Augustiputš

Augustiputš
Osa Nõukogude režiimi vastastest revolutsioonidest, külmast sõjast ja Nõukogude Liidu lagunemisest
Tangid Bolšoi Moskvoretski sillal, Punase väljaku läheduses.
Toimumisaeg	19. - 21. august 1991
Toimumiskoht	Moskva, Vene NFSV, Nõukogude Liit
Tulemus	Putš ebaõnnestus Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee andis alla Plaan tekitada Suveräänsete Riikide Liit jäi ära Nõukogude Liidu lagunemine
Osalised
Nõukogude Liit Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee Nõukogude armee KGB Toetavad liiduvabariigid: Aserbaidžaani NSV Transnistria Moldaavia NSV Valgevene NSV 25px Tadžiki NSV Turkmeeni NSV Ukraina NSV Fail:Logo for Liberal Democratic Party of Russia.svg Venemaa Liberaaldemokraatlik Partei Rahvusvahelised toetajad: Fail:PFLP flag.png Palestiina Vabastamise Rahvarinne Palestiina Vabastamise Demokraatlik Rinne Sudaani vabariik Iraagi vabariik Liibüa Sotsialistlik Araabia Rahvavabariik Jugoslaavia Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik Korea Rahvademokraatlik Vabariik Hiina Rahvavabariik Vene NFSV Toetavad liiduvabariigid: Armeenia NSV Eesti NSV Gruusia NSV Kasahhi NSV Kirgiisi NSV Läti NSV Leedu NSV Moldaavia NSV Usbeki NSV UNA-UNSO Rahvusvahelised toetajad: Ameerika Ühendriigid Kanada Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik Saksamaa Liitvabariik NATO Euroopa Majandusühendus

Fail:Boris Yeltsin 19 August 1991-1.jpg

Boriss Jeltsin Moskva Valge maja ees kõnet pidamas 19. augustil 1991

Augustiputš oli 19.–21. augustil 1991 Nõukogude Liidus toimunud riigipöördekatse.

Isehakanud Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee, rühm NLKP Keskkomitee juhtkonda ja Nõukogude Liidu valitsusse kuulunud vandenõulasi püüdis kõrvaldada Mihhail Gorbatšovi Nõukogude Liidu presidendi ametikohalt ning teha lõpp tema perestroikapoliitikale ja ennetada uue liidulepingu sõlmimist. Komitee kuulutas välja kuueks kuuks erakorralise seisukorra, Moskvasse viidi väed, kohalik võim allutati komitee poolt määratud sõjaväekomandantidele, kehtestati massiteabevahendite tsensuur ja osa massiteabevahenditest suleti.

Putš tõi kaasa riigi poliitilise olukorra radikaalse muutumise.

Põhjused

1991. aasta jooksul oli rahulolematus Mihhail Gorbatšovi perestroikapoliitikaga pidevalt suurenenud, sest sai üha selgemaks, et tema üha aeglustuvad reformid ei suuda majandust ega riiki päästa. Viimases hädas oli Gorbatšov leppinud liiduleppe sõlmimisega, mis vanameelsete kommunistide arvates tähendas aga Nõukogude Liidu lõppu, vähemalt kommunistliku ja maailmapoliitilise suurvõimuna. Kuni 1990. aastani oligi Gorbatšov üpris selgelt radikaalse demokraatia ja majandusliku vabaduse poole liikunud, kuid siis taipas ka tema, et see võib riigi hävitada. Majandus oli üha enam kokku kukkumas ja suur osa inimestest oli kaotanud usu Nõukogude võimu. Enamikus liiduvabariikides, eriti Eestis, Lätis ja Leedus hakati nõudma täielikku iseseisvust ning 1990. aastal oli Leedu ka end sõltumatuks kuulutanud. Lisaks sellele süvenes detsentraliseeritus ja keskvõimu suutmatus olukorda kontrollida. Vene NFSV Ülemnõukogu esimeheks valiti radikaalne reformaator Boriss Jeltsin, kes nõudis turumajanduslike ja demokraatlike reformide jätkamist. Kuid Gorbatšov oli juba teist meelt ja otsustas üha enam toetuda vanameelsetele jõududele, lootes seeläbi Nõukogude Liidu säilitada. Nii olidki tema lähikonnaga liitunud Valentin Pavlov Ministrite Nõukogu esimehena, Gennadi Janajev asepresidendina ja Boriss Pugo siseministrina, kes kõik olid perestroikavastased. 1991. aasta keskpaigaks otsustas Gorbatšov siiski sõlmida liidu hoopis Jeltsiniga ja lootis, et reformid suudavad riigi päästa.

Putšistide eesmärk

Putšistide põhieesmärk oli Gennadi Janajevi sõnade järgi hoida ära Nõukogude Liidu likvideerimine, mis nende arvates pidi algama 20. augustil, mil pidi aset leidma esimene etapp uue liidulepingu allakirjutamisel, millega Nõukogude Liit oleks muudetud konföderatsiooniks (Suveräänsete Riikide Liiduks). Tol päeval pidid lepingule alla kirjutama Vene NFSV ja Kasahhi NSV esindajad; ülejäänu pidi toimuma viiel kohtumisel kuni 22. oktoobrini. Gennadi Janajev on öelnud: "20. kuupäeval me ei lubanud liidulepingule alla kirjutada, me nurjasime sellele liidulepingule allakirjutamise." (Janajevi intervjuu raadiojaamale Ehho Moskvõ)

Putšistidele on omistatud ka isiklikke motiive: nad püüdsid säilitada oma ametikohti, mille nad pärast uue riigi moodustamist oleksid kaotanud. Seda on rõhutanud teiste seas Mihhail Gorbatšov.

Ühes Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee esimestest avaldustest, mida levitasid Nõukogude raadiojaamad ja kesktelevisioon, osutati järgmistele eesmärkidele, mille elluviimiseks kehtestati riigis erakorraline seisukord:: "ületada sügav ja igakülgne kriis, poliitiline, rahvustevaheline ja kodanlik (гражданская) konfrontatsioon, kaos ja anarhia, mis ähvardavad Nõukogude Liidu kodanike elu ja julgeolekut, meie Isamaa suveräänsust, territoriaalset terviklikkust, vabadust ja sõltumatust; lähtudes üldrahvaliku referendumi tulemustest Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu säilitamise kohta; juhindudes meie Kodumaa rahvaste, kõigi nõukogude inimeste elutähtsatest huvidest".

Algus

23. juulil 1991 avaldas rühm, kuhu kuulusid NLKP funktsionäärid (nt Zjuganov, Varennikov) ja mõni kirjanik (Valentin Rasputin, Juri Bondarev) vanameelses ajalehes Sovetskaja Rossija avaliku kirja "Slovo k narodu" ('Sõna rahvale'), mida hiljem on nimetatud augustiputši manifestiks. Pöördumises märgiti, et "meie maa, suur riik, mis on antud meie hoolde ajaloo, looduse, kuulsusrikaste esivanematega, hukkub, mureneb, vajub pimedusse ja olematusse". Kiri, milles kutsutakse üles NSV Liitu säilitama ja "aitama kaasa NLKP ümberkujundamisele tõeliselt rahvaparteiks", märgib ühtlasi partei juhtkonna "konservatiivsete" liikmete üleminekut marksistlik-leninistlikult ideoloogialt vene natsionalismile.

18. augustil oli Gorbatšov Musta mere ääres puhkamas, kui kella 17:00 paiku sisenesid tema suvilasse mõned vanameelsed kommunistid, kes tahtsid teda sundida võimust loobuma Janajevi kasuks. Gorbatšov keeldus ja ta suleti koduaresti. Seejärel väitsid riigipöörajad avalikkusele, et Gorbatšov on haigestunud ega saavat oma presidendikohuseid täita. Tema asemele asus asepresident Janajev, kes koos oma kaaslastega valmistas ette Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee loomist, mis pidi võimu haarama. 19. augusti hommikuks oldi valmis võimu haarama Moskvas.

Putš

Riigipöörajad saatsid välja avaldused, milles teatasid, et nüüdsest valitseb kuni Gorbatšovi "tervenemiseni" Erakorralise Seisukorra Komitee ja tegevriigipeaks saab Janajev. Seda korrati ka samal päeval aset leidnud pressikonverentsil, kus Janajev oli niivõrd närvis, et kõne ajal ta käed värisesid. Pavlovit polnud üldse kohal, sest ta oli purjus. Tegelikuks riigipöörde läbiviijaks oli seega Pugo, kes soovis seda teha siiski võimalikult veretult, lootes, et rahvas hakkab neid toetama. Lisaks Pugole, Janajevile ja Pavlovile olid putšiga liitunud ka KGB juht Vladimir Krjutškov ning kaitseminister Dmitri Jazov. Kokku oli Erakorralise seisukorra komiteel 8 liiget. Sõjavägi toodi Moskva tänavatele ning anti käsk arreteerida Jeltsin ja teised reformimeelsed.

Kuid putšiste tabas ebaõnn, sest Jeltsinit ei õnnestunud arreteerida ja Moskvas olevate väeüksuste juhataja Gratšov läks Jeltsini poole üle. Ka enamik liiduvabariike ei toetanud riigipöördekatset ja nii saadeti nende vastu sõjavägi. Kõige suuremad väekontingendid saadeti Eesti, Läti ja Leedu vastu. Moskvas aga algasid barrikaadide ehitused ja rahvas koondus Jeltsini kaitseks. Temaga liitusid ka populaarsed perestroikafiguurid Eduard Ševardnadze ja Aleksandr Jakovlev ning tšellist Mstislav Rostropovitš.

20. augusti õhtul püüdsid putšistidele lojaalseks jäänud väed Venemaa Ülemnõukogu hoonet (Valge Maja) vallutada ja tapsid 3 inimest. Samal ajal kuulutas Eesti end iseseisvaks ja rahvast kutsuti üles kaitsma strateegilisi positsioone, näiteks teletorni. Läti kuulutas end iseseisvaks 21. augustil. Ka Moskvas oli juba selge, et putš on läbi kukkunud. 21. augustil läksid viimased väeüksused Jeltsini poolele ja enamik putšiste loobus üritusest. Mõned püüdsid veel asja jätkata, lennates 22. augustil Gorbatšovi juurde, et välja pressida tema toetust, kuid too nimetas neid reetureiks ja lasi Jeltsini pooldajatel nad arreteerida. Sellega oli riigipöördekatse ka läbi. 23. augustil saabus Gorbatšov Moskvasse tagasi. Võimukese oli selleks ajaks juba Jeltsini kätte nihkunud.

Tagajärjed

Augustiputš hävitas lootuse Nõukogude Liidu edasikestmiseks. Rahvas kaotas igasuguse usu kommunistidesse ja nende lubadustesse. Isegi Gorbatšovi ei toetatud enam, sest ta polnud suutnud midagi muuta. Venelased hakkasid enam lootma Jeltsinile, kes oli putšistid võitnud. Nii oli riigipöördekatsel hoopis vastupidine efekt, kui selle korraldajad olid lootnud: Nõukogude Liit muutus vaid sümboolselt eksisteerivaks monstrumiks, mis jäi ootama oma laialisaatmist. 23. augustil keelati NLKP ajutiselt ja Gorbatšov pidi peasekretäri kohast loobuma. Novembris keelati kompartei lõplikult ning Jeltsin asus koos Ukraina ja Valgevene juhtidega moodustama SRÜ-d. Detsembriks oli selge, et Nõukogude Liidul pole enam tulevikku ja Gorbatšov astus riigipea kohalt tagasi. Jeltsini Venemaast sai Nõukogude Liidu õigusjärglane ja kommunistlik süsteem kaotas nähtavasti igaveseks oma usaldusväärsuse reaalselt toimiva riigikorrana.

Vaata ka

• Augustiputš Eestis
• Perestroika
• Nõukogude Liit

Välislingid

• Einar Ellermaa. 20. august 1991 Moskvas: hommikul esitas KGB putšistidele analüüsi, mida nad eelmisel päeval valesti tegid. Delfi, 14.04.2016.
• Sergi Plohh. 21. august 1991: Putin läheb erru, Gorbatšovi juurde Krimmi lendavad nii putšistide kui Jeltsini esindajad. Delfi, 28.04.2016. (S. Plohhi raamat „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp“)
• 25 aastat Moskva putšist: kuidas paistsid sündmused KGB seest