Piltdiagnostika: erinevus redaktsioonide vahel
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) P Kruusamägi teisaldas lehekülje Meditsiiniline pildistamine pealkirja Meditsiiniline kuvamine alla |
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
||
1. rida: | 1. rida: | ||
{{kustutada| See artikkel, eriti pealkiri on liiga võimatult halb, et sellisel kujul avalikkusele nähtav olla; toimetamisest ei oleks abi. Eriti pealkirja pärast. Oleks parem niikauaks kustutada, kuni on leitud õige termin pealkirjaks. Artikkel, kus toimetamist on vaja nii palju, et vaja on tegelikult uut artiklit, ei sobi vikipeediasse.}} |
|||
{{toimeta}} {{keeletoimeta}} |
{{toimeta}} {{keeletoimeta}} |
||
'''Meditsiiniline |
'''Meditsiiniline kuvamine''' on [[inimene|inimkeha]] sisemuse visuaalse kujutamise protsess, mida saab kasutada kliinilistes uuringutes ja kliinilises analüüsis eesmärgiga määrata [[diagnoos]]i ning [[ravi]]da [[haigus]]t. |
||
Meditsiinilise kuvamise tehnikates, mida kasutatakse [[Radioloogia|radioloogias]], peab kasutatud energia suutma [[Kude|kudesid]] läbistada. [[valgus|Nähtav valgus]] selleks ei sobi. Muidugi kõik valdkonnad meditsiinis kasutavad visuaalset otsevaatlust, mis utiliseerib nähtavat valgust, kuid see ei võimalda reeglina näha keha sisestruktuure. Radioloogias kasutatakse elektromagnetkiirguse osa, mis on nähtava valguse spektri väljas: [[röntgenikiirgus]]t [[mammograafia]]s ja kompuutertomograafias; raadiosagedust [[magnetresonantstomograafia]]s; [[gammakiirgus]]t tuumameditsiinis. Mehaaniline energia (kõrgsageduslikud helilained) on kasutusel [[ultraheli]]ga pildistamisel. |
|||
Kõik meditsiinilise |
Kõik meditsiinilise kuvamise valdkonnad rakendavad energiat, mis suudab mitte ainult läbistada keha kudesid, vaid ka neid mõjutada. Juhul, kui energia läbib patsiendi keha, aga ei mõjuta seda (mis tähendab vastastikmõju puudumist), siis ei sisalda see energia hiljem mingit kasulikku informatsiooni keha sisemisest anatoomiast.<ref name="EKK">1. The Essential Physics of Medical Imaging [https://books.google.co.uk/books?id=jTAwGTYYiusC&printsec=frontcover&hl=ru&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=onepage&q&f=false] Jerrold T.Bushberg; J.Antony Seibert; Edwin M.Leidholdt,Jr; John M.Boone (2002), Lippincott Williams & Wilkins</ref> |
||
== Radiograafia == |
|||
Radiograafia (ka nimetatud röntgenograafiaks) oli kõige esimene meditsiinilise |
[[Radiograafia]] (ka nimetatud röntgenograafiaks) oli kõige esimene meditsiinilise kuvamise tehnoloogia. Patsiendist ühel poolel asub röntgenikiirguse allikas ja teisel pool detektor. Kasutatakse lühiajalist (tavaliselt kuni 0,5 sekundit) impulssi. Röntgenikiirguse lainete ja inimkeha kudede vahel esineb vastastikune toime. Mõned röntgenikiired läbivad keha ja jõuavad detektorini, kus toimub radiograafilise kujutise vormistamine. Kiirte ühtlane jaotus, mis jõuavad patsiendini, on kudedes toimuva kiirguse [[Valguse neeldumine|neeldumise]] ja [[hajumine|hajumise]] tõttu muutunud. Radiograafiline pilt on röntgenikiirte jaotuse kujutis. Transmissioonpildistamine on kujutise ehitamise viis, kui energiaallikas asub uuritava keha väljas ühel pool, energia läbib keha ja jõuab detektorini, mis asub kehast teisel pool. Seetõttu on radiograafia transmissioonpildistamise viis. |
||
Fluoroskoopia on |
[[Fluoroskoopia]] on radiograafia alaliik, millega saadakse reaalajaline röntgenikiirguse film. Seda kasutatakse nendel juhtudel, kus reaalajaline tagasiside on vajalik. Näiteks leidmaks kateetrite asukoht arterites.<ref name="KEK">2. Clark's Essential Physics in Imaging for Radiographers[https://books.google.co.uk/books?id=HG7NBQAAQBAJ&pg=PR9&dq=The+Essential+Physics+of+Medical+Imaging&hl=ru&sa=X&ved=0ahUKEwj3wo_B9bXJAhUGfywKHR0NDvQ4ChDoAQhPMAc#v=onepage&q=The%20Essential%20Physics%20of%20Medical%20Imaging&f=false] Ken Holmes,Marcus Elkington,Phil Harris (2014), CRC Press</ref> |
||
== Kompuutertomograafia == |
|||
Kompuutertomograafia on |
[[Kompuutertomograafia]] on meditsiinilise kuvamise tehnika, mis ei olnud võimalik enne arvutite laialdast kasutuselevõttu. Et saada kompuutertomograafia kujutised, aetakse röntgenikiirgust läbi inimkeha suurte nurkade hulka. Kiirguse allikat pööratakse patsiendi keha ümber. Detektor, mis asub kiirguse allika vastas, kogub need kiired, mis suudavad läbida patsiendi. Kõik saadud info sünteesitakse arvutiga tomograafia pildina. Termin "tomograafia" pärineb sõnadest "pilt" (''graph'') ning "lõige" (''tomo''). Kompuutertomograafia pakub võimalust saada paljude keha kudede üksikute lõigete kujutisi. Selle tehnika eeliseks on võimalus näidata uuritava osa kolmemõõtmelisi lõikeid. Kompuutertomograafia muutis meditsiini praktikat, vähendades vajadust kirurgiliste uuringute järele. See mõju koos kujutise omandamise kiiruse ja pildi kõrge kvaliteediga tagasid kompuutertomograafiale laia levikut.<ref name="KEK" /> |
||
== Magnetresonantspildistamine == |
|||
Magnetresonants skannerid kasutavad magnetvälja, mis on 10 000 – 60 000 korda tugevamad kui Maa magnetväli. Suurem osa nendest kasutab protooni magnetresonants karakteristikuid, kuna bioloogilistes kudedes sisaldub ülisuur hulk prootoneid. Prootonil on magnetmoment, siis, kui seda panna magnetvälja, prooton võngub oma telgede juures ning neelab raadiolaine energiat. Järgnevalt, mõne aja pärast, mis erineb sõltuvalt kudede magnetkarakteristikutest, emiteerib prooton seda energiat tagasi. Antennid, mis asuvad patsiendi ümber, koguvad neid raadiolaineid. Magnetresonantssüsteemid kasutavad tagastavate lainete sagedust ja faasi, et määrata iga saadud signaali asukoht. |
Magnetresonants skannerid kasutavad magnetvälja, mis on 10 000 – 60 000 korda tugevamad kui Maa magnetväli. Suurem osa nendest kasutab protooni magnetresonants karakteristikuid, kuna bioloogilistes kudedes sisaldub ülisuur hulk prootoneid. Prootonil on magnetmoment, siis, kui seda panna magnetvälja, prooton võngub oma telgede juures ning neelab raadiolaine energiat. Järgnevalt, mõne aja pärast, mis erineb sõltuvalt kudede magnetkarakteristikutest, emiteerib prooton seda energiat tagasi. Antennid, mis asuvad patsiendi ümber, koguvad neid raadiolaineid. Magnetresonantssüsteemid kasutavad tagastavate lainete sagedust ja faasi, et määrata iga saadud signaali asukoht. |
||
Magnetresonants tehnika võimaldab saada tomograafiliste kujutiste komplekt, milles sisalduvad pildid, kus iga punkt sõltub mikromagnetomandustest, mis vastavad sellele punktile. Seetõttu on kujutistel, mis on saadud magnetresonantstehnikat kasutades, parem kvaliteet ja kontrast võrreldes kompuutertomograafiaga. Magnetresonantsi puudus on see, et skanneerimisel kulub rohkem aega. Seetõttu, juhul, kui patsiendi liikumist pole võimalik kontrollida ([[pediaatria]]) või anatoomilises piirkonnas, kus liikumine alati toimub (südametukse), kasutatakse ikka kompuutertomograafiat. Samuti eelistatakse kompuutertomograafiat trauma juhtudel ning juhul, kui patsiendil on sisemised ferromagnetilised objektid või [[Implantaat|implandid]].<ref name="EKK" /> |
Magnetresonants tehnika võimaldab saada tomograafiliste kujutiste komplekt, milles sisalduvad pildid, kus iga punkt sõltub mikromagnetomandustest, mis vastavad sellele punktile. Seetõttu on kujutistel, mis on saadud magnetresonantstehnikat kasutades, parem kvaliteet ja kontrast võrreldes kompuutertomograafiaga. Magnetresonantsi puudus on see, et skanneerimisel kulub rohkem aega. Seetõttu, juhul, kui patsiendi liikumist pole võimalik kontrollida ([[pediaatria]]) või anatoomilises piirkonnas, kus liikumine alati toimub (südametukse), kasutatakse ikka kompuutertomograafiat. Samuti eelistatakse kompuutertomograafiat trauma juhtudel ning juhul, kui patsiendil on sisemised ferromagnetilised objektid või [[Implantaat|implandid]].<ref name="EKK" /> |
||
== Ultraheli pildistamine == |
|||
Anatoomilise kujutise koostamistel kasutatakse ka kõrgsagedusliku (ultra) heli vormis mehaanilist energiat. Andur, mis on otsekontaktis kudedega, genereerib lühiajalist ultraheli impulssi. Helilained levivad kudede sisse ning peegelduvad keha sisestruktuuritest. Tekib kaja. Andur kogub neid tagasi peegeldunud helilaineid. Kaja amplituudi kasutatakse heleduse arvutamiseks must-valges kujutises, mis näitab patsiendi tomograafilist lõiget. |
Anatoomilise kujutise koostamistel kasutatakse ka kõrgsagedusliku (ultra) heli vormis mehaanilist energiat. Andur, mis on otsekontaktis kudedega, genereerib lühiajalist ultraheli impulssi. Helilained levivad kudede sisse ning peegelduvad keha sisestruktuuritest. Tekib kaja. Andur kogub neid tagasi peegeldunud helilaineid. Kaja amplituudi kasutatakse heleduse arvutamiseks must-valges kujutises, mis näitab patsiendi tomograafilist lõiget. |
||
28. rida: | 27. rida: | ||
[[Doppleri efekt|Doppleri]] ultraheli kasutab heli sageduse muutuse fenomeni. Seda tehnikat kasutatakse vere liikumise uurimisel. Doppleri efekti kasutades saab mõõta nii vere voolamise kiirust kui ka selle suunda.<ref name="EKK" /> |
[[Doppleri efekt|Doppleri]] ultraheli kasutab heli sageduse muutuse fenomeni. Seda tehnikat kasutatakse vere liikumise uurimisel. Doppleri efekti kasutades saab mõõta nii vere voolamise kiirust kui ka selle suunda.<ref name="EKK" /> |
||
== Tuumameditsiini pildistamine == |
|||
Tuumameditsiin on radioloogia valdkond, milles kasutatakse keemilisi või muid substantse, milles sisalduvad radioaktiivsed [[Isotoop|isotoobid]]. Need ained sisestatakse patsiendi organismi. Mõne aja pärast, mis kulub selleks, et isotoop jaotaks ühtlaselt organismis, kogutakse detektoriga röntgen/gamma kiired, mida see isotoop kiirgab radioaktiivse lagunemise tõttu. |
Tuumameditsiin on radioloogia valdkond, milles kasutatakse keemilisi või muid substantse, milles sisalduvad radioaktiivsed [[Isotoop|isotoobid]]. Need ained sisestatakse patsiendi organismi. Mõne aja pärast, mis kulub selleks, et isotoop jaotaks ühtlaselt organismis, kogutakse detektoriga röntgen/gamma kiired, mida see isotoop kiirgab radioaktiivse lagunemise tõttu. |
||
Tuumameditsiini pildistamine võimaldab saada informatsiooni mitte ainult patsiendi anatoomiast, vaid ka keha füsioloogilisest seisundist. Näiteks talliumil on kalduvus kontsentreeruda südame tavalistes lihastes, aga piirkondades, mis on [[Infarkt|infarktilised]] või [[Isheemia|isheemilised]], kontsentreerub tallium nõrgemini. Need piirkonnad näevad välja nagu "tühjad laigud" tuumameditsiini kujutistel ning näitavad südame funktsionaalset seisundit. Tuumameditsiini pildistamine on emissioonpildistamise viis (mis on vastand transmissioonpildistamisele), kuna energiakiirgus algab keha sees, siis välist energiaallikat pole vaja.<ref name="KKE">3. Farr's Physics for Medical Imaging[https://books.google.co.uk/books?id=EHODwuD73XMC&pg=PR7&dq=The+Essential+Physics+of+Medical+Imaging&hl=ru&sa=X&ved=0ahUKEwiw1rGi9LXJAhVMkCwKHaa9BwIQ6AEISzAG#v=onepage&q=The%20Essential%20Physics%20of%20Medical%20Imaging&f=false] JPenelope Allisy-Roberts; Jerry R. Williams (2008), Elsevier Limited</ref> |
Tuumameditsiini pildistamine võimaldab saada informatsiooni mitte ainult patsiendi anatoomiast, vaid ka keha füsioloogilisest seisundist. Näiteks talliumil on kalduvus kontsentreeruda südame tavalistes lihastes, aga piirkondades, mis on [[Infarkt|infarktilised]] või [[Isheemia|isheemilised]], kontsentreerub tallium nõrgemini. Need piirkonnad näevad välja nagu "tühjad laigud" tuumameditsiini kujutistel ning näitavad südame funktsionaalset seisundit. Tuumameditsiini pildistamine on emissioonpildistamise viis (mis on vastand transmissioonpildistamisele), kuna energiakiirgus algab keha sees, siis välist energiaallikat pole vaja.<ref name="KKE">3. Farr's Physics for Medical Imaging[https://books.google.co.uk/books?id=EHODwuD73XMC&pg=PR7&dq=The+Essential+Physics+of+Medical+Imaging&hl=ru&sa=X&ved=0ahUKEwiw1rGi9LXJAhVMkCwKHaa9BwIQ6AEISzAG#v=onepage&q=The%20Essential%20Physics%20of%20Medical%20Imaging&f=false] JPenelope Allisy-Roberts; Jerry R. Williams (2008), Elsevier Limited</ref> |
||
== Positroni kiirguse tomograafia == |
|||
Positronid on positiivselt laetud elektronid, mida mõned radioaktiivsed isitoobid kiirgavad. Näiteks hapnik-15. isotoobi lagunemise tõttu ilmub positron, mis ühineb kohe elektroniga. Mõlema osakese massid muutuvad energiaks annihilatsiooni protsessis tuntud Einsteini valemi järgi (E = mc<sup>2</sup>). Seda kiiratud energiat nimetatakse annihilatsiooni radiatsiooniks. Annihilatsiooni radiatsiooni tulemused on kaks footonit, mis on kiiratud korraga vastassuunas, ehk 180 kraadi üksteise suhtes. Positroni kiirguse tomograafias asuvad detektorid ringina patsiendi ümber. Nendel detektoritel on eriline lülituseskeem, mis võimaldab identifitseerida footoni paare, mis ilmuvad [[annihilatsioon]]i protessis. Kui niisugune paar jõuab kahele detektorile, eeldatakse, et annihilatsioon toimus kusagi sirgel nende kahe detektori vahel. Seda infot kasutatakse, et matemaatiliselt arvutada isotoobi kolmemõõtmeline jaotus, mille tulemus on tomograafilise kujutise kogum.<ref name="KKE" /> |
Positronid on positiivselt laetud elektronid, mida mõned radioaktiivsed isitoobid kiirgavad. Näiteks hapnik-15. isotoobi lagunemise tõttu ilmub positron, mis ühineb kohe elektroniga. Mõlema osakese massid muutuvad energiaks annihilatsiooni protsessis tuntud Einsteini valemi järgi (E = mc<sup>2</sup>). Seda kiiratud energiat nimetatakse annihilatsiooni radiatsiooniks. Annihilatsiooni radiatsiooni tulemused on kaks footonit, mis on kiiratud korraga vastassuunas, ehk 180 kraadi üksteise suhtes. Positroni kiirguse tomograafias asuvad detektorid ringina patsiendi ümber. Nendel detektoritel on eriline lülituseskeem, mis võimaldab identifitseerida footoni paare, mis ilmuvad [[annihilatsioon]]i protessis. Kui niisugune paar jõuab kahele detektorile, eeldatakse, et annihilatsioon toimus kusagi sirgel nende kahe detektori vahel. Seda infot kasutatakse, et matemaatiliselt arvutada isotoobi kolmemõõtmeline jaotus, mille tulemus on tomograafilise kujutise kogum.<ref name="KKE" /> |
||
== Kombineeritud pildistamine == |
|||
Kõigil eespool nimetatud pildistamistehnikatel on oma eeliseid (näiteks kõrge ruumiline resolutsioon radiograafias) ja piiranguid (anatoomiline superpositsioon radiograafias). Üldiselt pakub tuumameditsiini pildistamine kudede kõrvalekallete kõrge kontrastiga kujutisi, kuid nendel piltidel ei ole anatoomilised osakesed piisavalt nähtavad, et määrata selle tehnikaga kahjustus siseelundis või koes. Samuti vähendab tuumameditsiinis kiirguse tugevuse kahanemine patsieni kudedega ka informatsiooni hulka kujutisel. Liites tuumameditsiini pildistamise süsteemid mõne teise pildistamise tehnikaga, mis pakub head anatoomilist täpsust (kompuutertomograafia või magnetresonants pildistamine) tekib võimalus saada paremaid ja täpsemaid kujutisi. |
Kõigil eespool nimetatud pildistamistehnikatel on oma eeliseid (näiteks kõrge ruumiline resolutsioon radiograafias) ja piiranguid (anatoomiline superpositsioon radiograafias). Üldiselt pakub tuumameditsiini pildistamine kudede kõrvalekallete kõrge kontrastiga kujutisi, kuid nendel piltidel ei ole anatoomilised osakesed piisavalt nähtavad, et määrata selle tehnikaga kahjustus siseelundis või koes. Samuti vähendab tuumameditsiinis kiirguse tugevuse kahanemine patsieni kudedega ka informatsiooni hulka kujutisel. Liites tuumameditsiini pildistamise süsteemid mõne teise pildistamise tehnikaga, mis pakub head anatoomilist täpsust (kompuutertomograafia või magnetresonants pildistamine) tekib võimalus saada paremaid ja täpsemaid kujutisi. |
||
== Viited == |
|||
{{Viited}} |
Redaktsioon: 17. september 2016, kell 23:10
See artikkel vajab toimetamist. |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Meditsiiniline kuvamine on inimkeha sisemuse visuaalse kujutamise protsess, mida saab kasutada kliinilistes uuringutes ja kliinilises analüüsis eesmärgiga määrata diagnoosi ning ravida haigust.
Meditsiinilise kuvamise tehnikates, mida kasutatakse radioloogias, peab kasutatud energia suutma kudesid läbistada. Nähtav valgus selleks ei sobi. Muidugi kõik valdkonnad meditsiinis kasutavad visuaalset otsevaatlust, mis utiliseerib nähtavat valgust, kuid see ei võimalda reeglina näha keha sisestruktuure. Radioloogias kasutatakse elektromagnetkiirguse osa, mis on nähtava valguse spektri väljas: röntgenikiirgust mammograafias ja kompuutertomograafias; raadiosagedust magnetresonantstomograafias; gammakiirgust tuumameditsiinis. Mehaaniline energia (kõrgsageduslikud helilained) on kasutusel ultraheliga pildistamisel.
Kõik meditsiinilise kuvamise valdkonnad rakendavad energiat, mis suudab mitte ainult läbistada keha kudesid, vaid ka neid mõjutada. Juhul, kui energia läbib patsiendi keha, aga ei mõjuta seda (mis tähendab vastastikmõju puudumist), siis ei sisalda see energia hiljem mingit kasulikku informatsiooni keha sisemisest anatoomiast.[1]
Radiograafia
Radiograafia (ka nimetatud röntgenograafiaks) oli kõige esimene meditsiinilise kuvamise tehnoloogia. Patsiendist ühel poolel asub röntgenikiirguse allikas ja teisel pool detektor. Kasutatakse lühiajalist (tavaliselt kuni 0,5 sekundit) impulssi. Röntgenikiirguse lainete ja inimkeha kudede vahel esineb vastastikune toime. Mõned röntgenikiired läbivad keha ja jõuavad detektorini, kus toimub radiograafilise kujutise vormistamine. Kiirte ühtlane jaotus, mis jõuavad patsiendini, on kudedes toimuva kiirguse neeldumise ja hajumise tõttu muutunud. Radiograafiline pilt on röntgenikiirte jaotuse kujutis. Transmissioonpildistamine on kujutise ehitamise viis, kui energiaallikas asub uuritava keha väljas ühel pool, energia läbib keha ja jõuab detektorini, mis asub kehast teisel pool. Seetõttu on radiograafia transmissioonpildistamise viis.
Fluoroskoopia on radiograafia alaliik, millega saadakse reaalajaline röntgenikiirguse film. Seda kasutatakse nendel juhtudel, kus reaalajaline tagasiside on vajalik. Näiteks leidmaks kateetrite asukoht arterites.[2]
Kompuutertomograafia
Kompuutertomograafia on meditsiinilise kuvamise tehnika, mis ei olnud võimalik enne arvutite laialdast kasutuselevõttu. Et saada kompuutertomograafia kujutised, aetakse röntgenikiirgust läbi inimkeha suurte nurkade hulka. Kiirguse allikat pööratakse patsiendi keha ümber. Detektor, mis asub kiirguse allika vastas, kogub need kiired, mis suudavad läbida patsiendi. Kõik saadud info sünteesitakse arvutiga tomograafia pildina. Termin "tomograafia" pärineb sõnadest "pilt" (graph) ning "lõige" (tomo). Kompuutertomograafia pakub võimalust saada paljude keha kudede üksikute lõigete kujutisi. Selle tehnika eeliseks on võimalus näidata uuritava osa kolmemõõtmelisi lõikeid. Kompuutertomograafia muutis meditsiini praktikat, vähendades vajadust kirurgiliste uuringute järele. See mõju koos kujutise omandamise kiiruse ja pildi kõrge kvaliteediga tagasid kompuutertomograafiale laia levikut.[2]
Magnetresonantspildistamine
Magnetresonants skannerid kasutavad magnetvälja, mis on 10 000 – 60 000 korda tugevamad kui Maa magnetväli. Suurem osa nendest kasutab protooni magnetresonants karakteristikuid, kuna bioloogilistes kudedes sisaldub ülisuur hulk prootoneid. Prootonil on magnetmoment, siis, kui seda panna magnetvälja, prooton võngub oma telgede juures ning neelab raadiolaine energiat. Järgnevalt, mõne aja pärast, mis erineb sõltuvalt kudede magnetkarakteristikutest, emiteerib prooton seda energiat tagasi. Antennid, mis asuvad patsiendi ümber, koguvad neid raadiolaineid. Magnetresonantssüsteemid kasutavad tagastavate lainete sagedust ja faasi, et määrata iga saadud signaali asukoht. Magnetresonants tehnika võimaldab saada tomograafiliste kujutiste komplekt, milles sisalduvad pildid, kus iga punkt sõltub mikromagnetomandustest, mis vastavad sellele punktile. Seetõttu on kujutistel, mis on saadud magnetresonantstehnikat kasutades, parem kvaliteet ja kontrast võrreldes kompuutertomograafiaga. Magnetresonantsi puudus on see, et skanneerimisel kulub rohkem aega. Seetõttu, juhul, kui patsiendi liikumist pole võimalik kontrollida (pediaatria) või anatoomilises piirkonnas, kus liikumine alati toimub (südametukse), kasutatakse ikka kompuutertomograafiat. Samuti eelistatakse kompuutertomograafiat trauma juhtudel ning juhul, kui patsiendil on sisemised ferromagnetilised objektid või implandid.[1]
Ultraheli pildistamine
Anatoomilise kujutise koostamistel kasutatakse ka kõrgsagedusliku (ultra) heli vormis mehaanilist energiat. Andur, mis on otsekontaktis kudedega, genereerib lühiajalist ultraheli impulssi. Helilained levivad kudede sisse ning peegelduvad keha sisestruktuuritest. Tekib kaja. Andur kogub neid tagasi peegeldunud helilaineid. Kaja amplituudi kasutatakse heleduse arvutamiseks must-valges kujutises, mis näitab patsiendi tomograafilist lõiget.
Doppleri ultraheli kasutab heli sageduse muutuse fenomeni. Seda tehnikat kasutatakse vere liikumise uurimisel. Doppleri efekti kasutades saab mõõta nii vere voolamise kiirust kui ka selle suunda.[1]
Tuumameditsiini pildistamine
Tuumameditsiin on radioloogia valdkond, milles kasutatakse keemilisi või muid substantse, milles sisalduvad radioaktiivsed isotoobid. Need ained sisestatakse patsiendi organismi. Mõne aja pärast, mis kulub selleks, et isotoop jaotaks ühtlaselt organismis, kogutakse detektoriga röntgen/gamma kiired, mida see isotoop kiirgab radioaktiivse lagunemise tõttu. Tuumameditsiini pildistamine võimaldab saada informatsiooni mitte ainult patsiendi anatoomiast, vaid ka keha füsioloogilisest seisundist. Näiteks talliumil on kalduvus kontsentreeruda südame tavalistes lihastes, aga piirkondades, mis on infarktilised või isheemilised, kontsentreerub tallium nõrgemini. Need piirkonnad näevad välja nagu "tühjad laigud" tuumameditsiini kujutistel ning näitavad südame funktsionaalset seisundit. Tuumameditsiini pildistamine on emissioonpildistamise viis (mis on vastand transmissioonpildistamisele), kuna energiakiirgus algab keha sees, siis välist energiaallikat pole vaja.[3]
Positroni kiirguse tomograafia
Positronid on positiivselt laetud elektronid, mida mõned radioaktiivsed isitoobid kiirgavad. Näiteks hapnik-15. isotoobi lagunemise tõttu ilmub positron, mis ühineb kohe elektroniga. Mõlema osakese massid muutuvad energiaks annihilatsiooni protsessis tuntud Einsteini valemi järgi (E = mc2). Seda kiiratud energiat nimetatakse annihilatsiooni radiatsiooniks. Annihilatsiooni radiatsiooni tulemused on kaks footonit, mis on kiiratud korraga vastassuunas, ehk 180 kraadi üksteise suhtes. Positroni kiirguse tomograafias asuvad detektorid ringina patsiendi ümber. Nendel detektoritel on eriline lülituseskeem, mis võimaldab identifitseerida footoni paare, mis ilmuvad annihilatsiooni protessis. Kui niisugune paar jõuab kahele detektorile, eeldatakse, et annihilatsioon toimus kusagi sirgel nende kahe detektori vahel. Seda infot kasutatakse, et matemaatiliselt arvutada isotoobi kolmemõõtmeline jaotus, mille tulemus on tomograafilise kujutise kogum.[3]
Kombineeritud pildistamine
Kõigil eespool nimetatud pildistamistehnikatel on oma eeliseid (näiteks kõrge ruumiline resolutsioon radiograafias) ja piiranguid (anatoomiline superpositsioon radiograafias). Üldiselt pakub tuumameditsiini pildistamine kudede kõrvalekallete kõrge kontrastiga kujutisi, kuid nendel piltidel ei ole anatoomilised osakesed piisavalt nähtavad, et määrata selle tehnikaga kahjustus siseelundis või koes. Samuti vähendab tuumameditsiinis kiirguse tugevuse kahanemine patsieni kudedega ka informatsiooni hulka kujutisel. Liites tuumameditsiini pildistamise süsteemid mõne teise pildistamise tehnikaga, mis pakub head anatoomilist täpsust (kompuutertomograafia või magnetresonants pildistamine) tekib võimalus saada paremaid ja täpsemaid kujutisi.
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1. The Essential Physics of Medical Imaging [1] Jerrold T.Bushberg; J.Antony Seibert; Edwin M.Leidholdt,Jr; John M.Boone (2002), Lippincott Williams & Wilkins
- ↑ 2,0 2,1 2. Clark's Essential Physics in Imaging for Radiographers[2] Ken Holmes,Marcus Elkington,Phil Harris (2014), CRC Press
- ↑ 3,0 3,1 3. Farr's Physics for Medical Imaging[3] JPenelope Allisy-Roberts; Jerry R. Williams (2008), Elsevier Limited