Lembit Koik: erinevus redaktsioonide vahel

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
allikat vaadake arutelust, tuleb täpne viide leida
14. rida: 14. rida:
Lembit Koik oli [[VEKSA]]-ühingu spordisektsiooni esimees ja [[Eesti Ajakirjanike Liit|Eesti Ajakirjanike Liidu]] spordiajakirjanike sektsiooni aseesimees ning [[Eesti Spordiajakirjanike Ühendus]]e esimees.
Lembit Koik oli [[VEKSA]]-ühingu spordisektsiooni esimees ja [[Eesti Ajakirjanike Liit|Eesti Ajakirjanike Liidu]] spordiajakirjanike sektsiooni aseesimees ning [[Eesti Spordiajakirjanike Ühendus]]e esimees.


Arhiiviandmetel värvati Lembit Koik [[1955]]. aastal [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee]] agendiks varjunimega "A. Siil" <ref>Indrek Jürjo, "Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid [[KGB]], [[Eestimaa Kommunistlik Partei|EKP]] ja [[VEKSA]] arhiividokumentide põhjal". Umara 1996</ref>, <ref>Selgust meie spordiajakirjandusse, Luup, 1997, nr 1, lk 60</ref>.
Arhiiviandmetel värvati Lembit Koik [[1955]]. aastal [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee]] agendiks varjunimega "A. Siil" <ref>Indrek Jürjo, "Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid [[KGB]], [[Eestimaa Kommunistlik Partei|EKP]] ja [[VEKSA]] arhiividokumentide põhjal". Umara 1996</ref>, <ref>Selgust meie spordiajakirjandusse, Luup, 1997, nr 1, lk 60</ref>. Koigi sõnul oli ta fiktiivne agent. [[Kasutaja:Andres|Andres]] ([[Kasutaja arutelu:Andres|arutelu]]) 6. jaanuar 2017, kell 14:15 (EET)
==Viited==
==Viited==

Redaktsioon: 6. jaanuar 2017, kell 15:15

Lembit Koik (3. september 1929 Tartu – 5. jaanuar 2017) oli eesti ajakirjanik, jurist ja sporditegelane.

1952. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli juristina. Töötas ajakirjanikuna Eesti Raadios, Õhtulehes ja Spordilehes. Aastail 1967–1991 oli ajakirja Nõukogude Õigus/Eesti Jurist peatoimetaja. Nõukogude ajal esines ta regulaarselt Eesti Raadio välissaadetes.

Sportlasena harrastas ta eeskätt veepalli; Dünamo meeskonnas tuli ta kolmel korral Eesti meistriks. Harrastas ka teisi võistkondlikke mänge.

Hiljem tegutses ta spordiajakirjanikuna ja -ajaloolasena ning veepallikohtunikuna.

Lembit Koik osales 1988. aasta 13. aprilli telesaates "Mõtleme veel", kus toodi üldsuse ette kava algatada Rahvarinne Perestroika toetuseks. Samast päevast oli ta tegev rahvarinde algatusrühmas ja -keskuses, mille staap asus Tallinnas Mainoris. Nii eesti- kui ka venekeelse Rahvarinde Teataja esimesed numbrid valmisid 1988. aastal ajakirja Nõukogude Õigus toimetuses.

Lembit Koik oli aastail 1991–1992 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli nõunik.

Lembit Koik oli VEKSA-ühingu spordisektsiooni esimees ja Eesti Ajakirjanike Liidu spordiajakirjanike sektsiooni aseesimees ning Eesti Spordiajakirjanike Ühenduse esimees.

Arhiiviandmetel värvati Lembit Koik 1955. aastal Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee agendiks varjunimega "A. Siil" [1], [2]. Koigi sõnul oli ta fiktiivne agent. Andres (arutelu) 6. jaanuar 2017, kell 14:15 (EET)

Viited

  1. ↑ Indrek Jürjo, "Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal". Umara 1996
  2. ↑ Selgust meie spordiajakirjandusse, Luup, 1997, nr 1, lk 60

Välislingid

1924 August Kitzberg • 1925 Eduard Vilde • 1929 Anton Jürgenstein • 1930 Mihkel Martna • 1930 Jaan Tõnisson • 1930 Georg-Eduard Luiga • 1931 Mihkel Aitsam • 1931 Eduard Hubel (Mait Metsanurk) • 1933 Hugo Raudsepp • 1934 Paul Olak • 1935 Jaan Tomp • 1936 Heinrich (Hendrik) Moorson • 1936 Peter Grünfeldt • 1997 Juhan Peegel • 1997 Siegfried Veidenbaum • 1997 Heino Kersna • 1999 Lembit Lauri • 1999 Ivar Trikkel • 1999 Lembit Koik • 1999 Ester Spriit • 1999 Hamlet Tiits • 2000 Endel Sõerde • 2001 Hugo Alter • 2002 Helju Vals • 2002 Felix Leet (Lebbas) • 2002 Faivi Kljutshik • 2002 Rudolf Aller • 2004 Aado Slutsk • 2005 Ene Pajula • 2005 Ants Luik • 2005 Harri Treial • 2006 Eduard Tüür • 2006 Endel Saar • 2006 Hille Tänavsuu • 2007 Mari Tarand • 2008 Viktor Salmre • 2008 Grete Naaber • 2008 Ülo Vooglaid • 2008 Mati Talvik • 2011 Ene Hion • 2013 Sulev Uus • 2015 Asta Kiitam • 2015 Voldemar Lindström • 2016 Riina Eentalu • 2016 Tiiu-Ann Salasoo • 2018 Martin Viirand

1990: Aksel Tiik (1921–2010) • 1991: Eugen Piisang (1917–2003) • 1992: Ruudi Toomsalu (1913–2002) • 1993: Oliver Puri (1925–2003) • 1994: Aime Pärnakivi (1935) • 1995: Juhan Mandre (1922–2008) • 1996: Ants Kala (1924–2011) • 1997: Vambola Remmel (1922–2015) • 1998: Heino Kask (1924–1999) • 1999: Johannes Nittim (1918–2006) • 1999: Arnold Vaiksaar (1929–2009) • 2001: Kaljo-Mihkel Johannes (1929–2010) • 2001: Valter Lenk (1929–2020) • 2002: Lembit Koik (1929–2017) • 2003: Juhan Maidlo (1930–2015) • 2004: Erlend Teemägi (1929) • 2005: Olaf Langsepp (1930) • 2006: Vello Viirsalu (1938–2011) • 2007: Nora Kutti (1922–2020) • 2008: Henn Saarmann (1934–2008) • 2009: Uno Aava (1928) • 2009: Paul Kuldkepp (1934–2020) • 2010: Aarand Roos (1940–2020) • 2011: Enn Mainla (1944) • 2012: Vello Lään (1937) • 2013: Linda Jaanson (1933) • 2014: Ille Palm (1937) • 2014: Tiit Lääne (1958) • 2015: Rein Järva (1945) • 2016: Valeri Maksimov (1949) • 2017: Merike Rõtova (1936) • 2018: Heldur Tuulemäe (1929) • 2019: Paavo Kivine (1939) • 2019: Tiit Karuks (1946) • 2021: Viive Reesar (1944) • 2021: Märt Ibrus (1949)

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Lembit_Koik&oldid=4555253"