Mecklenburg-Strelitzi suurhertsogkond

Lipp

Vapp

Mecklenburg-Strelitz Saksa keisririigis.

Mecklenburg-Strelitzi suurhertsogkond (saksa GroßHerzogtum Mecklenburg-Strelitz) koosnes kahest eraldi osast, Neustrelitz Mecklenburg-Schwerini suurhertsogkonnast idas ja Ratzeburgi vürstkond läänes. Esimest ümbritsesid Schwerin, Pommeri ja Brandenburg, teist Schwerin, Lauenburg ja vabalinn Lübecki territoorium.

Ajalugu

Mecklenburg-Strelitz võttis omaks Mecklenburg-Schwerini sõsarhertsogkonna põhiseaduse septembris 1755. Aastal 1806 säästeti seda Prantsuse keisririigi okupatsiooninuhtlusest tänu Baieri kuninga Maximilian I Josephi eestkostele; aastal 1808 ühines suurhertsog Karl II Reini Liiduga, kuid lahkus sellest aastal 1813, et liituda Napoleoni-vastase liiduga. Ta liitus aastal 1815 Viini kongressil loodud Saksa Liiduga, mis oli Saksa-Rooma riigi järglane, ja sai suurhertsogi tiitli.

Aastal 1866 ühines suurhertsogkond Põhja-Saksa Liiduga ja Tolliliiduga, ja sattus Preisi kuningriigi mõju alla, mis Austria-Preisi sõjas sai abi Mecklenburg-Strelitzi sõdurite näol. Ka Prantsuse-Preisi sõjas sai Preisi kuningriik Mecklenburg-Strelitzilt kasulikku abi. Aastal 1871 sai suurhertsogkonnast Saksa keisririigi osariik. Mecklenburg-Strelitz saatis ühe liikme Riigipäevale. Siiski kandis suurhertsog ikka veel Vendide vürsti tiitlit ja hertsogkonna valitsemine jäi vanamoodseks. Taas kasvas kihutustegevus demokratlikuma põhiseaduse eest ja Saksa Riigipäev toetas seda liikumist vähesel määral. Aastal 1904 sai Adolf Friedrich V, suurhertsog Friedrich Wilhelmi poeg, Mecklenburg-Strelitzi suurhertsogiks. Aastal 1907 lubas suurhertsog hertsogkonna alamatele põhiseadust, kuid see kohtas vastuseisu aadlilt. Hertsogkond omas feodaalset valitsust, suurhertsogid teostasid absoluutset võimu oma ministrite kaudu, koos iganenud tüüpi Maapäevaga, mis esindas sotsiaalseid klasse, pidas see igal aastal lühikese istungi ja muul ajal asendas seda rüütliseisuse esindajatest (saksa Rittergüter) komitee, tuntud kui Ritterschaft, ja Landschaft, mis koosnes valitud linnade bürgermeistritest.

Tagajärjed

Mecklenburg-Strelitzi dünastia lõppes just enne monarhia kaotamist seoses Esimese maailmasõjaga seotud arengutega. Sel ajal oli vaid kaks elusolevat tunnustatud meessoost Strelitzi dünastia liiget, noor suurhertsog Adolf Friedrich VI ja tema nõbu Carl Michael, kes oli Venemaa teenistuses, olles suurvürstinna Jekaterina Mihhailovna poeg. Aastal 1914, enne sõjakuulutust Saksamaa ja Venemaa vahel, loobus hertsog Carl Michael oma Mecklenburgi kodakondsusest. 23. veebruaril 1918 tegi suurhertsog Adolf Friedrich VI enesetapu, jättes oma nõbu Carl Michael Strelitzi troonipärijaks. Olles Venemaal, ei võtnud Carl Michael siiski trooni üle, ja aastal 1918 kirjutas ta Mecklenburg-Schwerini suurhertsogile Friedrich Franz IV-le, kes tegutses Strelitzis regendina, märkides, et soovib loobuda õigustest päeida Strelitzit, kuigi kiri jõudis Friedrich Franzini alles aastal 1919 pärast Saksa monarhiate lõppu, nii ei suudetud pärimisküsimust sel ajal lahendada.