Deminutiiv: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
'''Deminutiiv''' ehk '''vähendussõna''' on vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõna. |
'''Deminutiiv''' ehk '''vähendussõna''' on vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõna. |
||
Deminutiivi vastand on [[augmentatiiv]] ehk suurendussõna. Deminutiivid ja augmentatiivid on [[hinnangusõna|hinnangusõnad]].<ref name="käsiraamat">Erelt, M., T. Erelt, K. Ross. (1997). [http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?id=519&p=6&p1=3 Eesti keele käsiraamat]. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.</ref> |
Deminutiivi vastand on [[augmentatiiv]] ehk suurendussõna. Deminutiivid ja augmentatiivid on [[hinnangusõna|hinnangusõnad]].<ref name="käsiraamat">Erelt, M., T. Erelt, K. Ross. (1997). [http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?id=519&p=6&p1=3 Eesti keele käsiraamat]. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.</ref> |
||
Redaktsioon: 21. detsember 2016, kell 21:38
Deminutiiv ehk vähendussõna on vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõna.
Deminutiivi vastand on augmentatiiv ehk suurendussõna. Deminutiivid ja augmentatiivid on hinnangusõnad.[1]
Eesti keel
Eesti keeles moodustatakse deminutiive harilikult ke- või kene-tuletise abil, nt lonksuke(ne) – vrd lonks, hiireke(ne) – vrd hiir, tütreke(ne) – vrd tütar, Jaanike(ne) – vrd Jaan. [1] Kuigi deminutiiviliide -ke(ne) on nii vormi kui tähenduse poolest eesti keeles regulaarne, on selle esinemissagedus siiski suhteliselt tagasihoidlik. Deminutiiviliide -ke(ne) harilikult sõnas tüvemuutusi ei põhjusta.[2]
Lisaks on võimalik deminutiive moodustada ka u-liite abil: poisu, poju, Jaanu (< Jaan), Riku (< Richard), kutsu, notsu, lastekeelsed kätu, kroku, lutu, potu, kõtu, punnu. u-deminutiivide puhul lisab hellust ka palatalisatsioon. Eriti hellitavalt mõjub u- ja kene-liite kooskasutus, nt kiisukene, kätukene, laevukene, lapsukene, naisukene, pojukene, Jaanukene, Lumivalguke, rumalukene. Selliseid sõnu nimetatakse topeltdeminutiivideks.
Adjektiividest on võimlik deminutiive moodustada ldane-liite abil, nt lüheldane, pikaldane, vanaldane, väheldane (= väiksepoolne, väiksevõitu).
Deminutiivide moodustamiseks on võimalik kasutada ka liitsõna eesosi, mis väljendavad omaduse küllust: üliväike, imepisike, ultraväike, pisitilluke, tibatilluke. [1]
Lastekeel
Deminutiivtuletust peetakse lapse kõnearengu juures oluliseks grammatika harjutamise vahendiks, kuid erinevalt teistest tuletusliidetest, ei ole deminutiivtuletisel lapse sõnavara rikastamise ülesannet. Küll aga hõlbustab u-sufiksi abil deminutiivide moodustamine vormimoodustuse omandamist, nihutades muidu astmevahelduslikud sõnad teise, astmevahelduseta muuttüüpi, kus nimetava ja omastava vorm on ühesugused. On leitud, et vormihomonüümia hõlbustab just arvuka muuteparadigmadega keelte vormimoodustuse omandamist. [3]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Erelt, M., T. Erelt, K. Ross. (1997). Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
- ↑ Vare, Silvi (1994). Nimi- ja omadussõnatuletus tänapäeva eesti kirjakeeles. (Doktoritöö, Tartu Ülikool). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ Argus, R. (2008). Kuidas eesti laps vormimoodustuse omandab. Oma Keel, 1, 16−26.