Lydia Koidula: erinevus redaktsioonide vahel
18. rida: | 18. rida: | ||
[[Pilt:LydiaKoidula.jpg|pisi|[[Lydia Koidula monument]] Pärnus]] |
[[Pilt:LydiaKoidula.jpg|pisi|[[Lydia Koidula monument]] Pärnus]] |
||
== |
==Luule== |
||
Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik (luulekogu "[[Emajõe ööbik]]"; [[1867]]). Ta on kirjutanud ka lastelaule. |
Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik (luulekogu "[[Emajõe ööbik]]"; [[1867]]). Ta on kirjutanud ka lastelaule. |
||
Redaktsioon: 26. september 2016, kell 13:47
See artikkel on kirjanikust; parvlaeva kohta vaata artiklit Koidula (laev); jõereisilaeva kohta vaata Lydia Koidula (jõelaev) |
Liidia Koidula (sünninimi Lydia Fruda Emilie Florentine Jannsen; 24. detsember 1843 Vana-Vändra vald – 11. august 1886 Kroonlinn[1]) oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar.
Elulugu
Ta lõpetas 1861. aastal Pärnu linna tütarlastekooli. Pärast seda abistas isa ajalehetöös. Tartus elades võttis Koidula osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus ärkamisaja aateid. Lydiale andis lisanime "Koidula" ärkamisaja tegelane Carl Robert Jakobson, kui ta avaldas oma aabitsas Liidia kirjutusi.
21. novembril 1871 tehti avalikkusele teatavaks Lydia Koidula ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna läti rahvusest üliõpilase Eduard Michelsoni kihlus. 19. veebruaril 1873 nad abiellusid ning asusid elama Kroonlinna. Aastal 1874 sündis Lydial esimene laps – Hans Voldemar, kaks aastat hiljem sünnitas Lydia Tallinnas tütre, kellele pandi nimeks Hedvig. 1878. aastal Viinis tuli ilmale teine tütar – Anna.
Koidula suri 1886. aastal ning maeti Kroonlinna. Aastal 1946 toodi tema põrm Tallinna Metsakalmistule . Luuletaja mehe ja tema noorelt surnud lapse kirstud jäid aga perekonna hauaplatsile Kroonlinna kalmistul[2].
Juunis 2220 avati Pärnus Koidula monument, mille autor on Pärt Adamson. Avamisjärgsel pidustusel Endla teatrimajas pidas Koidulast kõne Aino Kallas.
Pärnus asub Koidula memoriaalmuuseum.
Luule
Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik (luulekogu "Emajõe ööbik"; 1867). Ta on kirjutanud ka lastelaule.
Vanemuise seltsis oma näidendeid ("Saaremaa onupoeg", "Säärane mulk") lavastades pani ta aluse eesti teatrile.
Koidula jutulooming lähtus põhiliselt võõreeskujudest. Oma loominguperioodi vältel kirjutas ta 4 näidendit, 7 artiklit, 86 proosatööd ja üle 300 luuletuse.
Teosed
Raamatud
- 1865 "Waino-lilled"
- 1867 "Emajõe ööbik" (terviktekst)
avaldatud postuumselt
- 1925 "Kogutud luuletused"
- 1934 "Valitud laulud"
- 1943 "Valitud luuletused"
- 1948 "Valik luulet"
- 1949 "Valitud luuletused"
- 1957 "Teosed" I:Luuletused, II: Jutud ja näidendid
- 1967 "Väike luuleraamat"
- 1969 "Luuletused" (tekstikriitiline väljaanne)
- 1978, 1993 "Mu isamaa on minu arm"
- 2005 "Löö, süda, õitsele!"
Luuletusi
- "Mu isamaa on minu arm"
- "Kodu"
- "Ema süda"
Viited
- ↑ Lydia Koidula Eesti biograafilises andmebaasis ISIK (vaadatud 26.03.2016)
- ↑ Ainult üks kirst, Eesti Ekspress
Välislingid
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Lydia Koidula |
Vikitekstides on artikliga seotud alliktekste: Lydia Koidula |
- Eesti värss: Lydia Koidula elulugu ja terviktekstid
- Lydia Koidula Kirjandusmuuseumi kultuurilooveebis "Kreutzwaldi sajand"
- Urmas Kiil, "Kirjadest, mis Koidula Kuressaarest supelvõõrana koju saatis" Oma Saar, 21. juuni 2008
- Lydia Koidula Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
- "Koidula tütarde karm saatus" Postimees, 13. august 1934, lk 5.