Johannes Lauristin: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 2. oktoober 2016, kell 06:40

Johannes Lauristin (29. oktoober 1899 Tallinn – 28. august 1941) oli Eesti poliitik ja kommunist (EKP Illegaalse büroo liige ja EKP Keskkomitee sekretär).

Noorus

Johannes Lauristini isa Hans Lauristin oli Dvigateli tehase tööline. Johannes Lauristini lapsepõlv ja kooliaastad möödusid Kuivajõel, Kolu külas Tuisu talus. 1914 lõpetas Kuivajõe (Kose-Uuemõisa) ministeeriumikooli. Töötas aastatel 1915–1916 tehastes Volta ja 1916–1919 tehases Dvigatel, kus Johannes Lauristin astus 1917. aastal Eestimaa Kommunistliku Partei liikmeks.

Johannes Lauristin teenis aastatel 1919–1922 Eesti Vabariigi sõjaväes. Vabadussõjas oli ta 1. diviisi tagavarapolgu kirjutaja.

Poliitiline tegevus

Johannes Lauristin oli Eesti illegaalse kommunistliku liikumise aktivist aastatel 1922–1923, sadamatööl Tallinnas ja ajalehe Tallinna Tööline toimetaja: EKNÜ illegaalse häälekandja – ajalehe Noor Tööline toimetaja, aastal 1922/1923–1933^[küsitav], EKP KK liige aastail 1922–1924, Eesti Kommunistliku Noorsooühingu KK liige, Eestimaa Töölisühingute Üldliidu kesknõukogu liige.

1923. aastal valiti Riigikogusse. Sel ajal oli Kommunistlik Partei Eesti Vabariigis keelatud, kuna avalikult kuulutas kava muuta kehtivat riigikorda. Lauristin pidi oma kommunistliku suunitlusega riigivastase tegevuse eest kandma mitu korda vanglakaristust. 149 protsessi tulemusel aastatel 1923–1931 (karistus: seitse aastat sunnitööd) ja 34 protsessil 1932–1938 kuus aastat sunnitööd, vabanes amnestiaga.

Pärast vabanemist kinnipidamiskohast amnestia lausel liitus uuesti aktiivse illegaalse kommunistliku liikumisega ning oli aastatel 1938–1940 koos (Hendrik Allik, Peeter Petree (Pedrae), Hermann Arbon, Paul Keerdo, Oskar Seprega) EKP illegaalse büroo liige ning 1940. aasta juunipöörde ajal infokeskuse juhataja (21. juuni − 21. juuli 1940).

1940. aasta juunipööre ja Eesti NSV

Pärast toimunud riigipööret määrati Johannes Lauristin 1940. aasta juunist juulini EK(b)P KK sekretäriks. 25. augustist 1940 kuni 1941. aasta Nõukogude vägede taganemiseni Eestist oli ta Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees ning ka EKP KK sekretär ja NSV Liidu Ülemnõukogu saadik.

Pärast teise maailmasõja algust Nõukogude võimuesindajate poolt moodustatud Eesti NSV Kaitsekomitee loomist 1941. aasta suvel määrati Johannes Lauristin selle komitee esimehe asetäitjaks.

Hukkumine ja surm

Johannes Lauristini kadumise asjaolud Punaarmee põgenemise käigus Tallinnast 1941. aasta augustis on müsteerium. ENSV valitsuse liikmed pidid asuma laeval Vironia, kuid Lauristini seal ei olnud. On esitatud versioon, et ta võis viibida laeval Suur Tõll. Nõukogude ametlike teadete järgi hukkus Johannes Lauristin 28. augustil 1941 Tallinnast evakueerudes eskaadrimiiniristlejal Jakov Sverdlov. Pole olemas mingeid dokumentaalseid tõendeid või tunnistajate ütlusi, mis seda kinnitaks.^[küsitav] Meresõjaajaloolase Mati Õuna raamatu "Võitlused Läänemerel. Suvi 1941" andmeil lasti Lauristin nõukogude võimuesindajate poolt maha.

Kirjanduslik tegevus

Avaldanud Juhan Madariku nime all romaani "Riigikukutajad" (1929).

Riigikukutajad, Leningrad, 1929;
Esimene nōukogude aasta Eestis, Tallinn, 1946;
Vabariik, Tallinn, 1953;
Jutustused, Tallinn, 1955; в рус. пер. – Республика, М., 1957

Isiklikku

Johannes Lauristin oli Nõukogude Eesti poliitiku Olga Lauristini abikaasa ning Eesti poliitiku ja teadlase Marju Lauristini isa.

Tunnustus

1946. aastal anti Lauristinile postuumselt Lenini orden. Tema järgi said nime Lauristini tänavad Tallinnas (praegune Roosikrantsi), Tartus (nüüdne Karl August Hermanni tänav) ja Rakveres (nüüdne Võidu tänav). Samuti tegutses Lauristini sünnikohas tänase Kose valla loodeosas Johannes Lauristini nimeline kolhoos.

Välislingid

Johannes Lauristin Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
Ekspress 1999. Kas Lauristin tapeti?
Лауристина убили?

@@ 21. rida: / 21. rida: @@
 ==Hukkumine ja surm==
-Johannes Lauristini kadumise asjaolud Punaarmee põgenemise käigus Tallinnast 1941. aasta augustis on müsteerium. ENSV valitsuse liikmed pidid asuma laeval [[Vironia (aurulaev)|Vironia]], kuid Lauristini seal ei olnud. On esitatud versioon, et ta võis viibida laeval [[Suur Tõll (laev)|Suur Tõll]]. Nõukogude ametlike teadete järgi hukkus Johannes Lauristin [[28. august]]il 1941 [[Tallinn]]ast evakueerudes [[eskaadrimiiniristleja]]l [[Jakov Sverdlov]]. Pole olemas mingeid dokumentaalseid tõendeid või tunnistajate ütlusi, mis seda kinnitaks. Meresõjaajaloolase [[Mati Õun]]a raamatu "Võitlused [[Läänemeri|Läänemerel]]. Suvi 1941" andmeil lasti Lauristin nõukogude võimuesindajate poolt maha.
+Johannes Lauristini kadumise asjaolud Punaarmee põgenemise käigus Tallinnast 1941. aasta augustis on müsteerium. ENSV valitsuse liikmed pidid asuma laeval [[Vironia (aurulaev)|Vironia]], kuid Lauristini seal ei olnud. On esitatud versioon, et ta võis viibida laeval [[Suur Tõll (laev)|Suur Tõll]]. Nõukogude ametlike teadete järgi hukkus Johannes Lauristin [[28. august]]il 1941 [[Tallinn]]ast evakueerudes [[eskaadrimiiniristleja]]l [[Jakov Sverdlov]]. {{kas|Pole olemas mingeid dokumentaalseid tõendeid või tunnistajate ütlusi, mis seda kinnitaks.}} Meresõjaajaloolase [[Mati Õun]]a raamatu "Võitlused [[Läänemeri|Läänemerel]]. Suvi 1941" andmeil lasti Lauristin nõukogude võimuesindajate poolt maha.
 == Kirjanduslik tegevus ==