Konstellatsioonid

See artikkel räägib nõustamises kasutatavast metoodikast; astronoomia mõiste kohta vaata artiklit Tähtkuju

---

Konstellatsioonid on nõustamisel kasutatav metoodika, mis seisneb nõustatavale olulise probleemi lahendamises ruumilise kujundina. Klassikalised perekonstellatsioonid rajas Bert Hellinger ajavahemikus 1975. aastast kuni 1990ndate aastate keskpaiga ja lõpuni. Praeguseks on nii kasutusalades, meetodites kui teoreetilistes alustes toimunud hulk lahknemisi, mistõttu mõiste hõlmab suurt hulka üksteisest oluliselt erinevaid nähtusi.

Mõisted

Konstellatsioon kui nähtus on kujund, mis moodustatakse eesmärgiga leida lahendus inimese, organisatsiooni või grupi jaoks olulisele küsimusele. Samaaegselt on konstellatsioon ka sellise lahenduseni jõudmise protsess. Konstellatsioonitööks võib nimetada kõiki metoodikaid ning teadmisi, mida kasutatakse konstellatsioonide läbiviimiseks. Ja konstellöör (mõnikord konstellatöör) on konstellatsioonitöö spetsialist, protsessi juhtiv inimene.

Saksa keeles kasutati algselt mõistet aufstellung ("paigutus"). Sama tähistab ka venekeelne sõna рaсстановкa. Lähtuvalt eelnevast on ka eesti keeles vähesel määral sünonüümina kasutusel mõiste "paigutus".

Mõned saksa mõjukad konstellöörid (Gunthard Weber jt) on kasutanud mõistena ka väljendit "süsteemsed lahendused". Näiteks on selliselt nimetatud Wieslochi süsteemsete lahenduste instituut [1].

Mõiste "konstellatsioon" on eesti keeles kasutusel inglise keele eeskujul (constellation kui "konstellatsioon", kuid lisaks rida erinevaid täiendavaid tähendusi). Inglise keeles on mõistel oma genealoogia Walter Tomani ideededega raamatus Family Constellation (1961).[2] Toman küll pidas perekonstellatsiooni all silmas laste sünnijärjekorra mõju laste iseloomule. See on iseenesest Alfred Adleri individuaalpsühholoogiani tagasiviidav idee.

Piiritlemine muudest draamameetoditest

Erinevaid rollimänge ja taaskehastamisvõimalusi, mida kasutatakse psühhoteraapias, nõustamisel ja koolitamisel, on loomulikult ka muid. Kõige vanem ja tuntum selline koolkond on Jacob L. Moreno poolt 1920. aastate alguses loodud psühhodraama. Lisaks aga ka näiteks "dialoog isiksuse osadega" (Voice Dialogue, Hal ja Sidra Stone), "sisemised peresüsteemid" (Internal Family Systems, Richard C. Schwartz), Virginia Satiri "pere rekonstrueerimine" (family reconstruction), "pereskulptuur" (family sculpting) ning "osade pidu" (parts party) jne. Konstellatsioone eristab eelnevatest tuginemine modifitseeritud süsteemiteooriale, konstellatsiooni elementide (assistentide) omavaheliste ruumisuhete tõlgendamine, "lahendavate lausete" kui sekkumisvõtte kasutamine ning lähtumine grupis assisteerivate inimeste vabadest assotsiatsioonidest ("asendav tunnetus").

Eestlaste jaoks on võib-olla kõige paremini tuntud draamameetodiks Armen Tõugu poolt 2000. aastate keskel loodud pildidraama ehk intuitiivdraama. Kuna intuitiivdraama lähtekohtadeks on muuhulgas olnud ka klassikalised perekonstellatsioonid, on piiritlemisküsimused sagedased. Tõugu ise siiski ei pea oma meetodit peamiselt visuaalseks ega dramaatiliseks, vaid verbaalseks, nimetades seda viimasel ajal Mina-dialoogiks.

Kirjeldus

Perekonstellatsioon

Tüüpiline konstellatsioon grupis sisaldab enamikke järgmistest sammudest:

1. Gruppi juhib konstellöör. Lisaks viibivad grupis inimesed kas sooviga töötada oma küsimusega (kliendid) või assisteerida teisi nende küsimuste lahendamisel (asendajad või esindajad).
2. Konstellöör vestleb ühe kliendiga. Lepitakse kokku, mis on kliendi probleem, milline võiks olla selle lahendus ning määratletakse olulised elemendid. Perekonstellatsiooni puhul on olulisteks elementideks enamasti perekonnaliikmed, aga mõnikord ka abstraktsed mõisted nagu "sõda" või "saatus".
3. Klient palub grupis esindajatena osalevaid inimesi võtta valitud elementide rollid. Ta paigutab asendajad ruumis sellistesse asukohtadesse, nagu talle tundub hetkel õige. Seejärel istub ta uuesti maha ja jälgib konstellatsiooni käiku.
4. Esindajatele ei anta täiendavat informatsiooni selle kohta, kuidas nende esindatav perekonnaliige käitub. Nad järgivad oma hetkeassotsiatsioone.
5. Konstellöör küsitleb esindajaid ning need kirjeldavad oma assotsiatsioone.
6. Konstellöör teeb esindajate sõnade, kehakeele ning ruumipaigutuse alusel otsused vajalike edasiste sammude kohta.
7. Konstellöör võib lisada täiendavaid esindajaid, paluda neil lausuda erinevaid väljendeid ("lahendavad laused") või sooritada terapeutilisi rituaale (anda üle objekte, teha kummardusi jne).
8. Konstellatsiooni käigus toimub kliendi esitatud küsimuse lahendamine, selle ümbermõtestamine ning elulise lahenduse võimaldamine.
9. Konstellöör otsustab, et on jõutud lahenduseni. Klient võib seista konstellatsiooni sisse ning seda ise kogeda.
10. Esindajad vabastatakse rollidest.
11. Toimub jagamine ning protsessianalüüs.
12. Eduka konstellatsiooni puhul kliendi probleem laheneb või leeveneb elus.

Individuaalkonstellatsioonid

Grupitöö asemel võib konstellatsiooni luua ka individuaalse nõustamise kontekstis erinevas suuruses paberitükkide, metafoor-kaartide, puuklotside, Playmobil mängufiguuride jmt abiga.

Ajalugu

Juured

Juba Sigmund Freud rääkis varasemate põlvkondade mälujälgedest ning inimkonna kollektiivsest mälust. Carl Jung tõi sisse "kollektiivse alateadvuse" mõiste. Psühhoanalüütikutest jätkasid nende küsimustega tegelemist prantslased Francoise Dolto ja Nicolas Abraham.

Siiski tekkisid alles 20. sajandi keskpaigas lähenemised, mis vaatlesid perekonda süsteemina ja arvasid, et inimese mõistmiseks on oluline tema kontekst. Eriliselt tuleb ära märkida Palo Altos asuva Mental Research Institute'i tegevust, mis lähtus Gregory Batesoni ideedest ning kus John Weakland, Don Jackson, Paul Watzlawick jt arendasid välja mõjuka kommunikatsiooniteooria. Ära märkida tuleb kindlasti Jay Haley ja Virginia Satiri nimed. Konstellatsioonides kasutusel oleva "lojaalsuse" idee algne kuju oli Ivan Boszormenyi-Nagy kontekstuaalteraapias.

Prantslastest tegeles põlvkondi läbivate korduvate saatuste teemaga Anne Ancelin Schützenberger, kes kasutas töövahenditena palju nii genogramme kui psühhodraamat.

Psühhodraama, pere rekonstruktsiooni jmt viis uuele tasemele arvatavasti Saksa psühhiaater Thea Schönfelder, kes hakkas assistente (esindajaid) paigutama vähese eelinformatsiooniga, ilma eelnevalt rolle harjutamata või treenimata.

Bert Hellinger

Bert Hellingeri panus

Raamatus "Kaht liiki õnn" (Zweierlei Glück, ingl k Love's Hidden Symmetry) märgib Hellinger, et tema tööd mõjutasid järgmised sündmused:

• Tema lapsepõli natsi-Saksamaal. Muuhulgas liigitas gestaapo ta "arvatavaks rahvavaenlaseks", kuna ta puudus pidevalt Hitlerjugendi kogunemistelt. Ta osales katoliikliku noorteorganisatsiooni töös, mis oli tol ajal ebaseaduslik.
• Tema mobiliseerimine Saksa armeesse, kogemused rindel, vangilangemine ning elu põgenikelaagris Belgias.
• 20-aastasena katoliku mungaordusse astumine ning seejärel 16 aastat suulude juures misjonär olemine. Neist sai ta aimduse rituaalide ja tseremoonia tähtsusest ning hakkas väärtustama austust vanemate vastu.
• Pärast 25 aastat katoliku kirikus otsustas ta lahkuda ning õppida psühhoanalüütikuks. Ta õppis muuhulgas ka Arthur Janovi (primaalteraapia) ning Ruth Coheni ja Hilarion Petzoldi (geštaltteraapia) juures. Ta puutus kokku Böszörmenyi-Nagy ning Eric Berne'i ideedega.
• Ta väidab, et perekonstellatsioonidega puutus ta esmalt kokku Ruth McClendoni ning Leslie juures pereteraapiat õppides.
• Berne'i transaktsioonianalüüsi praktiseerides avastas ta "lahenduslaused". Ta töötas muuhulgas Ericksoni hüpnoteraapiaga, neurolingvistilise programmeerimisega, Frank Farrelly provokatiivteraapiaga, Irena Precopi kinnihoidmisteraapiaga. Ta osales vähemalt ühes Virginia Satiri töötoas.
• 1975. aastal tegi ta ettekande Janovi primaalteraapiast, mis viis Hellingeri väljaheitmiseni Viini ülikoolist.

1990ndate alguses plaanis ta pensionile jääda, kuid rida tema gruppides osalenud psühhoterapeute tõid selle asemel ta laiema avalikkuse ette.

Arengud alates 1990. aastatest

Hellingeri enda töös oli oluline samm, kui ta hakkas lubama esindajatel vabalt liikuda vastavalt nende sisemuses tekkivatele impulssidele. Klassikalistes konstellatsioonides oli esindajaid ümberpaigutanud üksnes konstellöör ise. Uut liiki konstellatsioone kutsus Hellinger "hingeliikumisteks". Veel üks areng oli "vaimuliikumised", mille puhul Hellinger juba distantseerus psühhoteraapiast ning võttis järjest enam vaimse õpetaja rolli.

Paralleelselt Hellingeri tööga lõid 1990. aastate keskel oma konstellatsioonide koolkonna filosoofiaprofessor Matthias Varga von Kibed ning psühholoogiadoktor Insa Sparrer. Niinimetatud "struktuurkonstellatsioonidel" on erakordselt rikkalikud intellektuaalsed juured. Üheks oluliseks verstapostiks oli Varga von Kibedi suhtlus lahenduskeskse lühiteraapia ühe rajaja Steve de Shazeriga. Neid ühendas huvi Wittgensteini filosoofia vastu.

2000. aastate paljude arengute hulgas on äramärkimist vääriv Franz Rupperti töö traumakonstellatsioonidega. 2010. aastate keskpaigast peale on Ruppert end positsioneerinud suuremast konstellatsioonide liikumisest eraldi, kutsudes oma tööd "identiteedikeskseks psühhoteraapiaks" (Identity Oriented Psychotherapy).

Rakendusalad

Klassikaliste perekonstellatsioonide lähtekoht oli psühhoteraapia kitsamas mõttes, töö konkreetsete inimsuhetega, suhetega peres ja keeruliste tunnetega. Tänapäeval võidakse siiski kõiki kliendi eluküsimusi (näiteks tervisega seotud või tööalaseid küsimusi) vaadelda läbi erinevate konstellatsiooniformaatide.

1994. aastal kutsusid organisatsioonikonsultandid Thomas Siefer ja Michael Wingenfeld Bert Hellingeri oma seminarile, mis tegeles küsimusega, kuidas võiks konstellatsioonitööd rakendada töös organisatsioonidega. Sellest said alguse organisatsioonikonstellatsioonid, töö juhtimise, turunduse, organisatsiooni ülesehituse jmt küsimustega, kasutades konstellatsioone.

Tänapäeval on konstellatsioone kohandatud ka selliste rakenduste jaoks nagu coaching, supervisioon, lepitus, õpetajatöö, kriminaalasjade kohtueelne uurimine, poliitikaküsimused, filmistsenaariumide koostamine. Kõik need nõuavad vähemal või rohkemal määral kaugenemist algselt terapeutilisest mudelist.

Hüpoteesid toimemehhanismide kohta

Keskseks küsimuseks konstellatsioonide toimimise puhul on küsimus, miks peaksid ilma eelteadmisteta assistendid (esindajad) oskama midagi asjakohast kliendi kohta öelda. Mõned variandid:

• Skeptitsistlik selgitus - esindajad loevad kliendi mitteverbaalseid signaale, ise endale sellest aru andmata (cold reading).
• Neurobioloogiline selgitus - kõikidel inimestel on sügavat empaatiat võimaldavad neurobioloogilised mehhanismid, nt peegelneuronid.
• Parapsühholoogiline selgitus - tegemist on psii-nähtusega, esindajad on ühenduses Rupert Sheldrake'i kirjeldatud morfogeneetilise väljaga.
• Esoteeriline selgitus - tegemist on loomuliku tundlikkusega, kus esindajad loevad energiaväljades sisalduvat infot.
• Animistlik selgitus - konstellatsioon on rituaal, kus osalevad reaalselt ja sõnasõnaliselt esivanemad, inglid, abistaja-vaimud jne.

Kriitika

Konstellatsioonide levik on toimunud samaaegselt pideva kahtlustuste ning kriitikaga meetodi suhtes. Oma osa selles on teoreetiliste aluste keerukusel, kuid sellele on kaasa aidanud ka Bert Hellingeri värvikas figuur ning kohati provokatiivsed väljaütlemised ning otsused. Kuigi konstellöörid võivad mõnel puhul olla mitmete kvalifikatsioonidega psühhoterapeudid, võivad nad samahästi kasutada metoodikat ka rahvatervendaja perspektiivist.

Kirjandus

• Wilfried Nelles. "Tegelikkuse tervendav jõud." (Väike Vanker 2010) (tõlkija Piret Metspalu; toimetajad: Silja Paavle, Mari Tuul; eessõna eestikeelsele väljaandele: Tiiu Vilu).
• Tiiu Bolzmann. "Perekonna varjatud seadused: suhete käsiraamat sünnist surmani." (Väike Vanker 2013) (tõlkija ja illustratsioonid:Cami Nante; toimetaja Tiia Kõnnussaar).

Välislingid

• Konstellatsioon – uusim juhtimise imeravim, uskuda või mitte?. Director Meedia, september 2015. Kaasautorid Heiki Eesmaa, Karin London.
• Konstellatsiooni meetodi abil seitsme põlve tagusesse aega. Kristo Kiviorg, Psühholoogia Sinule, märts 2015.
• Hallo, Kosmos! 2.11.2014 Tiiu Bolzmanniga. Saatejuht Ingrid Peek.
• Perekond tummfilmis. Krista Kiviorg, Pere ja Kodu, 29.10.2015.