Dharma

Dharma - Seadus, Õpetus,

Dharma - seadmus, seadmused, dharma jaguneb kaheks: Buddha Dharma ja Veda Dharma, mis on väga sarnased (jällesündimine, saatuse- karma - õpetus ja Valgustus).

• Seda on defineeritud mitmel erineval viisil:1. ennekõike tähistab see sõna ühte põhilist tõelisust. Üks vaimne tõde on kõige selle taga, mida tajume endas ja enda ümber. See on tõeline, vastandina, vastandina ainelise maailma näitavatele asjadele, selle poole me pöörduksime, kui pöörduksime ära maistest asjadest, sest ainult see võib tuua rahulolu meelele. Ja see ei puuduta maiste asjade ja sündmuste välist külge, vaid võib neile mingil viisil olla sisemiselt omane koos juhtiva Seadmusega nende sees.

• Lihtsamalt väljendudes tähendab see algset tõde, mis on tõlgitsetud ja sätestatud Buddha Õpetuses ja tähendab “Õpetus”, Pühakiri” , “Tõde”.
• Ta võib nii esimeses kui ka teises mõttes kajastuda meie endi elus, avalduda meie teguviisis, niivõrd kui me toimime temale vastavalt. Sellisel juhul omab sõna “Õigluse” ja “Vooruse” tähenduse.
• Buddhistlikud kirjatööd on kõikjal täis vihjeid dharmadele (seadmustele) mitmuses, muutudes arusaamatuks, kuni ei tunnustata selle mõiste eriomast tähendust. Siin kasutatakse sõna teaduslikus tähenduses, mis tuleneb vaadeldes asju ja sündmusi nende suhtes Dharmaga esimeses mõttes - vaadeldes neid nagu need oleksid põhilises tõeluses. Siin võrdluseks aatomiõpetus - sama mis on aine algosakesed füüsikutele, on dharmad buddhalastele. On olemas mitmed seadmuste loetelud nagu  :

Viis Koostisosa e skandhat: keha, kuju -ruupa, kokkupuude- veedana, kujutlus -sandjaa, suhtumine -samskaara ja teadvus - vidjaana, mis öeldi moodustavat inimliku isiksuse täies ulatuses. Või Kuus sisemist ja välimist meeltevälja: silm, kõrv, nina, keel, nahkja aju, samuti ka näjtavad, kuuldavad, tuntavad, maitstavad, katsutavad ja mõeldavad sihitised, mis moodustavad inimliku isiksuse täies ulatuses. Seadmus on ebaisikuline nähtus, mis ei kuulu ühelegi inimesele, vaid lihtsalt kulgeb kulgeb mööda iseenda tõelist teed. Seda peetakse kiiduväärseimaks saavutuseks, kui buddhistlikul mungal õnnestub seletada endale oma mõtlemise sisu nende ebaisikuliste seadmuste abil, mis tavaliselt esinesid kindlates loeteludes, ilma kordagi kasutamata udust ja hukutavat sõna “mina”.