed, iisraellased) on 17. sajandi teisel poolel tekkinud liikumine. Õpetuses peamine sisu on vahetu suhtlemine Püha Vaimuga. Ekstaatilise kultusetalituse ajal läheb Püha Vaim väljavalitusse („õigeisse”), neis kehastub Kristus. Kaalukad on ka sektijuhtide kultus ja prohvetlus. Kultuses sisaldub ringiskäimine, märatsemine, enesepiitsutamine ja muu selline. Pole lubatud asutada perekonda, omada lapsi, süüa liha ja veretoite, tarbida alkoholi, suitsetada.

Võglased (võgid) on Võgi vanausulised Pomorjes (pomoorid). Algselt eralduti täiesti muust maailmast, seati sisse poolkommunistlik kord, kogu vara oli ühine. Range tööjaotus. Lugesid ülejäänud maailma antikristlikuks. Õpetajad ja papid puudusid. Põhimõte oli – kõik püsib ainuüksi usul, samas elasid ka maailmalõpu ootuses. Jumalateenistus sisaldas ühist palvet, laulu ja lugemist valitud juhataja all (mitte tavapärased maagilised tseremooniad) kabelites ja kodustes palvelates. Kontingent enamasti talupoeglik. Soovisid ise endale preestriks olla (papitud). Hiljem taastasid sideme maailmaga (1702), leppisid riigiga. Kannatasid repressioonide all 1830-ndatel.

Filiplased on Võglastest kujunenud sekt, kes ei läinud kompromissile riigiga (antikristusega). Juhataja – Filipp. Panid võglaste peale needuse ja keeldusid Võgile allumast. Ei palvetanud tsaari eest, keeldusid kahekordse (usu?)maksu tasumisest. Elasid Põhjas, põlistaigas. Tagaajajate ilmudes päästsid end enesepõletamisega. Püsisid leppimatud kuni 19. sajandi teise pooleni.

Fedossejevlased on Poolast 1715. aasta paiku alguse saanud liikumine. Rajaja: Feodossi Vassiljev. Kogukonnad olid kinnised, valitses abielukeeld. Liikumine laienes Moskva Preobraženski kogudusele umbes 1771. aastal. Suhtlemine muuusulistega oli äärmiselt piiratud. Sisaldas variserluse (silmakirjalikkuse) elemente. Omas palju sidemeid üle Venemaa. Vahepeal liikumine taandus, taaselustumine toimus 1820-ndatel ja hääbumine 1840-ndatel.

Jooksikud on sekt, mille juhiks oli Jeftim, endine fedossejevlane. Liikumine sai alguse umbes 1715. aastal. Liikmeteks ülekohtu eest pagevad talupojad, soldatid, sunnitöölised, kerjused. Väikekodanlased osutasid jooksikutele abi varjamise teel, kasutades osalejaid samas odava tööjõuna. Pelgupaigad peamiselt jõgede ümbruses, põhja aladel jms (keskus Jaroslavlis, seal olevat olnud 464 pelgupaigapidajat). Ideoloogia – riik ja selle esindajad on kurjuse kehastuseks, selle ja vastavate ilmingute eest peab pidevalt põgenema. Seega ei tohi omada vara, olla lahkususliste nimekirjades, omada passi ja muud sellist. Eitasid ka raha kui antikristuse sünnitist, riigivappi sellel pidasid antikristuse pitseriks. Liikuva eluviisi tõttu ka abielu eitasid. Vältisid seaduste täitmist. Samuti eshatoloogilised motiivid. Pärast vahepealset langust uus laine 1820-ndatel.

Artamonovlased oli fedossejevlastest lahkulöönud liikumine, kus kompromissina on lubatud laulatus õigeusu preestri poolt.

Jehovism (jehovistid ehk Jiniinlased) oli Siberis tegutsenud Vene lahkusk, järgijateks olid 1840. aastail Uuralites N. Iljini rajatud usulahu "Desnoje Bradstvo" (ehk "Sionskaja vest") liikmed. 19. sajandi keskpaiku tekkinud, kirikule ja valitsevale korrale vaenulik Vene sekt, mille Johannese Ilmutusraamatule toetuvas õpetuses leidub ka judaismi, materialismi ja sotsialismi elemente.

Tolstoilased oli 19. ja 20. sajandi vahetusel tekkinud usuline liikumine, mille algataja oli Lev Tolstoi. Mõistes hukka oma varasema kirjandusliku loomingu („Sõda ja rahu”, „Anna Karenina” ja teised) hakkas Tolstoi propageerima lihtsat eluviisi, heategevust ja muud sarnast. Andis välja hulga usulist kirjandust, eitas kirikuvõimu ja kiriku dogmasid. Liikumisel oli palju poolehoidjaid. Tuntuim järgija: Ilja Repin.

Erinevaid liikumisi oli veel, teiste seas ka duhhoboorid, molokaanid ja skopetslus. Paljud sektantlikud rühmad ja liikumised Vene õigeusu kiriku sees ja selle kõrval püsisid elujõulised veel kuni 1917. aastani. Kommunistlik terror hävitas nad enamasti jäägitult.

Vaata ka

Välislingid