Turu linnus: erinevus redaktsioonide vahel
| 11. rida: | 11. rida: | ||
Aastatel [[1284]]-[[1291]] oli Soome hertsog [[Bengt Birgersson]], Rootsi kuninga [[Magnus Aidalukk|Magnus Aidaluku]] (Ladulåsi) vend, kes pantis linnuse ehitustööde rahastamiseks oma Soome valdused. |
Aastatel [[1284]]-[[1291]] oli Soome hertsog [[Bengt Birgersson]], Rootsi kuninga [[Magnus Aidalukk|Magnus Aidaluku]] (Ladulåsi) vend, kes pantis linnuse ehitustööde rahastamiseks oma Soome valdused. |
||
[[1302]] |
Aastatel [[1302]]–[[1318]], kuningas Magnuse poja, hertsog Waldemar Magnussoni valitsemisajal ehitati kastell ümber hoonetiibadega suurlinnuseks. |
||
[[1318]] põletasid |
Aastal [[1318]] põletasid [[Novgorod]]i väed Turu linna maha, linnust nad vallutada ei suutnud. |
||
==Ehitus== |
==Ehitus== |
||
Redaktsioon: 16. detsember 2016, kell 15:49
Turu linnus (soome keeles Turun linna, rootsi keeles Åbo slott) on linnus Edela-Soomes, Turu linnas, Päris-Soome (Varsinais Suomi) maakonnas, Aura jõe suudmes, selle põhjakaldal, ja kujutab endast üht Soome vanimat ja suurimat enamvähem täielikult säilinud keskaegset kiviehitist.
Nimekujud
Ajalugu
1250. aastateks oli rootsi võim ennast Soomes kindlustanud ja viimase rannikualad olid liidetud Rootsi riigiga.
1280. aastatel alustati rootsi sõjameeste poolt kivilinnuse rajamist Aura jõe suudmes olevale saarele, et kaitsta koos 1260. aastail rajatud Häme linnusega Lõuna-Soomet ja 1293. aastal rajatud Viiburi linnusega Lääne-Karjalat. Kastellis sai rootsi sõjavägi kaitstuna laagris olla.
Aastatel 1284-1291 oli Soome hertsog Bengt Birgersson, Rootsi kuninga Magnus Aidaluku (Ladulåsi) vend, kes pantis linnuse ehitustööde rahastamiseks oma Soome valdused.
Aastatel 1302–1318, kuningas Magnuse poja, hertsog Waldemar Magnussoni valitsemisajal ehitati kastell ümber hoonetiibadega suurlinnuseks.
Aastal 1318 põletasid Novgorodi väed Turu linna maha, linnust nad vallutada ei suutnud.
Ehitus
Algselt oli tegemist kastell-linnusega, mille põhja- ja lõunaküljele ehitati hiljem hoonetiivad. Linnus oli ehitatud saarele ja sai kasutada veekaitset, linnuse rajamise aegu oli mereveetase 3,5 meetrit praegusest kõrgemal. Hiliskeskajal täiendati hoonekompleksi eeslinnusega.