Andres Larka: erinevus redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
[[10. november|10. novembril]] 1932 esitas Vabadussõjalaste Keskliit eesotsas Andres Larkaga Riigikogule omapoolse põhiseaduse muutmise kavandi, mille kohaselt pidi rahvaesindajate arvu vähendatama 50 inimesele, loodama suure võimutäiusega [[riigipea]] ametikoht ja asendatama proportsionaalne valimissüsteem isikuvalimistega. Riigikogu aga jättis vabadussõjalaste [[eelnõu]] menetlemata ja alustas ise uue põhiseaduse muutmise eelnõu välja töötamist.
 
Riigikogu eelnõu kukkus teistkordselt juunis 1933 toimunud rahvahääletusel teist korda läbi. Süvenenud poliitilise ja majandusliku kriisi tingimustes sulges [[Jaan Tõnisson]]i valitsus [[11. august]]il [[1933]] mitu poliitilist organisatsiooni, sealhulgas Vabadussõjalaste Keskliidu. See ei vähendanud poliitilisi pingeid ja kui oktoobris 1933 vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõu lõpuks rahvahääletusele pandi, kiitis rahvas selle ülekaalukalt heaks. See tõi kaasa valitsuse tagasiastumise ja vabadussõjalaste legaalse tegevuse taastamise [[30. oktoober|30. oktoobril]] 1933 Eesti Vabadussõjalaste Liidu nime all. 17. detsembril 1933 valiti Andres Larka liidu nõukogu ja keskjuhatuse esimeheks<ref>Vabadussõjalased ütlesid oma sõna. Võitlus, 19. detsember 1933, nr. 122, lk. 9.</ref>.
 
Jaanuaris [[1934]] toimunud kohalikel valimistel saavutasid vabadussõjalased Tallinna ja Tartu linnavolikogus absoluutse enamuse, mida peetakse tänapäeval ka üleriigiliseks valimisvõiduks, samas enamikus omavalitsustes (eriti valdades) enamust ei saavutatud. [[24. jaanuar]]il 1934 hakkas kehtima vabadussõjalaste põhiseadus ja 24. veebruaril 1934 seati üles kandidaadid uue, laiendatud volitustega [[riigivanem]]a valimisteks. Vabadussõjalaste Liidu kandidaadiks oli Andres Larka, tema esindajaks Valimiste Peakomitees olid [[Theodor Rõuk]] ja viimase asetäitjaks [[Paul Telg]]<ref>Ka A. Rei kandideerib. Rahvaleht, 24. veebruar 1934, nr. 23, lk. 3.</ref>. Tema vastaskandidaadid olid Konstantin Päts, [[Johan Laidoner]] ja [[August Rei]]. Larka kogus 12. märtsiks 52 436 toetusallkirja (rohkem kui teised kandidaadid kokku; Riigivanema kandidaadiks ülesseadmiseks oli tarvis koguda 10 000 allkirja).<ref>[[Jaak Valge]]. [http://www.arhiiv.ee/public/TUNA/Artiklid_Biblio/ValgeJaak_Konstantin_TUNA2007_2.pdf Konstantin Päts, 12. märts ja Moskva]. – ''Tuna'', 2007, nr 2, lk 45.</ref> Vapside kaasatundjana seadis oma kandidatuuri üles rahvusvaheline stratego-diplomaat, [[Jõgeva]]l elutsevelanud [[Simeon Teppich]]<ref>Tooma poeg Simeon Teppich. [[Rahvaleht]], 15. veebruar 1934, nr. 38, lk. 7.</ref>.
 
Veebruaris 1934 levitati [[Petserimaa]] vene külades ja [[Petseri]]s vapside propagandabrošüüre, mille esilehele oli kleebitud [[Nikolai II]] pilt. Pildi alla oli kirjutatud: "Põhiseaduse lahingu juht. Vabadussõjalaste poolt Eesti rahvale esitatud kandidaat riigivanema kohale<ref>Tsaar "Nikolenka" Petserimaal. Vaba Maa, 25. veebruar 1934, nr. 47, lk. 4.</ref>."
Kartes vabadussõjalaste mõjuvõimu jätkuvat tugevnemist, kehtestas riigivanem Konstantin Päts [[12. märts]]il 1934 6-kuulise üleriikliku [[Kaitseseisukord|kaitseseisukorra]] ja nimetas Johan Laidoneri kaitsevägede ülemjuhatajaks. Suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit, selle väljaanded ja [[Eesti Isamaaline Ühing]]. 200 juhtivat vapsi arreteeriti<ref>Suured sündmused. Rahvaleht, 15. märts 1934, nr. 31, lk. 2.</ref>. Andres Larka viibis sel ajal [[Keila]]s, kust ta viivitamatult sõitis Tallinna<ref>Tartu vabside juhid vahi all. Rahvaleht, 15. märts 1934, nr. 31, lk. 1.</ref>; ta ise jäeti arreteerimata, kuna ta polnud liidus juhtivat osa etendanud. Ta seletas tuttavatele, et on poliitikast tagasi tõmbunud ja et tal varemgi selleks tungi pole olnud, kuid teda olevat sinna tassitud vägisi<ref>Kindral A. Larka Tallinnas. Vaba Maa, 18. aprill 1934, nr. 89, lk. 1.</ref>. 1934. aasta mais käis Andres Larka igal hommikul poseerimas [[Jaan Koort]]i valmistatava kuju jaoks<ref>On see uudiseks, et... Esmaspäev, 28. mai 1934, nr. 22, lk. 5</ref>.
 
Mais 1934 kaebas Andres Larka [[Päevaleht (1905)|Päevalehe]] kohtusse, kuna leidis, et tema au on lehes riivatud. Tunnistajate seletusist ilmnes, et Larka ei organiseerinud põrandaalust [[Kaitseliit|kaitseliitu]] ega juhatanud [[Vabadussõda|Vabadussõja]] esimesi lahinguid. Tunnistajate ja dokumentide varal selgus veel, et Andres Larkal puudus õigus omistada endale oobersti aukraadi anda ja esitada end kindralmajori aukraadi saamiseks esitada. Veel selgus, et Andres Larka oli nimetanud end Andrei Larkoks ja tema esimene naine oli venelanna, mitte eestlanna, nagu väideti vapside propagandakirjanduses. [[Tallinna-Haapsalu Rahukogu]] mõistis Andres Larka kaebuse tühjaks<ref>Larka kaebus tühistati. Esmaspäev, 22. mai 1934, nr. 21, lk. 2</ref>.
 
[[12. juuni]]l [[1935]] sõjaringkonnakohtus alanud protsessil vabadussõjalaste üle määrati neile tingimisi karistused. Kuigi vapside organisatsioon oli keelustatud, alustasid endised nad peatselt taas poliitilist tegevust ja esitasid sama aasta [[20. september|20. septembril]] uue põhiseaduse muutmise eelnõu, millega soovisid nüüd piirata riigivanema volitusi. Konstantin Pätsi juhitav valitsus ei nõustunud siiski eelnõud rahvahääletusele panema.
 
Väidetavalt asusid vabadussõjalased seejärel ette valmistama riigipöörde katset, mille käigus pidi [[8. detsember|8. detsembril]] 1935 arreteeritama [[Isamaaliit (1935-1940)|Isamaaliidu]] kongressil Eesti riigijuhid eesotsas Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneriga. Vabadussõjalaste endise juhina olevat riigipöörde ettevalmistamisel osalenud ka erukindral Larka. Seetõttu arreteeris [[7. detsember|7. detsembril]] [[Poliitiline Politsei]] vabadussõjalaste juhid teistkordselt ja mais [[1936]] toimunud teisel vabadussõjalaste protsessil mõisteti nende juhtidele juba pikemad karistused.

Navigeerimismenüü