Tallinna vallutamine (1944)

Fail:WWII. Tallinn Offensive.JPG

Tallinna pealetungioperatsioon (1944). Nõukogudeaegne kaart.

Tallinna hõivamine oli Nõukogude vägede sõjaline operatsioon Teises maailmasõjas 1944. aasta septembris mis kulges paralleelselt Saksa vägede evakueerimisega Eestist.

Sõjategevuse käik

Eesti territooriumi mahajätmise võimalust kaaluti Saksa ülemjuhatuses juba 1944. a. alguses, kui Saksa väeüksused taandusid Punaarmee eest Leningradi alt Narva jõele. Koostati konkreetsed kavad vägede Eestist evakueerimiseks. Adolf Hitleri nõudmisel jätkati Eesti territooriumi hoidmist eelkõige kahel põhjusel. Esiteks oleks Eesti loovutamine avanud Nõukogude laevastikule tee Läänemerre ja muutnud tunduvalt raskemaks Soome olukorra, mis oleks võinud viia Soome väljumiseni sõjast. Teiseks vajas Saksa sõjamajandus Eesti põlevkivitööstuse toodangut, millest valmistatud õliga sõitsid Saksa Väegrupi Nord tankid, allveelaevad, lennukid jne. Soome sõlmis septembri algul 1944 Nõukogude Liiduga relvarahu. Eesti hoidmine muutus nüüd sakslastele riskantseks. Juba augustis olid Nõukogude väed lääne pool Riiat Tukumsi juures murdnud välja Läänemere äärde ja lõiganud Eestis ja Põhja-Lätis asuvad Saksa üksused ära emamaast. Hiljem küll läbipääs taastati, kuid Nõukogude ülekaalukate vägede poolt piiratuna oli uus kottijäämine aja küsimus. 14. septembril alustas Punaarmee suurpealetungi Väiksel-Emajõel eesmärgiga tungida välja Liivi laheni ja ajada Eestis olevad Saksa üksused kotti. Saksa vägesid Eestis eesootav katastroof muutus nüüd järjest selgemaks.16. septembril andis Hitler korralduse Eesti mahajätmiseks (evakueerimisplaan "Aster"). Esimestena tuli rindelt välja tuua raskerelvad ja mehhaniseeritud väeosad. Tallinna evakueerimist kattis Narva rinde rannakaitsest taganev kindralmajor Kurt Gerocki lahinggrupp. 17. septembril alustas Punaarmee suurpealetungi Emajõel ja tungis tänu kümnekordsele ülekaalule kiiresti läbi saksa-eesti üksuste kaitse. 20. ja 21. septembril toimusid Avinurmes ja Porkunis lahingud Punaarmee eelüksuste, sealhulgas Eesti laskurkorpuse eelüksuste ja Narva rindelt taganevate eesti ja saksa üksuste vahel. Saksa poolel sõdinud eesti sõduritest hukkus mitusada meest, ülejäänud langesid vangi või hajusid metsadesse. Kuigi otsesed kaotused polnud Avinurme-Porkuni lahingus suured, oli sellel järgnevatele sündmustele otsustav mõju. Siin hajutati üksused, mis pidid Eesti põrandaaluse rahvusliku juhtkonna kavade kohaselt Tallinna all kaitsele asuma. Seni organiseeritult taandunud eesti üksused jagunesid väikseteks salkadeks, millest igaüks püüdis iseseisvalt Punaarmee haardest välja murda.

Iseseisvuse taastamise katse

17. septembri õhtul tegi III Germaani Soomuskorpuse ülem kindral Felix Steiner eesti rahvusliku juhtkonna tegelastele teatavaks Eesti mahajätmise. 18. septembril lõpetas Saksa Tsiviilvalitsus ja talle allunud Eesti Omavalitsus oma tegevuse. Samal päeval nimetas viimane vaba Eesti peaminister Jüri Uluots, kes põhiseaduse kohaselt täitis presidendi kohuseid, ametisse Vabariigi Valitsuse eesotsas Otto Tiefiga. 19. septembril toimus Tallinnas Sakala tänaval Eesti Maapanga hoones valitsuse esimene istung. Otto Tief luges ette deklaratsiooni, kus teatati Eesti Vabariigi Rahvuskomitee likvideerimisest ning uue valitsuse tegevusseastumisest. Samal ajal alustasid mitmesugused eestlastest koosnevad relvaformeeringud Tallinnas tegevust ja võtsid mitmel pool linnas võimu enda kätte, ühtlasi takistati saklastel strateegiliste objektide õhkimist. Admiral Johan Pitka lootis Tallinna alla taanduvate eesti väeosade abil pealinna enda käes hoida, kuid tal ei õnnstunud luua rindel olevate üksustega kontakti. Siiski kuuldes Vabariigi Valitsuse loomisest, asus Maardu-Lagedi liinil asunud soomepoiste 2. pataljon kohapeal võimu üle võtma ja taanduvaid Saksa üksusi desarmeerima. Linnas levisid kõige uskumatumad kuulujutud, millest levinumateks olid teated Tallinna reidile jõudnud Inglise või Rootsi laevastikust. Eestlased takistasid sakslastel ka Maardu tehaste ja Iru silla õhkimist, pidades Saksa miööridega maha väiksema lahingu.

20.septeembri hommikul toimus Tallinna Elektrijaama lähedal Vabariigi Valitsuse tine koosolek, kus arutati ka Tallinna kaitsmise võimalikkust. Valitsus määras Jaan Maide Sõjavägede Ülemjuhatajaks ja äsja illegaalselt Soomest naasnud kapten Karl Talpaku Tallinna komandandiks. Talpak esines ülevaatega oluorrast ja hindas seda üsna pessimistlikult. Narva alt taanduvad eesti üksused olid segamini löödud ja nendega puudus igasugune kontakt. Sidet ei õnnestunud valitsusel luua ka admiral Ptikaga, kes oma löögiüksusi organiseerides mööda maad ringi sõitis. Samal ajal asusid eesti sõdurid Tallinnas omal käel iseseisvust taastama. 20. septembri pärastlõunal võeti nende poolt Pika Hermanni tornist maha haakristi lipp ja heisati sinimustvalge. Eestlastes tekitas see suurt vaimustust, kuid sadamapiirkonda taandunud Saksa üksused aga suurt meelepaha. Kindralinspektuuri vahendusel jõuiti kokkuleppele, et sinumustvalge jääb õhtnuni torni lehvima, mil ta vastavalt lipu statuudile alla lastakse. 21. septembri hommikul heisati Pika Hermanni torni aga nii sinimustvalge kui Saksa sõjalipp. Saksa väejuhatus pidas neid sündmusi mässuks.

8. Eesti Laskurkorpuse 7. Eesti Laskurdiviisi 354. Laskurpolgu eelsalk eesotsas polguülema Vassili Võrguga jõudis 22. septembril Saksa vägedest maha jäetud Tallinna. Tänavad olid tühjad. Leitnant J. Lumiste ja jefreitor E. Nagelman kõrvaldasid Pika Hermanni tornis lehvinud Eesti Vabariigi sinimustvalge lipu ja heiskasid asemele Nõukogude Liidu punalipu.

Viimased suured põgenikelaevad olid Tallinnast lahkunud 20. ja 21. septembril ning mõned väikesed sõjalaevad, kuhu ka põgenikke peale võeti, veel 22. septembri hommikul. Viimane Saksa väeüksus, mis Tallinnast sel hommikul lahkus, oli 531. mereväe suurtükipataljon. Enne laevaleminekut hävitati kõik suurtükid ja muu relvastus, erivarustus, relvad, mida polnud võimalik evakueerida, laskemoon, telefonikeskjaam, raadiomaja, vedurid, vagunid ja raudtee. Tallinna elektrijaamale avati tuli merelt ja sadam purustati.

18. septembril ametisse nimetatud ja 20. septembril ametisse astunud põhiseaduslikul Eesti valitsusel puudusid märkimisväärsed sõjalised jõud Tallinnale pealetungivate Nõukogude vägede tagasilöömiseks. Narva ja Emajõe rinnetelt taganevaid eesti sõdureid ei õnnestunud koondada, sest üksused olid laiali pillatud ja segunenud Läti poole taanduvate saksa väesalkadega. Praktiliselt ainsaks relvajõuks oli Löögiüksus Admiral Pitka. Pitka mehed pidasid Tallinna kaitstes mitu lahingut, tuntumad neist toimusid Soodla silla juures Vaidas, Kosel, Kehras, Raplas. Seejärel taganeti Tallinna ja Keila kaudu Läänemaale.

Vaata ka

• Tallinna vabastamine
• Suur põgenemine